ISSN 2228-1975

Kuidas mõjutab evangeelium inimese eksistentsimõistmist? Religioonifilosoofiline käsitlus Paul Tillichi ja Rudolf Bultmanni ideede põhjal

Ettekanne on peetud EELK Usuteaduse Instituudi misjonikonverentsil 2020. aastal.

Mu daamid ja härrad! Erinevalt teistest tänastest ettekannetest ei ole minu ettekanne eksegeetiline, vaid religioonifilosoofiline. Olen pikemat aega uurinud ja tõlkinud kahe olulise 20. sajandi evangeelse teoloogi, Rudolf Bultmanni (1884–1976) ja Paul Tillichi (1885–1965) pärandit. Minu ettekanne tugineb eeskätt nende kahe teoloogi seisukohtadele ja püüab vastata ettekande pealkirjas esitatud küsimusele.

Esmalt tuleb defineerida mõisted. Evangeeliumi all mõistan ma kristliku kuulutuse keset – kuulutust ristilöödud ja ülestõusnud Kristusest, kelles on üks kord ja ainulaadsel viisil ilmutanud ennast Jumal; samuti kuulutust lunastusest Kristuse läbi. Sellega on rõhutatud, et mu lähenemine kristlikule sõnumile on diferentseeritud, eristades selles asju, mis on rohkem olulised ja mis on vähem olulised, kuid mis kõige tähtsam, tõstes esile, et kuulutusel on kese ja et kuulutuse kõiki teisi osi tuleks hinnata sellest lähtudes. Nii mõistan ma Lutheri sõnastatud printsiipi was Cristum treybet (vt Lahe 2013; Lahe 2017) ja pean väga kahetsusväärseks, et seda tänastes teoloogilistes diskussioonides ignoreeritakse, viidates selle asemel üldsõnaliselt „Piiblile ja kiriku traditsioonile.“ Tulemuseks on pilt kristlusest, kus kõik usulised väited asuvad samal tasapinnal ja neil on võrdne kaal, mida ma pean aga ekslikuks.

Erinevalt mõistest evangeelium, mis on laenatud ladina keele vahendusel kreeka keelest ja Uuest Testamendist, on mõiste eksistents tuletatud ladina keelest ja tähenduses, milles Rudolf Bultmann ja Paul Tillich ning nende eeskujul minagi seda kasutan, on filosoofiline, mitte teoloogiline mõiste, kuid kui lähtuda Paul Tillichi korrelatsioonimeetodist (ja antud ettekandes ma sellest lähtun), on filosoofiliste mõistete kasutamine teoloogias põhjendatud. Korrelatsioonimeetodi (vt Tillich 2013: 473-481) lähtekoht ongi inimese eksistents. Võttes aluseks traditsiooni, mida esindavad Søren Kierkegaard (1813–1855) ja Martin Heidegger (1899–1976), ei ole eksistents (sks Existenz) pelgalt olemasolemine (sks Vorhandensein), vaid inimesele eriomane olemisvorm (sks Seinsform). Üksnes inimese kohta võib öelda, et ta eksisteerib – asjade ja ka mitteinimlike olendite kohta ei saa me seda väita – nad on lihtsalt olemas (Bultmann 1960: 107). Tillich rõhutab, et inimeksistents on iseendale küsimuseks ja seda veel enne, kui küsimused sõnalise kuju saavad. Filosoofia roll teoloogias seisneb selles, et filosoofia aitab sõnastada inimeksistentsis peituvaid küsimusi (Tillich 2013: 475). Vastused neile annab Jumala ilmutus (vt samas, 475 jj), mida tõlgendab teoloogia, kuid vastustele järgnevad uued küsimused ning nõnda leiab aset filosoofia ja teoloogia dialoog (samas; vt ka Lahe 2019).

Tillichi ja Bultmanni käsitlus eksistentsist on mõjutatud tugevalt eksistentsifilosoofiast. Tillich lähtub Friedrich Schellingi (1775–1854) filosoofiast, mille hilisemat perioodi on peetud eksistentsifilosoofia üheks eelkäijaks; nii on seda mõistnud lisaks Paul Tillichile ka näiteks prantsuse filosoof Gabriel Marcel (1889–1973) ning saksa filosoofid Karl Jaspers (1883–1969) ja Walter Schulz (1912–2000) (Albrecht ja Schüssler 1986: 11). Tillichi meelest ulatuvad aga eksistentsiaalse mõtlemise juured ajalooliselt veelgi kaugemale, antiikaega ja nimelt Platoni filosoofiasse, kes eristas selgelt kahte olemisviisi – mõistusega haaratavat olemuste maailma ja meeleliselt tajutavat asjade maailma. Neist esimese samastab Tillich essentsiaalse, teise eksistentsiaalse olemisega (Tillich 1958: 27 jj).

Nagu ütleb Tillich, on eksistents Platoni järgi pelga arvamuse, eksituse ja halva valdkond. Sel puudub tõeline reaalsus. Tõeline olemine on essentsiaalne olemine ja see asub igaveste ideede, st olemuste, valdkonnas. Selleks et saavutada essentsiaalset olemist, peab inimene tõusma üle eksistentsi. Ta peab pöörduma tagasi essentsiaalse juurde, millest ta on langenud eksistentsi. Selle käsitluse järgi mõistetakse inimese eksistentsi, tema väljaulatumist potentsiaalsusest, äralangemisena  sellest, mis ta essentsiaalselt on. Aga tegemist ei ole täieliku äralangemisena: inimene ei lakka selle tagajärjena olemast inimene. Essentsiaalne ja eksistentsiaalne on temas segunenud (samas).

Tillich arendab mõtet edasi ja iseloomustabki inimese olemasolu kui lõhestatud eksistentsi. Koos Schellingi ja Heideggeriga näeb ta seda võõrandunud eksistentsina, mille tunnusteks on süüteadvus, teadvus oma kaduvusest ja hirm surma kui mitteolemise ees. Tillich tõlgendab, nagu enne teda olid teinud juba Schelling ja Georg Wilhelm Hegel (1770–1831), Vana Testamendi pattulangemislugu loona inimese võõrandumisest. Tillich kirjutab:

„Aadam on igas inimeses peituva unistava süütuse ja loovate võimaluste alge sümboliks. Müüt paradiisist on müüt inimese olemusest tema algses süütuses ja potentsiaalsuses. Aadamast kõneldes esitab kristlik teoloogia õpetust inimese olemusest. Ta näeb inimest tema lõplikkuses ja tema vabaduses. Nende kahe kvaliteedi ühtsuses peitub langemise võimalus. Inimene kui lõplik vabadus satub siirdumisel tegelikkusesse vastuollu oma olemusega. Ta irdub jumalikust päritolust, kui hakkab teostama oma teadmisvõime ja oma vägevuse võimalusi. Ta kaotab unistava süütuse paradiisi ja koos sellega ühtsuse looduse ja iseendaga. Ta on nüüd võõrandumisseisundis.“ (Tillich 1991: 1616)

Tillichi käsitlus lähtub eeldusest, et Jumal on loonud inimese vabaks. Vabadus väljendub keeles, mis annab inimesele üldmõisted, mis lasevad ta lahti konkreetsete olukordade orjusest, millele on allutatud isegi kõrgemat liiki loomad, tema võimes esitada küsimusi maailma ja iseenda kohta, kuulata tingimusteta kõlbelisi ja loogilisi käske, kaalutleda ja otsustada ning ehitada olemasoleva maailma kohale teisi, nagu seda on näiteks kunstiline väljendus ning teoreetilised struktuurid ja praktilised organisatsioonid. Kuid koos vabadusega on antud inimesele võime olla iseenda ja oma olemusega vastuolus (Tillich 1958: 38).  

Tillichi järgi on paradiisiaed inimese uinuva süütuse sümbol. See on seisund, mida iseloomustab suure (ja inimese meelest lausa piiritu) hulga võimaluste olemasolu, mis on aga kõik veel realiseerimata. Lisaks vabadusele neid võimalusi realiseerida peitub inimeses ka hirm jätta need võimalused kasutamata. Hirm on seotud inimese teadlikkusega oma lõplikkusest. Ühel hetkel mõistab inimene oma vabadust ning temas tärkab soov realiseerida võimalused, mille üheks oluliseks ajendiks on nimetatud hirm. Selle tulemusena satub inimene konflikti soovi vahel oma vabadust aktualiseerida ja nõude vahel oma uinuvat süütust säilitada. Seda olukorda nimetab Tillich kiusatuseks või ülesärritatud vabaduseks. Inimene otsustab oma võimaluste realiseerimise kasuks ja kaotab sellega uinuva süütuse seisundi. Selle seisundi kaotamist, mis on ühtlasi inimese eneseraliseerimine, mõistabki Tillich pattulangemisloos kirjeldatud langusena. Selle tulemusena vahetab inimene oma süütuse tunnetuse, võimu ja süü vastu, võõrandudes oma olemusest ja Jumalast kui oma olemise alusest (Tillich 1958: 39–43).

Tillich rõhutab, et ta ei soovi patu mõistet asendada väljendiga võõrandumine (Entfremdung), kuid ta soovib esimest teise kaudu seletada ja seda ta läbi oma teoste ka teeb (vt näit Tillich 1958: 52–68; Tillich 1962a: 83–85). Lunastust mõistab ta eksistentsiaalse olemise ületamisena, tagasipöördumisena essentsiaalsesse olemisse, mis saab võimalikuks tänu Kristusele, kes ühendades endas jumaliku ehk essentsiaalse loomuse ja inimliku ehk eksistentsiaalse loomuse, ületab lõhe essentsi ja eksistentsi vahel. Olles usu kaudu ühendatud Kristusega, saab inimene osa Kristuses ilmunud uuest olemisest, milles on ületatud essentsi ja eksistentsi vastuolu. Ta saab osa ka Kristuse võidust inimeksistentsi ohustavate mitteolemise vägede üle, vabaneb hirmust nende ees ja talle saab osaks julgus, milleni ta omast jõust jõuda ei suudaks – julgus olla (Tillich 1962b: 86–88).

Siirdugem nüüd Tillichi juurest Rudolf Bultmanni juurde. Rääkides inimesest, kasutab Bultmann nagu Tillichki  meelsasti mõistet eksistents [Existenz]. Eksistentsi mõiste võttis Bultmann üle Kierkegaardilt (Schmithals 1966: 52), kuid seda on tugevasti mõjutanud ka Martin Heideggeri filosoofia. Nimelt saab näidata, et Heideggeri teos „Sein und Zeit” on mõjutanud Bultmanni käsitlust inimeksistentsist (vt Lahe 2019b: 466–469).

Eksistents ei ole Bultmanni käsitluses staatiline, vaid on dünaamiline antus, mis on seotud valimise ja otsustamisega. Inimene on võimalus — iseenda võimalus. Ta võib otsustada oma eksistentsi poolt või vastu. Tal on võimalus ikka ja jälle valida ennast kui oma võimalust (Bultmann 1960: 107). Eksistents on seega midagi, mida tuleb ikka ja jälle uuesti saavutada, ja seda saavutatakse isikliku vastutamise ja otsustamisega (Bultmann 1952: 69). Seega ei ole inimene juba ja alati tema ise, vaid ta saab selleks ikka ja uuesti elu konkreetsetes situatsioonides. Bultmanni õpilane Walter Schmithals (1923–2019) võtab Bultmanni eksistentsimõistmise kokku järgmiste sõnadega:

„Inimene ei ole tõeliselt inimene mitte selles, et tal on võimalused, vaid selles, et ta otsustustes võimaluste üle, mis tal on, otsustab enda üle. Seda mõtleb Bultmann, kui ta ütleb, et inimene on tema enda võimalus. Ka loomal on võimalused, aga tal ei ole võimalust valida ennast. … Ta [inimene — J. L] on võimalus, s.t., et tema tõeline olemine seisab igal silmapilgul tema ees, ja ta ei tea täna, kui ta eksisteerib tõeliselt, kes ta homme tegelikult on, mida ta homme konkreetselt teeb. Selle üle saab ta otsustada alles homme ja tema otsustus, mis teostub lõplikult kõigis konkreetsetes otsustustes, käib selle kohta, et jääda avatuks tulevikule ja mitte otsustada midagi lõplikult peale ainsa — eksisteerimise, s.t. tahtmise olla inimene, kes on tingimusteta avatuses selle suhtes, mida ta parajasti kohtab (Schmithals 1966: 57).“

Bultmann teeb vahet kahel eksistentsi mõistel — tõelisel eksistentsil [eigentliche Existenz] ja ebatõelisel eksistentsil [uneigentliche Existenz]. Esimene tähistab eksistentsi, mida määrab Jumala tõelisus, eksistentsi usus, teine aga eksistentsi, mida ei määra Jumal, eksistentsi uskmatuses. Inimene eksisteerib aga igal juhul — olgu usus, olgu uskmatuses, sest eksistents on tema olemus [Wesen]. Mõisted tõeline eksistents ja ebatõeline eksistents oli Bultmann võtnud üle Heideggerilt, ent ta on veendunud, et samast asjast räägib teiste sõnadega Uus Testament, kui seal vastandatakse inimene patu valitsuse all lunastatud inimesele ning vana inimene uuele inimesele.

Käsitlust kahest eksistentsi viisist arendab Bultmann erinevates teostes. Nii teeb ta seda juba 1926. a ilmunud raamatus „Jeesus“, milles ta rõhutab, et Jeesuse kuulutus Jumala valitsusest sünoptilistes evangeeliumides seab inimesed valiku ette otsustada kas viimase poolt või vastu (Bultmann 1984a: 32). See on otsustamine ühe või teise olemisviisi poolt — olemisviisi poolt, mida iseloomustab radikaalne usaldus Jumala vastu või olemisviisi poolt, mida iseloomustab tuginemine nähtavale, kontrollitavale, käsutatavale. Inimese tõeline olemus seisnebki Bultmanni arvates selles, et inimlik olemine on olemine otsustamises. „Johannese evangeeliumi“ kommentaaris väidab Bultmann, et sama käsitlust eksistentsist, mida me kohtasime sünoptilistes evangeeliumides, kohtame ka Johannese evangeeliumis. Ainult et seal väljendatakse seda mütoloogilises keeles, mis Bultmanni arvates on laenatud gnoosisest. Bultmanni arvates mõistab Johannes õndsusdraamat seoses inimese eksistentsiga. Eelseisva eshatoni’i asemel on siin eshatoloogiliseks sündmuseks aeg, mil Jeesus oli maailmas ning ajaloo lõpus toimuva eshatoloogia asemel on kirjeldatud olevikulist kohut, mis kaasneb otsustamisega, mille ette seab inimesed Lunastaja – otsustamisega usu või uskmatuse poolt. Esimese kasuks otsustamine tähendab õndsust, teise kasuks otsustamine hukatust. Inimesed otsustavad sellega ühtlasi oma olemisviisi kasuks – võttes usus vastu elu ja õndsuse, omandavad nad ka uue eksistentsimõistmise, mis lähtub Jumalast. Valides uskmatuse, säilib inimese vana eksistentsimõistmine, mis mõistab eksistentsi lähtudes surmast ja kaduvusest. Inimese tõeline, päris olemine, on aga Kristuse pakutud elu. Taoline otsustamine ei saanud osaks aga vaid Jeesuse kaasaegsetele, vaid saab osaks kõigile, kes kohtuvad Jeesusega tema sõnas – ka nemad seatakse valiku ette ja tagajärjed on samad. Eksistentsiaalne on viimaks ka Bultmanni käsitlus Johannese teoloogiast, mille ta esitab oma viimases suurteoses, „Uue Testamendi teoloogias“, kus ta selgitab näiteks, et mõiste kosmos tähendab Johannesel teatud olemisviisi – olemist orjuses, surma kätte langenud olemist (Bultmann 1984b: 368). Mõiste phos tähistab Bultmanni arvates inimese tõelist enesemõistmist, mis seisneb selles, et ta mõistab ennast looduna, selle vastandmõiste skotia aga inimese loobumist sellisest enesemõistmisest (Bultmann 1984b: 370). Mõistet pistis tõlgendab Bultmann taas otsustamisena – otsustamisena kosmos’e vastu (Bultmann 1984b: 429) ning seeläbi teostuvat üleminekut uude eksistentsiviisi, milles inimene on kosmosest vaba. Bultmann nimetab seda uut olemisviisi eshatoloogiliseks eksistentsiks (Bultmann 1984b: 427–445). Bultmanni arvates demütologiseeris Johannes eshatoloogia, muutes selle tulevikus toimuvast sündmuste jadast olevikuliseks sündmuseks. Seda muutust väljendavad Bultmanni meelest hästi näiteks sellised Jeesuse ütlused, nagu Jh 3:18 ja 3:19. Tuginedes Johannese käsitlusele, mida väljendavad nimetatud kirjakohad, ei mõista Bultmann viimseid sündmusi – maailma lõppu, Kristuse taastulekut ja Viimset Kohut – mitte kunagi tulevikus toimuvate objektiveeritavate sündmustena, vaid eksistentsiaalsete sündmustena, mis toimuvad juba siin ja praegu – igal hetkel, kui inimene kohtub kuulutuse sõnas Ristilöödu ja Ülestõusnuga. Kristus tuleb kuulutuse sõnas meie juurde ja temaga kohtumine on kohtumõistmine meie vana, ebatõelise eksistentsi üle. Kohtudes kuulutuse sõnas Kristusega, siseneme oma vanast eksistentsiviisist (maailmast) uude, Jumala määratletud eksistensiviisi, ehk Uue Testamendi mõistet kasutades, Jumala riiki. Bultmanni käsitluses ei ole sisenemine ühest eksistentsiviisist teise aga mingi ühekordne sündmus, vaid miski, mis toimub ikka ja jälle. Bultmann ütleb:

„Kus see sõna (s.t. kuulutuse sõna – J. L.) kõlab, muutub maailma lõpp kuulajatele olevikuliseks seeläbi, et ta asetab nad otsustamise ette, kas nad tahavad kuuluda vanasse või uude maailma.” (Bultmann 1960b: 129).

Kui lõpuks esitada ettekande pealkirjas püstitatud küsimus, siis võib öelda, et kuigi Tillichi ja Bultmanni käsitlused inimeksistentsist ei ole üksikasjades kattuvad, on neile mõlemale ühine rõhutamine, et uus olemine või eksistentsiviis, mis inimesele evangeeliumiga kohtudes ja seda uskuma hakates osaks saab, avaldub uues eksistentsimõistmises, mis kõrvaldab võõrandatuse iseendast, oma kaasloodust ja Jumalast kui olemise alusest ning vabastab inimese süü, hirmu ja lõhestatuse koormast. Võib öelda, et mõlema teoloogi arvates muudab evangeelium inimese eksistentsimõistmist sel viisil, et inimene ei mõista ennast enam lähtudes iseendast ega ka välismaailmast, st millestki, mis on nähtav ja objektiveeritav, vaid Jumalast, kes on sealpool nähtavat ja kontrollitavat, sealpool kõike objektiveeritavat. Sel viisil saab inimene selleks, kes ta tõeliselt on ja saab teostada oma tõelist inimeseks-olemist.


Kasutatud kirjandus

Albrecht, Renate ja Schüssler, Werner 1986. Paul Tillich. Sein Werk. Düsseldorf: Patmos.

Bultmann, Rudolf, 1960a. „Wissenschaft und Existenz.“ – Rudolf Bultmann, Glauben und Verstehen, III kd. Tübingen: Mohr Siebeck, lk 107-121.

Bultmann, Rudolf, 1960b. „Echte und säkularisierte Verkündigiung im 20. Jahrhundert.“ – Rudolf Bultmann, Glauben und Verstehen, III kd. Tübingen: Mohr Siebeck, lk 122-130.

Bultmann, Rudolf 1952. „Das Verständnis von Welt und Mensch im Neuen Testament und im Griechentum.“ –  Rudolf Bultmann, Glauben und Verstehen, II kd. Tübingen: Mohr Siebeck, lk 59-78.

Bultmann, Rudolf 1984a. Jesus. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht.

Bultmann, Rudolf 1984b. Theologie des Neuen Testaments. Tübingen: J. C. B. Moht (Paul Siebeck). 

Lahe, Jaan, 2013. „Võitlus õige piiblitõlgenduse pärast. Kristlike piiblitõlgenduste ajalugu, 3. osa: uusaeg.“ – Kirik ja Teoloogia, nr 77, 31. mai ( Võitlus õige piiblitõlgenduse pärast. Kristlike piiblitõlgenduste ajalugu, 3. osa: uusaeg | K&T (kjt.ee).

Lahe, Jaan, 2017. „Reformatsiooni viljad ja väljakutsed: luterliku reformatsiooni tähendus piibliteadustele.“ – Kirik ja Teoloogia, nr 307, 27. oktoober (Reformatsiooni viljad ja väljakutsed: luterliku reformatsiooni tähendusest piibliteadustele | K&T (kjt.ee).

Lahe, Jaan, 2019a. „Filosoofia ja teoloogia dialoog – Rudolf Bultmann ja Martin Heidegger.“ – Kirik ja Teoloogia, nr 409, 11. oktoober (Teoloogia ja filosoofia dialoog – Rudolf Bultmann ja Martin Heidegger | K&T (kjt.ee).

Lahe, Jaan, 2019b. „Järelsõna. Rudolf Bultmann – teoloog, religiooniloolane, mõtleja.“ – Rudolf Bultmann, Eksistents ja evangeelium. Valitud esseed. Koost. ja tlk. Jaan Lahe. Tartu: Ilmamaa, lk 422-535.

Schmithals,Walter, 1966. Die Theologie Rudolf Bultmanns. Eine Einführung. Tübingen: J. C. B. Mohr (Paul Siebeck).

Tillich, Paul, 1958. Systematische Theologie. II kd. Stuttgart: Evangelisches Verlagswerk.

Tillich, Paul, 1962a. „Entfremdung und Sünde.“ – Paul Tillich, Auf der Grenze. Stuttgart: Evangelisches Verlagswerk, lk 83-85.

Tillich, Paul, 1962b. „Das Neue Sein in Jesus dem Christus als die Überwindung der Entfremdung.“ – Paul Tillich, Auf der Grenze. Stuttgart: Evangelisches Verlagswerk, lk 86-88.

Tillich, Paul 1991. „Inimene kristluses ja marksismis.“ Tlk Elmar Salumaa. – Akadeemia nr 8, lk 1609-1027.

Tillich, Paul, 2013. „Süstemaatiline teoloogia (esimene köide, 1951)“. Tlk Jaan Lahe. – Wilfried Härle, Thomas-Andreas Põder (koost.), Uuema evangeelse teoloogia põhitekstid. Tartu: Ilmaamaa, lk 469-486.


Jaan Lahe (1971), dr. theol., on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) Usuteaduse Instituudi piibliteaduste professor, Tallinna Ülikooli kultuuri- ja religiooniuuringute dotsent ning EELK Mustamäe Maarja Magdaleena koguduse abiõpetaja.

Soovitatud:

Esiletõstetud lood
Mare Palgi

Üksindusest

Piiblis ei esine kordagi sõna „üksindus“ või „üksildus“. Sellest hoolimata võib öelda, et küllap sündis üksindus siia maailma juba siis, kui Jumal ajas Aadama ja

Read More »
Arvamused
Toomas Jürgenstein

Usundiõpetus ja kirik

Päevast-päeva koolis usundiõpetusega tegeledes olen ikka aeg-ajalt püüdnud sõnastada oma õpetatava aine aluseks olevaid põhimõtteid ning mõelda, missugune on selle õppeaine suhe kirikuga. Näiteks, kas

Read More »
Artiklid
Urmas Nõmmik

Eesti piiblitõlkimise olevikust ja tulevikust

Piibli tõlkimine on kuulunud ja kuulub oluliste kultuurisündmuste hulka kõikides ühiskondades, mis ühel või teisel moel toetuvad kristlikule kultuuripärandile. Omaaegsetest piiblitõlgetest said tuule tiibadesse tänapäeva

Read More »
English