„Ja sina, inimesepoeg! Su rahva lapsed räägivad sinust seinte ääres ja kodade lävel ning ütlevad isekeskis üksteisele nõnda: „Tulge ometi ja kuulake, milline sõna nüüd tuleb Issandalt!“ Nad tulevad su juurde, nagu rahval on viisiks tulla, ja nad istuvad su ees nagu minu rahvas ja kuulevad su sõnu, aga nad ei tee nende järgi; sest neil on meelitused suus, nad teevad nende järgi ja nende süda ajab taga omakasu. Ja vaata, sa oled neile nagu armastuslaul, ilus kõlalt ja kaunisti kanneldatud: nad kuulevad küll su sõnu, aga nad ei tee nende järgi. Aga kui see täide läheb, vaata, see läheb täide, siis saavad nad teada, et nende keskel on olnud prohvet.“ (Hs 33:30–33)
„Ja kui nad olid teel minemas, ütles keegi Jeesusele: „Ma tahan sulle järgneda, kuhu sa iganes läheksid.“ Ja Jeesus ütles talle: „Rebastel on urud ja taeva lindudel pesad, aga Inimese Pojal ei ole, kuhu ta oma pea võiks panna.“ Teisele ütles ta: „Järgne mulle!“ Aga see ütles: „Luba mul enne minna matma oma isa!“ Ent tema ütles talle: „Lase surnuil matta oma surnuid, aga sina mine ja kuuluta Jumala riiki!”Aga ka üks teine ütles: „Issand, ma tahan sulle järgneda, kuid luba mul enne jätta hüvasti nendega, kes mul kodus on!“ Aga Jeesus ütles: „Ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile!““ (Lk 9:57–62)
Piibliraamatus on mitmeid läbivaid teemasid. Üheks, punaseks niidiks nimetatuks on ennustus Jeesuse tulemisest, aga mitte sellest ei taha ma täna pajatada. Alustan esiteks hoopis tsükli meenutamisega, mida saab leida läbivalt kogu Vanas Testamendis (VT) ja suure tõenäosusega laiemaltki inimeste ja rahvaste keskel. Tsükkel ise on selline: Inimesed on jumalakartlikud > Inimestel läheb hästi > Inimesed unustavad Jumala > Inimesed lähevad ülbeks > Inimesed saavad karistada > Inimesed hakkavad otsima Jumalat > Inimesed saavad abi (appi tuleb kõva mees) > Inimesed on jumalakartlikud > Ja „jälle algab kõik, algab uuesti. Kõik on jälle nii, nagu ennegi.“ (Toivo Nikopensius).
Teiseks on läbi kogu VT aja lood nii, et prohvetid kutsuvad inimesi meelt parandama ja pöörduma Jumala poole eriti siis, kui asjad on hästi ja Jumal ununemas. Prohvetid ju tunnevad ära, et see hea aeg saab otsa ning on otsekui profülaktistid, kes meenutavad, et kui Jumala poole pöördute, siis pöördub Jumal teie poole ja päästab teid (saates appi kõva mehe). Uue Testamendi aja suureks muutuseks on, et Jeesus tuleb otsima kadunut (Lk 19:10). Ehk – Jumal tuleb Jeesuses inimese juurde teda otsides ja küsimus on korraga mitte selles, kas inimene otsib Jumalat, vaid selles, kas inimene laseb ennast leida Jumalal.
Kolmandaks aga on kõik meie mõtted sellest, kuidas Jumal on, paraku meie, inimeste mõtted sellest, kuidas Jumal on. Jumalal on enda kohta küllap mõnevõrra teistsugused mõtted. Teisisõnu – nagu taevas on kõrgem maast, on Jumala mõtted erinevad inimese omadest. Inimesed võivad isekeskis ja piibliraamatusse kirjapanduna rääkida Jumala vihast ja armastusest, rääkida Jumalast nagu ühest väga-väga-väga kõvast mehest. Ilmselt on aga meie kõige targemadki targutused üsna tobedad, kui need jumalikku perspektiivi seada. Kuna see kehtib ka minu eelneva ja järgneva jutu kohta, võin ma südamerahus jätkata.
Niisiis, meie ei ole jumalikud – vähemalt mitte veel. Parimal juhul oleme inimlikud ja meie sõnad ning mõtted on inimeste omad, sest neist me vähemalt aeg-ajalt saame midagi aru ka. Seepärast on kirikus läbi aegade räägitud Jumalast, kasutades selleks eriti ilusaid ja olulisi ja suuri inimlikke mõtteid, nagu näiteks, et Jumal on armastus. Selle mõtte peale on Jeesus lausa uue käsu andnud – et me üksteist armastaksime (Jh 13:34). Et sellised suured sõnad aga sageli sisust tühjaks kipuvad vajuma, võtan ma teiega nüüd koos vaadata otsa ühele armastusega vähemalt natukene seotud tundele või olekule. Olekule, mida nimetatakse armumiseks.
Mäletate seda tunnet „ma ei maga ja ma ei söö, ja ma ei taha teha tööd“ (Siiri Sisask)? Kurk kuivab, kõhus keerab seal ringi laperdavatest liblikatest, pea on 24/7 pilvedes ja kui taevas annab võimaluse armastatut suudelda, siis on lämbumise tunne, sest kõri tõmbub krampi ja olla on kuidagi väga valus ja õudselt mõnus. Diagnoos on selge: raskekujuline armumine. Suhtenõustaja Imbi Viiroki sõnul:
„Armudes käivitub organismis lausa keemialabor. Ameerika teadlane Helen Fisher, kes on uurinud armastuse biokeemiat, jagab tunde hormoonide mõju järgi kolmeks: iha, külgetõmme ja kiindumus.
Iha etapis tunned, et keegi on sinu jaoks lummav. Testosteroon ja östrogeen aktiveeruvad ning panevad soovima kütkestava inimese lähedust. Külgetõmbe etapis on suurim mõju sellistel hormoonidel nagu dopamiin, adrenaliin ja serotoniin, mis võtavad ära söögiisu ja une, panevad südame pekslema, peopesad higistama ning suurendavad seksuaalsust. Emotsioonid tugevnevad, nö ohumärke ignoreeritakse ja mõte püsib kogu aeg armumise objektil – tahaks vaid koos olla. Kiindumuse etapis on aga oluline roll oksütotsiinil ja vasopressiinil. Tegu on võimsate hormoonidega.
Näiteks naise organism toodab oksütotsiini pärast sünnitust ja imetamise ajal, kindlustades ema sügava kiindumise lapsesse. Oksütotsiin ja vasopressiin eralduvad organismis seksi ajal, tugevdades kiindumustunnet.“
Eks ta ole… Kui nüüd see armumise tunne kanda üle Jumalale, siis saab inimene oma inimlikul moel kirjeldada arusaamist sellest, kuidas Jumal inimest otsib, tahab olla tema juures ning ootab ja loodab inimeselt vastu sedasama. Midagi pole parata, kui oled armunud ja koos armastatuga, siis aeg peatub ja teie oletegi keset igavikku – ehk Jumala riiki. Ja siis kujutage ette, et see armumise tunne on igavesti kestev. Mitte nädalaid, kuid ja aastaid, vaid sadu ja sadu ja sadu sajandeid. Ja siis kujutage ette, et see tunne ei saa kunagi vastust. Inimeste maailmas enamasti hormoonid kaovad ja tunne vaibub (see võtab umbes aastapäevad aega). Aga mis siis, kui ei vaibu? Ja nii terve igaviku? No see ongi ju põrgu ise – olla igavesti ja lootusetult armunud.
Kui inimene ei armasta Jumalat, määrab ta Jumala põrgusse ja kui siis temal seda armastamise võimalust enam ei ole, on ta ise määratud põrgusse. Asja ei tee eriti kergemaks ka Lev Tolstoi, kes nendib: „Tulevikus tulevat armastust ei ole olemas. Armastus on ainult siin ja praegu. See inimene, kellest armastust siin ja praegu ei kiirga, temal ei ole armastust.“
Õnneks on meilt võetud tingimus, et me omast jõust peame Jumala juurde pöörduma. Peame vaid laskma Jumala armastusel ennast leida ja siis selle armastuse edasi kiirgama vähemalt mõnele oma ligimesele, kui rohkemat ei suuda. Parafraseerides Gabriel García Márquezi, võib olla armunud mitmesse inimesse korraga, kõigisse võrdse valuga ning ühtegi neist reetmata.
Aga jah, kui oled armunud, siis järgned temale kuhu iganes, ka siis, kui sa ei tea, kas ja kuhu su armastatu oma pea saab panna. Ning teistpidi jälle, kui armastust avaldad ja too teine ütleb, et ta ikka ei tea ja et ta mõtleb veel, et ta pole valmis ja – ühe sõnaga leiutab igasugu riukaid ja vabandusi, siis – valus on see tunne ja kibe on see pettumus, armumine jääb aga valu kasvab. Sa oled saanud teada, et sa siiski ei ole väärt vastuarmastust. Aga siit edasi inimlikke suhteid Jumalale üle kanda on ohtlik ja kindlasti rumal, las see jääda täna pealegi.
Armumine paneb tegema tegusid, armastuse tegusid. Suured teod saavad alguse väikestest. Seega, palju häid ja väikeseid armastuse tegusid ligimesele – seda soovin ja palun meilt ja meile, et nende tegude läbi oskaksime taibata Jumala riiki, mis Jeesuses on tulnud meie keskele ja otsapidi meie sisse. Aamen
Allan Kährik (1968), teoloogiamagister, on Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia Kultuurhariduse osakonna pedagoogika assistent ja EELK Paistu koguduse hooldajaõpetaja.
