ISSN 2228-1975

Usust dogmani ja tagasi (Rm 11:33-36)

Oh seda Jumala rikkuse ja tarkuse ja tunnetuse sügavust!
Ei suudeta uurida tema kohtumõistmisi ega jälgida tema teed!
Sest kes on ära tundnud Issanda meele?
Või kes on olnud talle nõuandjaks?
Või kes on talle midagi enne andnud, et talle tuleks tasuda?


Jah, temast ja tema läbi ja temasse on kõik. Temale olgu kirkus igavesti! Aamen.” (Rm 11:33-36)

Eelmisel pühapäeval sattusime müüri ääres võileivatorti süües ja päikest nautides rääkima nimelt kolmainsusest. Tundus, et mu jutlus tahtis end seal juba ise ära kirjutada. Jutt sai alguse Kalev Tarkpea ööülikooli saatest ja sellest, kas on võimalik uskuda kolmainsust ning kuidas just sellise nö saksa täpsusega harjunud inimesed pigem ehk ariaanlusesse kalduvad, sest see on palju selgem ja loogilisem kui kolmainuõpetus. 

Kuna täna on kolmainupüha, siis on paslik ehk rääkida, mida mina arvan kolmainuõpetusest ja etteruttavalt ka seda, et ka mulle on see aina enam meeldima hakanud. Aga sellest järjepanu. 

Esmalt selgituseks, mis on ariaanlus. Esimestel sajanditel nähti omajagu vaeva, et sõnastada ära, kes siis ikkagi oli Jeesus ja millised olid tema suhted Isaga. Ariaanluse rajaja Areios väitis, et Kristus ei ole kogu aeg olemas olnud, et on olnud aeg, kus Teda ei olnud. Jeesus oli inimene, kes kandis endast esmasündinud Logose ehk jumaliku Poja omadusi, olles siiski inimene või ehk ka jumalinimene, nagu üks varasemaid mõtlejaid, Origenes, on selle sõnastanud. Ariusel oli küll kolmetine jaotus − Isa, Poeg ja Vaim, − aga ta ei liitnud neid kokku kolmainsuseks. 

Ehk siis ariaanluse põhiseisukoht on, et Isa ja Poeg on erinevad selles osas, et Poeg kuulub loodu hulka, ta ei ole eksisteerinud igavesti, tegu on ühe ajaloolise inimesega, kes sai endale Jumaliku Vaimu. 

Samal ajal oli käibel ka teisi erinevaid teooriaid. Ilmselt on ka tänapäeval, sest kristoloogias kokku lepitud lähenemine, et Kristus on korraga täielik Jumal ja täielik Inimene, läheb siiski inimloogikaga kohati vastuollu. Seetõttu on arusaadav see püüd ja vajadus seda iseenda jaoks kuidagi täpsemaks ja selgemaks teha. 

Ja nii lõpuks sedastavadki kaks kirikukogu Nikaias ja Konstantinoopolis selle, mida me tänase päevani loeme just nimelt Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistusest. Olemuselt ühtne Isaga, kelle läbi kõik on loodud. Või Jumal Jumalast, valgus valgusest – küllap üks parim võrdlusmoment, kirjeldamaks ühtsust ja eraldatust üheaegselt. 

See oli tolles ajastus väga oluline küsimus, see oli omamoodi usu keskpunkt. Või noh, eks on see tänini, aga siis puudusid ka nö ametlikud seisukohad, millest kinni haarata. Saada aru, mis siis on see päris, mis on tõde, kuidas suhtuda Jeesusesse, kes ta tegelikult oli. Ja seetõttu oligi vaja välja töötada üks ja kokkulepitud kolmainuõpetus, kuna Piiblis leidub erinevaid mõisteid ja mõtteid nii Isa, Poja kui ka Püha Vaimu kohta. Kuid seda, et Jumal on kolmainsus, seda Piiblis kirjas ei ole. 

See kolmainuõpetus on miski, mida on püütud sõnastada ja konstrueerida ja kohati see tõepoolest on ka tööõnnetus, sest see on läinud väga dogmaatiliseks. Nii et ses osas tuleb seda muidugi ka ikka ja alati vaadata kergete reservatsioonidega, sest see on olnud inimloogika püüd asju mõista ja arvestada tuleb ka tolleaegset teaduslikku teadmist. 

Siiski meeldib mulle ühe dogmadeloolase Alfred Adami sedastus: „Dogma sai kirstliku tõe tunnistuseks mõistuse valdkonnas, kuid ta pole kunagi tahtnud asendada elavat usku ennast.“ 

Ja siin tulebki vahe sisse, kuidas dogmadesse üldse suhtuda. ÕS ütleb, et dogma on õpetuslause, mida ei ole vaja tõestada. See näitab üpris hästi ka meie arusaama ja suhtumist dogmadesse. Kuskohast see sõna aga tegelikult tuleb, on kreeka keel, kus see tähendab, mida keegi arvab tõese olema, või siis ka verb dokein, mis tähendab eesti keeles hea tunduma. Seega on ka algne mõiste saanud oma väänded ning muundunud tõsikindlaks arusaamiseks, asendades algse, pigem arvamuseks pretendeeriva väite. 

See kõik viib küsimuseni, miks on siis seda usku niiväga vaja seletada ja selgitada? Kas me ei võiks lihtsalt uskuda? Kuid siis tekib küsimus, et millesse siis? Tänase pühapäeva teema on varjatud Jumal. Kuidas seda mõista? Üks võimalus ongi seda mõista kui varjatust meie inimloogika, inimmõistuse eest, varjatuna inimlike püüdluste ja arusaamade eest. 

Ma olen oma lastele püüdnud pidevalt selgitada, et ei ole oluline otsida süüdlast. Kui midagi on juhtunud, siis on olulisem leida lahendus kui süüdlane. Ja hoolimata minu pikkadest tiraadidest − kui meil juhtus kodus üks üpris tühine ja väike asi, siis tuli esimesena süü teema kõne alla. Võimalik on muidugi, et ma olen oma tegudes kehvem kui sõnades, mis ka kindlasti vastab tõele. Aga tegelikkuses on süü midagi ääretult inimlikku. 

Süü ja häbi on ääretult tugevad inimlikud tunded, mis võivad meid sageli ka määratlema hakata, eriti kui me tunneme neid ehk liialdatult või mõne traumaatilise sündmuse tagajärjel. Küll aga tuleks küsida, kas ja milles me oleme Jumala ees süüdi? Või kas süü ja häbi peaksid üldse käima kaasas kui me suhtleme Jumalaga? 

Tänase jutluse aluseks olev kirjakoht pärineb Pauluse kirjast Roomlastele ja on vastuseks küsimusele, kes ja kuidas päästetakse. Ja siin tulebki välja ühelt poolt see varjatus, aga teiselt poolt Jumala tõeline suurus. Ei ole meie, inimeste, asi anda Jumalale nõu või vihjeid, kes kui palju on patustanud või milles hirmsal kombel süüdi. Jumal tunneb meid ise oma varjatuses. Kuid Jumal ei ole jäänud üksnes varjatud Jumalaks. 

Just oma kolmainsuslikus olemuses on see osa Jumalast, mis meile on lähedal, ka kättesaadav. Poeg on näidanud teed, andnud mõista, selgitanud. Kuid mitte ainult. Koos kogu oma olemusega on Ta näidanud ka seda, et enam ei ole vaja ohvreid, ka see on lõpetatud. Ta on Jumala armastuse tõeks elanud ning seejärel saatnud Püha Vaimu, et ka meie jaksaksime elada tõeks tõelist armastust. Sellist armastust, kus pole vaja ennast tunda süüdi, kuid ometi see juhtub, sest me oleme inimesed. 

Doris Kareva on kirjutanud sõnad: 

„Mis on inimene?  
Kas ingli vari?  
Või igatsushüüd hingeühtsuse poole?  
Igaüks meist on pill,  
läbi mille võrratuid viise  
vilistab Jumala tuul:  
hoia,  
küll siis hoitakse sind.“ 

Ja meie kuuleme neidsamu sõnu nüüd Pärt Uusbergi viisile Kaarli koguduse ansambli esituses. 

Aamen. 


Triin Käpp (1982), PhD, on Tartu Luterliku Peetri Kooli asutaja ning Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Tartu Ülikooli-Jaani koguduse õpetaja.

Soovitatud:

Esiletõstetud lood
Mare Palgi

Üksindusest

Piiblis ei esine kordagi sõna „üksindus“ või „üksildus“. Sellest hoolimata võib öelda, et küllap sündis üksindus siia maailma juba siis, kui Jumal ajas Aadama ja

Read More »
Jutlused ja mõtisklused
Johann-Christian Põder

Eksimus ja uus elu (Mt 3: 1-2)

1. RESIGNATSIOON JA LOOTUS „Neil päevil tuli Ristija Johannes ja kuulutas Juuda kõrbes: „Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!““ Need sõnad Matteuse evangeeliumi kolmandast peatükist

Read More »
Arvamused
Toomas Jürgenstein

Usundiõpetus ja kirik

Päevast-päeva koolis usundiõpetusega tegeledes olen ikka aeg-ajalt püüdnud sõnastada oma õpetatava aine aluseks olevaid põhimõtteid ning mõelda, missugune on selle õppeaine suhe kirikuga. Näiteks, kas

Read More »
English