1963. aastal võttis Martin Luther King osa Birminghami vägivallatust protestist rassismi vastu. Ta oli täis tulist tahet võidelda ebaõigluse vastu, mis oli osaks saanud Ameerika mustanahalistele inimestele väga pika aja jooksul ning muutunud talumatuks ja vastuvõetamatuks. Tema võitlus oli vägivallatu, ta valis vahendeid. Mitte rõhutute õigus üle rõhujate laipade, vaid nõnda, et mõlemad jääksid ellu, leiaksid oma koha. Ent vägivallatu võitluse jõud on tugev, nii tugev, et peeti vajalikuks King vangistada. Vangistuses kirjutaski ta kirja, mille Kirik & Teoloogias avaldame.
Kingi kiri annab meile aimu sellest, milline on tagakiusatu elu: eraldatud, sildistatud, alavääristatud ja alaväärtustatud, põlatud. Ühest küljest põhjustab ja kasvatab seda inimeste haridus (või pigem harimatus), meelelaad, tõekspidamised; teisalt aga on riiklikel struktuuridel ja seadustel oluline osa selles, mida peetakse normaalseks ja lubatuks ning mida mitte. Kaasinimeste suhtumine on ilmselt midagi, mis läheb vahetumalt korda kui bürokraatia. Ent nimelt viimane on see, mis võimaldab võimu positsioonilt öelda, mis on lubatud ja keelatud, seaduslik ja ebaseaduslik. Mitte ilmaasjata ei pühendunud King tsiviilühiskonna edendamisele, võinuks ju ta ka kitsalt vaimuliku ülesannete juurde jääda ning püüda inimeste südant muuta. Võim ja seadused puudutavad inimeste elukäiku ja võimalusi, isegi kõige intiimsemaid tundeid nii lähedalt, et nende loomisel ja kujundamisel tuleb kaasa rääkida. Vaatamata kõigele Kingil see õnnestus ning Ameerika Ühendriigid tähistasid möödunud esmaspäeval, nii nagu iga aasta jaanuari kolmandal esmaspäeval, riikliku pühana – kinnitusena, et võim tunnustab mustanahaliste võitlust oma õiguste eest – Martin Luther Kingi päeva.
Kingi kirjast õhkab välja valu, kui ta kirjeldab kimbatust, mida võib üks mustanahaline laps esile kutsuda küsimusega „Issi, miks valged inimesed värvilisi nii pahasti kohtlevad?“. Mida sellele vastata? Mitte „issi“ ei pea sellele vastama, vaid vastuseid tuleb nõuda igalt kiusajalt. Miks sa mind kiusad? Miks sa ei võta mind omaks? Kas ma pole su ligimene?
Inimesed on keerulised, aimamatud, läbinähtamatud. Kuid Jumal on end avanud ja pakub tröösti ka neile, kes inimeste juures oma kohta ei leia. Kirik & Teoloogia kolleegiumi liige Jaan Lahe kirjutab, milline oli Paul Tillichi ja Rudolf Bultmanni eksistentsimõistmine. Kui inimene laseb Jumalal oma eksistentsi määrata, avab see võimalused eluks, mis vabastab iseenda ja teiste inimeste jumalatutest ahelatest. Jumalast kantud inimene mõistab, tunnetab ja mõtestab uut moodi nii iseennast kui kaaslooduid.
Inimese suhet Jumalaga toetab ka palve. Kirikute Maailmanõukogu (KMN) peab sel nädalal ühist palvenädalat. Kirik & Teoloogia kolleegiumi liige Kreet Aun on tõlkinud valiku KMN-i palvetest. Seal rõhutatakse koos palvetamise väärtust, Jumala kaastunnet ning armastus inimese vastu, kes ikka ja jälle eksib ja kukub oma teel, kes valmistab oma viha ja pimedusega Jumalale kurvastust.
Seekordses Kirik & Teoloogia numbris:
Martin Luther King Jr., Kiri ühest Birminghami vanglast.
Kirikute Maailmanõukogu, Jumal kutsub meid palvesse ja ligimest vastu võtmavesse ja ligimest vastu võtma.
Ajakiri Kirik & Teoloogia kutsub arvamust avaldama – meie ajakiri on avatud kaastöödele.
Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele. Vaata ka 2011.–2019. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.
Kutsume jätkuvalt ajakirja Kirik & Teoloogia väljaandmist toetama! Hakka meie püsiannetajaks!
