Esiletõstetud lood

Häda! (Ii 38:1–2, 3–7; 42:1, 3)

„Siis vastas Jahve Iiobile marust ja ütles: „Kes see on, kes ähmastab mu nõu, kõnega, teadmata midagi?”” (Ii 38:1–2) „Siis vastas Iiob Jahvele ja ütles: „Kes see on, kes varjab mu nõu, teadmata midagi? Sestap olen kuulutanud – aga pole mõistnud – minu jaoks imelisi asju, aga ei tea ma midagi.”” (Ii 42:1, 3) „Siis vastas Jahve Iiobile marust ja ütles: „Vööta nüüd mehepoja moodi oma puusad, siis tahan sult küsida, siis anna mulle teada! Kus olid siis, kui panin aluse maale? Kuuluta! Kas tead, kas mõistad? Kes määras selle mõõdu, kas tead, või kes tõmbas selle peale mõõdunööri? Mille sisse on ehitatud ta soklid või kes vajutab paika ta nurgakivi, kui rõõmustasid kõik hommikutähed ja rõkatasid kõik Jumala pojad?”” (Ii 38:1, 3–7)

Kas olen ma käinud Jumala poegade koosolekul, et teaksin rääkida Jumala kohtumõistmisest? Ei ole. „Jumal seisab jumaluste koosolekul, Ta mõistab kohut jumalate seas: „Kui kaua te mõistate kohut üleannetult ja peate lugu riivatutest?” (Ps 82:1–2) Kuni enda ära kaotamiseni ja kadumiseni. Teist ei jää isegi mälestust mitte, püstitage mälestusmärke kui palju tahes. Või kiskuge neid maha.

Mida küll teha sellise kirjaga eelmisest iseseisvusajast? „Mina tahan sulle teada anda kõik, mis Jehoova Jumal mulle on teada andnud Eesti riigi kohta. See ilus vabariik, mida Jumal on eesti rahvale andnud, võetakse nende käest ära, sellepärast, et juhid ja rahvas on unustanud oma Jumala. Ja see antakse ära. Riigijuht annab riigi vabatahtlikult ära. Sest mis tarkus on ühel juhil, kellel pole Jumalat. Suur ehmatus tuleb juhtide peale, nad vangistatakse ja viiakse ära ja rahvas satub ikke alla, kus ta saab tunda nälga ja janu ja kannatusi. Tuli tuleb linnutiivul äkitselt alla tema linnade peale ja ühelgi ei ole olemist. Ja paljude maade linnad hävitatakse ära ja mitmed rahvad satuvad viletsusse. Eesti rahvas paisatakse laiali, seni kui ta saab ära kaotatud. Ja ma kuulsin valju häält hüüdvat paremalt poolt taevast: „Paluge Jehoova Jumalat, kes on loonud taeva ja maa ja veeallikad!” Sellega see ilmutus lõppes.” (Karl Reits) Kuidas suhtuda sellesse sõnumisse-ilmutusse, et Eesti rahvas kaotatakse ära? Me pole ju veel hävinud. Aga kui hävime, siis praegused, kes me oleme, oleme selle hävimise sees. Oleme selle protsessi sees, seda ise tajumata. Välja arvatud üksikud? Või siiski tajume, ja kardame, tunneme vaistlikku hirmu, tunneme vaistlikult, et lõpp on lähedal? Või et lõpp võib tulla ootamatult, jällegi. Jah, me oleme ahned.

Aga see inimese kirjutatud ilmutus ei pruugi ju olla üldsegi tõsi ega tõde. Ütleme, kordame, et see pole tõde meie kohta. Kas pole me niimoodi nagu väetid lapsed lõvi ees, teda abitult püüdes eemale ajada? Mida inimene kah teab rahvaste saatusest? „Tõesti, me läkitasime Noa oma rahva juurde ja ta kuulutas: „Minu rahvas! Kummardage Jumalat! Teil ei ole teist Jumalat peale tema. Kas tõesti teie ei karda teda?” Kuid tema rahva vanemad, kellel ei olnud usku, ütlesid: „Ta on ju täpselt samasugune inimene nagu teie. Ta tahab teist ainult ülem olla. Kui Jumal oleks soovinud, siis oleks ta ilmtingimata läkitanud inglid. Me ei ole kuulnud, et meie esiisade aegu midagi taolist oleks juhtunud. Ta on pelgalt üks hulluks läinud mees, hoidke tal seniks silm peal.”” (23. suura 23–25) „Prohvet oli saanud käsu minna riigivanem Pätsi jutule ja nad kohtusid kolmel korral. Ühe visiidi ajal lubas riigiisa Reitsile eluaegse pensioni, kui viimane oma ringikõndimise ja rahva hirmutamise järele jätab. Selle peale vastas jumalamees: „Teie võimuses ei ole seda mulle lubada, sest ka teie oma pension pole kindlustatud!” Rahvale oli teada, et Päts ehitab endale oma talu lähedal Metsakalmistul hinnalist hauakambrit. Selle kohta teatas Reits riigipeale: „Te võite seda hauakambrit küll ehitada, ent teie luid sinna ei maeta!” Päts kuulas prohveti jutu viisakalt ära, siis aga pani käe mehe õlale ja arvas kaastundlikult: „Kuule mees, sa oled näljast lolliks läinud. Mine kööki, las naised annavad sulle süüa!”” (Kirjamägi) „Siis läkitasime me Moosese ja tema venna Aaroni meie sõnumitega ja selge tõendusega Vaarao ja tema ülikute juurde, kuid nood olid uhkust täis, sest see oli kõrk rahvas. Nad kuulutasid mõlemad valetajateks ja määrasid sellega end hukatusse.” (23. suura 45–46; 48) „„Mine siit minema! Mis sa siin oma väljamõeldistega inimesi eksitad!” Prohvet vastas, pikkamisi värava poole taandudes: „See pole minu väljamõeldis, vaid Tõe Jumala hoiatav sõnum rahvale.”” (Kirjamägi) Jah, me oleme kõrgid. Teame maailma asjadest kõike! Seda, mida ja kuidas teha ja mitte teha. Eestlus on meie nimi! Jumal ei ole meie nimi.

„Las nad jäävad natukeseks oma eksimise sügavikku. Kas nad tõesti arvavad, et andes neile jõukust ja järeltulevat põlve, anname neile ka õnnistuse maa peal? Nad lihtsalt ei saa millestki aru!” (23. suura 54–56) „Mõistke õigust kehvale ja orvule, kohelge õiglaselt armetut ja viletsat. Päästke kehvad ja vaesed, tõmmake nad riivatute käest. Nad ei taipa ega saa aru, nad kõnnivad pimeduses, kõik maailma alused kõiguvad.” (Ps 82:3–5)

Kas me siis ei saa aru, et laste sünnitamine ei päästa Eesti rahvast ega Eesti Vabariiki? Kas me siis ei mõista, et meie kaitsevägi ei päästa Eesti Vabariiki? Kas me siis ei mõista, et patriotism ei päästa eestlasi ega Eesti Vabariiki? Eesti iseseisvus ei päästa meie iseseisvust. Eesti Vabariiki ja eestlasi ei päästa perekond. Miks me seda ei mõista? Meid ei päästa poliitika ega valimised ega parteid. Meid ei päästa ei euroopalikud ega kristlikud väärtused. Ei konservatiivne ega liberaalne ega klassikaline kristlus, need niinimetatud. Meid ei päästa sildid, omadussõnad, unistused, eesmärgid. Meid ei päästa jõukus ega püüdlus sinna. Meid ei päästa usk Eesti Vabariiki ega eestluse elujõusse. Isegi metsade kaitsmine ja nende hävitamine ei päästa meid. Meid ei päästa ülikond ega kleit, kõnni või paljalt. Meid ei päästa väärtused! Miks me ajame kogu aeg seda hullu juttu väärtustest? Miks? Te pole elavad inimesed ju üldsegi mitte. Ja et siis ennast kuidagi elavana tunda, selleks siis ehite end väärtustega erinevatega? Meid ei päästa pidu katku ajal. See isegi ei lohuta. Te nälgiva lapse silmi olete näinud? Kaasa kõndinud enesetapjaga? Te loosungitega kõnelejad, tühjad. Mida te loodate Jumalalt saada? „Mina ise olen ütelnud: „Teie olete jumalad ja kõik üksiti Kõrgeima lapsed. Siiski te surete kui inimesed, te langete kui kestahes ülikuist!”” (Ps 82:6–7) „Kas tõesti nad ei mõtelnud sõna üle või neile läkitati seda, mida polnud kuulutatud nende esiisadele? Või nad ei tundnud ära sõnumitoojat ega jäänud teda seetõttu uskuma? Või siis väidavad nad, et teda on tabanud hullumeelsus? Pigem vastupidi, ta tuli nende juurde tõega, kuid enamikule neist see ei meeldi. Kui tõde oleks olnud kooskõlas nende himudega, siis oleksid kokku varisenud taevad, maa ja kõik, kes seal olid. Kuid vastupidi, me tõime neile õpetuse, kuid nad tõukasid selle õpetuse ära.” (23. suura 68–71)

Kõik need, mis meid ei päästa, nende kohta on kirjas kõik Piiblis. Ja kõik, kes ütlevad end rajanevat Piiblil, peaksid kohe lõpetama hullu jutu ajamise, valetamise. Kas me ikka näeme endid kõrvalt, kui jabur on see kemplemine omavahel? Inimene inimesega. Milleks? Kuhu me tahame jõuda? Kõik te lähete hauda ja tuhaks. Sõgedad on need inimesed, kes mürgitavad ja tapavad ja hävitavad ja võimu tahavad ja jõukust. Nad on sõgedad ja sõgedad teejuhid. Mispärast te neile järgnete? Miks? Ärge tulge rääkima Aadama patust või Eevast või oma lihast ja vanast inimesest. Vabanduste ja põhjenduste ja kõrvalehiilimise aeg on ümber! Ammu juba. See on paha ja too on paha. Meid ei päästa riik. Meid ei päästa kirik, mitte ükski konfessioon. Meid ei päästa palved ega ohvrid. Kas on kunagi need meid päästnud? Protsessid on pikemad kui mitu inimpõlve. Meie oma elunatukese ajal võib ju meile tunduda, et minu kirik ja minu palve ja minu ohver päästab mind ja teisi ja midagi. Ei päästa! Minu patriotism päästab Eesti rahva ja Eesti Vabariigi! Seda saab öelda ainult mittekristlane. See, et ma pole rahvuslane, ei pea tähendama seda, et tahan järgida röövmõrtsukate järeltulijate kristlikke euroopalikke või idanaabri mürgitavaid väärtusi. Või Ameerika või Hiina või mis iganes. Ma ei pea olema sellesinase maailma vang ega päikesesüsteemi vang. Jumalat nagu polekski. Ei olegi. „Kes on mõõtnud pihuga vee? Või määranud vaksaga taeva? Või kogunud vakaga maa põrmu? Või vaaginud margapuuga mäed ja kaalukaussidega künkad? Kes on juhatanud Issanda Vaimu või Teda õpetanud Tema nõuandjana? Kellega on Ta nõu pidanud, et see annaks Temale arusaamise ja õpetaks õiguse rada, õpetaks temale tarkust ja teeks teatavaks mõistuse tee? Vaata, rahvad on otsekui tilk ämbris ja neid peetakse kübemeks kaalukaussidel. Vaata, Ta tõstab saared üles kui tolmukübemed. Ja Liibanonist ei jätku tulepuudeks ega selle loomadest põletusohvriks. Kõik rahvad on Tema ees nagu eimiski, Ta peab neid vähemaks kui olematus ja tühjus.” (Js 40:12– 17) Eesti rahvas, Sa oled tühine. Tühine oma elukorralduses. Kemplemises, ahnuses, kõrkuses, oma õnne otsimises. Sind on pandud kaalukaussidele varem ja kaalukaussidel oleme kogu aeg.

Ma olen kohanud Eestis väga palju headust ja ilu inimestes. Mind ümbritsevad väga head inimesed. Kas Karl Reitsi ajal olid siis inimesed kurjemad, ahnemad, kõrgimad, uskmatumad? Või Vana Testamendi prohvetite ajal? Ei olnud. Ja see on häda! Sest sa ei tea ega saa aru, miks.

Mu armas Eesti rahvas, mul on öelda teile seda, millest kirjutas ja viitas Uku Masing, ei oska siin midagi paremat soovitada praegu ega polegi mõtet välja mõelda. Aga küllap olete seda lugenud. Kordan siiski. „„Neile, kes Temalt midagi tahavad, annab Jumal, mida nad tahavad. Aga neile, kes annavad iseenda ära ja midagi Temalt ei taha, annab Ta kõik, mida nad ehk tahtnuksid või võiksid vajada, ning iseenda ja oma armastuse spontaansed annid muidugi..” See endaloovutamine tähendab loobumist püüdest millegagi teha end väärtuslikuks Jumalale, ja mittemidagitahtmine – lahtiolemist, vastuvõtmist, keeldumist Jumalat sundida mistahes süsteemi. Sest tahtmine on tahtmine ikkagi ainult teatava süsteemi põhjal – nagu võite ise kogeda, mõteldes oma palveid. /…/ [S]õnades ometi see on palju lihtsam kui ta on tõepoolest, sest ka tahta „ainult Jumalat” või tahta, „et Sinu tahtmine sünniks ja maa teeks taevaks”, ometi ikka veel takistavad Jumala tulekut alla ja lahtiolemist. Kui kunagi katsute, kogete. /…/ „Peab sündima üks eluvorm, mis on Jumalale lähemal. Kui see ei ole tee, siis pole liigile „inimene” enam ühtki teed.” /…/ Taoliste hulka kuuluvad kõik need, kes on suutelised elama ja uskuma inimese muutumisvõimelisust, mitte aga mingit välist masinavärki, väliseid institutsioone ega mingit kollektiivset inimest. „Inimese ainus ülesanne peab olema loovutada end Jumala armastusele, et ta saaks Temale anumaks ja tööriistaks, jättes Jumala tarkuse ja armastuse hooleks teda täita sellega, mis talle vajalik.” /…/ „Ta ei ole sild tõe leidmiseks, vaid nool valgusest.” /…/ Olen teile kaks aastat seda vahetevahel kõnelenud, aga teis pole tekkinud pisimatki kahtlust tervemõistuslik-tegeliku elu ainuõigsuses ja väärtuses või paratamatuses. Mispärast peaks Jumal kaitsma neid, kes austavad oma eetost, sunnat või Talmudit – kaitsku needsamad iidolid neid! Terve mõistus pole seni kedagi kaitsnud ega tee seda edaspidi, kuigi te süütus lapseusus seda loodate, sest ta õigustab inimkonnagi hävitamist. Ta on vähk teie sees, kellele ohverdate kõik. Ta sureb nagu vähk.” (Masing, Uku. (1998) „Sri Aurobindo” – Meil on lootust. (Koost Hando Runnel ja Urmas Tõnisson) Tartu: Ilmamaa, 95–103 (102–103). Kas sa kardad astuda sellele teele ja olla tee? Kardad üksildust või seda, et sind tapetakse? Ära karda. Sa sured niikuinii varem või hiljem. Elame ju korra, miks mitte siis elada hoopis teisiti. Kaotada pole midagi. Ainult oma elu. Aamen


Orenti Kampus (1973), mag. theol., on õigeusu vaimulik.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

Toeta ajakirja väljaandmist!
English