ISSN 2228-1975
Search

EELK perikoopide abimaterjal 4/10: Esimene ülestõusmispüha Mt 28:1–8

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) tekstikäsitluste sari keskendub Piibli tekstidele (nn perikoopidele), mida loetakse ja millele jutlustatakse käimasoleva kirikuaasta tähtsamatel pühapäevadel ja pühadel. Tekstikäsitluste sari on unikaalne eestikeelne lugemisvara kõigile, kes huvitatud piiblitekstide tõlgendamisest (eksegeesist), aga ka sellest, kuidas neid on kasutatud ja kasutatakse jumalateenistuse kontekstis. EELK töötegijatele saavad jutluste koostamist või Piibli üle toimuvaid arutelusid toetavad materjalid ligipääsetavaks EELK intranetis. Ajakiri Kirik & Teoloogia on saanud EELK-lt loa nende paralleelseks avaldamiseks. Esimene abimaterjal avaldati 2017. aasta esimese advendi eel. Sari on järjepidevalt ilmudes jõudnud neljandasse aastakäiku.

1. Perikoobi tekst

28:1 Paljudes vanades ja kaalukates käsikirjades esineb Mariam hē Magdalēnē asemel nimekuju Maria hē Magdalēnē, mida kasutatakse evangeeliumides tema kohta ka mujal (nt Jh 20:1). Evangeeliumides esinevad paralleelselt mõlemad nimekujud, nii semiidipärane Mariham kui ka kreekapärane Maria.

28:2 Osades käsikirjades puudub ingli kohta täpsustav ex ouranou ’taevast’, st öeldakse vaid, et ingel „laskus alla“ (katabas aor. part. katabainō ’alla laskuma’). Mitmes käsikirjas on lisatud kivi ära veeretamise järele täpsustav apo tēs thyras ’ukse eest’. Mõlemad variandid on mõistetavad stiililiste parandustena.

28:6 Paljudes vanades ja kaalukates käsikirjades on salmi lõppu lisatud kristoloogiline tiitel ho Kyrios ’Issand’, st „vaadake paika, kus Issand lebas“; ühes käsikirjas esineb selle asemel to sōma tou Kyriou, st „kus Issanda ihu lebas“. Lisand tuleneb ilmselt kristoloogilistest kaalutlustest – lahkneva sõnastusega käsikirjade kirjutajatele oli oluline rõhutada, et Jeesus on Kyrios.

28:7 Osades käsikirjades puudub verbi ēgerthē (aor. pass. egeirō ’üle äratama’, pass. ’üles tõusma’) järelt täpsustus apo tōn nekrōn ’surnuist’; kuna kontekst ja verb ēgerthē on ühemõttelised, on see vaid stiililine kõrvalekalle, millel pole teoloogilist tähendust.

2. Struktuur ja kontekst

Perikoop koosneb jutustusest ja otsest kõnest: salmid 1–5 on jutustus, mille katkestab salmis 5b otsene kõne, mis ulatub omakorda salmi 7 lõpuni; salmis 8 jätkub jutustus. Perikoop on osa Matteuse ülestõusmisloost, mis jätkub salmis 9 Jeesuse ilmumisega naistele ja lõppeb salmides 18–20 ülestõusnud Issanda sõnadega jüngritele.

3. Kirjanduslooline kontekst

Matteuse ülestõusmislugu on üks kolmest sünoptilisest ülestõusmisjutustusest. Matteuse ülestõusmislugu on kirjanduslikult sõltuv Markuse ülestõusmisjutustusest, mis tugineb ilmselt suulisele pärimusele, kuid lahkneb nii Markuse jutustusest (Mk 16:1–8) kui ka Luuka jutustusest (Lk 24:1 jj) mitme detaili poolest: üksnes Matteus jutustab salmis 2 maavärisemisest, ingli laskumisest taevast ja kivi ära veeretamisest (Mk 16:4 ja Lk 24:2 järgi oli kivi naiste jõudmisel hauakambri juurest juba eemaldatud); üksnes Mt 28:3 kirjeldab üleloomuliku välimusega inglit (Mk 16:4 järgi oli hauakambris valges riides noormees, Lk 24:4 kaks valges riides meest); üksnes Mt 28:4 teatab hauavalvureid tabanud hirmust. Kirjanduslik sõltuvus Markusest katkeb seega salmis 2 ja jätkub salmis 5a. Ei ole teada, kas Matteuse teistest evangeeliumidest erinevad detailid pärinevad vaid talle teadaolevast suulisest pärimusest või Matteuse evangeeliumi kirjutaja kirjanduslikust fantaasiast.

4. Ajalooline kontekst

Matteuse ülestõusmisloo ajalooline kontekst on esimeste kristlaste usk Jeesuse ülestõusmisesse ning sellest kõnelevad pärimused, mis on vanemad kui evangeeliumide ülestõusmislood (vt 1Kr 15:1 jj), tuginedes kindlasti juba Jeesuse vahetute kaasaegsete tunnistustele, mida esialgu anti edasi suulise pärimuse kujul. Esimese ülestõusmisest rääkiva jutustuse pani kirja Markuse evangeeliumi autor, kes ei olnud Jeesuse kaasaegne, vaid keegi meile tundmatu kristlane väljaspool Palestiinat 1. sajandi 60. aastatel. Ka Matteuse evangeeliumi autor ei olnud Jeesuse kaasaegne, vaid samuti keegi meile tundmatu kristlane, kes kirjutas u 90 pKr. Kirjutamiskoht ei ole teada, kuid teatud kaudsed tõendid viitavad Süüriale. Markuse ja Matteuse evangeeliumi autorite samastamine apostel Peetruse õpilase Markuse ja apostel Matteusega on ajalooliselt nõrgalt põhjendatud ning pärineb 2. sajandi traditsioonist, milles nn apostellik päritolu pidi tagama teostele usaldusväärsuse. Selle taustaks on erinevate varase kristluse rühmituste omavaheline võitlus õige kristliku traditsiooni valdamise pärast – kõik kristlikud rühmitused pretendeerisid sellele kui ainuõigusele.

5. Kommentaar

28:1 Nagu Markuse ja Luuka jutustus, nii algab ka Matteuse ülestõusmise jutustus aja määratlemisega: Mt 28:1 on antud kahekordne ajamääratlus: opse (de) sabbatōn ’hingamispäeva järel (aga)’ ja mian sabattōn (nädala esimene päev, mis algas päikese loojanguga hingamispäeval). Naiste minek hauale toimus seega kas juba sabatile järgneva õhtu hämaruses või uue päeva koidikul. Mt 28:1 järgi oli naiste eesmärk minna hauda vaatama, st Jeesust tema haua juurde leinama. Mk 16:1 ja Lk 24:1 oli naiste eesmärk seevastu Jeesuse surnukeha salvimine, mida Matteus ei maini. Hauale lähevad Maarja Magdaleena ja keegi „teine Maarja“. Kuna sellenimelisi isikuid on evangeeliumides mitmeid, ei ole „teine Maarja“ identifitseeritav.

28:2 Salm on ainus koht kogu ülestõusmispärimuses, mis mainib maavärinat ja kivi äraveeretamist hauakambri suult. Maavärina puhul võib mõelda Psalmile 114:7 („Jhvh palge ees värise, maa…“), kuid seda mainitakse ka 2Ms 19:8 (Siinai mägi vabises) ja 1Kn 19:11. Ilmselt oli iisraellaste, nagu ka teiste muistsete rahvaste jaoks maavärin kui võimas loodusnähtus märk Jumala ligiolekust või koguni Tema ilmumisvorm. Sünoptilises apokalüpsises (Mk 13:8 ja par) kuuluvad maavärinad apokalüptiliste märkide hulka, mis kuulutavad Jumala riigi saabumist. Võimalik, et ka kirjeldatud maavärin viitab apokalüptilise ajastu algusele. Ka ingli ilmumine taevast on kinnitus Jumala ligiolekule. Ingli istumine kivile väljendab Tema läkitaja, st Jumala võitu surma ja haua üle.

28:3 Ingli välimuse kirjeldusele leidub paralleele apokalüptilises kirjanduses (nt Tn 10:5–6). Valge on Piibli värvisümboolikas üldiselt taeva värv (vt nt Ilm 7:9 – valgetes rüüdes lunastatud).

28:4 Salm on ainus koht kogu ülestõusmispärimuses, mis mainib hirmu pärast maha kukkunud hauavalvureid. Hirm phobos on kohane reaktsioon ingli ilmumisele (vt nt Tn 10:7; Lk 2:9).

28:5 Ingli kõne naistele algab sõnadega Mē phobeisthe hymeis ’Ärge kartke!’ Sarnaselt pöörduvad inglid inimeste poole, kellele nad ilmuvad, ka mujal (nt Lk 2:10). Siin ja järgnevalt selgitab ingel naistele toimunut, st ta toimib kui angelus interpres, st ingel pole siin mitte ainult sõnumi tooja, vaid ka selle tõlgendaja. Inglite kui teatud sündmuste tõlgendajate motiiv on oluline (ka piiblivälises) apokalüptilises pärimuses (nt Eenoki raamatutes).

28:6–7 Ingli kuulutus Jeesuse ülesäratamisest ja ettekuulutus tema ilmumisest Galileas on edasi antud ka Matteuse ülestõusmisloo paralleeltekstides Mk 16:6 ja Lk 24:5 jj. Siiski on erinev neis esinev sõnastus. Silmatorkav erinevus on Mk 16:7 ja Mt 28:7 esinev ingli korraldus naistele kuulutada ülestõusmisest teistele jüngritele – Lk 24:9 teevad naised seda oma algatusel.

28:8 Kõik kolm evangelisti teatavad, et naised läksid viima ülestõusmissõnumit teistele jüngritele (vt Mk 16:8; Lk 24:9), kuid üksnes Matteus iseloomustab naisi vallanud tundeid „kartuse ja suure rõõmuna“ (meta phobou kai charās megales). See meenutab Rudolf Otto käsitlust pühaduse kogemuse ambivalentsusest.

6. Paralleeltekstid

Perikoobi paralleeltekstid on, nagu juba eelpool nimetatud Mk 16:1–8 ja Lk 24:1–9 ning väljaspool sünoptilisi evangeeliumeid veel ka Jh 20:1 jj. Erinevalt sünoptikutest on Johannes kirjeldanud sündmusi aga hoopis teisiti (haua juurde läheb siin vaid üks naine – Maarja Magdaleena; inglite ilmumisest ei räägita; teatakse Peetruse ja lemmikjüngri hauakülastusest). Tekstide sarnasusi ja erinevusi on käsitletud juba kommentaaris ülal.

7. Tõlgendusloolised märkused

Vt ka eelmiste aastate kommentaare siit, siit, ja siit.

2021. aasta on Kristuse ülestõusmise püha jutluse aluseks evangeelium, ülestõusmisjutustuse Matteuse versioon. Ülestõusmisevangeeliumide üle jutlustamisel on oluline meeles pidada, et mitte keegi ei näinud, kuidas ülestõusmine aset leidis. Samuti on keelelise nüansina oluline, et evangeeliumid ja Pauluse kirjad kasutavad sellest sündmusest kõneldes verbi „äratama“ passiivi vorme. Kristus mitte ei „tõusnud üles“, vaid ta „äratati“. Sellega rõhutatakse vaieldamatult Jeesuse Kristuse surma reaalsust, temasse ei jäänud mitte kõige pisematki elusädet, olemaks suuteline ise surnuist ärkama.

Kuna mitte keegi ei olnud Kristuse hauast väljumise vahetu tunnistaja, on hiljem püütud seda sündmust rohkem või vähem fantaasiarikkalt ette kujutada. Pseudepigraafiline Peetruse evangeelium kirjeldab ülestõusmist järgmiselt:

„35. Ööse aga, mill pühapäew algas, kui sõjamehed walwasiwad, kaks korraga, sündis wali ääl taewas. 36. Ja nad nägiwad taewast ennast awawat ja kaks meest sealt alla tulewat heledes paistuses ja haua äärde astuwat. 37. See kiwi aga, mis ukse ette pandud, weeres iseenesest ära ja läks tüki edasi ja haud awas ennast ja mõlemad noored mehed läksiwad sisse. 38. Kui seda aga sõjamehed nägiwad, häratasiwad nad sajamehe ülema ja wanemad, sest need oliwad ka seal walwajateks. 39. Ja jutustades, mis nad näinud, näewad nad jälle kolm meest hauast wälja tulewat ja kaks tuetawad ühte ja rist käib nende järele. 40. Ja kahe pea ilatab taewani, selle pea aga, keda nad wiisiwad, üle taewaste. 41. Ja nad kuulsiwad ääle taewast, mis ütles: „Kas sa oled magajatele jutlust pidanud?“ 42. Ja wastuseks kuuldi ristilt: „jah!““

On tähelepanuväärne, et siinkohal tsiteeritud tõlke Peetruse evangeeliumist on avaldanud Matthias Johann Eisen 1894. aastal, ainult kaheksa aastat pärast selle avastamist 1886. aastal Urbain Bourianti poolt Akhmimi lähedal Egiptuses (Peetruse ewangelium 1894, 11–12).

Olgu siin ka üks isiklik meenutus, mida ilmselt jagavad paljud ametivennad ja -õed.

„Kui ma olin väike poiss, käskis ema alati ülestõusmispüha hommikul ärgata päikesetõusul, sest siis pidi päike taevas mängima – kiikuma ja kõikuma ning värvi vahetama. Mul ei ole kunagi õnnestunud päikese mängu näha ja olen üsna kindel, et tegemist on vaga legendiga. Kuid see igatsus näha päikese mängu kõneleb ülestõusmisrõõmust, millesse on kaasa haaratud kogu loodud maailm.“

Ülestõusmisrõõmu eelmaitset võib tunda juba psalmides, mille usundilooliseks taustaks on igal aastal viljaka aastaaja alguses tähistatud loomisjumala valitsejatroonile asumise motiiv:

„Taevad rõõmustagu ja maa ilutsegu,

kohisegu meri ja mis seda täidab!

Hõisaku väljad ja kõik, mis seal on!

Siis rõkatagu rõõmust kõik metsapuud“ (Ps 96:11–12).

või

„Kohisegu meri ja mis seda täidab,

maailm ja kõik, kes seal elavad!

Jõed plaksutagu käsi,

mäed hõisaku üheskoos“ (Ps 98:7–8).

See looduse rõõm on kandunud koraalidesse (nt KLPR 117:1):

„See päev on meile saabunud,
mil palju rõõmu kingitud.
Kõik loodu: taevas, päike, maa
nüüd rõõmustavad meiega.
Halleluuja!“

Kristuse ristilöömine ja ülestõusmine on kristluse jaoks kõige olulisema sündmuse kaks tahku. See on sündmus, mis on täiesti enneolematu ja hirmutav samaaegselt, mistõttu tunnistused sellest on raskelt harmoniseeritavad. See on aga selle sündmuse vaieldamatu tõesuse tagatis – kui oleks kokku lepitud valetamises, ei oleks erinevused lubatavad. Järgnevas tabelis on huvilistele toodud nende inimeste nimed, kes olid ristilöömise ja tühja haua leidmise tunnistajateks. Suur osakaal on naistel, nii anonüümsete naiste grupil kui ka üksikisikutel, kellest peaaegu kõik tekstid nimetavad Maarja Magdaleenat.

Viimase paarisaja aasta jooksul (ja eriti 20. saj) on olnud küllaltki populaarsed katsed seletada Jeesuse ülestõusmist teooriatega, et Jeesus minestas ristil, langes koomasse või ta uimastati teadlikult. Ning pärast näilist ülestõusmist elas ta veel kaua näiteks Indias, Egiptuses või ka Prantsusmaal. Põhjaliku ülevaate neist teooriatest annab Frederick T. Zugibe raamatus „The Crucifixion of Jesus. A Forensic Inquiry“ (2005, 146–161). Zugibe märgib lõpuks (lk 162):

„Peame lõpuks küsima, miks peaksid jüngrid kummardama Jeesust, kui ta neid ninapidi vedas? Kui Jeesus oli petis, kes uskus, et ta on Messias, siis on tõenäoline, et ta laskis ennast risti lüüa. Kuid see oleks olnud lõpp… toimik on suletud. Kõige olulisem küsimus näib siin olevat see: kui Jeesus ei surnud ristil ja ilmus jüngritele raskelt haavatuna ning arstiabi vajavana, kas nemad oleksid ikkagi seadnud oma elusid ohtu, kuulutades tema Messiaks? Kas nad oleksid ikkagi loobunud kõigest omandist ja talunud äärmuslikke raskusi ja ohte, jutlustades maailmale Jeesuse kannatustest, surmast ja ülestõusmisest? Arvan, et mitte.“

Randar Tasmuth kirjutab ajalehe „Eesti Kirik“ jutluses (12.04.2017):

„Meie praegusel nn tõejärgsel ajastul on sõna tõde langenud väära kasutamise küüsi ja räägitakse lausa niinimetatud alternatiivsetest tõdedest. See on muidugi loogiline mõttetus, aga äkki on isegi hea, et küsimus tõest on ilmalikus meediaski üles kerkinud, sest nii saab näidata, et esimese alternatiivse tõe pakkumisest saame lugeda juba alates 1Ms 3:1.

Maarja jõudis hauale ja tõdes vaid üht: kivi oli haualt teisaldatud. See oli lihtfakt, aga missugune oli tõde? Vähemalt selle olukorra tõde? /…/ Võime asetada end mõttes kahe jüngri kõrvale nagu nende matkavarjuks ja minna siis koos hauale selgust otsima. Nendega koos võiksime ka hauda sisse vaadata. Ega meie ei saaks teada midagi rohkemat kui seda, et haud on tühi. Lihtfakti tähendus jäi peitu ja olnuks varjul ka meie eest, sest Kirjast aru saamist ei olnud veel kingitud (Jh 20:9). Haualt kodu poole oleksime ka meie läinud teadmisega, et Maarja sõnad pidasid paika. Silmaga nähtud tõene fakt ise ei avanud faktitagust tõde. Mis on tõde? Tõde on rohkem kui üksik tõsiasi. Tõde võiks olla tõsiasjade tausta, omavaheliste seoste ja tulemuse tähenduse taipamine.“

8. Liturgilised soovitused

Ülestõusmispüha on kristlaskonna suurim püha, mil kõlab iidne tervitus: „Kristus on surnuist üles tõusnud!“ Kristuse ülestõusmine on ristiusu lähtekoht ja kõige olulisem veendumus.

2021. aastal oleme taas sunnitud ülestõusmispüha pühitsema liikumis- ja kogunemispiirangute tingimustes. Üle aasta kestnud vahelduvad piirangud on aidanud paljudel kogudustel välja arendada rohkem või vähem statsionaarsed ja korrapärased võimalused edastada Jumala sõna kodudesse interneti või ka kohaliku televisiooni vahendusel. Seetõttu ei ole endiselt võimalik anda täpseid liturgilisi juhiseid selliste jumalateenistuste korraldamiseks, vaid igas koguduses tuleb lähtuda reaalselt kasutada olevatest võimalustest.

Liturgiline värv: valge.

Lauldakse Laudamus’t ja loetakse Nikaia usutunnistust. Kuna öised jumalateenistused ja muud kogunemised ei ole lubatud, võib hommikust või päevast jumalateenistust või palvust alustada paasaküünla süütamisega, patutunnistuse võib asendada ristimistõotuse uuendamisega.

Alguslaul: 105.

Päeva laul: 102.

Jutluselaul: 106.

Palvelaul/ettevalmistuslaul: 117.

Lõpulaul: 101.

Päeva palve – Käsiraamat, lk 143, nr 4 / Agenda, lk 102, nr 2.

Kirikupalve – Intranet, Jumalateenistuste käsiraamatust välja jäänud kirikupalved: Neljaosaline kirikupalve, lk 19 (ülestõusmispühad I), või ekteenia, lk 27 (ülestõusmisaeg I) / Agenda, lk 102–103.

Palve pärast armulauda – Käsiraamat, lk 144, nr 1 / Agenda, lk 103.

9. Muud tähelepanekud

Väga vanast ajast on tuntud ülestõusmispüha naer (risus paschalis). Olgu siin üks väike anekdoot, mis käsitleb omalaadsel kombel igavese elu lootust.

Kaks loodet istuvad emaüsas ja ajavad juttu. Üks küsib teiselt: „Mis sa arvad, kas seal teiselpool on elu?“ Teine vastab: „Ei usu, mitte keegi ei ole sealt veel tagasi tulnud.“

Viidatud kirjandus

Peetruse ewangelium (1894) Trükki toimetanud M. J. Eisen. Tallinn: K. Buschi raamatukauplus.

Zugibe, Frederick T. (2005) The Crucifixion of Jesus. A Forensic Inquiry. New York: M. Evans and Company.

Tasmuth, Randar (2017) „Ka meie oleme rõõmusõnumi kandjad“ – Eesti Kirik, 12.04., 12.

(Alapeatükid 1–6 on koostanud Jaan Lahe, alapeatükid 7–9 Joel Siim, toimetanud Urmas Nõmmik.)

Soovitatud:

Artiklid

Eesti piiblitõlkimise olevikust ja tulevikust

Piibli tõlkimine on kuulunud ja kuulub oluliste kultuurisündmuste hulka kõikides ühiskondades, mis ühel või teisel moel toetuvad kristlikule kultuuripärandile. Omaaegsetest piiblitõlgetest said tuule tiibadesse tänapäeva

Read More »
English