Artiklid

Kümme aastat tähelepanekuid religiooni ja teaduse seostamisest koolis

Toomas Jürgenstein

EELK legendaarne õppejõud ja vaimulik ning omaaegne Hugo Treffneri Gümnaasiumi (edasi HTG) usuõpetaja Elmar Salumaa (1908–1996) kirjutab oma mahukas mälestusteraamatus „Tiib pandud aastaile õlale“ (Salumaa, 418): „Kõik usuõpetuse õpetajad teavad jutustada nn. nõks-küsimusest, mida õpilased esitavad mitte niivõrd selguse saamise pärast, kuivõrd selleks, et lihtsalt näha, kuidas õpetaja reageerib. Ka sel puhul otsustab õpetaja leidlikkus ja huumorimeel asja väga oluliselt. Mul oli kombeks, et õpilased igal järgneval tunnil võisid esitada küsimusi eelnenud tunni kohta. Ja alljärgnev lausa anekdootlik lugu juhtus progümnaasiumi teises klassis, s.t. kuuendal õppeaastal. Võtsime kavakohaselt läbi piiblilugu ja olime just käsitlenud Piibli seletust maailma loomise kohta. Järgmise tunni algul märkasin otsemaid, et poistel on valminud küsimus mulle esitamiseks, kuid et keegi nagu ei söanda kätt tõsta. Viimaks võttis üks poistest ikkagi julgust – see oli nimelt Tartus väga tuntud loodusteadlase-professori poeg – ja küsis: „Teie ütlesite eelmisel tunnil, et Jumal on inimese loonud. Minu isa aga ütleb, et inimene on ahvist arenenud?“ Klass ootas ilmse põnevusega, kuidas õpetaja selle raske pähkli avamisega toime tuleb. Kas maksab sääraste poistega hakata filosofeerima? Kasutasin seekord lihtülemineku vormelit: „Vaata, Juku, kust teie pärit olete, see on teie perekonna asi. Meie aga usume, et Jumala meid on loonud.“ Klass sattus vastusest vaimustusse ja ma ei kuulnud enam millalgi taolisi küsimusi nende poolt. Võib-olla taipas ka küsija, et on asju, mida ei tohi üksteisega segamini ajada.“

Tõenäoliselt ei sobi see umbes 75 aastat tagasi juhtunud lugu eeskujuna tänapäeva kooli usundiõpetuse tundi: poisi küsimusele tuleks vastata pigem selgitavalt, lisaks on loomulik, et õpetaja aktsepteerib erinevaid maailmavaateid. Samas näitab kirjeldatud juhtum, et religiooni ja teaduse[1] suhte teema oli aktuaalne ka Elmar Salumaa kirjeldatud perioodil.

 

Pisut taustast

Taasiseseisvunud Eestis on usu-, religiooni- või usundiõpetus mõneaastaste vaheaegade järel saanud lainetena ohtralt tähelepanu, seda nii meedias, haridusega tegelevate inimeste ringides kui ka kogu ühiskonda puudutava probleemina argitasandil. Ühelt poolt on diskussioonide fookuses olnud selle õppeaine vajalikkus, seaduslikkus ja sobivaim vorm – heaks näiteks selle õppeainega seotud probleemide olulisusest on vastava teema käsitlemine kõige kõrgemal tasandil. Näiteks on Eesti Vabariigi õiguskantsler analüüsinud küsimust religiooniõpetuse kohustuslikkuse lubatavusest[2] ja on peetud kriitilisi arutelusid Eesti Teaduste Akadeemia 2008. aasta üldkogul, mille pöördumises juhitakse tähelepanu usundiõpetuse ohtlikkusele põhikoolis („Eesti Teaduste Akadeemia Üldkogu pöördumine“). Teisalt võib nende arutelude taga aimata ka konkreetsemat kartust, et vastava aine õpetamine võiks kaasa aidata loodusteaduslikule maailmapildile ohtliku kreatsionismi propageerimisele (samas, 95).

Kuna olen lõpetanud Tartu Ülikooli nii bioloogi kui teoloogina ning töötan HTG-s usundiõpetuse ja filosoofia õpetajana, olen kümnekonna aasta vältel püüdnud uurida õpilaste arusaamu religiooni ja teaduste (eelkõige loodusteaduste) vahekorrast ning sellest, kuidas nad oma seisukohti põhjendavad. Samuti olen püüdnud uurida religiooniõpetuse mõju õpilaste maailmavaatele. Kas ja kuivõrd mõjutavad religioossed teemad koolis õpilaste maailmavaateid? Kas vastavate teemade käsitlemine laiendab või kitsendab õpilaste maailmavaatelisi valikuid? Võibolla pole neil teemadel religiooni marginaalse positsiooni tõttu ühiskonnas õpilastele mingit mõju? Ma arvan, et nendele küsimustele ei tea keegi täpseid vastuseid. Mõningatest uuringuandmetest ja isiklikest kogemustest lähtudes püüan teha vaid ettevaatlike üldistusi. Kuna olen gümnaasiumi õpetaja, käivad minu väited põhiliselt selle kooliastme kohta.

Järgnevas artiklis püüangi refereerida mõningaid umbes kümne aasta jooksul tekkinud mõtteid ja seisukohti ja korrigeerida mõningaid oma seniseid väljaütlemisi eelnevas lõigus tõstatatud probleemide kohta. Samuti püüan välja selgitada, kas õpilaste seisukohad on selle kümne aasta jooksul muutunud. Mitmed käesoleva artikli osad on üksikutele probleemidele pühendatud artiklites ilmunud, püüan neile tuginedes jõuda käesolevas kirjatöös pisut suuremate üldistusteni.

Oma tähelepanekutele kinnituse otsimiseks olen läbi viinud mõningaid lihtsaid küsitlusi, võttes aluseks Ian Barbouri klassikaliseks saanud skeemi. Tema käsitluse kohaselt võib religiooni ja loodusteaduste suhet peamiselt vaadata kas konflikti, sõltumatuse või sünteesina (Barbour, 2–3). Küsitluste puhul, mida olen õpilaste hulgas läbi viinud, olen selle jaotuse sünonüümina kasutanud ka poeetilisemat väljendit „partnerid, võõrad või vaenlased“.

Barbouri arvates näevad religiooni ja teaduste vahel konflikti eelkõige inimesed, kes lähtuvad sõnasõnalisest pühakirja tõlgendamisest või siis filosoofilisest materialismist. Teaduse ja religiooni sõltumatuse aluseks on enamasti arusaam, et nad vastavad erinevatele küsimustele või kasutavad erinevat „keelt“; sünteesi või integratsiooni (mõningatel juhtudel ka dialoogi) eelistavad otsida need, kelle arvates on nii religioon kui teadus hädavajalikud tervikliku maailmavaate kujundamiseks (samas, 10–38).

 

Varasemad tähelepanekud

Enamikes oma varasemates seisukohavõttudes ja artiklites olen pidanud tõdema, et gümnaasiumis valitseb õpilaste hulgas arusaam religiooni ja teaduse vastandumisest. Kui teaduse ja religiooni puhul on olnud ligi 60% neid õpilasi, kes pole nende vahel konflikti näinud, siis konkreetsema loomise ja evolutsiooni küsimuse puhul arvab ligi 90% õpilastest, et need vastanduvad (Jürgenstein 2005, 315–316).

HTG-st on mul esimesi fikseeritud andmeid õppeaastast 2001/2002. Küsimusele, kas õpilaste arvates on religioon ja teadus vaenlased ehk vastuolus, võõrad ehk sõltumatud või partnerid ehk teineteist täiendavad, vastati järgnevalt:

10. klassidest (n 66), kes ei olnud õppinud religiooniõpetust, arvas 62%, et religioon ja teadus on vaenlased, 22% võõrad ja 16% partnerid. 12. klassis (n 25), kus õpilased ei olnud õppinud religiooniõpetust, pidas 60% neist teadust ja religiooni vaenlasteks, 24% võõrasteks ja 16% partneriteks. Seevastu 12. klassi (n 30) õpilastest, kes olid õppinud kolm aastat religiooniõpetust, pidas religiooni ja teadust vaenlasteks 25%, võõrasteks 50% ja partneriteks 25% vastanutest (diagramm 1).

Diagramm 1

Diagramm 1

Üheks olulise põhjuseks, miks üle poole õpilastest religiooni ja teadust vastandasid, pidasin tookord asjaolu, et andmed religioonide kohta pärinesid õpilastel mitte väga autoriteetsetest allikastest, kus eitati evolutsiooni jt tänapäeval endastmõistetavaks peetavaid loodusteaduste saavutusi. Näiteks nimeti väga sageli teadmiste allikana Jehoova tunnistajate materjale (samas, 317). Lisaks näitaksid minu küsitlused, et kui religiooniõpetust õppinud õpilased vastandavad teadust ja religiooni vähem, siis selle õppeaine puudumisel jääb õpilaste suhtumine gümnaasiumi jooksul laias laastus muutumatuks (samas, 316).

Seega on suhtumises teaduse ja religiooni vahekorda täheldatud olulist erinevust religiooniõpetust õppinud ja seda mitteõppinud õpilaste vahel. Kui religiooni õppinud õpilased kirjeldavad religiooni ja teaduse vahekorda peamiselt sõltumatusena, siis religiooniõpetust mitteõppinud õpilased näevad religiooni ja teaduse vahekorda peamiselt konfliktina (Jürgenstein 2003, 16–18).

 

SaarPolli uuring

Pärast esimeste küsitluste läbitöötamist HTG õpilaste hulgas tundus mulle, et piisab vaid õpilastele tutvustada Barbouri skeemi religiooni ja teaduse suhete võimalikuks käsitlusteks, kui õpilaste maailmavaateline valik asetubki palju kindlamale alusele (Jürgenstein 2005, 319). Kui aga hakkasid ilmuma minu „põlve otsas“ tehtud küsitlustest tunduvalt professionaalsemate küsitluste, näiteks küsitlusfirma SaarPolli 2006. aastal läbi viidud uuringu tulemused, siis minu optimism vähenes. Eelkõige näitasid need mitmes Eesti koolis tehtud küsitlused, et õpilaste teadmatus antud teema suhtes oli märkimisväärne ning seda ei paranda oluliselt ka mõned religiooniõpetuse kursused.

Heaks näiteks on õpilaste suhtumine väitesse, et ristiusu seisukohad on vastuolus tänapäeva teadusega. 2004. aasta sügisel jagunesid religiooniõpetust õppivate õpilaste tulemused nii: 4,1% üldse ei ole nõus, 20,1% pigem ei ole nõus, 21,9% pigem nõus, 10,7% täiesti nõus ja 43,2% ei oska öelda, religiooniõpetust mitteõppivate õpilaste hulgas olid need protsendid vastavalt: 3,3% üldse ei ole nõus, 6,7% pigem ei ole nõus, 27,8% pigem nõus, 7,8% täiesti nõus ja 54,4% ei oska öelda (diagramm 2).

2005. aasta kevadel vastas samale küsimusele religiooniõpetust õppivatest õpilastest: 3,0% üldse ei ole nõus, 21,9% pigem ei ole nõus, 21,9% pigem nõus, 9,5% täiesti nõus ja 43,8% ei oska öelda, religiooniõpetust mitteõppivate õpilaste hulgas olid need protsendid vastavalt: 4,4% üldse ei ole nõus, 16,7% pigem ei ole nõus, 17,8% pigem nõus, 12,2% täiesti nõus ja 48,9% ei oska öelda (diagramm 3).

Diagramm 2

Diagramm 2

 Diagramm 3

Diagramm 3

Ehkki ka siin võib märgata religiooniõpetust õppinud õpilaste puhul vähemat ristiusu ja teaduse vastandamist, on vahe mitteõppinutega üsna ebaoluline. Küll aga võib õpilaste vastustest välja lugeda tohutut lünka teadmistes, mis eriti torkab silma religiooniõpetust mitteõppinud õpilaste hulgas. Näiteks ei oska ligi pooled õpilastest seisukohta võtta religiooni ja loodusteaduste suhete kohta, mistõttu see teemadering on olulise mõistmatuse ja konflikti allikas (Jürgenstein 2007b, 62–63).

Veelgi enam, minu hinnangul hakkas see teadmatus oluliselt pärssima ka õpilaste maailmavaatelist valikut. Mulle näis, et religiooni ja teaduse suhestamise küsimused tõusevad õpilastel peamiselt bioloogia ja füüsika teemade puhul, mis puudutavad näiteks kosmoloogiat või evolutsiooni. Need teemad jõuavad kõikide õpilasteni tõenäoliselt heal ja eakohasel tasemel. Samas pole ja tõenäoliselt ei peagi olema ei bioloogia ega füüsika ainekavas ühtegi teemat, mis eeldaks religiooni ja teaduse suhete käsitlemist. Probleemiks aga on, et religiooniõpetust õpib Eestis vaid umbes 10% õpilastest, teised omandavad sageli religioonist vaid karikatuurse pildi. Üsna napilt on esindatud ka teaduse olemust selgitavad teemad ning õpilased kalduvad teadustele omasest metoodilisest materialismist tuletama ka filosoofilist materialismi. Nii jääb õpilastel religiooni ja teaduse suhestamiseks reaalsete võimalustena vaid vastandamine, sest religioone iseloomustab nende arvates eelkõige fundamentalism ja teadust materialism (Jürgenstein 2007a, 64–65). Mu veendumus süvenes seda enam, et vastavalt minu õppeaastal 2001/2002 tehtud küsitlustele oli kõige sagedasemaks kirjalikuks allikaks, kust õpilased religiooni kohta teadmisi said, Jehoova tunnistajate ajakiri Vahitorn (Jürgenstein 2005, 317).

Pärast SaarPolli uuringut hakkasin rõhutama üha enam, et tõeliselt vaba maailmavaatelise valiku võimaldamiseks peaks religiooniõpetuse tunnid sisaldama arutlust ka erinevate jumalapiltide üle. Koolis töötades olen tähele pannud, et Jumala üle arutlemine jätab õpilased harva külmaks. Eriti avastuslik on paljudele õpilastele elementaarse tõdemus, et loomulikult annavad teoloogid endale aru, et tegelikkuses on iga lause, mille sees on sõna „on“, ekslik Jumala kohta (Paul, 30). Et teha Jumalat mõistetavamaks, kasutatakse mitmeid jumalapilte. Need sobivad arutelude aluseks, meeleolu loomiseks, kunstilisteks elamusteks; näiteks 19. sajandi taevaskäijate hulka kuuluva noore neiu üleskirjutatud nägemus: „Jumal on üks vanakas, keskmise kasvuga mees, aga ei olnud tema ehetes ilu ühtegi leida; üks vana vesihall kuueke seljas ja kaabulotike peas“ (Jürgenstein jt 1999, 107). Kui aga selline inimesekujuline jumalapilt on ainus, millest klassis juttu tuleb, tajub õpilane õigustatult vastuolu loodusteaduste ja religiooni vahel.

Seda vastuolu tunnetades olen esitanud analüüsimiseks ka jumalapilte, mis oleksid esitatud füüsika või bioloogia kaudu. Näiteks eristab füüsikadoktor Kalev Tarkpea religioossete ja mittereligioossete maailmavaadete aluseid, kasutades füüsikale omast sõnavara: „Religioosse maailmapildi aluseks on usk sellesse, et maailma mitmekesisus ning korrapära tulenevad ini­mesest kõrgemal seisvast tahtelisest infoallikast. Seda maailma struktureerivaid programme käivi­tanud ja kontrollivat infoallikat nimetatakse religioossetes tekstides Jumalaks. Ateistliku maailmapildi aluseks on usk sellesse, et maailma mitmekesisuse ja korrapära taga ei ole keskset tahtelist infoallikat ning suure tõenäosusega on maailma struktureerivad programmid isetekkelised“ (Tarkpea). Nii mõneski reaalklassis on sellise jumalapildi esitamine kutsunud esile mitmeid ahhaa-elamusi.

Samuti olen kasutanud biosemiootika professori Kalevi Kulli elegantset Jumala kui evolutsiooniliselt parima tee – iga organismi parima eksisteerimise võimaluse – esitust. Alguseks toob ta mitmeid paralleele Jumala ja evolutsiooniliselt parima tee vahel, nimelt saab nende mõlema kohta öelda: „Ta on ainus ja Ta on igaühes. Ta on kõikjal ja kõik. Temast kõrvalekaldumine on patt. Tema järgimine on rõõmu ja hingerahu allikas. Kõik ei ole temani jõudnud. Paljud käivad tema ettekirjutuse järgi. Temast saab kõrvale kalduda. Kunagi pole hilja teda uuesti leida. Tema olemasolus võib kahelda. Temasse saab uskuda“ (Kull, 24–25).

Seejärel esitab Kalevi Kull üldistuse: „Parim Tee on midagi väga sarnast Jumalaga. Kuna mõlemad on ainsad, võib oletada, et nad on üks. Parim tee ise on Jumal. Ta on kättesaamatu, ent ta on siinsamas käeulatuses, ta on igaühes meist, ent mitte kuskil, mitte kõrgel ega kõrgeim. Ta on ainus, kuivõrd ei saa olla mitut parimat teed. Kui leidub inimene, kes täielikult asub Parimal Teel, siis on ta Jumala poeg maa peal“ (samas, 25).

Tutvustan erinevaid jumalapilte oma tundides tänini ning minu arvates pakub see õpilastele neile arusaadavat ainest, otsustamaks, kas teatavad maailmavaated on tõsiseltvõetavad või mitte.

 

Uus küsitlus

Kümne aasta möödudes oma esimest küsitlusest, kus ma uurisin õpilaste suhtumist religiooni ja teaduse vahekorda, tegin õppeaastal 2011/2012 oma koolis uue analoogilise küsitluse. 10. klassides (n 62), kus ei oldud õppinud usundiõpetust[3], arvati: 50% religioon ja teadus on vaenlased, 28% võõrad ja 22% partnerid. 12. klassis (n 30), kus õpilased ei olnud õppinud religiooniõpetust, arvati: 40% teadus ja religioon on vaenlased, 30% võõrad ja 30% partnerid. Seevastu 12. klassi (n 30) õpilastest, kus oldi õppinud kolm aastat religiooniõpetust, arvati: 18% religioon ja teadus on vaenlased, 46% võõrad ja 36% partnerid (diagramm 4).

Diagramm 4 

Diagramm 4

Loomulikult ei saa sellistest küsitlustest teha põhjapanevaid ja üldistavaid järeldusi, kuid tundub, et võrreldes kümne aasta taguse ajaga on religiooni ja teaduse vastandumine HTG õpilaste hulgas pisut vähenenud. Võibolla on selle põhjuseks HTG usundiõpetuse üldiselt positiivne foon, mis ulatub ka selle õppeaine mitteõppijateni, aga võibolla ka nihe õpilaste usulistes arusaamades (vt järgnevat).

 

Maailmavaatelisest taustast

Eesti omapärane usuline taust on üldiselt teada ja seda on mitmel viisil püütud lahti mõtestada.[4] Samas on Eesti usuline taust äratanud tähelepanu ka piiri taga. Mõni aeg tagasi võis lugeda uudist, et Briti telekanal BBC pühendab äärmustest rääkiva telesarja ühe osa Eestile kui maailma kõige vähem religioossele riigile. Sarja Extreme World Eestist rääkiv osa jõudis eetrisse 2011. aastal. Filmi aluseks oli 2009. aastal korraldatud uuring (vt siit), mille põhjal mängib religioon maailmas 84% täiskasvanud inimeste elus olulist rolli, Eestis on vastav näitaja aga vaid 16%.

Ilmselt ei tulnud kirjeldatud uuringu tulemus religiooniga tegelenud inimestele üllatusena. BBC uuring langes väga hästi kokku 2005. aasta juunis avaldatud Eurobaromeetri uuringuga, mille kohaselt usub vaid 16% Eesti elanikest, et Jumal on olemas. Samas uskus 54% Eesti elanikest kõrgema jõu või vaimu olemasolu, 26% kinnitasid, et ei usu ja 4% vastas, et ei tea (vt siit).

Eesti omapärast usulist tausta näitab ka asjaolu, et erinevalt paljudest teistest maadest tunduvad siin olevat usklikud inimesed haritumad kui mitteusklikud. Küsitlusfirma SaarPoll juht Andrus Saar iseloomustas artiklis „Tolerantne mittetolerantne maailm“ Eesti usklikke järgnevalt: „Eksisteerib väga selge tendents: mida madalam on inimese haridus, seda suurem on tõenäosus, et nende hulgas on rohkem mitteusklikke inimesi. Usklike inimeste seas on kõige suurema osakaaluga kõrgharidusega inimesed. See puudutab ka koguduseliikmete koosseisu: koguduseliikmete hulgas on kõrgema haridusega inimeste arv suurem kui ühiskonnas keskmiselt. 20. sajandil oli seos vastupidine – madalama haridusega inimeste seas oli usklikke inimesi rohkem kui haritud inimeste seltskonnas“ (Saar).

Üsna hästi lähevad kirjeldatud andmetega kokku ka minu andmed gümnasistide usuliste vaadete kohta. Olen seda küsitlust teinud jällegi kümneaastase vahega. Kui õppeaastel 2001/2002 küsitlesin 126 õpilast, siis vaid 9% nendest kinnitas, et usuvad isikulist Jumalat, 58% uskus aga kõrgemat jõudu, 19% nimetasid end ateistideks, 14% andsid alternatiivseid vastuseid. Käesoleval õppeaastal küsitlesin 116 õpilast ning toimunud oli vaid väikesi muudatusi: 6% kinnitas, et usuvad Jumalasse, 24% väitis ateistiks olemist, 46% uskus kõrgemat jõudu ning 24% kinnitas muid uskumusi (diagramm 5).

Diagramm 5 

Diagramm 5

Esimesena hakkas saadud andmetest silma, et treffneristide religioossus on vähenenud, sest vähenenud on nii usk Jumalasse kui kõrgematesse jõududesse. Teisalt on suurenenud ka midagi muud uskuvate õpilaste arv ning saadud andmed näivad olevat kooskõlas üldise tendentsiga eestlaste usklikkuses, mis väidetavalt liigub eemale institutsionaalset religioonist individuaalse poole (Altnurme, 18–19). Lisaks olen tõsiselt mõelnud ka Lea Altnurme väitele, et suured muutused inimeste religioossuses viimase poole sajandi jooksul ei pruugi kajastuda statistikas, sest andmed on kogutud küsimuste abil, mis lähtuvad traditsioonilistest arusaamadest religiooni kohta (samas, 19). Võibolla ei eelda uut tüüpi religioossus enam religiooni ja teaduse teema puhul vastandumist, vaid sarnaselt erinevate religioossete komponentide liitmisega ühte maailmavaatesse, lisab sinna ka teaduse, ehkki viimane võib olla vastuolus mõningate usuliste seisukohtadega.

Teatavat kinnitust viimasele väitele pakub näiteks tähelepanek, et viimastel aastatel ilmunud teadust ateismi alusena näitavad raamatud nagu David Millsi „Ateistlik Universum“, Richard Dawkinsi „Luul Jumalast“ ja viimasena Daniel Dennetti „Darwini ohtlik idee“ ei ole Eesti ühiskonnas tekitanud erilist vaimustust. Näiteks Dennetti raamatut on arvustatud üpriski karmilt ja irooniliselt.[5]

 

Kokkuvõtteks

Tõenäoliselt ei saa ma oma üsna süsteemituid tähelepanekuid ühe kooli kohta nimetada uuringuks, kuid mulle tundub, et teatavad mustrid õpilaste arusaamisest religiooni ja teaduse suhetest on mul siiski õnnestunud fikseerida. Nii tundub, et religiooni- või usundiõpetust mitte õppinud õpilased vastandavad jätkuvalt religiooni ja teadust rohkem kui seda õppeainet õppinud õpilased. Võib üsna kindlalt ka väita, et teadmatus nimetatud teema suhtes on õpilaste hulgas suur, mis omakorda ahendab õpilaste teadlikke maailmavaatelisi valikuid. Viimaks võib arvata, et sarnaselt kogu Eesti ühiskonnaga nõuab ka õpilaste hulgas süvenev eemaldumine klassikalistest religiooni vormidest individuaalsete suunas üha vähem vaadete loogilist kooskõla, ning on võimalik, et see on põhjustanud religiooni ja teaduse vastandamise vähenemist.

Lõpetada tahaksin optimistliku noodiga, sest tundub, et kõige viimaste uuringute järgi on religioonialaste teadmiste puudust hakatud ühiskonnas tunnetama. Inimõiguste Instituudi ja Turu Uuringute AS-i 2013. aasta uuringu kohaselt pooldab 68% vastanutest, et ülevaade maailma usunditest peaks sisalduma üldhariduse kooliprogrammis („Usuvabadus Eestis 2013“). Selline suhtumine lubab vähemalt religioonialaste teadmiste vähendamisele laialdast ühiskondlikku toetust.



[1] Teaduse all peetakse selles artiklis silmas eelkõige loodusteadusi.

[2] Õiguskantsleri kantselei, 20.04.2006 nr 7-2/051817/0602750.

[3] Vastavalt 06.01.2011 kinnitatud Gümnaasiumi riiklikule õppekavale on õppeaine nimetus „usundiõpetus“.

[4] Viimasel ajal näiteks kogumikus Astu alla rahva hulka. Tallinn: Eesti Kirikute Nõukogu, 2012. See raamat sisaldab 23 autori arutelusid Eesti elanikkonna vaimulaadist, suhtumisest religiooni ja selle praktiseerimisest.

[5] Näiteks Mihkel Kunnuse retsensioon (2011): „Dennetti lubadus anda lõplik seletus bioloogia ja filosoofia küsimustele paneb kriitiku muigama. /…/ Nii nagu James Lovelocki Gaia hüpotees või Elisabeth Sahtourise maailmatants, pakub ka Dennetti pütaagorlik neodarvinism teatud vaimutüübile rahustavalt terviklikku ja kodust maailmapilti.“ Või ehk veel karmimalt Silver Ratassepp (2011): „Raamatul on üksainus retooriline toon: kõik need, kes ei taha silmapilk ja vastuvaidlematult kogu dennettlikku ilmapilti täiel kujul omaks võtta, teevad seda sellepärast, et nad tunnevad muudkui ärevust, painet, hirmu, iiveldust, ängi (kõiki neid sõnu kasutab Dennett tekstis korduvalt) ja keelduvad ultradarvinistlikku vaadet vastu võtmast ainult mingite vaevu teadvustatud religioossete painete tõttu. Dennettlus ise on aga sangarlik ja askeetlik eneseületus, uuest äratundmisestsaadav hunnitu kaemus, mis paiskab küll põrmu elu erilisuse tunde, on aga ainus teeviit tõsiteaduse rajale.“

 

Kasutatud allikad

Altnurme, Lea (2010) „Religiooni uurimise probleemidest sotsiaalkonstruktsionistlikus perspektiivis“ – Usuteaduslik Ajakiri 1/2010.

Barbour, Ian (2000) When Science Meets Religion. New York: HarperCollins.

„Eesti Teaduste Akadeemia Üldkogu pöördumine 10. detsember 2008“ – Eesti Teaduste Akadeemia aastaraamat XIV (41) 2008, vastutav toimetaja Leo Mõtus. Tallinn, 2009, 94–96, 249.

Jürgenstein, Toomas; Riina Ruut, Tiina-Erika Friedenthal (1999) Kiriku ajalugu ja tänapäev. Tallinn: Koolibri.

Jürgenstein, Toomas (2003) „Teadus ja religioon koolis” – Haridus 4.

Jürgenstein, Toomas (2005) „Treating the Relationship between Science and Religion in the Estonian Educational System“ – Studies in Science & Theology 10.

Jürgenstein, Toomas (2007a) „Religion and Science in Schools in Estonia“ – Studies in Science & Theology 11.

Jürgenstein, Toomas (2007b) „Teaduse ja religiooni suhetest“ – Religiooniõpetuse õpetamisest. Tallinn: Argo.

Kull, Kalevi (1996) „Bioloogiast ja bioeetikast: eluteadus ja eluideaalid“ – Religiooni ja teaduse dialoog. Tartu: Johannes Esto Ühing.

Kunnus, Mihkel (2011) „Kas kõik on tõepoolest vaid algoritm?“ – Eesti Päevaleht 03.09.11.

Paul, Toomas (1996) Maise matka poolel teel. Tallinn: EELK Konsistoorium.

Ratassepp, Silver (2011) „Darwini Dominikaani jutlus“ – Sirp 09.12.11.

Saar, Andrus (2011) „Tolerantne mittetolerantne maailm“ – Postimees 27.02.2011.

Salumaa, Elmar (2010) Tiib pandud aastaile õlale. [Tallinn]: Eesti Päevalehe AS.

Tarkpea, Kalev „Religioosne ja füüsikaline maailmapilt“ – Gümnaasiumi valdkonnaraamat Usundiõpetus.

Uuring „Usuvabadus Eestis 2013“. Inimõiguste Instituut, Turu Uuringute AS.

 

 Toomas Jürgenstein (1964) on Hugo Treffneri Gümnaasiumi usundiõpetuse ja filosoofia õpetaja ning EELK liige.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English