ISSN 2228-1975

Neil karjastel väljal

Igal aastal loeme Luuka evangeeliumist järgnevat lõiku: „Karjased olid seal paigus õitsil ja valvasid öösel oma karja. Issanda ingel seisatas nende juures ja Issanda kirkus säras nende ümber ja nad kartsid üliväga. Aga ingel ütles neile: „Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus. Ja see on teile tunnustäheks: te leiate lapsukese mähitud ja sõimes magavat.“ (Lk 2:8–12) 

See Pühakirja lõik on meist mitmele, kes me pühapäevakoolilastena jõulunäidendites oleme osalenud, väga tuttav ja kodune. Karjased oma kartulikotiriidest rüüdega ja karjasekeppidega ning koos oma lammastega sama tähtsal kohal jõululaupäeva laval kui Joosep, Maarja ja Jeesus-laps. Ilma karjasteta poleks jõulusõnum kuhugi edasi jõudnud. Ainult ingli kuulutusest ja taevaste vägede laulust poleks piisanud, et rõõmusõnum Päästja, Issanda Kristuse sünnist ja selle sünni tähendusest oleks jõudnud Maarja südamesse ja Petlemmas oleva rahva kõrvu. Karjaseid oli selleks vaja. 

Loomulikult kuuluvad jõululoo juurde ka kõrvalosades, toetavates rollides keiser Augustus, Süüria maavalitseja Küreenius, Petlemma linnarahvas, Issanda ingel koos taevavägede kooriga, külalistemaja omanik, eesel, härg ning vahest isegi lehmad, hobused, kanad, turteltuvid, isegi pääsukesed ja lammaste karjatamiseks karjastele abiks koerad. Kuid üks loom alati tõuseb esile: lammas ja veel täpsemalt lamba vastsündinud tall. Seda talle on kunstis kujutatud karjase süles kantuna vastsündinud lapse sõime kõrval.  

See paik, kuhu karjased vastsündinud last otsides tulevad, on loomatall ehk harilik sõim. Tihti on seda paika kujutatud kui meie rehealust või talu juurde kuuluvat lauta ehk abihoonet oma vägagi lihtsa ehitusega ja tagasihoidliku sisustusega. Kuid kas on see sõim nii tavaline või on siin midagi erilist, mis jääb tähele panemata? 

Selle kõige juures on hakanud mind huvitama need karjased seal väljal, seal paigus Petlemma lähedal. Kes nad tegelikult olid ja milline oli nende kari ja kellele see kari kuulus? Tõenäoliselt polnud tegemist segakarjaga: sikud ja lambad. Tavaline segakari oleks olnud kaugemal linnast, kõrbealadel. See kari oli Petlemma linna lähedal ning seega, veel täpsemalt öeldes, Jeruusalemma lähedal, ja need karjased polnud suvalised karjased ning lambad suvalised lambad karjaste hoole all: neil oli ülesanne olla Templi teenistuses. 

Kuidas teadsid karjased, millise maja juures, millises sõimes on lapsuke mähitud ja magab? Ingel ei öelnud, millises loomatallis, millises laudas, millises sõimes. Ingel isegi ei kõnelnud lapsevanematest Joosepist ja Maarjast. Ei mingit ees- ega perekonnanime, mille abil laps üles leida. Kuhu pidid karjased siis minema? Maju on Petlemmas palju ja ei tea, kui palju lapsi veel lisaks. Kuidas teadsid karjased, kuhu minna, kui tegemist oli Messia ehk Kristuse sünniga? Sellele küsimusele vastuse leidmine viib meid tagasi prohvet Miika juurde. 

Tuttav Vana Testamendi prohvetlik ettekuulutus Messia sünni koha kohta leidub prohvet Miika raamatus: „Aga sina, Petlemm Efrata, olgugi väike Juuda tuhandete seas, sinust tuleb mulle see, kes saab valitsejaks Iisraelis ja kes põlvneb muistseist päevist, igiaegadest“ (Mi 5:1). Jaakobi naine Rahel maeti Petlemma. Petlemm oli linn, kus elas Boas, kui ta kohtus Ruttiga. Petlemmas võidis Saamuel Taaveti kuningaks. 

On selge, et on tegemist Petlemma linnaga. Aga kus kohal Petlemmas saab olema see paik, kust karjased otsivad last mähitud ja sõimes magavat? Selleks tuleme taas prohvet Miika kuulutuste juurde (Mi 4:8): „Ja sina, Karjatorn, Siioni tütre küngas! Sinu juurde tuleb ja saabub endine valitsus, Jeruusalemma tütre kuningriik.“ Karjatorn asub umbes tuhande sammu kaugusel Petlemmast. Püha Hieronymuse ütluste järgi oligi Karjatorni ümber olev ala see paik, kus karjased olid õitsil pidamas valvet oma karja üle, kui nad kuulusid inglikuulutust ja taevavägede hulka laulmas „Au olgu Jumalale kõrges ja maapeal rahu, inimestest heameel“. Ega need karjased ja see kari polnud tavalised. Tavaliselt oleksid karjased oma segakarja, lambaid ja sikke, karjatanud väljaspool linna ümbritsevat ala, s.o kõrbes. Need karjased Petlemma läheduses karjatasid lambaid, keda oli kasvatatud templis toimuvate ohvrite tarvis. Sellest annab meile tunnistust Mišna ehk juutide suuliste pärimuste ja seaduste kogu, mis seletab meile, et kui need lambad hakkasid poegima, viidi nad Karjatorni juurde alumisele korrusele. Parast talle sündi vaatasid preesterlikud karjased hoolsalt vastsündinud talle üle, et ta oleks ohvri vääriline ehk ilma igasuguste vigadeta. Olles kõlblikuks kuulutatud, mähiti talle nii, nagu lapsi mähitakse, et ta viga ei saaks ning jääks ohvriks kõlbulikuks.  

Need preesterlikud karjased teadsid täpselt, kuhu minna, et leida vastsündinud Messiat, Päästjat, see on, Issandat Kristust. Mis muu paik Petlemma juures oleks olnud loogilisem kui Karjatorn, mille sõimes magas lapsuke. Kes muidu kui mitte just need karjased oleksid aru saanud selle sõimes oleva lapse tähtsusest. Ristija Johannes, olles preesterlikust perekonnast, teadis kindlasti Jeesuse sünnipaiga tähtsust. Kus mujal oleks võimud „Jumala Tall“ sündida kui mitte selles samas paigas, kus paasatalled ilmale tulid? Jeesus polnud tavaline laps, vaid sündis ja oli pühitsetud eriliseks ülesandeks: Päästjaks ja Lunastajaks.  

Karjased lähevad vaatama seda asja, mida neile on teada antud vastsündinud lapsukese kohta, kes mähitud ja sõimes. Nad leiavad Joosepi ning Maarja. Nad näevad oma silmaga seda erilist lapsukest, kes on mähitud nagu paasatalled ja magab sõimes. Järgmine kord, mil leiame Jeesuse mähituna, on Suurel Reedel. Siis on Jeesus pärast ristisurma mähitud surilinasse ja asetatud kaljusse rajatud hauda. Ta on see Tall, kes on tapetud ja ohverdatud inimkonna lunastuseks. 

Jumal kasutas keiser Augustuse poolt välja kuulutatud rahvaloendust selleks, et Joosepit ja Maarjat saada Petlemma. Jumal kasutas rahvamassi ja rahvastatud külalistemaja, et saada Joosepit ja Maarjat Karjatorni juurde. Kuna polnud muud aset vastsündinud lapsele, leiti meie Issandale Kristusele esimeseks hälliks sõim. Millised mõtted võisid olla Joosepi ja Maarja südameis, kui karjased kuulutasid neile ja andsid teada, mida ingel oli öelnud nende vastsündinud lapse kohta? Nelikümmend päeva hiljem kohtudes Jeesus-lapsega kuulutab vaga Siimeon, kiites Jumalat: „Issand, nüüd sa lased oma sulasel lahkuda rahus oma ütlust mööda sest, mu silmad on näinud sinu päästet, mille sa oled valmistanud kõigi rahvaste silme ees: valgust, mis on ilmutuseks paganaile, ja kirkust sinu rahvale Iisraelile“ (Lk 2:29–32).


Gustav Piir (1961) on EELK Tallinna Püha Vaimu koguduse õpetaja.

Soovitatud:

Esiletõstetud lood
Mare Palgi

Üksindusest

Piiblis ei esine kordagi sõna „üksindus“ või „üksildus“. Sellest hoolimata võib öelda, et küllap sündis üksindus siia maailma juba siis, kui Jumal ajas Aadama ja

Read More »
Jutlused ja mõtisklused
Johann-Christian Põder

Eksimus ja uus elu (Mt 3: 1-2)

1. RESIGNATSIOON JA LOOTUS „Neil päevil tuli Ristija Johannes ja kuulutas Juuda kõrbes: „Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!““ Need sõnad Matteuse evangeeliumi kolmandast peatükist

Read More »
Arvamused
Toomas Jürgenstein

Usundiõpetus ja kirik

Päevast-päeva koolis usundiõpetusega tegeledes olen ikka aeg-ajalt püüdnud sõnastada oma õpetatava aine aluseks olevaid põhimõtteid ning mõelda, missugune on selle õppeaine suhe kirikuga. Näiteks, kas

Read More »
English