20. sajandi lõpu üks tähtsamaid hegeliaanlikke filosoofe Gillian Rose toob oma meistriteoses „The Broken Middle“ (1992, Oxford: Blackwell) välja murtud keskkoha kontseptsiooni. See murtud keskkoht leitakse teooria ja praktika, universaalse ja partikulaarse, seaduse ja eetika, aktuaalsuse ja potentsiaalsuse jne vahel. Murtud keskkoht erineb kuldsest keskteest ja klassikalisest dialektilisest arusaamast “tees-antitees-süntees”. Sest murtud keskkoht ei pruugi mingit sünteesitud lahendust anda, vaid väärtustama peab just neid suhteid iseeneses, mis vastuoludes eksisteerivad.
Meie tänase numbri religiooniõpetuse olümpiaadiessee Hugo Treffneri Gümnaasiumi õpilase Juhan Marten Kulli sulest viib meid just selliste äärmuste juurde. Käsitledes religiooni ja poliitika seost, kirjutab ta nii religioossest fundamentalismist kui ka ateistlikust kristlusest. Äärmuseid on aga väga lihtne defineerida ja vastandada, aga proovime, kallis lugeja, mõelda Kulli esseed lugedes religioonist ja poliitikast kusagil murtud keskkohas. Äkki võimaldab see meil mõelda uutmoodi ka peaaegu-riigikirikust, nagu seda on Moskva patriarhaat, eriti maailma viimaste uudiste valguses, millest saame teada, et Suurbritannia on kehtestanud sanktsioonid Moskva Õigeusu Kiriku patriarh Kirilli vastu (LINK). Kui Kull küsib, kas religioon on mürk või palsam, siis selline religioon, nagu me Moskva patriarhaadi näitel näeme, on kindlasti mürk. Kas Moskva patriarhaat, sealhulgas Eestis, saab üldse mingit palsamit pakkuda? Selleks tuleks tegeleda erilise teoloogilise akrobaatikaga. Eesti Kirikute Nõukogu pole oma seisukohavõtus Ukraina sõja kohta Kirilli maininud. Kasutades küsimust, mida küsisid inimesed, kes kogunesid eelmisel laupäeval (11.06.2022) Tartus Pride paraadiks: KAUA VÕIB?
Murtud keskkohta soovitab dogma ja usu vahel otsida Tartu Ülikooli-Jaani koguduse õpetaja dr Triin Käpp. Olles selgitanud ariaanluse põhiseisukohta, viib Käpp meid kolmainupühal peetud jutluses Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuse juurde. Käpp märgib, et see usutunnistus on samuti dialektilise suhte tulemus, sest see on kahe kirikukogu töö. Ka usutunnistuse sõnad ise ei ole mitte dialektiline süntees, vaid need annavad pigem edasi seda, kui raske on püüd ühendada Jeesuse inimliku ja jumaliku loomust või nagu Käpp kirjutab: „Olemuselt ühtne Isaga, kelle läbi kõik on loodud. Või Jumal Jumalast, valgus valgusest – küllap üks parim võrdpunkt kirjeldamaks ühtsust ja eraldatatust üheaegselt.“
Vastandusi leiab ka meie ajakirja järjekordsest intervjuus teoloogilise hariduse hetkeseisu kohta Norras. NLA Kolledži professor dr Bård Norheim kirjeldab suhteid, mis valitsevad Norra teoloogiahariduses traditsiooniliste ülikoolide ja uute ülikoolide vahel, akadeemilise teoloogilise hariduse ja praktikalise kogemuspõhise teoloogiahariduse vahel, nende vahel, kes omandavad teoloogia kandidaadi kraadi vs need, kes õpivad teoloogiat kõrvalerialana. Siingi ei peitu vastus kuldses kesktees, vaid murtud keskkohas, proovides neid suhteid hoida ja kõigist neist õppida.
Tänases numbris:
Juhan Martten Kull, Olümpiaadiessee: Religioon poliitikas – mürk või palsam?
Toimetus, Teoloogiline haridus Eestis ja kaugemal – Norra
Triin Käpp, Usust dogmani ja tagasi (Rm 11:33-36)
Ajakiri Kirik & Teoloogia kutsub arvamust avaldama – meie ajakiri on avatud kaastöödele.
Kutsume jätkuvalt ajakirja Kirik & Teoloogia väljaandmist toetama! Hakka meie püsiannetajaks!
Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele. Vaata ka 2011.–2020. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.
