„Aga üks variseridest palus teda enda poole sööma. Ja Jeesus läks variseri kotta ja istus lauda. Ja vaata, linnas oli keegi patune naine, ja kui see sai teada, et Jeesus istub variseri majas lauas, tõi ta alabasterriista mürriõliga ja astus tema taha ta jalgade juurde, hakkas nuttes tema jalgu kastma pisaratega ja kuivatas neid oma juustega ja suudles tema jalgu ja võidis neid mürriõliga. Aga kui variser, kes oli ta külla kutsunud, seda nägi, mõtles ta endamisi: „Kui tema oleks prohvet, küll ta siis ära tunneks, kes ja missugune on see naine, kes teda puudutab, et ta on patune.” Jeesus aga ütles talle: „Siimon, mul on sulle midagi ütelda!” Tema lausus: „Räägi, Õpetaja!”„Ühel rahalaenajal oli kaks võlglast: üks oli võlgu viissada teenarit, teine viiskümmend. Aga kuna neil ei olnud maksta, siis ta kustutas nende mõlema võla. Kumb neist nüüd teda rohkem armastab?” Siimon vastas: „Ma arvan, et see, kellele ta rohkem kinkis.” Jeesus ütles talle: „Sa otsustasid õigesti.” Ja pöördudes naise poole, lausus ta Siimonale: „Kas sa näed seda naist? Ma tulin sinu majja, sa ei andnud minu jalgade jaoks vett, tema on aga pisaratega mu jalgu kastnud ja oma juustega kuivatanud. Sina ei andnud mulle tervituseks suud, aga tema ei ole sest ajast peale, kui ta sisse tuli, lakanud minu jalgu suudlemast. Sina ei võidnud mu pead õliga, tema aga on võidnud mu jalgu mürriõliga. Seepärast, ma ütlen sulle, on temale palju patte andeks antud,
sest ta on palju armastanud. Aga kellele antakse andeks pisut, see armastab pisut.” Aga naisele ta ütles: „Sinu patud on sulle andeks antud!” Siis need, kes istusid Jeesusega ühes lauas, hakkasid iseeneses mõtlema: „Kes on tema, kes ka patte andeks annab?” Aga tema ütles naisele: „Sinu usk on sind päästnud, mine
rahuga!”” (Lk 7:36–50)
Patt on kirgiküttev teema. Vana Testamendi keelepruugis kasutatakse patu tähistamiseks kolme erinevat sõna, mille tõlkevasted on: (1) eesmärki mitte saavutama, äparduma; (2) kõrvale kalduma, õigest teest ära pöörduma; (3) üles astuma kellegi vastu. Arusaama pärispatust kui üldisest patususest ei tunta, pigem assotsieeruvad kõik need mõisted üksiksündmuste ja -tegudega.
Uues Testamendis on patu kohta enim kasutatud sõna, mida saab eesti keelde tõlkida kui eksima, viga tegema ja seetõttu mitte oma sihti või eesmärki saavutama. Sünoptilised evangeeliumid räägivad üldjuhul pattudest mitmuses ja on sarnasemad Vana Testamendi loogikale. Johannes erineb teistest, kuna näeb pattu pigem uskmatusena. Jaan Lahe kirjeldab seda raamatus „Sõnum teisest maailmast. Mis on kristluse põhisõnum?“ järgmiselt: „Valides uskmatuse, säilib inimese vana eksistentsimõistmine, mis mõistab eksistentsi lähtudes surmast ja kaduvusest, Inimese tõeline päris olemine on aga Kristuse pakutud elu.“
Tänane kirjakoht kuuluba aga Luuka evangeeliumisse, mis on üks kolmest sünoptilisest evangeeliumist koos Markuse ja Matteusega ning seega on taustaks hea näha patte kui pigem üksikuid eksimusi ning Jeesust kui kedagi, kes suudab patte andeks anda. Lunastajat.
Ma ei tea, kui palju te olete tegelenud eneseanalüüsiga. See on tänases päevas omajagu populaarne teema ning sageli on mitmetes töökohtades kohustuslik oma professionaalset arengut analüüsida. Paastuaeg kutsub aga üles ka iseennast vaatlema kristlasena. Rein Veidemann kirjutab oma uues romaanis „Lunastatud“: „ Aga inimese siseilm on keiksugu koorikutest ümbritsetud. Mõned neist võivad olla kui kilbid, mõned aga teesklemise tarbeks, otsekui riided, mida kodus ja väljakäimisel vahetad. Ja kui need koorikud endalt heidad, siis võib juhtuda, et järele ei jäägi enam midagist. Tühi ja üksoleku tunne. Sellepärast ongi pihtimine nagu sibula koorimine, kus silmaveest pole pääsu.“ (Rein Veidemann (2020) Lunastatud. EKSA: Tallinn, lk 64)
Kes on tegelikult see mina? Mis jääb alles siis, kui ma kõik välise endast eemale heidan? Milline osa minust on see, mis kipub eksima? Eksima patustamise tähenduses, eksima Jumala vastu? Kas ma saan ka selle osa endalt eemale heita või on see pärisosa minust?
Inimese ekslikkus ongi küllap pärispatu kui kontseptsiooni jaoks olnud midagi väga loogilist ning seetõttu on meil ka lihtne sellega leppida. Kui me olemegi oma loomuselt patused, siis on meil kergem mõista ka omaenda isiklikke üleastumisi. Jah, see võib viia fatalismi, niisamuti nagu ka pealiskaudne mõte kõige andekssaamisest. Miks ma üldse pingutan, kui ma nagunii olen patune? Milleks see kõik?
Elame maailmas, kus käegalöömismeeleolu on kerge tekkima. Nii lihtne on näpuga näidata inimestele, kes eksivad koroonapiirangute suhtes, tunnistan et olen seda isegi teinud. Keegi kommenteeris tabavalt, et kohati lööb selles olukorras välja nõukogude mentaliteet, kus igaühel olid näpud enda poole. Mis on omamoodi huvitav, et kui eesmärk oli sotsiaalsus ja kollektiivsus, siis tagajärjed on just eriti individualistlikud. Igaüks muretseb vaid iseenda eest.
Kuid vaid iseenda peale mõeldes, vaid iseendaga tegeledes ongi võimalik vajuda ka oma isikliku patukoorma all kokku. Me oleme niigi jäetud üpris üksi. See tunne on kerge tekkima, kui nüüd ka koolid, muuseumid, teatrid ja kirikud jälle pikaks ajaks kinni lähevad. Minnalaskmismeeleolu.
Tuleme nüüd aga tänase loo juurde. Jeesus on külastamas variseri nimega Siimon ning sinna majja ilmub ka naisterahvas, kes teeb enneolematu teo. Ta võtab väga kallist õli ning võiab sellega Jeesuse jalgu, neid oma juustega eelnevalt pisaratest kuivatades. Me kuuleme loost, et tegu on patuse naisega. Tegu on uuetestamentliku keele jaoks tavalise sõnaga, mis kuidagi ei täpsusta, millist pattu silmas peetakse. Me ei tea ka, mida naine Jeesuselt palub või mis on tema tegevuse eesmärk. On teada, et jalgade pesemine oli suur austusavaldus. Ka Jeesus peseb oma jüngrite jalgu vahetult enne oma ristile minekut. Inimesed seal aladel käisid peamiselt paljajalu või sandaalidega ja seega oli jalgade pesemine ka ülim külalislahkuse näitamine ning välise puhtuse märk.
Me ei saa kuidagi oma tegudega lunastust välja teenida, aga me saame olla valmis lunastust vastu võtma. Tunnistama ennast ekslikuna, patusena, vigu tegevana. Isegi kui me vahel oma vigu ei märka.
Mul oli hiljuti arusaamatus ühe kaasteelisega, sest ma ei olnud oma viga üldse märganudki. Alles hiljem sain aru, et teise inimese jaoks oli tegemist sügava eksitusega. See pani mind mõtlema, kui sageli ka ise olen ehk näinud asju oma vaatenurgast, ilma et teine inimene oleks arugi saanud, kuidas mina olukorda näen. Variser Siimon ei mõista, kuidas Jeesus on nõus patust naist enda juurde võtma, kuid just siit saabki alguse päris lunastus.
Tänases minnalaskmismeeleolus on oluline säilitada usku. Otsida usku, mõista kõigi inimeste, nii valitsejate kui kaasinimeste, kes ehk reegleid teisiti mõistavad kui sina, võimalusi eksimiseks, aga ka võimalusi, et hoopis neil on õigus ja mina eksin. Tänases päevas ei ole õigeid lahendusi. Tuleb teha, mis tarvis, nagu ütles oma nooremale vennale vanem vend filmis „Nimed marmortahvlil“. Kes on seda filmi näinud, teab, et ka tol hetkel mõtlesid vennad selle osas, mis tarvis, üpris vastandlikke asju, sattudes rindejoonel vastakuti.
Me ei ole täna rindejoonel. Vähemalt mitte teiste inimeste vastu. Me oleme olukorras, kus võtab maad väsimus, tüdimus, segadus ja mis kõik veel, kuid meil on oluline säilitada kese, heita pilk taevasse, näha juba üha valgemaid päevi, kohati piiluvat päikest, aga ka seda, et Jumal on seal ja me võime endid tema hoolde usaldada.
Ei piisa, kui lihtsalt öelda, et Jeesus on Lunastaja. See on vaja teha isiklikuks – minu Lunastaja. Ühtlasi mõtestada, mida minu jaoks tähendab lunastus ja Lunastaja. Kui see jääb üldiseks või ebamääraseks, siis võib juhtuda nagu ühe koolipoisiga, kes keerulise matemaatikaülesande vastuseks kirjutas, et Jeesus on vastus kõigile. Õpetaja pidi teda küll parandama, et mitte sellele võrrandile.
Jeesus on Lunastaja. Minu Lunastaja. Nii nagu naine tänasest loost tuleb ja võiab Jeesust, sõnatult andes endast parima, mis tal anda on. Keegi teine ei saa meid õpetada uskuma. Me saame rääkida oma usust, kirjeldada seda, kuid uskuda ja tunda ennast lunastust vajavana saab iga inimene ainuisikuliselt. Veidemann kirjeldab tabavalt oma raamatus vana Jannseni mõtisklust, kus too saab aru, et isegi siis, kui ta arvas end olevat nii ilmaliku, alludes lihahimule, siis tegelikult on see loomulik osa inimeseksolemisest. Tsiteerin: „Jah, siis ma veel ei teadnud, et lihahimu ja allajäämist lihale ning kiusatust ei saa ühte patta panna ja et lapsemeelne on kiusatust pidada saatana varikujuks. Nüüd, kus mulle mitmedki patud andeks antud, olen mõistnud, et kiusatus ongi keikse elu kestev proovile panemine, see, kuidas jääda ustavaks Jeesusele…“ (Veidemann 2020: 29)
Keikse elu kestev proovile panek. Aga see kõik on võimalik koos isikliku lunastuse ja isikliku Lunastajaga.
Jutlus on peetud 28.02.2021 Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Tartu Ülikooli-Jaani kirikus.
Triin Käpp (1982) on Tartu Luterliku Peetri Kooli asutaja ja kaplan ning Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Tartu Ülikooli-Jaani koguduse õpetaja.
