„Siis kogunes terve rahvas nagu üks mees Veevärava esisele väljakule, ja nad ütlesid kirjatundjale Esrale, et ta tooks Moosese Seaduse raamatu, mille Issand Iisraelile oli andnud. Ja preester Esra tõi Seaduse koguduse ette, niihästi meeste kui naiste ette, ja kõigi ette, kes mõistsid kuulata, seitsmenda kuu esimesel päeval. Ja ta luges seda Veevärava esisel väljakul koidust keskpäevani meeste ja naiste ning arusaajate ees; ja kogu rahva tähelepanu oli suunatud Seaduse raamatule. Ja Esra, kirjatundja, seisis puust laval, mis selleks oli ehitatud, ja tema kõrval seisid Mattitja, Sema, Anaja, Uurija, Hilkija ja Maaseja paremal pool, ja Pedaja, Miisael, Malkija, Haasum, Hasbaddana, Sakarja ja Mesullam vasakul pool. Ja Esra avas raamatu kogu rahva nähes, sest ta seisis kõrgemal kui kõik muu rahvas; ja kui ta selle avas, tõusis kogu rahvas püsti. Ja Esra kiitis Issandat, suurt Jumalat, ja kogu rahvas vastas käsi tõstes: „Aamen, aamen!“ Ja nad põlvitasid ning heitsid Issanda ette silmili maha. Ja Jeesua, Baani, Seerebja, Jaamin, Akkub, Sabbetai, Hoodija, Maaseja, Keliita, Asarja, Joosabad, Haanan, Pelaja, leviidid, õpetasid rahvale Seadust ja rahvas seisis püsti. Ja nad lugesid raamatut, Jumala Seadust, peatükkide kaupa ja andsid seletust, nõnda et loetust aru saadi. Ja Nehemja, kes oli maavalitseja, ja preester Esra, kirjatundja, ja leviidid, kes rahvast õpetasid, ütlesid kogu rahvale: „See päev on pühitsetud Issandale, teie Jumalale. Ärge leinake ja ärge nutke!“ Sest kogu rahvas nuttis, kui nad Seaduse sõnu kuulsid. Ja ta ütles neile: „Minge sööge rasvaseid roogi ja jooge magusaid jooke, ja läkitage osa neile, kellel midagi ei ole valmistatud! Sest see päev on pühitsetud meie Issandale. Ja ärge kurvastage, sest rõõm Issandast on teie ramm!“ Ja leviidid vaigistasid rahvakogu, öeldes: „Rahunege, sest see päev on püha! Ja ärge kurvastage!“ Siis läks kogu rahvas sööma ja jooma, läkitama teistelegi osa ja pidama suurt rõõmupidu, sest nad mõistsid sõnu, mis neile oli teatavaks tehtud“ (Ne 8:1–12).
Kuidas kirjutada jutlust kirjakohale, mis esmapilgul ei anna viiteid, kuidas edasi mõelda? Alati on abiks eksegees, aga ka ajaloolise konteksti uurimine. Muistne praktika on ka iseenda või oma perekonna või rahva asetamine n-ö „suurde narratiivi“, oma „väikese loo“ sidumine „pühakirja suure looga“. Hingede ajal juhtub see vist sagedamini kui muul ajal. Ent kas me oleme seda suurt lugu ikkagi kuulnud? Kas kauge mineviku lugu tuleks unustada või on siiski mingi võimalus, kuidas minevik muutub meie jaoks olemasolevaks, see tähendab tähendusrikkaks ja hoomatavaks. Teisalt, eks me tea ka ajalookirjutuse keerukaid probleeme: elu osutub alati suuremaks ja keerukamaks kui lineaarne kirjeldus võimaldab. Ent siiski, tõlgendus ei peaks olema hüpe tundmatusse – ega ka mitte unistus lõplikust tõest.
Sestap alustan meenutusega, mille juures oli abiks juudi rabide Emil Bernhard Cohni ja Hayim Perelmuteri raamat „See surematu rahvas: lühike juudi rahva ajalugu“. Eksiil oli otsustav pöördepunkt juudi rahva ajaloos. Juuda küüditatud jäid ellu (pärimuse järgi suuresti tänu Hesekielile ja nn Deutero-Jesajale Js 40–66). Pool sajandit eksiili oli ka omamoodi religioosne vaakum. Tempel oli varemeis, ohverdused olid lakanud. Preestrid olid tegevuseta ja sama mõttetud kui kaotanud armee kindralid. Tasapisi hakkasid aga tulema esile mitte ainult uued veendumused, vaid ka uued religioossed vormid. Näib, et selle viiekümne eksiiliaasta jooksul loodi sünagoogi institutsioon Templi jumalateenistuse asemele. Palve võttis ohverduse koha. Hingamispäev, mis siiani oli puhkepäev, sai kogunemise päevaks, ja kogunemise majaks – sünagoog. Lauale asetati Raamat, mitte ohvriloom. Eksiiliaegne ja -järgne uuendus ja järgnevate aastakümnete konsolideerumine võimaldas rahval säilida ka siis, kui kõik, nii tempel kui riik, kaotati.
Eksiili lõpuaja prohvet (Deutero)-Jesaja oli kuulutanud, et juudi rahvas päästetakse ja ta tervitas Pärsia kuningat Kyrost kui Jumala saadikut, kui messiast. (Deutero)-Jesaja kõigepealt lohutas ja seejärel kujutas Iisraeli Jumala kannatava sulasena, kes kannab oma õlul teiste kannatused ja patud (Js 53). Aastal 538 vallutas Pärsia kuningas Kyros II Babüloni, ja lubas küüditatutel peatselt ka koju minna.
Kui küüditatud (ja kaugeltki mitte kõik neist) hakkasid naasema, siis ei tundnud nad enam ära oma maad – läänest, idast ja lõunast olid sisse tunginud naaberrahvad. Samaarlased, kes olid pääsenud küüditamisest, ei tervitanud tagasipöördujaid sõbralikult. Usaldamatus oli vastastikune, sest samaarlaste maadel elas palju võõraid, kes omakorda sinna olid küüditatud. Palju oli segaabielusid nii küüditatute kui ka küüditamisest pääsenute seas. Neid peeti ohuks õigele jumalateenistusele. Siiski oli aastaks 516 tempel taas üles ehitatud; Paabeli kuninga käsul ja rahade eest, samaarlaste vastutegevusest hoolimata. Tolleaegne teoloogia oskas päris hästi tõlgendada, mis oli juhtunud juutidele, aga ei suutnud aidata mõista, kelleks juudid olid saanud. Lõputu vaidlus selle üle, kes on õige juut ja milline on õige jumalateenistus, ei lasknud rahval koos elu üles ehitada. Aastaks 469 olid asjad vagade silmis nii hullud, et pääste sai tulla ainult Babülonist. Ja tuligi, preestri ja kirjatundja Esra isikus, kes jõudis Jeruusalemma aastal 456. Ta püüdis piirata segaabielude levikut – mitte eriti edukalt. Veidi edukam oli Nehemja, kes oli olnud kuningas Artaxerxese lemmik. Ta leidis, et lihtsam oleks keskenduda Jeruusalemma tugevdamisele, enne kui püüda kogu maad taas hõlvata. Talle tuli pähe mõte ehitada müür ümber Jeruusalemma, vaenlaste kurvastuseks, kes igati püüdsid ehitust takistada. Siis hakkas ta rahvastikuga kui mängunuppudega mängima – ümber paigutama juute – iga kümnes juut pidi hakkama elama Jeruusalemmas. See tegi linna kahtlemata suuremaks ja majanduslikult tugevamaks. Kas see samm aga inimeste isiklikku väikest õnne suurendas, ei ole sugugi ühemõtteliselt selge.
Aastal 444 oli otsustav hetk Vana-Iisraeli ajaloos. Kogu rahvas ja nende esindajad vandusid truudust Toorale, Moosese Seaduse raamatule. See märkis rekonstrueeritud judaismi tagasi istutamist oma sünnimulda. Templiteenistus oli taas preestrite käes, aga midagi uut juhtus. Uus usk põhines, mitte nii nagu varem, kultusele, vaid hoopis Seadusele ja selle tõlgendamisele. Templi kõrval seisid sama olulisena õpimaja ja sünagoog. Seaduse õpetaja oli staatuselt võrdne preestriga. Seadus oli Jumala seadus, ilmutatud Siinail ja edasi antud üle aegade.
Nüüd võib näida, et kokkuvõttes tuleks öelda: lõpp hea, kõik hea. Ent ometigi on tekstis hoiatused, mida tuleks tähele panna. On selge, et eksiilis oli osa juudalasi saanud mõjukateks isikuteks. Esra ja Nehemja ei pöördunud lihtsalt tagasi, vaid nad läkitati Jeruusalemma probleeme lahendama Pärsia valitseja esindajatena. Preester Esra (kelle esiisaks on Aaron, esimene ülempreester) toob kaasa isegi raha keisrilt templi ehitamiseks ja seal ohverdamiseks. Ta tuleb meelde tuletama ja õpetama Juudamaale Jumala seadust, mida Pärsia valitsejagi peab heaks plaaniks. Siis kuuleb ta, et inimesed on vahepeal abiellunud teiste rahvastega (kaananlastega, hetiitidega jne). Sedakorda ei järgne massimõrv, ent ometigi peavad „võõrastega“ abiellunud lahti ütlema oma perekondadest. Siis tuleb esiplaanile Nehemja. Huvitav on see, et märgitakse, et kogu rahvas, nii mehed kui naised on Seaduse lugemise juures, ja et inimesed olid Esral palunud seda ette lugeda. Siit alates on Pühakirja lugemine ja tõlgendamine midagi, mida pühade ajal tehakse tänase päevani. Veel on tähelepandav, et Pühakirja kuuljad hakkasid küll nutma, ent Esra ja teised käskisid rõõmustada, sest see päev on püha Issandale. Tuleb mitte paastuda, vaid pidutseda ja pidusööki jagada vaestega. See päev on tänaseni juudi aasta kõige püham päev, uue aasta algus roš hašaná, millele järgneb kümme päeva meeleparandust ja patukahetsust, mis omakorda lõpeb jom kippúri ehk lepituspäevaga. Uusaastapäev kõneleb rõõmsameelse usaldusega maailma loomisest ja vist ei oleks vale nimetada seda ka loodud maailma sünnipäevaks.
Tempel oli valmis, ja kuigi mitte nii uhke kui Saalomoni oma, siis piisav, et vaigistada eriarvamusi ja tülitsemist. Aga Nehemja kutsub rahva hoopis Veevärava juurde. Tõenäoliselt selleks, et saaksid tõesti tulla kõik, nii naised kui mehed. Ometi viitab see kutse ka konkureerivale jumalateenistuse vormile templiteenistuse kõrval, mis pealegi esitas kutse ja andis võimaluse kogu rahvale. Preester Esra luges Toorat varastest hommikutundidest keskpäevani (muidugi ei jõudnud ta kõike lugeda, sest ka tõlgendamisele kulus aega ja me ei tea, milliseid peatükke ta luges). Ja inimesed kuulasid seistes, naised, mehed ja arvatavasti ka lapsed. Liigutusest puhkes rahvas nutma, aga Nehemja ja Esra ütlesid: ärge leinake ja ärge nutke! Rõõm Issandast on teie tugevus. Siin võib näha jumalateenistuse uuenemist ja demokratiseerumist. On aeg meelt parandada, on aeg rõõmustada. Religioon ei ole ühe emotsiooni vang.
Kiri ja laiemalt kirjakultuur said keskseks. Võiks isegi öelda, et liiguti soolise võrdõiguslikkuse poole: eriliselt rõhutatakse, et kohal olid nii mehed kui naised. See pole tänaseni igal pool iseenesestmõistetav: naiste rolli religioossetes uuendustes ja nende püsimajäämises on kaua ignoreeritud. Ka reformatsioonist Eestis on teada, et nii mõnedki naised jagasid materiaalset toetust uue õpetuse levitamise ja kindlustamise, sealhulgas evangeeliumi usu jutlustajate koolitamise tarvis Liivimaal. Teada on Tallinna kodaniku Clawes Schriveri lesk Catherina, kes annetas selleks otstarbeks oma 1549. aastal koostatud testamendi järgi 100 Riia marka ning lisaks veel igale ühele neljast linnajutlustajast 30 marka. Kroonik Balthasar Russowi teateil võtsid mõned naised oma õlule kohaliku rahva hingehoiu eest hoolitsemise, lugedes katekismuse peatükki talurahvale ja teenijatele „mittesaksa“ keeles ja manitsedes neid jumalakartusele. Mujal Euroopas oli mitmeid naisi, kes ka ise uut, reformeeritud usku õpetasid ja kuulutasid. Täiesti päevakajaliseks osutunud õppetunde on veel teisigi: näiteks et müüride rajamine enesekaitseks töötab pikas perspektiivis algse eesmärgi vastu. Või et religioosse institutsiooni (templi) taastamine, pealegi vallutajate rahaga, ei too õnne õuele. Ning – perekonna defineerimine ja distsiplineerimine (segaabielude lahutamine selles kontekstis) ei vii ülepea kuhugi ning on kõrvaltegevus, mille käigus kõige olulisem – jumalateenistus – jäi hoopis pidamata. Nehemja raporteerib, et segarahvas lahutati Iisraelist – aga järgnev ajalugu seda siiski ei kinnita. Leviidid ja lauljad, kes pidid teenistust pidama, olid korruptsiooni pärast põgenenud ja Nehemja pidi uuesti asju ajama hakkama, et templiteenistus saaks toimuda.
Inimene võib protestida valitsuse, oma riigi või rahva vastu, iseendagi vastu vahel. Jumal protesteerib inimeste vastu, kui me ei armasta esimese armastuse kirglikkusega Jumalat ja ligimest (Ilm 2:4–5); inimesed võivad unustada, et armastusega käib kaasas muutumine vastavalt ligimese muutumisele – me ei kohtle ju täiskasvanut sülelapse kombel. Usupuhastus(t)e ajalugu ei tohi unustada, aga ei tohiks ka lihtsustada kangelaste ülistamiseks ja vaenlaste otsimiseks.
Augustinusele on omistatud ütlus: „Lootusel on kaks ilusat tütart. Nende nimed on viha ja julgus, viha selle pärast, kuidas asjad on, ja julgus hoolt kanda, et nad selliseks ei jääks“. Protest ei tohi surra ega muutuda protestantismis tühjaks sõnaks. Eestiski väheneb protestantide arv. Kas see tähendab ka konformistide arvu kasvu, sõltub igaühest meist. Luther ja tema kaastöölised ei jätnud kehtima ühtegi õpetust, millest oli võimalik tuletada religioosseid, sotsiaalseid või majanduslikke ettekäändeid kellegi survamiseks. Lutheri „Kiriku Paabeli vangipõlvest“ puudutas nii abielu kui sakramente, vabadust kui seadusi. Protestantismi tuumaks on julgus ebaõiglusele vastu seista ja anda hääl neile, kellel seda pole. Esimesed protestandid ei arvanud, et nad loovad uut kirikut, vaid pigemini püüdsid nad luua uut maailma, mis paremini peegeldab Jumala armu rikkust ja piisavust kõigi jaoks. Kõik olid kutsutud, mehed ja naised. Et Luther ise või tema järgijad hiljem Lutheri vabaduse ja mitte-defitsiitse armu algimpulssi vahel kitsendama hakkasid, ei pisenda algset rõõmusõnumit. Rõõmustage, nagu oleks võitlus võidetud! Usk ei oota, kuni jumalariik on valmis. Maailm vajab protesti kurjuse ja kiusamise vastu. Me oleme nende pärijad, kes julgesid protesteerida suuremategi jõudude vastu kui need, millega meil tuleb rinda pista. Selle maailma vägivalla ohvrid vaatavad meie peale. Aamen.
Kasutatud kirjandust
Inna Põltsam (2001) „Naised ja reformatsioon Liivimaal“ – Ariadne Lõng, 52–58.
Emil Bernhard Cohn, Hayim Perelmuter (1985) This Immortal People. A Short History of the Jewish people. New York: Paulist Press.
Christoph Levin (2013) Vana Testament. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
Martin Luther (2012) „Kiriku Paabeli vangipõlvest: eelmäng“ (tlk Marju Lepajõe) – M. Luther, Valitud tööd. Koost Urmas Petti. Tartu: Ilmamaa.
Anne Kull (1959), PhD, on Tartu Ülikooli usuteaduskonna süstemaatilise usuteaduse professor ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku liige.
