Miks Sa kirjutad? On ju inimesi, kes saavad ka ilma.
Kirjutamine on tõepoolest kujunenud minu elurütmi osaks. Ma ei kirjuta aasta kulgedes ühtlaselt, sügisel ja talvel pigem kogun teemasid, mõtteid ja materjale, intensiivsem käsikirjade kokku kirjutamise periood on olnud kevadel ja eriti suvel kui ka õpetajatel on koolivaheaeg ning jooksvaid töid vähem.
Samas ma kindlasti ei alahinda suulist sõna ja kõnet. Ei kirjutanud ju Sokrates midagi, ikka eelistas ta turul vestelda, ka Jeesus ei kirjutanud oma õpetust üles. Võibolla ongi kirjutamine eelnevaid näiteid silmas pidades minu alandlikkuse ja ebatäiuslikkuse märk.
Kuidas tajud oma raamatute lugejat? Kas Sa kõneled pigem kaasusklike ja usuotsijatega või püüad ka usukauge inimeseni jõuda?
Ma olen jätkuvalt seda meelt, et inimene on oma sügavamas olemuses homo religiosus, mis tähendab, et mingil moel peab religioon iga inimest kõnetama. Oma raamatutes ma otsin seda kontakti ja mul on tõesti suur soov, et suudaksin dialoogi astuda ka usuotsijatega ning ka usukaugete inimestega.
Selge on, et stereotüüpe tuleb siin ületada. Mäletan kui kord end valdavalt loodusteadlaste taustaga inimeste seltskonnast kojuminekule seadsin, ühines üks inimene, kes mu teoloogiaga seotud tausta ei teadnud. Kui ta koduteel kuulis, et olen usulise haridusega, küsis ta kiiresti ja mulle näis, et kohkunult, kontrollküsimuse: „Kui vana on Maa?“ Kui ma andsin enam-vähem adekvaatse vastuse, 4,6 miljardit aastat, võis jutt mitmetel huvitavatel teemadel jätkuda.
Kuidas jõuda selleni, et usust rääkiva raamatu võtaks kätte usukauge inimene – inimene, kelle elus usk ja religioon ei mängi mingit rolli?
Avatud uskliku sarja teisele raamatule „Kus Sa oled taevas. Avatud uskliku apokriivad“ andis soovituse Tuul Sepp, väga silmapaistev noor loodusteadlane ja ta kirjutas nõnda: „Võin südamest kinnitada, et see raamat aitab ateistist teadlasel paremini leppida religiooni olemasoluga, ning julgen oletada, et see aitab ka usklikul paremini leppida teadusliku maailmapildiga.“
Ma arvan, et Tuul (kuna ta oli mu õpilane, võtan vabaduse teda eesnimega nimetada) kirjutas vahvalt. Tema soovitusele mõeldes tuleb tõdeda, et teistsuguste vaadetega inimeseni jõudmiseks peab olema valmidus tema arvamusi tõsiselt võtta ja nendega arvestada. Tuul Sepaga kahtlemata nõnda on, tema paar kuud tagasi ilmunud raamat „Evolutsioonibioloogi päevik“ pakub mõnusat mõtlemist ja dialoogivõimalust kindlasti ka teoloogidele.
Oled õpetaja. Mida Sa meile õpetad?
Eelkõige seda, et iga õpetaja on alati ka õppija: need kaks asja kuuluvad kokku.
Ja teiseks, kuna intervjuus on juttu eelkõige raamatutest, tahaksin südamele panna vastutustundlikku ümberkäimist eelkõige kirjutatud sõnaga.
Arvo Valton on oma toredas novellis „Ohtlik leiutis“ kirjeldanud 15. sajandi koosolekut, kus peapiiskop, vaimulikud, õppejõud jne arutavad Johann Gutenbergi poolt kasutusele võetud trükikunsti ohtude üle ja on kõik uue leiutise vastu. Ainult üliõpilaste esindaja julgeb poetada mõne sõna trükikunsti laiema kasutamise kaitseks. Ning kahtlemata oli novellis diskuteerinud meestel õige aimdus trükikunsti kaudu levima hakkava kirjaliku sõna mõju kohta inimestele. See sõna võib olla ülesehitav, kuid see võib olla ka lõhkuv nagu hoogsalt levivad vandenõuteooriad.
Oled öelnud, et „avatud usklik alustab kaitsekõnet dialoogi pidamisega, otsides ühisosa ning mõistmist nii kahtlejatelt kui usukindlatelt inimestelt, nii konservatiividelt kui liberaalidelt, nii usuteadlastelt kui lihtsatelt usklikelt.“ (K&T 19.02.21) On lihtne ette kujutada, mida on eri tüüpi usklikelt õppida. Mida võiks usklikel olla mitteusklikelt või sekulaarselt ühiskonnalt õppida? Või on nn sekulaarne ühiskond ainult usu kõne objekt?
Osaliselt ma vastasin sellele küsimusele Tuul Sepa näitega seoses, kuid lisan veel oma isiklikust kogemusest lähtuva mälestuse. Olen pärit perekonnast, kus usul ei olnud mingit rolli. Ja ometi tekitasid ja süvendasin huvi religiooni vastu just noorena loetud ateistlikud raamatud, näiteks Ethel Lilian Voynichi „Kiin“ või Juhan Smuuli näidend „Lea“. Tundub, et minu usulise huvi seemne panid idanema just seda tüüpi ateismi propageerivad raamatud.
Teiseks, tippateistid nagu Richard Dawkins või Yuval Harari on süsteemsed, teravad ja oma väidetega sügavuti minevad. Vähemalt mind utsitavad nende argumendid oma usu kohta ikka rohkem ja rohkem uurima või teatud seisukohti uuesti ja uuesti läbi mõtlema.
Oled pikka aega õpetanud noortele usundiõpetust. Kuidas on noorte suhtumine religiooni üldiselt ja kristlusesse konkreetselt aja jooksul muutunud?
Olen mõned aastad tagasi puudutanud seda teemat artiklis „Kümme aastat tähelepanekuid religiooni ja teaduse seostamisest koolis“ (K&T 17.jaanuar 2014). Seal on pisut andmeid õppeaastatest 2001/2002 ja 2011/2012. Ülekaalukalt kõige enam usuti tundmatut kõrgemat jõudu, mis maailma juhib, Jumalasse uskujate hulk jäi alla 10%. Kümne aastaga võis täheldada usu kahanemist Jumalasse ning ka tundmatutesse maailma juhtivatesse jõududesse, suurenes aga ateismi toetajate hulk ning nende hulk, kes kinnitasid, et usuvad „midagi muud“.
Aeg lendab ruttu, jälle on kümme aastat möödas, kuid ma pole käesoleval õppeaastal küsitlust veel läbi viinud. Teen seda lähema kuu-pooleteistkümne jooksul. Vaist ütleb, et Jumalasse uskujaid jääb endiselt alla 10%, segaduses „midagi muud“ uskujaid võib olla juurde tulnud.
Huvitav on ka see, et teatud hoiakud „lähevad moest“. Umbes 15 aastat tagasi oli üsna mitmeid õpilasi, kes tundsid lähedust satanismiga. Käesoleval nädalal tõusis see teema ühes klassi arutelus – hetkel selliseid õpilasi pole või vähemalt mina ja arutelus osalenud õpilased ei teadnud olevat.
Mis on kõige üllatavam tagasiside, mida oled oma raamatutele lugejatelt saanud?
Olen oma raamatutes palju tsiteerinud Toomas Pauli ja mulle meeldis üks meie hiljutine kirjavahetus, kus Toomas Paul end mõnusa huumoriga kaasautoriks nimetas.
Kas Sul on plaanis juba uus raamat? Kui jah, siis millest see räägib?
On tõesti plaanis sarjaga jätkata. Kui ma Facebook-is kolmandat raamatut reklaamisin, siis üks minu endistest õpilastest pakkus pealkirjaks „Miks Sa oled taevas?“. Mul on pealkirjad olnud kaheosalised ja teiseks pooleks pakkus Jaan Lahe „Avatud uskliku apokalüpsi“. Lõpuajad on mind tõesti inspireerinud, kuid apokalüps võiks olla sarja viimane raamat. Seepärast olen kõhelnud, kas seda kahtlemata head pealkirja järgmise raamatu tarvis kasutusele võtta.
Kahe esimese raamatu värv tuli juhuslikult: valge ja violetne. Siis ma hakkasin mõtlema, et need on ju liturgilised värvid, vahva oleks sari teha liturgilistes värvides, mõtlesin kolmanda raamatu puhul algul rohelise peale, kuid trükikotta oli tulemas kujundajale meeldinud kuldset materjali – õigeusus liturgiline värv seegi. Ühesõnaga, ka liturgilisi värve uue raamatu kujundamiseks veel jätkub.
Intervjueeris Kirik & Teoloogia toimetus.
Toomas Jürgenstein (1964) on Hugo Treffneri Gümnaasiumi õpetaja ja EELK liige.
