„Jeesus tuli ka Naatsaretti, kus ta oli üles kasvanud, ja läks oma harjumust mööda hingamispäeval sünagoogi. Ja kui ta tõusis lugema, anti tema kätte prohvet Jesaja raamat. Ta rullis raamatu lahti ja leidis koha, kuhu oli kirjutatud: „Issanda Vaim on minu peal, seepärast on ta mind salvinud. Ta on mind läkitanud kuulutama vaestele rõõmusõnumit, kuulutama vangidele vabakslaskmist ja pimedatele nägemist, laskma vabadusse rõhutuid, kuulutama Issanda meelepärast aastat.“ Ja keeranud raamatu kokku, andis Jeesus selle sünagoogi teenri kätte ja istus maha. Ja kõikide silmad sünagoogis vaatasid ainiti teda. Tema hakkas neile rääkima: „Täna on see kirjakoht teie kuuldes täide läinud.“ (Lk 4:16–21)
Ime – see on midagi sellist, mida inimene seletada ei oska ega sobitu ta harjunud mõttemalli. Kas seesugune ime definitsioon on ka midagi väärt? Ei ole. Midagi on siiski vajaka. Siin kõlab salakaubana sissetoodud tulevikulootus, et kui inimene saab targemaks, siis ta juba oskab seda „midagi“ seletada, ühesõnaga − ime lakkab olemast ime. Muidugi on ka võimalik selline mõttemall, kus imel ei ole üldse kohta. Inimene sellise malliga peab vist uskuma oma mõistuse kõikvõimsusesse, mis saavutatakse… kunagi. Seni tuleb aga väsimatult teadmisi koguda. Millest teadagi üksi ei piisa! Nendest tuleb ka järeldusi teha. Ega see kõik ilmaasjata ei ole. Tänu sellele oleme praegu siin, kus me oleme.
„Kõik on ime!“ Kas see on parem definitsioon? Jälle ei ole, sest sellega pole suurt midagi peale hakata; parimal juhul sobib see kirjeldama kellegi hetkelist hingeseisundit. Võibolla on ime siis „väljaspool“ inimest? Aga sellega pole ammugi midagi peale hakata, kuna puudub ju ime kogeja, ime vastuvõtja. Inimese jaoks peavad kehtima inimlikud kategooriad, et tal oleks midagi vastu võtta. Pealegi − inimene ei või kõike teada; ta võib teada ainult seda, mida ta on suuteline endasse mahutama.
Üks viirus, mille suhtes pole selgust selleski, kas see on elus või elutu objekt, on nähtav ainult elektronmikroskoobis. Ometi võib see olla põhjuseks, et inimese täitsa suvaliselt, kuid siiski ju hea tahtega ülesehitatud, tuntud maailm jääb kriginal peaaegu et seisma. Me tunneme ennast üha enam kodus ühel tervel planeedil; kodumõiste on laienenud planeedisuuruseks.
Vastutuse mõttes pole see üldse paha, kuid siit edasi kaob tajutavus. See planeet kihutab ühes tähesüsteemis, mis kihutab kohalikus galaktikas, mis kihutab kohalikus galaktikaparves, mis kihutab kohalikus superparves Suure Atraktori suunas. Ja üks viirus on tohutult suur – Plancki pikkuseni on sealt veel väga „pikk maa“! Mida on selle kõigega peale hakata?
Meie, vaesed patused, vaatame hoopis teises suunas; oleme seda alati teinud… Inimese jaoks peab kehtima inimlik mõõtkava. Mõistetav, miks geotsentriline maailmapilt pole kuhugi kadunud ega kaogi − see on Inimese Maailmapilt. See on veel kuidagiviisi hoomatav, tuttav, kodune. Kuid eks need eelmisedki näited pärinevad „meile tuntud maailmast“. Mis siis, kui siia sekkub jõuliselt midagi „teiselt poolt“?
Ega siis koduski ju kõik alati korras pole. Ometi vajame korda, et enam-vähem edukalt elada. Kuid see kord, nagu seda mõistame, pole veel mingi enesestmõistetav asi – see nõuab pidevat hoolt, vaeva, tohutuid ressursse. Ja ime rikub ju korda. Nagu me seda mõistame. Jõulude sõnum, et Jumal väljub oma olemisest ja siseneb siia maailma nagu pähklikoorde, on ime, kuna ei sobitu meie „korraga“. Jumal ei ole kindlasti mitte „korra Jumal“ nagu tahaksime mõelda või uskuda. Ta ei ole midagi korrutustabeli, sõiduplaani või algoritmi taolist. Jumala inimesekssaamine jõulusündmuses, Tema võit surma üle Jeesuse ülestõusmises – mida on siin tegemist „korraga“?
Need on võtmesündmused, mis korda põhjalikult rikuvad. Istume ja loodame, et Jumal meile siiski lõpuni seletaks kõike oma korrast, oma plaanist. Kuid just seda me ei saa. Kui ühel pool on Jumalast võõrdunud maailm – kosmos – ja teisel pool seisab maailmaparandamine – kosmeetika – siis just nende vahel on kitsas pragu, mille kaudu kumab valgust. See ongi „kitsas värav ja ahtake tee, mis viib ellu“. Me ei tohi oodata maailmast „pääsemist“ ega ole mõtet loota ka, et kunagi saabub päev, mil kogu maailm on õigesti „korrastatud“. Kui inimene hakkab korda looma, siis on ikka kuskil piir, mida ületades hakkab inimene taotlema Jumala volitusi. See aga on alati olnud väga ohtlik ja pealegi lootusetu ettevõtmine.
Johannes on oma evangeeliumi alguses ilusasti kirjutanud: „Ta tuli omade juurde, kuid omad ei võtnud Teda vastu.“ Istume endiselt oma globaalkülas nimega Naatsaret ja ootame… siiski imet, ilmselt ise täpselt teadmata, mis see on. Aga istume, oleme sellega juba harjunud, tuttav asi ju… Ja nüüd sealt tuleb keegi, kes ilmvõimatul ja – kas ütleme? – naeruväärsel moel on siia meie sekka ilmunud ja proklameerib: „Issanda Jumala Vaim on minu peal, sest Issand on mind võidnud; Ta on mind läkitanud viima rõõmusõnumit alandlikele, parandama neid, kel murtud süda, kuulutama vabastust vangidele ja avama pimedate silmi, kuulutama Issanda meelepärast aastat!“
Aga me ju teame teda küll; ta on selle, mis-ta-nüüd-oligi… Joosepi poeg! Kõik on meil teada! Olgu, mis on: teadmised ei ole globaalkülas mingi defitsiit! Guugeldage sõna christianity, ja te saate 150 miljonit vastet. See pole jälle inimese mõõtkava; see näitab ehk vaid, kui odavaks on teadmine muutunud. Me ärritume, kui keegi tuleb meie, noh, enam-vähem mugavaks elatud külaelu korda rikkuma.
Kust me üldse teame, et korrarikkujaks on Jumal ise? Ja kuidas me üldse teame, et tegelikult oleme vangid ja pimedad? Oleme õppinud (ära) elama murtud südamega? Äkki me ei kuule ka rõõmusõnumit, kuna alandlikud… jah, alandlikud me küll ei taha olla; see on vaid nõrkus ja informatsioonivaegus? Kuid ikkagi – kuskil hinges tärkab ka kahtlus, et midagi väga suurt ja imelist on siinsamas, käegakatsutavalt lähedal! Ehk just seepärast, et me Teda teame, tajume… Et Ta on ju pärit siitsamast ja on siin üles kasvanud… Et ime on siiski võimalik ja väga lähedal…
Inimene peaks minema hoopis tühjade kätega. Siis ta sünnitatakse Jumala lapseks. Muidugi jääb inimesele tema mõõtkava. On selge piir, millest ta ei saa üle astuda, aeg ja ruum, olgu need venitatud ja painutatud või venitamata… nad on olemas, sellest piisaku. Aja mõiste tuuakse Jeesuse saabudes sisse: „Täna.“
„Täna on see kirjakoht teie kuuldes täide läinud!“ Inimese jaoks on alati „täna“. Mis siis veel? Ehk tõesti ainus kuidagiviisi hoomatav ajamõiste. Siingi näeme seda, kuidas Jumal nähtavasti võtab arvesse Inimese mõõtkava. Ja mis jääb üle siis talle, meile, kes me siira südamega Jumalat otsime? Järgides korda, mis püüab olla Talle meelepärane? Ei, mitte muutes ennast, vaid lastes end muuta.
Maailma ei parandata, vaid päästetakse. Sest see on nüüd, täna, hoopis uus Mõõtkava. Imede ime.
Meelis-Lauri Erikson (1970) on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Viru praostkonna abipraost ja Kadrina Püha Katariina koguduse õpetaja.
