Pool advendiajast on juba läbi ja Taaveti Poja tulek läheneb. Selle pühapäeva perikoop Matteuse evangeeliumi esimesest peatükist kõneleb Jeesuse sünni ettekuulutusest, kus Issanda ingel manitseb Joosepit oma naist Maarjat enda juurde jätma, öeldes talle prohvet Jesaja sõnadega: „Ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob ilmale poja, ja teda hüütakse nimega Immaanuel“, see on tõlkes: Jumal on meiega.“ (Mt 1:23). Seda ettekuulutust Jumala ligiolust, mida on oodatud ja oodatakse läbi aegade ikka ja jälle, puudutab ka meie värske ajakirjanumber.
Uuel kirikuaastal algab uus jutluse aluseks olevate perikoobide abimaterjalide sari, sedakorda neljas juba. Esimene perikoobi tõlgendamise abimaterjal, mis tänases numbris ilmub, sedastab nimetuse Immaanuel kohta järgmist: Immaanuel pole ei Jeesuse nimi ega tiitel, vaid sõnum ülendatud Issanda ligiolekust. Nagu see on siin evangeeliumi alguses, nii on see ka lõpus (Mt 28:20), see mõte Jumala ligiolust Jeesuses Kristuses läbib evangeeliumi (17:17; 18:20; 26:29). Kui Mt 28:16–20 kutsub pidama maise Jeesuse käske, siis siin näidatakse, et see maine Jeesus on sama, kes taevane.“
Jeesuse sünnis tuleb Jumal inimeste juurde, inimesed kogevad aga Jumalani jõudmist sageli teena. Vahel taipamata, vahel taibates, et Jumal sel teel juba nendega koos on käinud ja nad sinna juhataski. Eelmisel õppeaastal Tartu Ülikooli usuteaduskonnas õpinguid alustanud Annabel Parts kirjutab oma arvamusloos enda õpinguist kui jalutuskäigust usumetsas, kus iga puu on omanäoline, kus iga õppija võtab saadud informatsiooni vastu läbi oma arusaamade filtri ehk näeb seda läbi enda roosade prillide. Lõpus nendib teoloogiatudeng, et on jõudnud arusaamisele, et ta tuli usuteaduskonda vastuseid saama, ent hakkas hoopis küsimusi küsima ja seda oskust hindama.
„Jumal on (ka) meiega“ on küllap olnud sõnum, mida on kaua oodatud. Sellest ootamisest räägib oma jutluses Rakvere koguduse õpetaja Tauno Toompuu: „Advendiaeg kui kirikuaasta algusperiood on omal moel sissejuhatus selleks, prelüüd, mis annab kätte kogu järgneva aasta põhitooni. Selleks on millegi suurema vägevama ja tõelisema ootamine.“ Toompuu rõhutab et ootamine on protsess ja oluline on, kuidas me ootame, ootuse kvaliteet: „See on igatsus selle järele, et elu oleks lõpuni mõttekas, et elu oleks igas hetkes elamisväärne, et kõiges, mida me elus kohtame, oleks meil kindel alus millel püsida ja seista. Advendiaeg kõneleb igatsemisest ning selle igatsetu suunas liikumisest ja sellest, mis tõeliselt teeb elu ainukordseks ja imeliseks.“
NB! EKOE diasporaateoloogia uurimusdokumendi avaldamise jätkumine pisut nihkub tehniliste probleemide tõttu.
Head lugemist, kuulamist ja rõõmsat Rahukuninga ootamise aega!
Tänases numbris:
Eesti Evangeelne Luterlik Kirik, EELK perikoopide abimaterjal 4/1: advendiaja neljas pühapäev Mt 1:18–24.
Annabel Parts, Roosade prillidega usumetsas.
Tauno Toompuu, Kuidas me ootame? Jutlus 3. advendipühapäevaks.
Luterliku Maailmaliidu muusikaline advendikalender.
Turu peapiiskopkonna piiskopiks valiti Mari Leppänen.
Ajakiri Kirik & Teoloogia kutsub arvamust avaldama – meie ajakiri on avatud kaastöödele.
Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele. Vaata ka 2011.–2019. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.
Kutsume jätkuvalt ajakirja Kirik & Teoloogia väljaandmist toetama! Hakka meie püsiannetajaks!
