Esiletõstetud lood

Päike õpetab armastuse hoiakut (1Sm 24:9–12, 17–21)

„Aga seejärel tõusis Taavet ja läks koopast välja ja hüüdis Saulile järele ning ütles: „Mu isand kuningas!“ Kui Saul vaatas taha, siis heitis Taavet silmili maha ja kummardas. Ja Taavet ütles Saulile: „Mispärast sa kuulad inimeste jutte, kes ütlevad: Vaata, Taavet otsib su õnnetust? Vaata, nüüd sa nägid ju oma silmaga, kuidas Issand andis sind täna koopas minu kätte. Mulle öeldi, et ma su tapaksin, aga ma halastasin su peale, sest ma ütlesin: Mina ei pista kätt oma isanda külge, sest ta on Issanda võitu. Ja mu isa, näe, vaata ka ise oma kuuehõlma mu käes! Sest kui ma lõikasin ära su kuuehõlma ega tapnud sind, siis pead sa mõistma ja nägema, et mul pole mõttes kurja ega üleastumist ja et ma pole pattu teinud sinu vastu, kuigi sa varitsed mu hinge, et seda võtta! …“ Kui Taavet oli kõnelnud need sõnad Saulile, siis küsis Saul: „Kas see on sinu hääl, mu poeg Taavet?“ Ja Saul tõstis häält ja nuttis. Ja ta ütles Taavetile: „Sina oled minust õiglasem, sest sa oled teinud mulle head, mina aga olen teinud sulle kurja! Sa oled täna jutustanud, kuidas sa tegid mulle head: ehk küll Issand andis mu sinu kätte, sa siiski ei tapnud mind! Sest kui keegi leiab oma vaenlase, kas ta laseb teda heaga ära minna? Issand tasugu sulle heaga selle eest, mis sa täna mulle tegid! Ja nüüd, vaata, ma tean, et sina saad tõesti kuningaks ja et Iisraeli kuningriik püsib sinu käes.“ (1Sm 24:9–12, 17–21)

Kristlik õpetus ligimesearmastusest on ehk üks raskemaid õpetusi meie usus. Isegi kui enamikul meist ei ole eriti neid inimesi, keda me nimetaks vaenlasteks või keda peaksime lõpuni kurjaks, siis ometi on meie elus ikka neid, keda on raske armastada. Võib-olla on nad liiga erinevad oma väärtushinnangutelt ja eluviisilt, võib-olla on meile vastuvõetamatu nende käitumine. Võib-olla on nad meie naabrid või kooli- või töökollektiivi kaaslased. Võib-olla on nad meie perre tulnud kas väimeheks või miniaks või nad on meie kallima jaoks olulised. Võib-olla nad ei ole üldse meile isiklikult tuttavad ja me polegi nendega silmast silma kohtunud, kuid me näeme nende sõnavõtte ja kuuleme nende tegemistest meedia vahendusel, ning me tunneme, kuidas alati vererõhk tõuseb. Kõik need inimesed on Jeesuse õpetuse järgi meie ligimesed, need, keda tuleb armastada.

Peaksime kõigepealt rõhutama, et armastus ei tähenda sugugi ju seda, et ma olen valmis inimese väärtegudele läbi sõrmede vaatama või et ma langeksin kaela sellele, kellega mul on raske. Armastus on pigem vaimne teekond. Siin on alati ruumi kasvada ja areneda, alati on võimalik astuda järgmine samm. See on üks asi, mis eristab inimest loomast. Isegi loomad suudavad olla kaastundlikud ja hoolivad ning näidata üles empaatiat oma lähimate suhtes. Kui meie aga tahame olla vaimsed olendid, siis peaksime olema võimelised enamaks, kui on loomad. Ristiinimese hoiak peaks olema suunatud just võimaluste otsimisele, et see järgmine samm teha. Nii võiksime sellel armastuse teel kirjeldada mitmeid peatusi.

Esimene võiks olla see, et me peame neid inimesi, kellega meil on raske, õpetajateks. Ennekõike õpetavad nad meile kannatlikkust ja leplikkust ning selliselt armastuse tähendust. Nii võiksime tänutundega vastu võtta kõik need inimesed, kes meile elus raskusi valmistavad. Tänu neile on meil võimalik vaimsete olenditena kasvada. Tänase Vana Testamendi loo põhjal võime öelda, et kui poleks olnud Sauli, poleks tulnud ka Taavetit sellisel kujul, nagu teda hiljem suure kuningana tunti. Magavat Sauli hukates oleks tal olnud lihtne saavutada võim. Kuid sellisel juhul poleks ta erinenud millegi poolest nendest kuningatest, kes oma vastase likvideerimisega endale teed troonile rajasid. Tänu hoolimisele ja kaastundele sai Taavetist aga kuningas, kelle peale oli rahval põhjust vaadata siira lugupidamise ja austusega, mitte aga hirmu tõttu teeseldud kuulekusega.

Teine peatus armastuses kasvamise teel võiks olla leplikkus. Kui me oleme mõistnud, et me ei saa ega peagi elama nõnda, et meil ei ole ühegi inimesega raskusi, vaid neid tuleb võtta vastu pigem tänulikult, siis järgmine samm on see, et me ei suhtle nendega oma ebasümpaatia, viha ega ärrituse pinnalt, vaid säilitame rahuliku ja hooliva hoiaku. Inimeste vältimine ei ole lahendus. Taas on Sauli ja Taaveti lugu kõnekas. Neil oli ühel hetkel teineteisega väga raske, kuid Taavet, leides Sauli, lõikab ära tema kuuest tüki – tal oli võimalus ta tappa, ent ta jättis selle tegemata. Tal oli võimalus ka salaja minema hiilida ja mitte ühtegi märki jätta sellest, et ta Sauli nägi, kuid ta ei teinud ka seda. Põgenemine ja vältimine ei ole lahendus, kui meil on inimestega raske hakkama saada. Jeesuse järgi õpetab päike meile õiget armastuse hoiakut, paistes ühtemoodi kõigile. Nõnda tuleb meil kohata elus erinevaid inimesi. Me peaksime säilitama rahuliku ja hooliva hoiaku, nii anname nendele inimestele teada oma soovist nende jaoks just selliselt olemas olla.

1994. aastal korraldati seminar, kus evangeeliumi tekste selgitas praegune dalai-laama Tenzin Gyatso. Muuhulgas kõneles ta ka evangeeliumi kirjakohast Mt 5:43–48 ja põhimõttest armastada oma vaenlasi. Esmalt ütles ta, et ligimese armastamise ülesanne, ka vaenlase armastamine on universaalne ja esineb kõigis religioonides. Budismis toetub see suuresti õpetusele reinkarnatsioonist, taassündidest. Sa ei saa teha teisele inimesele halba, sest see tuleb sulle endale tagasi. Aga ta ütleb ka, et kristlastel ei ole selleks vaja võtta omaks reinkarnatsiooni õpetus. Kristlastel on see suurepärane teadmine, et iga inimene on Jumala loodud ja tema näo järgi tehtud. Igas inimeses on tilluke jumalikkust ja nii on meil väga kindel ja loogiline alus kõigi inimeste aktsepteerimiseks – kõik on Jumala loodud ja tema tahetud. Kuidas saab siis teisele inimesele soovida halba või teha midagi kurja? Taas Taaveti ja Sauli loost näeme, kuidas Taavet jätab Saulile kahju tegemata, sest ka tema on Jumala valitu. Kes on inimene, et otsustada, kellel on eluõigus ja kelle mitte selles Jumala loodud maailmas?

Dalai-laama kõneles aga sel seminaril edasi, et taoline rahulik ja kannatlik hoiak ei ole mitte armastusega pärale jõudmine. Pigem on see hea alus, puhas pind, haritud maa, et sinna saaks istutada tõelised mõtted, nagu austus, hoolivus, tolerants, siiras heasoovlikkus. Nii võiks tänuliku vastuvõtmise ja rahuliku aktsepteerimise järel olla järgmine peatus ligimesearmastuse teel armastuse teod. Ütelda head, teha head, praktiseerida seda mõistmist, milleni me oleme jõudnud. Tiibetis nimetatakse seda tegude ohvriks ja selle mõte on, et soovides mõnele olendile head, teed seda, mida ta sooviks. Nõnda nagu me oma palvete ja kiitusega toome au ja ülistust Jumalale, nii teeme seda ka tegudega, mis on Jumalale meelepärased. Ja nõnda nagu päikeseõppetund meile ütleb, et Jumal tahab nii häid kui kurje hoida, nii ei saa ka meie teha inimestel vahet. Taavet näitas üles suurt usaldust Jumala vastu, jättes oma ohtliku vaenlase Sauli ellu. Ta mõistis, et vaid usaldades väga keerulised olukorrad Jumala kätte, saavad sündida kõige paremad lahendused.

Armastusest kõneldes on lihtne minna illusioonidesse. Siin tuleb meil tunnistada ka elu tegelikkust, mis ütleb, et mitte kõik ei lähe alati kõige paremal moel. On suhteid, mida ei ole võimalik parandada. On haavu, mida ei saa kergelt ravida. Aga armastus ei ole parool, mis kohe uksed avab, ega maagiline sõna, mis kõik hoobilt uueks teeb. Küll aga on armastus tee, millel on võimalik käia, ja kui me tahame vähegi ligineda Jumalale, tuleb meil seda teed käia. Ärgem olgem seejuures liiga karmid eneste vastu, kui nii teinegi kord tunneme end ka sel teel läbikukkunuina või ekslikena. Lõpuks on ka meie teekond võimalik vaid tänu sellele, et Jumal meie peale taolise armastusega vaatab ja oma päikest meie peale paista laseb. Aamen.


Tauno Toompuu (1979) on Eesti Eevangeelse Luterliku Kiriku Rakvere Kolmainu ja Käsmu koguduste õpetaja, Viru praostkonna praost ning ajakirja Kirik & Teoloogia kolleegiumi liige.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

Toeta ajakirja väljaandmist!
English