ISSN 2228-1975

Teeniv armastus (Ef 5:1–2)

„Võtke nüüd Jumal eeskujuks nagu armastatud lapsed, ja käige armastuses, nõnda nagu Kristus meid on armastanud ja on iseenese loovutanud meie eest anniks ja ohvriks, magusaks lõhnaks Jumalale.“ (Ef 5:1–2)

Inglise luuletaja John Donne on öelnud: „Ükski inimene ei ole saar, täiesti omaette: iga inimene on tükk mandrist, osa maismaast“. See tähendab teiste sõnadega, et inimene ei ole isoleeritud suurus, vaid ta on osake suurest võrgustikust, mille nimi on inimkond. Ükskõik kui suureks ja originaalseks isiksuseks me end ise ka ei peaks, tuleb meil ikka ja jälle tunnistada, et on palju asju, mis oleme teistelt üle võtnud.

Üks neist on keel, mille saame oma vanematelt. Inimkeel on üks inimeseksolemise tunnus ja seepärast võib öelda, et tegelikult saamegi inimesteks vaimses mõttes suhete kaudu teistega ehk juudi filosoofi Martin Buberi sõnadega, läbi mina-sina suhte.

Oluline koht isiksuse kujunemisel on eeskujudel. Meil kõigil on olnud eeskujusid, kuigi kasutame seda sõna vaid inimeste kohta, kellest ise arvame, et nende mõju on olnud erakordselt suur. Aga eeskujud on ka need, keda me ise nii ei nimeta, kuid kes ometi mõjutavad meid – olgu need siis meie vanemad või teised lähedased, sest just nemad mõjutavad meie elu ja meie valikuid tegelikult kõige rohkem. Kuigi eelsoodumus teatud asjadeks võib olla geneetiline (nagu tänapäeval arvatakse), on meie kujunemiskeskkond tegelikult üks meie suuremaid mõjutajaid ning seda nii heas kui ka halvas mõttes.

On nimelt suur tõenäosus, et õnnelikus, turvalises ja armastavas keskkonnas kasvanud lapsel on eelised oma eakaaslaste ees, kes on pärit ebaturvalisest kodust ja kasvanud üles ilma armastuseta. Elu on ettearvamatu ja alati võib minna ka teisiti, kuid ometi on fakt, et meie lähtekeskkond mõjutab meid, sest see annab meile arusaamad sellest, mis on hea ja õige, mis on normaalne ja mille poole püüelda. Saame nendeks, kes oleme aga just suuresti tänu nendele arusaamadele ja seda juba varases eas, mil me neid probleeme veel endale ei teadvusta.

Meie tänane tekst, tundmatult autorilt pärinev ja hiljem traditsiooni poolt apostel Paulusele omistatud Efesose kiri, kutsub meid üles võtma eeskujuks Jumalat. Üleskutse võib esimesel hetkel meid rabada, sest tundub liiga ambitsioonikas: kuidas saame võtta eeskujuks Jumala, kes on teisel pool nähtava maailma piire ja kes on meist ja kogu loodust võrreldamatult suurem?

Küsimus on õigustatud ja jääkski vastuseta, kui järgnevas salmis ei antaks sellele seletust: „Käige armastuses, nõnda nagu Kristus meid on armastanud ja on iseenese loovutanud meie eest anniks ja ohvriks.“ Kui Jumal oleks vaid „täiesti teistsugune“, nagu Teda iseloomustab teoloog Karl Barth, oleks see üleskutse võimatu. Aga kristlik kuulutus räägib sellest, et too Jumal, kes on „täiesti teistsugune“, saab Kristuses inimeseks, üheks meie seast, ning seeläbi ka meile haaratavaks. Just temas saab Jumal olla meie eeskuju.

Kirja autor selgitab, milles see eeskuju avaldub: kristus ohverdab ennast meie eest ja ta teeb seda üksnes armastusest meie vastu, selleks et meid lunastada. Et vabastada meid meie katkisusest, et teha meid terveks, et anda meile võimalus saada sellisteks, nagu me olla võiksime ja olema peaksime – terviklikud, vabad lõhestatusest ja ängist, avatud armastusele ja kõigile teistele loovatele vägedele, mis voolavad välja Jumala põhjatust sügavusest ning mis uuendavad meid vaimselt.

See ongi lunastus, mida Kristus, inimeseks sündinud Jumal, meile pakub ja seda mitte alles kord pärast surma taevas, vaid juba siin ja praegu, olles ka ise vaimus meie seas siin ja praegu. Ka täna on ta meie keskel oma Sõnas ja armulauasakramendis ja kõneleb meiega.

Kui meie tänane epistel seab meie silme ette Kristuse kui eeskuju ja ütleb, et see võiks avalduda armastuses, võime me taas küsida, kas see on võimalik: kas oleme võimelised armastama nii, nagu tema on armastanud ja armastab meid? Aus vastus on, et kindlasti mitte, kuid eeskuju järgmine ei saagi olla kunagi täielik. Oluline on vaid suund, mida eeskuju meile näitab ja nii on ka Kristuse ja tema armastusega.

„Armastus“ on sõna, mis tähendab erinevate inimeste jaoks erinevaid asju. Paljude jaoks seostub see eeskätt jõuga, mis ühendab erinevaid sugupooli, kuid kreekakeelne sõna agape, mis Uues Testamendis tähendab nii Kristuse armastust meie vastu kui ka armastust, mida saame osutada kaasinimesele, on armastus, mille põhitunnuseks on soov anda endast kõik, et aidata seda, keda armastatakse ning teha seda kõiges.

Ma ei taha mingil kombel halvustada või alavääristada mehe ja naise armastust, nagu seda kristluse ajaloos sageli on tehtud ja teatud vagalaste hulgas tehakse veel nüüdki, aga siin on üks probleem, millele paljud ei mõtle ja mille tulemuseks on, et kord sõlmitud suhted ei jää püsima. Paljud, eriti noored inimesed, arvavad et kui sa armud mõnda võluvasse vastassoo esindajasse ja tema armub sinusse, siis see ongi armastus, millest piisab, et elada õnnelikult elu lõpuni, nagu seda kujutavad romaanid ja filmid. Aga teame ju, et tegelikult see ei ole nii.

Psühholoog Karmen Maikalu ütleb, et armumise seisund on stressiseisund, milles inimene ei saa kaua elada. Armumisest peaks sündima armastus, mis pole vaid kaunis tunne meie südames, vaid hoiak oma partneri suhtes, mida iseloomustab sisemine sund teda toetada ja aidata. Kõlab ehk ebaromantiliselt, kuid eestikeelne sõna „abielu“ tähendab just elu, mida iseloomustab teineteise abistamine. See peakski olema abielu peamine mõte. Kui aga sellist sisemist sundi ei teki, on ebatõenäoline, et suhe jääb püsima.

Selles mõttes on õigus neil teoloogidel, kes rõhutavad, et armastus, mis peaks olema abielu aluseks, peaks olema seesama agape, millest räägib Uus Testament. Loomulikult on abielus oluline ka see, et üksteist köidetakse mehe ja naisena, kuid see, mis kannab meie elu ja mis viimselt loeb, on armastus, mis teenib, mis pühendab end täielikult armastatu heaolule ja on valmis selle eest vastutama.

Oleme kannatusajas ja seepärast kõneleb ka meie tänase jutluse aluseks antud tekst Kristuse armastusest. Kuigi meie armastus ei küündi selleni eales, on ometi just Kristuses antud meile teeniva armastuse eeskuju ja see kannatav maailm, milles elame, maailm, mida räsivad sõjakoledused, vägivald ja mida kipub tumestama lootusetus, ei vaja midagi rohkem kui meie teenivat armastust. Oleme saanud võime armastada Jumalalt, kes ise on armastus ja kes on igasuguse tõelise armastuse läte.

Küllap on õigus neil teoloogidel, kes ütlevad, et meie jumalanäolisus peitub eeskätt meie võimes teenivaks armastuseks. Mida rohkem seda võimet kasutame, seda enam oleme Tema lapsed, Tema saadikud, kellel on Tema nägu. Saadikud, kes toovad rahu sinna, kus valitseb rahutus, rõõmu sinna, kus valitseb kurbus, lootust sinna, kus valitseb lootusetus ja meeleheide.

Ilmselt on taoline armastus üks väheseid asju siin maailmas, millel on mõte (kui mitte ainus) ja mis annab mõtte ka meie olemasolule. Armastada nõnda on ülim, mida me üldse inimestena teha saame.

Aamen.


Jaan Lahe (1971), dr. theol., on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) Usuteaduse Instituudi piibliteaduste professor, Tallinna Ülikooli kultuuri- ja religiooniuuringute dotsent, Tartu Ülikooli religiooniuuringute kaasprofessor, ning EELK Mustamäe Maarja Magdaleena koguduse abiõpetaja.

Soovitatud:

Esiletõstetud lood
Mare Palgi

Üksindusest

Piiblis ei esine kordagi sõna „üksindus“ või „üksildus“. Sellest hoolimata võib öelda, et küllap sündis üksindus siia maailma juba siis, kui Jumal ajas Aadama ja

Read More »
Jutlused ja mõtisklused
Johann-Christian Põder

Eksimus ja uus elu (Mt 3: 1-2)

1. RESIGNATSIOON JA LOOTUS „Neil päevil tuli Ristija Johannes ja kuulutas Juuda kõrbes: „Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!““ Need sõnad Matteuse evangeeliumi kolmandast peatükist

Read More »
Arvamused
Toomas Jürgenstein

Usundiõpetus ja kirik

Päevast-päeva koolis usundiõpetusega tegeledes olen ikka aeg-ajalt püüdnud sõnastada oma õpetatava aine aluseks olevaid põhimõtteid ning mõelda, missugune on selle õppeaine suhe kirikuga. Näiteks, kas

Read More »
English