Artiklid

EELK perikoopide abimaterjal 3/5: Kristuse ülestõusmise püha Ho 6:1–3

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) tekstikäsitluste sari keskendub Piibli tekstidele (nn perikoopidele), mida loetakse ja millele jutlustatakse käimasoleva kirikuaasta tähtsamatel pühapäevadel ja pühadel. Tekstikäsitluste sari on unikaalne eestikeelne lugemisvara kõigile, kes huvitatud piiblitekstide tõlgendamisest (eksegeesist), aga ka sellest, kuidas neid on kasutatud ja kasutatakse jumalateenistuse kontekstis. EELK töötegijatele saavad jutluste koostamist või Piibli üle toimuvaid arutelusid toetavad materjalid ligipääsetavaks EELK intranetis. Ajakiri Kirik & Teoloogia on saanud EELK-lt loa nende paralleelseks avaldamiseks. Esimene abimaterjal avaldati 2017. aasta esimese advendi eel. Sari on järjepidevalt ilmudes jõudnud kolmandasse aastakäiku.


1. Perikoobi tekst

Märkus: siinses toortõlkes on heebrea pärisnimed jäetud eestindamata. Nende eesti häälduspäraseks kirjutamiseks on kasutatud heebrea keele transkriptsiooni soovituslikke reegleid eesti keeleruumi jaoks, mille on koostanud Jürnas Kokla, Urmas Nõmmik, Anu Põldsam ja Kristiina Ross (vt siit, kolmas punkt). Muud heebrea transkribeeritud sõnad järgivad samade reeglite teist punkti.

1 Tulge ja naaskem Jhvh juurde,

sest Tema on puruks rebinud ja parandab meid,

löönud ja seob meie haavad.

2 Ta elustab meid pärast kahte päeva,

kolmandal päeval ta tõstab meid üles

ja me elame tema palge ees.

3 Jätkakem (siis) Jhvh tundmaõppimist,

nagu aovalgus, on kindel ta edu.

(Ja) ta tuleb nagu sadu meie poole,

nagu kevadvihm, mis joodab maad.

1 BHS-i tekstikriitiline aparaat viitab, et verbi nkh küsitav esinemiskuju jak ’löönud’ tekstikuju on tõenäoliselt algselt olnud vajjak, et kajastada hifili tüve vav-imperfekti meessoo ainsuse tema-vormiga tegevust minevikus, või hu’ nakah, et vastata stilistiliselt eelmisele värsireale ning teha verbist qali tüve oletatav (see oleks sel juhul ainus qali juhtum Heebrea Piiblis) perfekti meessoo ainsuse tema-vorm. Vav-imperfekti vorm on Codex Leningradensis’e tekstikuju põhjal tõenäolisem, aga samas on eelnev värsirida üles ehitatud põhimõttel: asesõna + perfekt + imperfekt. Kumbagi soovituse jaoks ei ole kahjuks piisavalt tõendusmaterjali. Kuna tõlkes mängib see nüanss väikest rolli (olulisemad on pigem verbide vastandlikud tähendused), on siin antud verbi tõlkes edasi täisminevikku.

3 Codex Leningradensis’e tekstis algab salm sõnaga vənedʻa ’ja me peaksime/võiksime teada’, kuid tekstikriitiline aparaat soovitab selle õigusega välja jätta, sest sõna kordab salmi alguses niigi juba esinevat sõna daʻat ’teadmine’. Tõlkest on sõna seetõttu eemaldatud.

Tekstikriitiline aparaat pakub alternatiivset kuju teisele koolonile – vokaalimärke ümber tõstes ja siin-seal konsonantide asukohta muutes seisab kirjakohas hoopis “nagu meie aovalgus, nii oleme me leitud”. Siin on teisi tõlkeid silmas pidades jäädud Codex Leningradensis’e teksti juurde.


2. Struktuur ja kontekst

Hoosea 6:1–3 paikneb raamatu suures lõigus 5:8–7:16, mille teemaks on Iisraeli riigi lõpp. Sellesse on kaasatud pöördumise teema.

Kuid kui suur lõik 5:8–7:16 on täis kohtu ja hukatuse kuulutust, siis lühike lõik 6:1–3 päästmissõnumit. Seda on püütud lahendada oletusega, et hukatust kuulutav prohvet on lisanud siia preestri õnneoraakli: nii kutsutakse inimesi ohvrit tooma, tõotades päästmist, mis on juba teel. See peaks siis olema otsekui võõrkeha, mida siiski kasutab juba näiteks Aamos (kuigi irooniliselt, samastades ohvri patuga). Kuid see võib olla ka tõsine preestri sõna ülevõtmine – Jumala kohtu all on prohvet ja preester ühtmoodi ning päästmise ja pöördumise poole minek on sama. Lohutuseks on ka ajend, see on kutse meeleparandusele.

Seejuures ei mõtle Hoosea otsest meeleparandust inimese meelsuse sees, nagu kreeka metanoia sellele viitaks, vaid ruumilist ja praktilist: ära mine Baali templisse, künna maasse viljakussambad; mine sinna, kus jutustatakse lugusid Iisraeli kõrberännakust Issanda juhtimisel.

Seejuures on helge perikoop sünges kontekstis siiski oluliste mõistetega seotud. See tuleb välja, kui vaadata 6:1–3 ja 5:12–15 ühiseid mõtteid „löömisest“ „haavast“, „paisest“, „lõhkirebimisest“, „tagasi(tulekust)“, tervekstegemisest“.

Hoosea on Vana Testamendi kõige varem alustatud raamat, ja olles vanim, on ehk arusaadav ka selle raske keel – Hoosea ja Aamose tekste võib uurida ning ikka jõuda tulemusele, et juba keel on nii keeruline, et korra lugedes tundub selga, aga uuesti lugedes leidub üha uusi tõlgendusvõimalusi. Põhjuseks on oletatud, et Hoosea kirjutab efraimi murdes, kuid siis oleks hilisem redaktsioon Jeruusalemmas pidanud muutma selle „kirjakeelsemaks“, kui see just ei tahtnud imetleda (oletatavat) nii hoosealikku efraimi murret. Ka võib põhjuseks olla meie jaoks juba tuhmuv pildikeel, samuti tekstide luulelisus. Läbi aegade on kohatud Hoosea tõlgendamisel just seda probleemi, et koma- ja punktikohad pole selged.

Kuigi vanim prohvetiraamat, ei ole Hoosea vaesem. Pigem võib öelda, et tema kirjanduslik lähenemine on ääretult kunstipärane, luues erinevaid tasandeid, millele paigutada oma sõnum. Paljud Hoosea teemad on läinud edasi järgmiste prohvetite ja koolkondade vaimuvarasse.

Hoosea raamatu on väga eriliste teoloogiliste joontega, mis on sisse kirjutatud jutustusse või eluvaatlusesse ning toodud sellest tagasi teoloogiasse. Esiletoomist väärivad kolm Hoosea teemat.

Esiteks teemadering „kihlus – abielu – ülalpidamine – hoorus“. Sellesse teemasse paneb Hoosea sisse oma enda abielu, näidates, et ka Jumalal on abielu Iisraeli rahvaga. Jumal on võtnud Iisraeli endale naiseks, pidanud seda ülal, kuid rahvas on läinud Baali juurde, oodates sellelt viljakust. Jumal tahab teha nüüd kaht, hävitada Iisrael ja Iisrael uuesti kihlata. Abielu ja abikaasa ülalpidamise teema aga viib juba järgmise teema juurde.

Teiseks Hoosea suureks teemaks on ökoloogia ja loodus. Siinkohal tundub ta olevat kaugel ees oma ajast. Arusaam, et meid ümbritseb loodus, on üldiselt pärit alles Francesco Petrarcalt. Enne teda nähti loodust selle osade kaupa: mägi on üks, allikas on teine, taevavesi on üks, allikavesi teine. Hoosea aga oskab näha neid koos. Tema jaoks on oluline näidata, et mitte Baalid, kellele on põldude äärde püstitatud hooruse märgid, viljakussambad, vaid Issand, Iisraeli Jumal annab vihma ja annab pinnaseniiskuse. See teema aga on pandud seosesse, et kultuurmaa on piirkond, kuhu rahvas siirdub Issanda maalt, Siinai kõrbest, nimelt Baali maale Kaananisse. Või on Issand loonud ka Kaananimaa? Kas Issand on kusagil kaugel taustal ja Baal iga päev lähedal, nii tihti kui sööme leiba ja joome veini? See viib järgmise teema juurde.

Kolmandaks Hoosea teemaks on pöördumine, küsimus, kas Iisrael võiks pöörduda tagasi. On ju Jumal kord toonud rahva kõrbest ja andnud hea maa. Rahvas on läinud abielu rikkudes Baali juurde, kes on tõotanud heaolu ja kaupu. Selle asemel on aga tihti olnud ise teiste toiduks saamine – Iisrael on nagu kook, mida servast hammustatakse (7:8). On tulnud sõda ja nälg. Kas Iisrael tahaks pöörduda tagasi? Hoosea on võtnud endale naiseks hooranaise, s.t Hoosea pildikeeles täiesti tavalise, tänapäevase, kõik eesrindliku inimese rituaalid läbiteinud naise, kes on „käinud leeris“ Baali templis ja tunnistatud kõlbulikuks iseseisvaks eluks. Niisamuti tahab Jumal võtta (taas) naiseks Iisraeli. Mida tõotab Baal, selle annab Issand, kasutades selleks maad, mille ta ise on loonud.


3. Kirjanduslooline kontekst

Eelnevas on kirjutatud lõigu sobimatusest ja sobivusest suurde seosesse, siin aga on üks lugu, mis oma lühiduses on raskestitõlgendatav. Hoosea suur teoloogia ei näi aitavat seletada lühikest lõiku, mille taustal võib olla teine lugu, võibolla teisest, Baali religioonist. Et mitte levitada valet, ei kommenteerita teisi religioone, sest see on posijate tegevus.

Suretamine ja elavakstegemine võib olla osa Baali müüdist eemalduva ja tagasituleva jumala kohta. Viljakuskultuste kontekstis võib olla see täiesti omal kohal: suvine põud hävitab elu, sügisene vihm toob roheluse. Vihm ja lumi teevad maa viljakandvaks. Baali müüdis on see iga-aastane, omamoodi loomulik, mida ei olegi vaja kuulutada. Ühtlasi seostub Baal ka Egiptuse müütidega Isisest.

Mujal maailmas on sel omakorda paralleele: kreeka Adonis ja süüria Ešmun, Mesopotaamia Inanna. Nende puhul on oluline pigem elustamine, mis on olemas juba viljakusjumalate loomuses, mitte surnu ülestõusmine.

Hoosea aga paneb selle Jahve religiooni ainulaadsuse konteksti: Jumal on kord toonud rahva kõrbest, kord kutsunud poja Egiptusest. Rahvas on langenud kord (ja siis astmeliselt üha enam). Nüüd tahab Jumal pöörata ja tuua tagasi (verbi švb kasutatakse qalis ja hifilis).

Kuid sellel kontekstitul sõnal võib oletada ka iisraeli religiooni konteksti: erinev žanr võiks viidata näiteks sellele, et 6:1–3 pole prohvetisõna, vaid selle konteksti pandud preestrisõna, mis pole ilmtingimata samas vaimus ja mis on liigagi julgustav ja helge. Üleüldse on Ho 6:1–3 kuidagi ainulaadse sõnastusega. Selle mõistmisraskused tulenevadki sellest, et selle pildikeel ei ole mitte Jumala lepingu teoloogiast, mitte ka Jeruusalemma ja Siioni teoloogiast, vaid kaanani usundist. See pöörab kaanani usundi pea peale: mida Baal tõotab, seda teeb Issand.


4. Ajalooline kontekst

Prohvet Hoosea on elanud Iisraelis, Põhjariigis, kuningas Jerobeam II ajal ja pärast teda. Jerobeam II ajast (787–747 eKr) on Piiblis kirjutatud väga vähe, kuigi ta oli üks jõukuse ja rahu aja kuningas. Enam on juttu Jerobeam I-st (926–904 eKr), sest tema oli kuldvasika kuju püstitaja ning temast on läinud liikvele kõnekäänd „Jerobeami teedel / pattudes käima“.

Pärast Jerobeam II tulid rahutud ajad, mil kuningad riigis vahetusid ja võõras võim sai tuntavaks. Oli ka üks kuningas Hoosea, Eela poeg (732–722 eKr). Perikoobi ajalooline kontekst võiks olla ehk 733. aasta eKr, kui Assüüria kuningas Tiglatpileser III (745–726 eKr) oli tunginud Jordani äärde ja vallutanud Gileadi ning Megiddo. Aasta enne seda oli ta oma vilistite vastasel sõjaretkel võtnud enda kätte juba rannikualad. Seda on Hoosea ehk kirjeldanud kui 5:11 tausta. Hoosea näeb rahvusliku õnnetuse põhjusena Iisraeli koostööd Damaskuse Retsoniga (2Kn 16:5; Js 7:1jj), koos loodeti olla tugevamad Assüüria vastu ning rünnata väiksemat naabrit Juudat. Viimane, nn Süüria-Efraimi sõda, rünnak Jeruusalemma vastu, riisus Iisraelilt tema jõu (Js 7:9a; 7:2). Ka üheskoos ei olnud kaks riiki siiski suutelised end kaitsma assüürlaste eest.

2Kn 15:30 kirjeldatud olukord, kus Hoosea (mitte prohvet) tapab Pekahi ja saab kuningaks, võiks olla Ho 7:7 aluseks. Ho 5:13 räägib sellest, kui nii Juuda kui Iisrael maksid andamit Assüüriale; Ho 7:7 räägib olukorrast, mil abi Assüüria vastu loodeti Egiptusest, kuid viimases oli üleminekuaeg Liibüa dünastiatelt (22. ja 23.) Etioopia dünastiatele (24. ja 25.) ega võinud aidata.

Peale selle otsese ajendi on prohvetiraamatu taga ka prohvetikoolkonna töö õpetaja sõnade üleskirjutamisel ning tema töö jätkamisel. Lisaks on siin Kaheteistkümne prohveti raamatu koostajate viimistlustöö, viis, kuidas nad on andnud Hoosea sõnad edasi kirjarullis, kus Hoosea on juba koos Aamose, Miika ja teistega.


5. Paralleeltekstid

Perikoobi väga selge paralleeltekst on 1Kr 15:1–3, kuna see on koos perikoobiga ainsad kirjakohad, mis seostavad uuesti elavaks saamist, tõusmist / püstipanekut kolmanda päevaga. Muid paralleele on vähe. Alles Tertullianus ühendas selle kindlalt Jeesuse ülestõusmisega. Esimese sajandi juutluses ei ühendatud seda kirjakohta Messiaga. Üksnes Paulus ja tema aluseks olev pärimus rääkis kolmandast päevast; seejuures võis see Paulusel olla ka lihtne ja üldisem kalendriline arvestus ning „kirjade järgi“.

Paralleeliks võiks tuua Js 38:1–22, sest Hoosea käsitleb Iisraeli mitte kui surnut, vaid kui haiget, kes ootab paranemist. Hooseal on haavatu, Jesajal sisehaiguste põdeja. Siiski on paralleeliks see, kuidas mõistab haige iseend, mis tunne on see, et tõusta veel ei saa, vist kunagi mitte, aga siiski tõustakse. Ka on Jesajal siin seos Jumala tegevusega: Jumal mõistab hukka ja inimene sureb. Jumal mõistab õigeks ja inimene elab. See on ilus paralleel Pauluse ja Lutheriga.

Arv kolm võib olla Hooseal ka suvaline, lihtsalt värsiridade liigenduselement. Seda kasutab ka Õp 30:15–33, kus pole arvudel otsest tähendust, sest need on vaid poeetilised üleminekud.


6. Tõlgendusloolised märkused

Vt ka 2018. aasta ja 2019. aasta kommentaare.

Ho 6:1 võib olla kirjakohas 1Kr 15:4 nimetatud viide pühadele kirjadele, mille kohaselt Jeesus tõusis surnuist kolmandal päeval. Igal juhul nimetatakse ülestõusmist kolmandal päeval nii Nikaia kui Apostlikus usutunnistuses.

Oma kannatuste ja surma ettekuulutuses nimetab Jeesus Matteuse ja Luuka versioonis, et Inimese Poeg äratatakse „kolmandal päeval“ (vt Mt 16:21; 17:23; 20:19; Lk 9:22; 18:33), seevastu Markuse versioonis (Mk 8:31; 9:31; 10:34) märgitakse, et Jeesus tõuseb kolme päeva pärast. Samuti eelistavad Matteuse ja Luuka versioonid jätta Jeesuse ülestõusmisel passiivseks – ta äratatakse (jumalik passiiv, Jumal on see, kes äratab) – seevastu Markuse versioon kõneleb sellest, et Jeesus tõuseb üles.

Sama rõhuasetuse leiame ka Pauluse kirjadest, kus kõneldakse Jeesuse äratamisest, näiteks 1Kr 15:4, 12–17; Rm 6:4. Lisaks rõhutavad Ef 2:6 ja Kl 2:12 eriliselt veel seda, et ka inimene äratatakse uuele elule.

Liblikas hauatähisel Siselinna kalmistul (foto: Joel Siim)

Suhteliselt harva võib hauatähistel kohata liblika kujutisi. Liblikas on ammune ülestõusmise sümbol. Liblikas areneb moondega, läbides rööviku, nuku ja valmiku faasi. Liblikanukk meenutab mõne liigi puhul surilinasse mähitud surnukeha, läbi nuku kesta võib aimata olendi pead, keha, silmi, nokka, jalgu. Hauda pandud Jeesus oli mähitud samuti surilinasse, millest läbi võis aimata tema kehaosi. Kui moonde lõppedes liblikanuku kest avaneb, tuleb sealt välja hoopis teistsugune olend kui see, kes nukkuma jäi. Ka Jeesuse kohta märgivad evangeeliumid, et kuigi ta oli jüngritele ülestõusmise järel äratuntav, oli teda võimalik puudutada. Ta kõneles ja sõi koos nendega, aga oli siiski teistsugune: ta võis ilmuda lukus ustega ruumi või geograafiliselt üksteisest kaugel olevates paikades.

Sellist muutust tõotatakse ülestõusmisel ka inimestele – maine, kaduv, autu ja nõder ihu asendatakse vaimse, kadumatu, kirka ja väeka ihuga. Surma ja ülestõusmise järel ei ole miski endine.

Ain Kalmuse raamatus „Prohvet“ on kirjeldatud Hooseat kui meest, keda nooruses maailma avastades ajendab juhuslik kohtumine Aamosega ning kes läheb oma kuulutuses avaramatele teedele kui vaesuse teemadest rääkiv Aamos.


7. Liturgilised soovitused

Ülestõusmispüha on kristlaskonna suurim püha, mil kõlab iidne tervitus: „Kristus on surnuist üles tõusnud!“ Kristuse ülestõusmine on ristiusu lähtekoht ja kõige olulisem veendumus.

2020. aastal oleme sunnitud ka ülestõusmispüha pühitsema eriolukorra tingimustes, arvestades liikumis- ja kogunemispiirangutega. Ligi kuu aega kestnud eriolukord on aidanud real kogudustel välja arendada võimalused edastada Jumala sõna kodudesse interneti või ka kohaliku televisiooni vahendusel. Seetõttu ei ole võimalik siinkohal anda täpseid liturgilisi juhiseid, vaid üksnes mõningaid vihjeid, mida võiks kasutada.

Liturgiline värv: valge.

Lauldakse Laudamus’t ja loetakse Nikaia usutunnistust. Kuna öised jumalateenistused on eriolukorras keelatud, võib hommikust või päevast jumalateenistust või palvust alustada paasaküünla süütamisega, patutunnistuse võib asendada ristimistõotuse uuendamisega.

Allolev proprium on mõeldud sõnajumalateenistuse jaoks.

Alguslaul: 105.
Päeva laul: 102.
Jutluselaul: 104.
Palvelaul: 117.
Lõpulaul: 101.

Päeva palve – Käsiraamat, lk 143, nr 4 / Agenda, lk 102, nr 2.
Kirikupalve – Intranet, Jumalateenistuste käsiraamatust välja jäänud kirikupalved, lk 19 / Agenda, lk 102–103.


(Punkti 1 on koostanud Diana Tomingas, punktid 2–5 Vallo Ehasalu, punkti 6 Joel Siim ja V. Ehasalu, punkti 7 J. Siim, toimetanud Urmas Nõmmik.)

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

Toeta ajakirja väljaandmist!
English