ISSN 2228-1975

Kuidas me ootame? Jutlus 3. advendipühapäevaks

Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu. Tema ongi see, kelle kohta ma ütlesin: Pärast mind tuleb mees, kes on olnud minu eel, sest tema oli enne kui mina. (Jh 1:29j)

Kirikuaasta oma pühade ja perioodidega on väike elu mudel. Ikka ja uuesti tuuakse meid tagasi selle küsimuse juurde – aga kes me oleme, mismoodi me tahame/saame/peame elama.

Advendiaeg kui kirikuaasta algusperiood on omal moel sissejuhatus selleks, prelüüd, mis annab kätte kogu järgneva aasta põhitooni. Selleks on millegi suurema vägevama ja tõelisema ootamine. See on igatsus selle järele, et elu oleks lõpuni mõttekas, et elu oleks igas hetkes elamisväärne, et kõiges, mida me elus kohtame, oleks meil kindel alus millel püsida ja seista. Advendiaeg kõneleb igatsemisest ning selle igatsetu suunas liikumisest ja sellest, mis tõeliselt teeb elu ainukordseks ja imeliseks.

Saksa kirikuõpetajana natside poolt 1945. aastal hukatud Dietrich Bonhoeffer kirjutab oma kahe aasta pikkuse vangistuse ajal oma  sõpradele ja pere liikmetele. Muuhulgas mõtiskleb ta seal advendiajast ja nimetab ootamist kunstiks, mida paljud enam ei oska. Ootamine on kunst selles tähenduses, et seda tuleb õppida ja sellest tuleb teadlik olla. Oma igapäevases elus on meie ootamine pigem ära kannatamine või talumine, millega sageli kaasneb tige pahandamine, et miks me küll nii kaua ootama peame.

Kui kaupluses on järjekorras rohkem kui viis inimest, on see liiga pikk. Kui tellitud raamat saabub kahe nädala asemel nelja nädalaga, on seda liiga palju. Punased foorituled põlevad valedel aegadel ja vale pikkusega, inimene, kellele helistame viivitab toru võtmisega, EMO ukse taga ootame ja ei saa aru, mispärast need arstid kiiremini oma kohvi juua ei võiks… Enamus meie elu täitvaid ootamisi põhjustavad pigem stressi kui toovad rahu.

Advendiajaootus peaks aga tegema meid rõõmsaks ja julgeks. Igasugune religioosne ootus, Jumala ootus, tõelise ja väärtusliku ootus ei kõnele mitte sellest, mida meil ei ole, vaid mille suunas me oleme teel. See ootus viib meie pilgu enesekeskselt enda mina ja olemise vajaduste nägemiselt väljapoole. Me ei ole veel päral, maailm ei ole meie jaoks veel valmis, meie endi elu ei ole veel valmis.

Üks jõulude ootuse, advendiaja sisu on ka see õpetus, et ükskord me vaatame Kristusele otsa. Kord ei ole tema ees seismine pelgalt jõulusõime või kiriku altari ees seismine. Me kohtume silmast silma. Kuidas me vaatame talle otsa, mida me sealt näha tahame, mida tema meie pilgust näha soovib? Jõulusündmus annab meile erinevaid võimalusi. Kas me oleme nagu Maarja ja Joosep, kes imestunult vaatavad oma poega ja seda, mis temaga sünnib? Või oleme kui karjased, kes suure rõõmuga ruttavad Jeesuse juurde, sest tema suudab vastata nende vajadustele? Või oleme kui targad, kes tulevad ja toovad kinke. Või ehk käitume hoopis Heroodese moodi, kes tahaks Jeesusest võimalikult vähe teada? Või ehk oleme nagu Ristija Johannes, kes oma sõnumiga on 3. advendipühapäeva keskne persoon, teevalmistaja, kes teab, et temast sõltub, kuidas Jeesus tuleb.

Võibolla see on Ristija kuju õpetus meile. Sinagi oled teevalmistaja ja eelkäija. Sinust sõltub, kuidas ja kas Jeesus tuleb. Paari aasta taguses advendivastuvõtu tervituses kõneles peapiiskop Urmas Viilma palju kiriku rollist kaasinimeste abistamisel. Olgu tegemist rändekriisiga, meie ligiduses olevate abivajajatega, puudega inimestega või vaesuses olijatega – me peame, ütleb peapiiskop, ligimese tasandile astudes ära tundma Kristuse enda. Ja veel edasi osutab peapiiskop, et meie käitumine ristiinimesena peaks olema teadlik ka mitte üksnes kaasinimese vaid ka kogu loodu suhtes. Peaksime teadlikult minema üle ego-keskselt mõtlemiselt öko-kesksele mõtlemisele, et elada eetiliselt ja säästa keskkonda ka tulevate põlvkondade jaoks.

Vahel küsitakse, aga kas need teemad on tõesti ka olulised igaviku perspektiivis, kas need pole mitte liiga maised ja ajalikud. Mõni lausub põlglikult ligimese teenimise kohta, et ah, see on ju kõigest sotsiaaltöö. Või ökoloogiliste teemakäsitluste kohta, et see on mingi roheliste teema. Kas siis meie kirikus peame nende tühiste ja madalate asjadega tegelema? Jah, peame! Evangeelium õpetab, et just need teemad ongi olulised igaviku perspektiivis. Sest see pilk, millega me vaatame ennast ümbritsevat maailma, selles olevat inimest, on seesama pilk, mida näeb Kristus kui viimaks talle otsa vaatame. On see imestunud Maarja ja Joosepi pilk, rõõmsate karjaste pilk, tarkade austav pilk, Heroodese hirmunud pilk või Ristija Johannese vastutustundlik ja alandlik pilk?

Dietrich Bonhoeffer võrdleb advendiootust ja vangikongi. Mõlemal puhul avatakse uks väljastpoolt. Sinul ei ole teha muud kui olla selleks avanemiseks valmis. Meie oleme valmis, kui elame oma elu hoolides ja hoolitsedes, igapäevaselt panustades sellesse, et see maailm ja siin elav inimene võiks meie kaudu olla pisutki paremini ja rohkem hoitud. Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu, ütleb Ristija Jeesusele osutades. Kuidas saaksime selle patukoorma kandja järgijad olla, Temast midagi teada ja üldse suuta talle otsa vaadata kui me ise ühtegi selle maailma ja inimese patust põhjustatud valu ja kannatust pole enda kanda võtnud? Ristija ütleb, et Jeesus on olnud enne teda ja tuleb pärast teda. Nii ka meiega. Jah, ta on läinud meie eel aga ta kulgeb ka meie järel. Millise tee pealt ta ennast meie järel käies leiab? Aamen.


Tauno Toompuu (1979) on Eesti Eevangeelse Luterliku Kiriku Rakvere Kolmainu koguduse õpetaja, Viru praostkonna praost ning ajakirja Kirik & Teoloogia kolleegiumi liige.

Soovitatud:

Esiletõstetud lood
Mare Palgi

Üksindusest

Piiblis ei esine kordagi sõna „üksindus“ või „üksildus“. Sellest hoolimata võib öelda, et küllap sündis üksindus siia maailma juba siis, kui Jumal ajas Aadama ja

Read More »
Jutlused ja mõtisklused
Johann-Christian Põder

Eksimus ja uus elu (Mt 3: 1-2)

1. RESIGNATSIOON JA LOOTUS „Neil päevil tuli Ristija Johannes ja kuulutas Juuda kõrbes: „Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!““ Need sõnad Matteuse evangeeliumi kolmandast peatükist

Read More »
Arvamused
Toomas Jürgenstein

Usundiõpetus ja kirik

Päevast-päeva koolis usundiõpetusega tegeledes olen ikka aeg-ajalt püüdnud sõnastada oma õpetatava aine aluseks olevaid põhimõtteid ning mõelda, missugune on selle õppeaine suhe kirikuga. Näiteks, kas

Read More »
English