ISSN 2228-1975
Search

EELK perikoopide abimaterjal 5/9: Esimene Ülestõusmispüha 1Kr 15:1–11


1. Perikoobi tekst

Tekst on selge ja arusaadav. Puuduvad tekstikriitilised probleemid. Üksikutes käsikirjades esinevad sõnastuse erinevused on vaid stilistilised parandused.


2. Struktuur ja kontekst

Perikoop on osa suuremast tervikust, milleks on 1Kr 15. Peatükk käsitleb Kristuse ülestõusmist ja selle seost eshatoloogilise surnute ülestõusmisega. Peatüki võib jagada järgmisteks sisulisteks osadeks: salmid 1–11, mis annavad aluse usule ülestõusmisse ning kinnitavad seda Kristuse ülestõusmise tunnistajate esitamisega; salmid 12–19, mis kinnitavad Kristuse ülesäratamise ja surnute ülesäratamise seost; salmid 20–28, mis seovad Kristuse ülestõusmise eshatoloogilise protsessiga, mis viib Jumala ainuvalitsusse; salmid 29–34, mis mõtisklevad praktiliste tagajärgede üle usust surnute ülestõusmisesse (või sellesse mitteuskumisest); salmid 35–49, mis käsitlevad uut, ülestõusmisihu, ja salmid 50–58, mis käsitlevad elusate ja surnute muutumist parousia ajal ning tõotavad lõplikku võitu surma üle.

Perikoobi 1Kr 15:1–11 struktuuri võib iseloomustada klassikaliste retoorika mõistetega järgmiselt: 1) salmid 1–3 a exordium; 2) salmid 3b–11 narratio.


3. Kirjanduslooline kontekst

Perikoobi kirjanduslik kontekst on 1. Korintose kiri, mis kuulub autentsete Pauluse kirjade hulka. Kiri kuulub ka nende Pauluse kirjade hulka, mis ei esita mingit ühtset teoloogilist kontseptsiooni (nagu Gl ja Rm), vaid mis tegeleb erinevate Korintose kristlasi puudutavate küsimustega. Kirja kompositsiooni on mõjutanud Pauluseni jõudnud teated koguduses toimuvate konfliktide kohta ning korintlaste Paulusele saadetud kiri, mis käsitleb sisuliselt ja temaatiliselt erinevaid küsimusi. Ka 1Kr 15:1–11 on ajendatud osade koguduseliikmete kahtlusest surnute ülesäratamise suhtes.


4. Ajalooline kontekst

Kirja on Paulus kirjutanud kogudusele, mille ta ise rajas u 50. aastal. Kirja dateerimise osas on uurijatel eriarvamusi, kuid kindlasti langeb see 50. aastate keskpaika. Korintose kogudus on valdavalt paganakristliku taustaga ning paljud sealsed probleemid on ka sellest tingitud. Ka kahtlemine surnute ülesäratamises, mis on 1Kr 15 kirjutamise ajendiks (vt salmi 12). Viimast ei pea tõlgendama materialistlikult, vaid kreeka kultuuriruumis laialt levinud ja populaarse usuga hinge edasielamisse pärast surma. Et ihu ülestõusmine oli kreeka kultuuris üleskasvanud inimestele mõistetamatu, illustreerib hästi ka Ap 17:32.


5. Kommentaar

15:1 Kõnetus adelphoi ’vennad’ viitab uue teema algusele. Ainsana käsitletakse kirjas surnute ülestõusmise teemat peatükis 15. Esmalt tuletab Paulus oma lugejatele meelde evangeeliumi, mida ta on kogudusele kuulutanud. Kuigi apostel möönab, et kogudus on ta kuulutatud evangeeliumi vastu võtnud ja selles püsinud, selgub järgnevast, et vähemalt osa koguduseliikmeid ei ole mõistnud evangeeliumi sisu asjakohaselt.

15:2 Paulus tuletab kogudusele meelde, et evangeeliumi eesmärk on pääsemine. Preesensivorm sōzesthe (verbist sōzō ’pääsema’) viitab sellele, et korintlased on alles teel pääsemisele, mis saab teoks aegade lõpus. Passiivi vorm viitab sellele, et aktiivne subjekt pääsemisel on Jumal – inimesed päästetakse. Salmi lõpus viidatud „usklikuks saamine“ (episteusate – aorist verbist pisteuō ’uskuma’) on kooskõlas Pauluse lunastusõpetusega, mis rõhutab uskumise ja pääsemise / lunastuse lahutamatust.

15:3 Salmis tsiteerib Paulus väljakujunenud terminoloogiaga pärimust. Sellele viitab salmis 3 esinev hoti-lause („sest … et …“), mis markeerib kogu Uues Testamendis osundatud pärimust. Viimasele viitavad ka rabiinlikud terminid, mida Paulus pärimuse edasiandmise kohta kasutab („vastu võtnud“ / „edasi andnud“), ning lõigu terminoloogia, mis erineb Pauluse omast (siin on näiteks juttu „pattudest“ mitmuses; muidu räägib Paulus patust hamartia vaid ainsuses. Osundatud pärimus on seega vana, Pauluse-eelne kristlik pärimus, mille apostel on andnud edasi kogudusele, mis võib pärineda kas Antiookia või koguni Jeruusalemma kogudusest.

15:4 Jätkub olemasoleva traditsiooni osundamine. Jeesuse matmise ja ülesäratamise seose rõhutamine kuulub juba kristliku pärimuse algusesse. Sellega rõhutatakse surnud ja mahamaetud ning ülestõusnud Jeesuse identsust. Vorm egēgertai (perfekt vormist egeirō „üles tõusma“ / „üles äratama“) on mõeldud passiivselt passivum divinum’i mõttes, s.t „üles äratamisena“ (Jumala poolt). Perfektivorm viitab sündmuse kestvale mõjule.

15:5 Algab Ülestõusnu tunnistajate loetelu, mis juhatatakse sisse sõnaga ophthē ’ta ilmus’ (aoristi passiiv verbist horaō ’nägema’), mida Vana Testamendi kreekakeelne tõlge kasutab Jumala ilmutuse kohta. See viitab sellele, et Jeesuse ilmutus omadele oli tegelikult Jumala ilmutus. Tunnistajate loetelu eesotsas on Peetrus (ka Lk 24:34 ja Jh 20:6 on esimene tunnistaja Peetrus), kelle nimi on antud edasi arameapärasel kujul Kepha. Talle järgnevad „kaksteist“ (dodeka), kelle mainimine on siinkohal vanim koht, kus neid nimetatakse, kogu Uues Testamendis. Ilmselt pärineb nimetus juba suulisest Jeesuse-pärimusest, kust see on jõudnud ka evangeeliumidesse (vt loetelusid Mk 6:7 jj ning par).

15:6 Jätkub Ülestõusnu tunnistajate loetelu. Ilmumisest viiesajale (pentakosioi) pole väljaspool seda salmi Uues Testamendis ühtegi vihjet ja seega pole see ilmumine täpsemalt identifitseeritav. Vihjega enamuse tunnistajate elusolekule jõuab tunnistajate loetelu minevikust olevikku, s.t Pauluse kaasaega.

15:7 Jätkub tunnistajate loetelu Issanda vennale Jaakobusele. Seda Uues Testamendis mujal ei mainita. Seejärel nimetatakse „kõiki apostleid“, millega on mõeldud ilmselt laiemat Jeesuse jüngrite ringi, s.t „kaksteist“ ja Jaakobus ei ole ilmselt viimaste hulka arvatud.

15:8 Tunnistajate loetelu lõpetab Paulus iseendaga. Seega peab ta ennast samaväärseks Ülestõusnu tunnistajaks, nagu seda olid Peetrus, Jaakobus jt. Paulus peab silmas ilmutust, mida kirjeldab Ap 9:1 jj ja par. Paulus viitab talle osaks saanud Kristuse ilmumisele ka oma autentsetes kirjades (vt nt Gl 1:15; 2Kr 4:6), kuid ei kirjelda seda. Halvustav väljend ektrōma ’nurisünnitis’, mida ta siin enda kohta kasutab, viitab ilmselt sellele, et „elusaks inimeseks“ sai Paulus alles pöördumise järel.

15:9 Pauluse enesehalvustamine jätkub. Siin põhjendab ta seda oma tegevusega kristliku koguduse tagakiusajana, mida kirjeldatakse Ap 9. Vaatamata sellele kasutab ta siin enda kohta siiski tiitlit apostolos ’apostel’, mida ta kasutab enda kohta oma autentsetes kirjades mujalgi (vt nt Rm 1:1; 1Kr 1:1 jm).

15:10 Paulus rõhutab, et Jumala arm (charis) on see, mis on ta apostliks teinud. Nõnda vastanduvad eelmises ja üle-eelmises salmis nimetatud „nurisünnitiseks-olek“ ja koguduse tagakiusamine apostliks saamine Jumala armust. Eelmistes salmides nimetatud asjad vaid otsekui tõstavad esile Paulusele osaks saanud armu suurust.

15:11 Paulus samastab oma kuulutuse teiste ülestõusmise tunnistajate kuulutusega.


6. Paralleeltekstid

Parallaleeltekstideks on evangeeliumide lood Jeesuse surmast ja matmisest (Mk 15:33 jj ja par) ning Jeesuse ilmumisest erinevatele jüngritele (Lk 24:13 jj ja par). Biograafilistele viidetele (Jeesuse ilmumine Paulusele; tema tegevus koguduse tagakiusajana) pakub paralleele Apostlite tegude raamat.


7. Tõlgendusloolised märkused

Vt ka eelmiste aastate kommentaare:

EELK perikoopide abimaterjal 11: Esimene ülestõusmispüha 1Kr 5:6–8

EELK perikoopide abimaterjal 2/12: ülestõusmispüha Lk 24:1–12

EELK perikoopide abimaterjal 3/5: Kristuse ülestõusmise püha Ho 6:1–3

EELK perikoopide abimaterjal 4/10: Esimene ülestõusmispüha Mt 28:1–8

1Kr 15 on vaieldamatult üks varaseimaid kirjalikke ülestähendusi Kristuse ülestõusmisest, kirjutatud aastail 53-54 pKr, seega umbes 20 aastat pärast sündmuste toimumist ja umbes 20 aastat enne Markuse evangeeliumi koostamist.

Albin Egger-Lienz (1868–1926), „Kristuse ülestõusmine“ (1923/24). Allikas: Wikimedia.


Kristuse ülestõusmisel puudusid otsesed tunnistajad inimeste hulgas. Evangeeliumide jutustused kõnelevad sellest, kuidas mingi hulk naisi soovivad nädala esimese päeva hommikul lõpetada reede õhtul pooleli jäänud võidmise ning leiavad, et hauakamber on avatud ning tühi. Hauakambris või selle juures kohtuvad naised Jumala saadikuga, kes selgitab toimunut. Hauakambrit ei olnud vaja avada selleks, et Jeesus saaks välja, vaid et ülestõusmise tunnistajad pääseksid sisse.

Varaseimad ülestõusmisest kõnelevad kirjakohad Pauluse kirjades ei maini tühja haua leidmist, vaid nimetavad ülestõusnud Jeesuse ilmumist. Tühi haud iseenesest tekitas pigem segadust. Maarja Magdaleena kahtlustas aednikku, kes Jeesuse ära viis (Jh 20:2, 13). Samuti muudeti tühja haua „ametlikuks“ seletuseks see, et Jeesuse jüngrid ise varastasid ta ära (Mt 28:13).

Katsed seletada tühja haua leidmist kurja käe vahelesegamise tagajärjena toob kaasa kaks vastuseta jäävat küsimust:

1) kui Jeesuse jüngrid tema surnukeha tõepoolest ära varastasid, siis miks pidid nad teadlikult hakkama valet kuulutama? Ja veel enam – miks olid (väidetavalt selle valeusu teadlikult konstrueerinud) jüngrid valmis surema vale nimel märtritena? Vrd 1Kr 15:14–15, kus Paulus väidab, et kui Kristust ei ole üles äratatud, on usk tühine ja sellise usu kuulutaja on Jumala valetunnistaja;

2) kui Jeesuse surnukeha viisid minema Jeruusalemma võimuesindajad, siis oleks neil olnud lihtne tuua Jeesuse surnukeha välja ning muuta ülestõusmisse uskujad naerualuseks. Selle asemel hakatakse asjatult võitlema ülestõusmisusu kuulutajatega.

Salmides 5–9 on nimetatud ülestõusnu ilmumisi. Tähelepanuväärne on Pauluse tradeeritud pärimuses vihjete puudumine naistele, kes esimesena avastasid tühja haua ja kellest Maarja Magdaleena kohtus esimesena Ülestõusnuga. Rafael Gyllenbergi sõnul on keeruline Pauluse mainitud ilmumisi suhestada evangeeliumides kirjeldatutega. Erinev traditsioon viitab sellele, et ilmumisi oli palju ning nii evangeeliumid kui Paulus piirduvad vaid mõne näitega.

Kristus näitas ennast Keefasele,Lk 24:34
seejärel neile kaheteistkümnele,Mk 16:14 või Jh 20:19–23
seejärel näitas ta ennast ühtaegu enam kui viiesajale vennale, 
siis näitas ta ennast Jaakobusele, 
seejärel kõigile apostlitele, 
kõige viimaks näitas ta ennast ka minule kui äbarikule.Ap 9:5

Joseph Ratzinger (2011, 273) toob kolm olulist punkti mõistmaks Jeesuse ülestõusmise erilisust:

1) Jeesus ei naasnud lihtsalt tavalisse bioloogilisse ellu, mis loodusseaduste kohaselt lõpeb ikkagi kord vältimatu surmaga,

2) Jeesus ei ole kummitus, ta ei kuulu surmavalda, olles seejuures võimeline ennast näitama elavate maailmas,

3) kohtumised ülestõusnud Jeesusega ei ole müstilised kogemused, mil inimvaim tõmmatakse iseendast välja ning saab näha jumalikku ja igavest maailma.

Martin Buber on üles tähendanud loo tuntud Berdõtševi rabist: „Üks valgustajatest, väga õpetatud mees, kes oli Berditševerist kuulda saanud, otsis ta üles, et temaga harjumust mööda dispuuti pidada ja põrmustada tema tagurlikud argumendid usu tõesuse kohta. Tsadiiki tuppa astudes leidis ta tema, raamat käes, mõtisklusse vajunult edasi-tagasi käimas. Sisenejale ei pööranud rabi mingit tähelepanu. Lõpuks jäi ta seisma, heitis talle põgusa pilgu ja ütles: „Aga võib-olla on see tõsi.“ Õpetlane püüdis end edutult kokku võtta – tema põlved värisesid, nii õudne oli vaadata tsadiiki, nii õudne oli kuulata tema lihtsaid sõnu. Rabi Levi Jitshak aga pöördus nüüd täielikult tema poole ja ütles rahulikult: „Mu poeg, Toora suured mehed, kellega sa oled vaielnud, on sinu peale oma sõnu raisanud, lahkudes oled sa nende üle naernud. Nad ei saanud sinu ette lauale laotada Jumalat ja tema riiki, ega minagi suuda seda. Kuid, mu poeg, mõtle järele, võib-olla on see siiski tõsi.“ Valgustaja pani vastamiseks mängu kogu oma sisemise jõu, ent see kohutav „võib-olla“, mis kõrvu kõlama jäi, murdis tema vastupanu“ (Ratzinger 2006, 36–37).

8. Liturgilised soovitused

Ülestõusmispüha on kristlaskonna suurim püha, mil kõlab iidne tervitus: „Kristus on surnuist üles tõusnud!“ Kristuse ülestõusmine on ristiusu lähtekoht ja kõige olulisem veendumus. 2022. aastal on pärast kahe aasta pikkust vaheaega võimalik ülestõusmispüha pühitseda ilma piiranguteta.

Liturgiline värv: valge.
Lauldakse Laudamus‘tja loetakse Nikaia usutunnistust. Kus öist jumalateenistust ei peeta, võib hommikust või päevast jumalateenistust alustada paasaküünla süütamisega (Käsiraamat, lk 523–524), patutunnistuse võib asendada ristimistõotuse uuendamisega (Pühitsemiste ja õnnistamiste käsiraamat, lk 110–114).
Alguslaul: 105.
Päeva laul: 102.
Jutluselaul: 111.
Palvelaul/ettevalmistuslaul: 116.
Lõpulaul: 106.
Päeva palve – Käsiraamat, lk 143, nr 2/ Agenda, lk 102, nr 2.
Kirikupalve – Intranet, Jumalateenistuste käsiraamatust välja jäänud kirikupalved:
Neljaosaline kirikupalve, lk 19 (ülestõusmispühad I) või ekteenia, lk 27 (ülestõusmisaeg I)/ Agenda lk, 102–103.
Kiituspalve – Käsiraamat, lk 351 (ülestõusmispüha).
Armulaua seadmise palve – Käsiraamat, lk 359–360 (E).
Palve pärast armulauda – Käsiraamat, lk 145, nr 2/ Agenda, lk 105.


9. Muud tähelepanekud

Esitan jutluse ühe võimaliku ülesehituse: „Aga võib-olla on see siiski tõsi?“

1. Evangeeliumid jutustavad tühja haua leidmisest.
          See fakt ei ole üksinda veenev.
          Haud võis olla tühi erinevatel põhjustel.
          Sest keegi ei näinud ülestõusmise hetke.

2. Vanimad kirjalikud tunnistajad kõnelevad Ülestõusnu ilmumistest.
          Kõigepealt loetleb Paulus tunnistajaid.
          Tema enda kogemus.
          Hiljem evangeeliumide jutustused.
          Kristus on nendes otsekui endine.
          Sööb ja joob koos nendega, lubab ennast katsuda.
          Ja samas täiesti teistsugune.
          Ilmub ja kaob suletud ruumides, paikneb kiiresti ümber.

3. Ülestõusmine annab lootuse olla kord tema sarnane.
          Ülestõusmine kinnitab, et maailm on suurem kui inimeste kogemused.
          Keegi ei saa seda tõestada, usu küsimus.

4. „Aga võib-olla on see siiski tõsi?“


Kasutatud kirjandust

Joseph Ratzinger (2006) Sissejuhatus kristlusesse. Tartu: Johannes Esto Ühing.
Joseph Ratzinger (2011) Jesus of Nazareth. Part Two. Catholic Truth Society, London; Ignatius Press, San Francisco.
Alapeatükid 1–6 on koostanud Jaan Lahe, alapeatükid 7–9 Joel Siim. Toimetanud Urmas Nõmmik.

Soovitatud:

Artiklid

Eesti piiblitõlkimise olevikust ja tulevikust

Piibli tõlkimine on kuulunud ja kuulub oluliste kultuurisündmuste hulka kõikides ühiskondades, mis ühel või teisel moel toetuvad kristlikule kultuuripärandile. Omaaegsetest piiblitõlgetest said tuule tiibadesse tänapäeva

Read More »
English