Me elame praegu paastuajas. Paastuaeg on ettevalmistuseks kristliku kiriku kõige suuremale ja tähtsamale pühale – ülestõusmispühale. See on aeg, mil mõelda sellele, miks oleme saanud kristlasteks ning mida see meile tähendab.
Paastuaega nimetatakse ka Kristuse kannatamise ajaks. Sellel ajal mõtleme selle peale, mida Jeesus on pidanud iga inimese pärast taluma. Kiusatuste võitmise ning kannatuste talumise läbi on ta saanud meile lähedasemaks. Heebrea kirjas öeldakse: „Seetõttu, et Jeesus ise on kannatanud kiusatuna, võib Ta aidata neid, keda kiusatakse.“ Ka kannatustes oli Jeesus kuulekas oma taevasele Isale. Kogu tema elu oli üks proovile panemine ja kiusatustega võitlemine. Jeesuse kiusajaks oli saatan, kes soovis, et Jeesus teda kummardaks. Jeesus teadis, mis teda ees ootab. Kui ta aga oleks kiusatustele järele andnud, siis poleks ta suutnud täide viia taevase Isa tahet – lunastada ristisurma läbi kõik inimesed.
Jumal soovib, et me kõik pääseksime ja leiaksime tee tema juurde. Mida aga peame tegema, et vastata Jumala kutsele?
Oluline on, et me lihtsalt ei ole Jeesuse õpetust kuulnud ja kuulda võtnud vaid elame selle õpetuse järele. Kui me mõistame Jeesuse ennastohverdava teo olulisust ning selle tähendust meie elu jaoks, siis muudab see ka meie suhet Jumalaga.
Me ei saa jääda vaid kõrvalt vaatajateks ning kaunite sõnade peale „Jah ja Aamen“ ütlejateks, vaid see paneb meie südame teistmoodi põksuma ja tekitab meis soovi Jeesusele tõeliselt järgneda. Sellisel juhul ei otsi me vabandusi, vaid soovime, et Jeesus täidaks kogu meie elu. Asetades Jumala oma elus esimesele kohale asetuvad ka kõik muud asjad meie elus õigesse järjekorda. Kui julgeme panna kogu oma lootuse Jumala peale ja teda usaldada, kogeme oma elus midagi täiesti teistsugust ning uut. Jeesus on valmis juhtima meid kõiges ja kõikjal. Meile võib tunduda, et oleme liialt nõrgad ja viletsad. Ometi kutsub Jumal meid just niisugustena nagu me oleme. Meie nõrkuses võib peituda ka meie tugevus. Jeesus on täitnud oma lubaduse läkitada meie juurde Püha Vaim, kes meid juhatab. Usaldades Jeesust hakkame me paremini mõistma nii iseennast kui ka Jumalat. Meile saab selgemaks see ülesanne, mille täitmise jaoks on Kristus meid oma järgijateks kutsunud.
Luuka evangeelium räägib meile kolmest katsest Jeesust järgida. Kui me vaatame neid olukordi siis tunduvad nende inimeste soovid meile täiesti loomulikena. Tegelikkuses ei oota Jeesus nende käest midagi ilmvõimatut. Ta ei soovi, et nad eiraksid väljakujunenud tavasid, vaid et nad usaldaksid oma elu Tema kätte ning neist saaksid Tema järgijad oma elus.
Meiegi esitame väga sageli Jumalale tingimusi. Me ütleme: “Jah, Jumal, me oleme nõus Sinu tahtmist täitma ja Sind järgima, kuid enne täida meie soovid.“ Jumal peab meile kõigepealt võimaldama mugava ja hea elu ja alles siis võib-olla oleme me valmis temasse uskuma.
Inimlikust seisukohast vaadatuna võib tunduda Jumala usaldamine väga raske. Meiegi võime mõelda just niimoodi nagu need inimesed, keda Jeesus kutsus enda järgijateks. Meile võib tunduda, et enne seda peame oma elus tegema palju erinevaid asju ning alles seejärel on meil aega Jeesuse jaoks. Jeesus aga ootab, et vastaksime Tema kutsele koheselt. Võib ju ka juhtuda, et meile ei esitata enam uut kutset.
Minu meelest on üheks parimaks näiteks Jumala usaldamisest Abraham, Vanast Testamendist. Abraham järgnes koheselt Jumala kutsele, jättes oma hea elu Uuri linnas ning asudes teele, teadmata kuhu Jumal tahab teda juhtida. Ta usaldas Jumalat jäägitult, lootes sellele, mida Jumal oli talle tõotanud. Meiegi järgime Jeesust usaldades Tema tõotust meile.
Kirikuõpetaja Laine Villenthal veetis oma elu viimased aastad elades Nissis ja temaga koos olles nägin, kui jäägitult tema Jumalat usaldas. Ta usaldas Jeesust kõiges – nii suurtes olulistes kui väikestes pisiasjades. Sageli ütles ta: „Jätame selle Jumala hooleks.“
Kutsudes endale järgijaid rändab Jeesus kodutuna mööda maad ja kuulutab inimestele Jumala päästest. Tema edasine tee viib Teda Jeruusalemma, et seal kannatada ja surra. Aga kus iganes räägitakse Kristuse kannatamisest seal saab ilmsiks ka Jumala armastus.
Kristlik usk ei alga õpetusega kristlase õigest käitumisest. Usu lähtekohaks on hoopis evangeelium Jumala armastusest, nagu see sai ilmsiks Jeesuses Kristuses. Kõigepealt on oluline see, mida Jumal on teinud inimese heaks. Alles seejärel kerkib küsimus, kuidas tuleb inimesel reageerida Jumala teole. Jumala armastustegu, millega ta ohverdas Kolgatal oma Poja, kohustab ka meid ennastohverdavalt armastama Jumalat ja ligimest kui iseennast. Meie tänu teeb meist Jeesuse järgijad.
Jeesust teenida, see tähendab olla tema järgija, olla tema jünger, olla seal kus on tema. Aga kus me kohtame Jeesust? Me kohtame teda kõikjal, kus teda kõige enam vajatakse. Nii tervete kui haigete, nii rikaste kui vaeste, nii kindlustatute kui kodutute, nii noorte kui vanade juures. Kõikjal üle kogu maailma, kus inimesed on hädas, seal on ka Jeesus, seal on ka tema rist. Seal ootab ta ka meid, et me teda teeniksime ja temast tunnistust annaksime. Ta ootab meid meie igapäevases elus. Koos Jeesusega ootab meid elu nii siin ja praegu, kui ka tõeline igavene elu.
Lea Jants (1969) on EELK Nissi Maarja koguduse õpetaja.
