Näen valgust, tunnen su soojust
ülestõstetud pihkudega.
Silmad on sunnitud taevasse,
häbist voolavad nad tühjaks, kaladeks merre.
Kellele mu sünged mõtted meeldivad,
neelaku need pealegi oma mustadesse aukudesse.
Mus on palju uhkust, seepärast korjatakse
operatsioonilaual lõhki lõigatud südamest okkaid,
mille olin endasse torganud,
joostes läbi kibuvitsapõõsaste.
Uha mind puhtaks aurava kasevihaveega.
Vaheta mus verd, vaheta mus verd,
puhasta mind kõigest,
mis on taas läinud mürgiseks.
Ainult sina saad muuta, mida mina ei saa.
Ja mina saan muutuda.
*
oled kiletiivaline olend
minul tiibu enam pole
mul on muhud mul on käsnad
ka võib öelda – olen kole
oled sametine olend
minul karvu enam pole
minu organ kumab nahast
ka võib öelda – miskit pole
oled värviline olend
minul närvegi ei ole
mul on südamik kui vahast
ka võib öelda – mind ei ole
oled tundlatega olend
minul tundeidki ei ole
olen loobund heast ja pahast
minul tahtmisi ei ole
oled päris olev olend
minul olemist ei ole
mina sajan metsa maha
olen kauge järve ohe
oled ringisibav olend
minu tuulelennus ole
sinu silm kui hõberaha
ole elav ole tore
Kristina Viin (1985) on Tartu Ülikooli usuteaduskonna magistrant, kunstnik ja luuletaja.
