Artiklid

EELK perikoopide abimaterjal 2/12: ülestõusmispüha (Lk 24:1–12)

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) töötegijatele, kes vajavad abi jutluste koostamisel või aruteludel Piibli üle, muutuvad äsja alanud kirikuaasta tähtsamate pühapäevade ja pühade abimaterjalid tasapisi ligipääsetavaks EELK intranetis. Ajakiri Kirik & Teoloogia on saanud EELK-lt loa avaldada neid materjale paralleelselt ka ajakirjas, mida püüamegi teha.

1. Perikoobi tekst

Kannatusjutustus, pärimused tühja haua ning ilmutuste kogemisest koos järgnevate Ülesäratatu ilmumistega on moodavad juba Luuka evangeeliumi eeskujuks olnud Markuse evangeeliumi põhiosa. Markuse evangeelium on suunatud just sellele. Luuka evangeeliumi tekstile 24:1–11 on otseseks eeskujuks Markuse 16:2–8 ning viimasega pikkuselt sarnane sünoptiline paralleel Matteusel 28:1–8. Parimaks seletuseks nende tekstide erinevustele seisneb esmalt selles, et pärimused olid ühtpidi eriti tugevad, teistpidi aga sisaldasid suure kõnelejaskonna tõttu üksikasjades erinevusi. Arvestada tuleb ka evangelistide kirjutamise käigus tehtud sisuliste ja kirjanduslike otsustustega.

Tekstikriitiliselt on mõnel variandil meile mõndagi huvitavat rääkida. Seepärast on otstarbekas osa esitada kohe kirjanduskriitilised märkused.

24:1 Selle salmi puhul on mõned käsikirjad täiendanud Nestle-Alandi kreekakeelse väljaande põhiteksti lõpuosa: „mis nad olid valmis pannud, ja mõned koos nendega.“ Lause tähendaks käsikirjade valguses seda, et lisaks naistele, kelle nimesid selles salmis ei nimetata, läksid veel mõned inimesed hauale. Kreeka kai tines syn autais ei luba oletada, kas mõeldud on naisi, mehi või mõlemaid. Igatahes näitavad need käsikirjad tendentsi suurendada kogemusest osa saajate hulka. Veel lisavad vähesed käsikirjad salmile teistsuguse lõpu: „mis nad olid valmis pannud, arutades isekeskis, kes küll veeretaks ära kivi.“ Selle lisandi on mõned kopeerijad oletatavasti teinud Mk 16:3 mõjul.

24:2 Tähendust rikastavaid tekstivariante ei esine, see salm liitub aga sujuvalt eelneva salmiga ja seda isegi paremini siis, kui salmi 1 lõpus leiduks märkus kivi veeretamise kohta. Siis vastaks teade, et nad leidsid kivi olevat hauakambri eest ära veeretatud, naiste arutlusele kivi üle.

24:4 Käsikirjades esineb nüansierinevusi naiste nõutust väljendava verbi ning meeste erevalgete rõivaste kirjelduse juures. Oluline on viimane seik. Nimelt harmoneeruvad Luuka ja tema teksti kopeerijate rõhuasetused sõnavormide astraptousē ja astraptousais kasutamisel juba Lk 9:29 kasutatuga, kus Jeesuse riided läksid kiirgavalt valgeks. Nimelt tähendab astrapē taevalikult helendavat olukorda, võrdluseks üllatav sarnasus, et samasse sõnaperre kuuluv nimisõna to astron on taevatäht. Evangelist annab edasi taevaliku sära tunnet.

24:12 Salmil puudub paralleel Markuse tekstis ja ka Matteus ei nimeta eraldi Peetruse. Siinkohal on Luuka materjalis lühike viide Peetruse ja teise jüngri jooksmisele hauale ja tagasi, mida jutustatakse pikemalt Johannese evangeeliumis (20:2–10).

Kõik evangelistid on Markuse 16:2 eeskujul märkinud ära nädala esimese päeva, mil naised hauale läksid. Suuremas osas käsikirjades liigub Luuka jutustus sellest, et kivi oli haua ukse eest ära veeretatud, kiiresti edasi. Viide on justkui vajalik selleks, et naised saaksid hauda sisse astuda. Siis järgnebki salmis 3 oluline teave, et kohe astuvad naised hauda sisse ega leia Issanda ihu. Salm on lühike ja näib viitavat sellele, et nad ei näinud üldse kedagi.

Otsekui väikese (mõtte)pausi järel, mil tuuakse esile naiste nõutust, seisavad nende ees kaks meest; vrd üht noorukit Mk 16:6 ning võimsat inglit Mt 28:2 jj. Mida elavat te otsite surnute juurest? Seda küsimust Markuse tekstis ei olnud. Eduard Schweizer viitab Billerbecki andmetele, mille kohaselt üks juudi ütlus surnu otsimise kohta on kõlanud nii: kas on kommet surnut elavate juurest otsida, nii nagu ka elavat surnute juurest?

Salm 6 kasutab vana pärimuslikku sõnastust, nimelt grammatilise passiivi vormis teadet, et ta on üles äratatud (ēgerthē, mis on passiivne aorist tegusõnast egeirō) ja viitab Jumala tegevusele, kes on Jeesuse üles äratanud. Seda huvitavam on salmis 7 kasutatud verb anastēnai, mis on aoristi infinitiiv tegusõnast anistamai ehk üles tõusma. Luukas on varem salmis 9:22 viidanud, et Inimese Poeg äratatakse surnuist üles. Nii on selles nädala esimese päeva tunnistuses põimunud kaks esitusviisi – Jeesuse ülestõusmisest kõnelevad passiivne ja aktiivne grammatiline vorm.

Erinevalt Markuse jutustusest, kus nooruk soovitab Jeesuse järelkäijatel minna Galileasse, sest seal saavad nad Jeesust näha (Mk 16:7), nimetab Luukas Galilead kohana, kus Jeesus õpetas ja kõneles seda, mida nüüd on vaja meelde tuletada ja millest nüüd on aeg hakata aru saama (Lk 24:6 j). Ning tõesti näeme edasi lugedes, et Luukas jutustab Jeesusega kohtumistest Jeruusalemmas ja selle ümbruses.

Erinevalt Markuse jutustusest, kus naised ei rääkinud kellelegi midagi (Mk 16:8), kuulutasid naised Luuka teksti kohaselt üheteistkümnele apostlile kõike hauakambri sees kogetut (Lk 24:9).

2. Struktuur

  • Naised vara, enne koitu, teel haua juurde (Lk 24:1).
  • Naised astuvad hauda, ei leia Issanda ihu ja on nõutud (Lk 24:3–4a).
  • Naised kohtavad kahte sädelevais rõivais meest, kelle sõnum oli: see, keda te otsite, on üles äratatud. Tuletage meelde, mida ta teile rääkis (Lk 24:4b–8). Ja naistele meenusid Jeesuse sõnad.
  • Naised, kelle hulgast mõnede nimed nüüd teada antakse, kuulutavad kogetut (Lk 24:9–11).
  • Lisand, kus nimetatakse, et Peetrus käis haual (Lk 24:12).

3. Kontekst

Luuka versioonis leidub perikoobi mõistmiseks kõige vajalikum teave varasemates salmides. Luuka 23:54 annab ajamääruse Jeesuse ihu matmise kohta enne hingamispäeva. Salm 23:55 on aga oluline, sest annab teada, et naised, kes olid koos Jeesusega rännanud juba Galileas ja tulnud siis Jeruusalemma, tulid ja vaatasid, kus haud paikneb. Perikoobi salmis 6 kujundab Luukas sideme salmiga 23:55, nimetades taas Galilead ja rõhutades seeläbi naiste osa pärimuse jäädvustamisel.

Vahetult peale vaadeldavat perikoopi leidub Luukal ainulaadne jutustus sellest, kuidas kaks jüngrit, kes ei olnud kaheteistkümne apostli hulgas, ent võisid kuuluda Luuka mainitud seitsmekümne hulka (Lk 10:1–20), said osa üles äratatud Issandaga kohtumise kogemusest (Lk 24:13–35). Nendega seoses ei kirjutata, et nad Jeesuse õpetust Galileas kuulnud oleks – mida naiste juures rõhutatakse – küll aga eeldatakse, et need kaks saanuks pühade kirjutiste põhjal mõista juba midagi Inimese Pojana tulnud Messia kannatustest (Lk 24:25–27).

4. Kirjanduslooline kontekst

Luuka evangeeliumi tekst on oma sisult ja struktuurilt Markuse tekstiga sarnane ja on tõenäoline, et Luukas on saanud kasutada Markuse teksti kirjalikku kuju. Koos sellega ilmnevad aga uued jooned. Esiteks on tõenäoline, et Luukas on ka ise tundnud Markuse-eelset suulist pärimust, mille peajooned oli Markus juba kirja pannud. Teiseks aga on Luukas võinud tunda ka mitmeid teisi traditsioonilõngu, mis kulgesid paralleelselt. Kolmandaks on Luukas ise olnud materjali kujundaja.

Pärimuse ühtede kandjatena toob Luukas esile naisi, kes on olnud juba Galileas tema õpetuste kuulajad ja tegevuse nägijad. Luuka 8:1–3 nimetatakse Susannat ja muus sünoptilises pärimuses puuduvat varakat naist Johannat. Hea mäluga lugeja tunneb Luuka-poolse tähelepanu ära juba 24:55, kus mainitakse naisi üldiselt ja kujundatakse muljet suuremast arvust pärimuse kandjatest, kes seetõttu ka haua asukohta teavad. Siinse perikoobi salm 10 aga nimetab uuesti lõigust Lk 8:1–3 tuttavat Maarja Magdaleenat ja Johannat.

Kirjanduslooliselt huvitav on salmis 24:12 esitatud Peetruse motiiv, millele leidub paralleel vaid Johannese evangeeliumis. Seal eeldavad aga Peetruse ja teise jüngri jooks hauale ja nende mõtete ja koguni usu kirjeldamine uusi küsimusi (Jh 20:2–10). Igatahes on see salm üks mitmest motiivist, mis tõendavad Luuka evangeeliumis esile tulevate pärimuste seost Johannese evangeeliumi pärimustega.

5. Ajalooline kontekst

Eeldatavasti on Luukas evangeeliumi kirjutanud pärast Markust, samuti võibolla hiljem kui Matteus, ent Matteuse teksti mitte tundes. Luukas oli teadlik Jeruusalemma hävitamisest aastal 70 ning vaatab tagasi aastakümnetepikkusele perioodile. Ta on Jeruusalemma hävitamise juures ainsana lisanud juutide vangi viimise rahvaste sekka ja tähelepanuväärse viite, et Jeruusalemm jääb paganate tallata, kuni paganate ajad täis saavad (21:24). Väga tähelepanuväärne teema meie aja, 20. ja 21. sajandi jaoks.

Aga Luuka vaatenurk ulatub ka ettepoole, nii et tema vaadet sündmustele saavad kasutada tema lugejad. Markuse evangeeliumi lõpuga võrreldes ulatub Kleopase ja teise, nimetuks jääva jüngri üles äratatud Jeesusega kohtumise kogemusega Luuka evangeeliumi paasajärgne perspektiiv väga palju kaugemale (24:13–35). Luuka esitatud andmed ülesäratamisega kaasnenud kogemustest on mitmekülgsemad. Sellega kinnitab Luukas oma jutustuse alguses esitatud toetumist kindlatele andmetele, sealhulgas neile, kes on sündmusi ise näinud (Lk 1:1–4).

6. Paralleelkirjakohad

Sünoptiline traditsioon emonstreerib ilmekalt sisulist ja struktuurset kooskõla kolme teksti vahel. Markus 16:1–8 on olnud kirjanduslikuks aluseks teiste evangelistide jutustustele. Ent nii Mt 28:1–8 kui ka Lk 24:1–12 erinevad Markuse tekstist selle poolest, et kirjeldavad naisi, kes kuulutavad oma kogemust teistele jüngritele. Johannese evangeeliumi jutustuse erinevused on juba suuremad: seal ei lähe naised grupina hauale, vaid Maarja Magdaleena üksi. Sellest motiivist on aga kasvanud terve omaette episood (Jh 20:1–10 + Jh 20:11–18).

7. Tõlgendusloolised märkused

Kristuse ülestõusmise üle jutlustamisel tuleb meeles pidada, et mitte ükski inimene ei näinud Kristuse ülestõusmise momenti. Hauakamber avati taevaste vägede poolt selleks, et varahommikul hauale rutanud naised pääseksid sinna sisse, mitte et ülestõusnud Kristus pääseks sealt välja. Seetõttu on ka kõik ülestõusmist kujutavad kunstiteosed rohkemal või vähemal määral kunstnike fantaasiapildid, ettekujutused sellest, milline ühe või teise kunstniku arvates ülestõusmine võis välja näha, mitte realistlik jäädvustus sellest, milline see oli.

Seetõttu kujutab ka üks õigeusu tuntumatest ikoonidest Kristuse laskumist surmavalda, kuigi see on pealkirjastatud kreeka traditsioonis he anastasis – ülestõusmine. Surmavalda laskumise ikonograafiat on suuresti mõjutanud apokrüüfsed „Pilaatuse aktid“ (4. saj). Nii ei kujutagi ikoon Jeesuse füüsilist hauast väljumist, vaid väljendab neid vaimseid reaaliaid, mida Kristus oma surma ja ülestõusmisega on saavutanud. Ikoon kujutab kuldsetesse ja valgetesse rõivastesse rüütatud Jeesust seismas surmavalla pronksist väravatel, mida kutsutakse ka „surma väravateks“. Väravad on puruks löödud ning langenud ristikujuliselt maha, väljendades veendumust, et Jeesus on oma ristisurmaga „surma maha tallanud“ (ülestõusmispüha pealaulust). Ta hoiab Aadamal ja Eeval käerandmeist kinni, tõmmates neid surmavallast välja. See viitab teoloogilisele tõsiasjale, et inimkond ei ole suuteline ise ennast pärispatust välja tõmbama, vaid see on võimalik üksnes tänu Jumala tegutsemisele. Jeesust ümbritsevad ikoonil erinevad Vana Testamendi pühad tegelased (Aabraham, Taavet jne). Ikooni allosas on kujutatud surmavalda uksena pimedusse, kuhu on laiali puistatud purustatud lukud ja ahelad. Küllalt sageli võib pimedusest leida ühe või kaks aheldatud figuuri, mis kujutavad surma või saatanat.


Laskumine surmavalda (vene ikoon, 16. saj esimene pool, Arhangelski Kunstimuuseum)

Unikaalse vaatenurga alt kujutab Kristuse laskumist surmavalda Andrea Mantegna maal. Teos on moodustab kaheosalise maali alumise osa. Selle ülemist poolt („Ülestõusmine“) peeti kaua iseseisvaks teoseks, kuni käesoleval maalil kujutatud võidulipu varda tipus olev tilluke rist, mis oli jäänud ülestõusmist kujutava maali allserva, aitas 2018. aastal kaks maali taas kokku viia.


Andrea Mantegna (1431-1506), „Laskumine surmavalda“ (1470–1475)

Epiphaniusele (6. saj) omistatud vaikse laupäeva jutluses öeldakse:

„Mis see on? Sügav vaikus valitseb täna maa peal, sügav vaikus ja üksindus. Sügav vaikus, sest kuningas puhkab. „Ilmamaa lõi kartma ning jäi vait“ (Ps 76:9), sest Jumal on inimesena unne suikunud ning äratanud üles inimesed, kes igiammustest aegadest uinuvad. Jumal on inimesena surnud ja allilm väriseb. Jumal on lühikeseks ajaks unne vajunud ja on surmavallas asujad üles äratanud (vrd Mt 27:52).

Ta läheb otsima esmaloodud inimest otsekui kadunud lammast (vrd Lk 15:3 jj). Ta külastab neid, „kes elavad pimeduses ja surmavarjus“ (Lk 1:79). Ta tuleb, tema, kes on samaaegselt Jumal ja Eeva Poeg, et vangistatud Aadam ja koos temaga vangistatud Eeva päästa nende valudest (vrd 1Ms 3:15).

Ta haarab Aadamal käest, tõstab ta üles ning ütleb: „Ärka üles, kes sa magad, ja tõuse üles surnuist, siis särab sulle Kristus!“ (Ef 5:14). Ma ei ole sind loonud selleks, et sa oleksid vangistatud allilma vangikongi. „Tõuse üles surnuist!“ Mina olen surnute elu. Tõuse üles, mu loodu, tõuse üles, minu kuju, loodud minu näo järgi! Tõuse, mingem siit ära! Sina oled minus ja mina sinus (vrd Jh 17:21, 23), meie oleme jagamatu isik. Sinu pärast sain ma sinu pojaks, mina, sinu Jumal. Sinu pärast võtsin mina, Issand, enda peale sinu sulasekuju. Sinu pärast tulin ma maa peale ja maa alla, mina, kes troonib üle taevaste. Sinu pärast, inimeste pärast, olen ma saanud inimeseks, „kellel ei ole abi, kes on vaba surnute hulgas“ (Ps 88:5–6 LXX). Sind aeti aiast välja, mind anti aiast juutide kätte ja maeti aeda.“

Fantaasiarikkalt on Kristuse surmavalda laskumist kujutanud keegi Hieronymus Boschi koolkonda kuulunud või teda järele aimata soovinud kunstnik. Peetakse võimalikuks, et maal on inspireeritud mõnest Boschi kadumaläinud teosest.


Hieronymus Boschi koolkonna kunstnik (1450–1516), „Kristus surmavallas“ (1575), Indianapolis Museum of Art

Laskumine surmavalda on mitme barokkoratooriumi teema. Tuntuim neist on Salieri Gesù al Limbo (1803) Luigi Prividali tekstile.

8. Liturgilised soovitused

Ülestõusmispüha on kristlaskonna suurim püha, mil kõlab iidne tervitus: „Kristus on surnuist üles tõusnud!“ Kristuse ülestõusmine on ristiusu lähtekoht ja kõige olulisem veendumus.

Alates 4. sajandist (Peregrinatio Egeriae) on ülestõusmispüha kui kirikuaasta kõige olulisemat püha ette valmistanud vigiilia, valvamise jumalateenistus, mille lahutamatud osad on paasaküünla süütamine, ülistushümn (Exsultet), Vana Testamendi prohvetikuulutuste lugemine, ristimine või ristimistõotuse uuendamine ja armulaud. Vigiilia kord leidub Jumalateenistuste Käsiraamatus (lk 523–532), Vana Testamendi lugemised, epistel ja evangeelium leiduvad Lugemiste Raamatus (lk 242–255).

Liturgiline värv: valge

Lauldakse Laudamus’t ja loetakse Nikaia usutunnistust. Kui öist jumalateenistust ei peetud, võib hommikust või päevast jumalateenistust alustada paasaküünla süütamisega, patutunnistuse võib asendada ristimistõotuse uuendamisega.

Alguslaul: 101.

Päeva laul: 102.

Jutluselaul: 120.

Ettevalmistuslaul: 116.

Lõpulaul: 105.

Päeva palve – Käsiraamat, lk 143 nr 2 / Agenda, lk 102 nr 2.

Kirikupalve – Intranet, Jumalateenistuste käsiraamatust välja jäänud kirikupalved, lk 19 / Agenda, lk 102–103.

Kiituspalve – Käsiraamat, lk 351 (ülestõusmispüha).

Armulauapalve – Käsiraamat, lk 360–361 (F).

Palve pärast armulauda – Käsiraamat, lk 144 nr 1 / Agenda, lk 105.

9. Muud soovitused

Ammustest aegadest on paasatriduumi jumalateenistuste juurde kuulunud erinevaid liturgilisi draamasid, näiteks Kristuse matmine suure reede õhtul ning Kristuse ülestõusmine kolmanda päeva varahommikul. Paljudesse kirikutesse ehitati nende sündmuste taasolevikustamise jaoks spetsiaalsed nišid, sümboolsed Kristuse hauad. Üks selline nišš on säilinud näiteks Valjala kirikus Saaremaal.

1519. aastal Viinis trükitud Antiphonarium’is leidub järgmine muusikasse valatud dialoog inglite, naiste, jüngrite ja koguduse vahel. Punktides [9]–[15] on kasutatud ülestõusmispüha sekventsi Victimae paschali laudes materjali ning punktis [16] laulab koguduse sekventsi saksakeelset parafraasi Christ ist erstanden.

Protsessioon siirdub haua juurde ning koor laulab:
[1] Maria magdalena & altera maria ferebant diluculo aromata: dominum querentes in monumento. Maarja Magdaleena ja teine Maarja kandsid varahommikul lõhnaaineid, otsides Issandat hauas.
[2] Mulieres: Quis reuoluet nobis ab ostio lapidem quem tegere sanctum cernimus sepulchrum. Naised: Kes veeretab meile ukselt kivi, mida nägime püha hauda katmas?
[3] Angelus: Quem queritis o tremule mulieres: in hoc tumulo gementes. Ingel: Keda otsite, oh värisevad naised, selles hauas nuttes?
[4] Mulieres: Iesum nazarenum crucifixum querimus. Naised: Me otsime ristilöödud Jeesust Naatsaretlast.
[5] Angelus: Non est hic quem queritis sed cito euntes nunciate discipulis eius & petro: quia surrexit iesus. Ingel: Ei ole teda siin, keda otsite, vaid kiiresti minnes kuulutage tema jüngritele ja Peetrusele, et Jeesus on üles tõusnud.
[6] Mulieres: Ad monumentum venimus gementes: angelum domini sedentem vidimus & dicentem: quia surrexit iesus. Naised: Me tulime nuttes haua juurde: me nägime Issanda inglit istumas ja ütlemas, et Jeesus on üles tõusnud.
[7] Petrus et Joannes: Currebant duo simul: & ille alius discipulus precucurrit citius petro et venit prior ad monumentum alleluia. Peetrus ja Johannes: Nad mõlemad jooksid korraga ja see teine jünger jooksis Peetrusest kiiremini ning tuli esimesena haua juurde, halleluuja.
[8] Petrus et Joannes cum sudario: Cernitis o socij: ecce lintheamina et sudarium: et corpus non est in sepulchro inuentum. Peetrus ja Johannes higirätikuga: Vaadake, oh kaaslased: ennäe surilinu ja higirätikut: ja ihu ei olnud hauas leida.
[9] Chorus: Dic nobis maria quid vidisti in via. Koor: Meile ütle Maarja, mida nägid sa haual?
[10] Maria: Sepulchrum christi viuentis: & gloriam vidi resurgentis. Maarja: Lunastaja hauda tühjana nägin ma, sest auga üles tõusis ta.
[11] Chorus: Dic nobis. Koor: Meile ütle.
[12] Maria: Angelicos testes: & gloriam vidi resurgentis. Maarja: Inglid mulle rääkisid, sest auga üles tõusis ta.
[13] Chorus: Dic nobis. Koor: Meile ütle.
[14] Maria: Surrexit christus spes mea: praecedet suos in galileam. Maarja: Tõusis surnuist minu lootus, Galileas jüngritele ilmus.
[15] Chorus: Credendum est. Scimus christum. Koor: Uskuda tuleb. Teame nüüd, et Kristus.
[16] Deinde populus: Christ is erstanden. Seejärel rahvas: Kristus on tõusnud.


(Punktid 1–6 on koostanud Randar Tasmuth, punktid 7–9 Joel Siim, toimetanud Urmas Nõmmik.)

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English