Auväärsed lugejad, see pealkirjaks olev lause on tänasest jutlusest, mille autoriks on Tartu Ülikooli usuteaduskonna juhataja Roland Karo. See on ilus ja samas ka hirmutav. Mis oleks kaunim või õigem elu? Uskliku kristlase jaoks ongi ju ainult mõeldav selline olemine. Aga mis väljend see „usklik kristlane” on? Kas kristlaseks olemine ei tähenda juba usklikuks olemist sada protsenti? Ei tähenda, juba ammu ei tähenda.
Kuidas on see lause hirmutav? Kui inimese elu on usk, aga tema teod ehk elamine on hävitamine. Kas siis üldse on sellel inimesel usku? Usku Jumalasse, surnud ja ülestõusnud Kristusesse. Usku, mis teeb inimesest uue loodu.
Jah, see on tõsi, et usk, mida mõtles Jeesus, see on midagi sellist, mille läbi inimene saab uueks inimeseks. Inimeseks, kes ei patusta. Kas on olemas selliseid inimesi? Me ei usu, et on. Miks? Meie teoloogia ei võimalda. Ja seetõttu kasutame Jeesust kaitsevahendina või puhastusvahendina Jumala Isa ees.
Kuidas saab inimene usklikuks, mis muudab ta Jumala sarnaseks – „Jumal sai inimeseks, et inimene saaks Jumalaks” (Athanasius Suur)? Tänane jutlustaja vastab: „Vastus, mille saab inimesse sisse hingata vaid Jumal, kingitus, mitte meie endi kangelaslike mõttearenduste ja tööde-tegemiste saavutus.” Usk on vastus, usu kaudu Kristuseks saamine on vastus, usu läbi Jumalaks saamine on vastus.
Ja kui inimesel on see usk, siis, uskuge või mitte, kaob, on kadunud ühtäkki dilemma usk vs teadus, akadeemiline teoloogia vs kriklik. Neid kunstlikult loodud või uskmatusest sündinud vastuolusid puudutab põgusalt tänane intervjuu dr Angus Paddisoniga, kes on asekantsleri kohusetäitja ja teoloogia dotsent Winchesteri Ülikoolis Inglismaal. Rõõm on lugeda, et Ühendkuningriigis on akadeemilise teoloogia olukord märkimisväärselt tugev. Kurb on lugeda, et kirikurahva arv väheneb jätkuvalt. Uskuge või mitte, aga selles on suur osa vaimulike uskmatuses. Või usklikkuses, mis on hävitav. Või elamisviisis, kus usk on elu osa, mitte elu.
Meie usualus Jeesus Kristus mitte ainult ei surnud ja ei tõusnud üles, vaid läks ka taevasse. Mitte geograafilises mõttes, vaid inimesele mõistetamatul ja seletamatul viisil ja kohta, mis ei ole koht, aga samas jälle on, aga pole kohta, kus Jumalat poleks. Selle üle arutleb pisut rohkem tänane EELK perikoopide abimaterjal, mille autoriteks on auväärsed Randar Tasmuth ja Joel Siim – „Galilea mehed (mitte jeruusalemlased!!!), mis te passite siin ja vahite üles taevasse?” (Ap 1:11)
Armsad inimesed, kui te olete kõik koputamised ja otsimised seoses Jumalaga lõpule viinud, te jääte seisma, võib-olla väsinult ja pisut tülpinult, ja seal te siis olete, ei oska teha enam midagi ega küsidagi mitte. Oo, te lõpuks olete lõpetanud oma kangelasliku mõttearenduse ja tööd-tegemised! Ja alles siis puhub Jumal teisse Vaimu, ja te leiate end täiesti teisest maailmast täiesti teise inimesena – „Varjatuna püsinud aken meie aastaid umbsena seisnud kopitanud toas, mis on lõpuks ometi lahti lükatud ja kust hoovab sisse värske elustav õhk ning kevadine joovastav sirelilõhn.”
Armsad lugejad, kaasteelised, pidage veel pisut vastu. Jumala õnnistus olgu teie kõikidega!
Tänases numbris:
Eesti Evangeelne Luterlik Kirik, EELK perikoopide abimaterjal 5/12: Jeesuse taevasse võtmise püha Ap 1:1–12.
Toimetus, Teoloogiline haridus Eestis ja kaugemal – Suurbritannia.
Roland Karo, Perry Mason ja tõe vaim (1Jh 5:4–12).
Juhtkirja foto: Ergo Naab
Ajakiri Kirik & Teoloogia kutsub arvamust avaldama – meie ajakiri on avatud kaastöödele.
Kutsume jätkuvalt ajakirja Kirik & Teoloogia väljaandmist toetama! Hakka meie püsiannetajaks!
Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele. Vaata ka 2011.–2020. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.
