Esiletõstetud lood

Enese läbikatsumine (Ii 42:1–6)

„Siis Iiob vastas Issandale ja ütles: „Mina tean, et sina suudad kõike ja et sinulei ole ükski asi võimatu. Kes on see, kes mõistmatult püüab varjata sinu nõu? Seepärast ma olen jutustanud, millest ma pole aru saanud, asjadest, mis mulle on imelikud ja mida ma ei mõista. Kuule siis ometi ja ma räägin, mina küsin sinult ja sina seleta mulle! Ma olin ainult kõrvaga kuulnud kuuldusi sinust, aga nüüd on mu silm sind näinud. Seepärast ma võtan kõik tagasi ning kahetsen põrmus ja tuhas.““ (Ii42:1–6)

Armas kogudus, oleme jõudnud kaheteistkümnendasse pühapäeva peale nelipüha ning kirikukalendris on tänase pühapäeva nimetuseks ning mõtteaineks enese läbikatsumine. Millised me oleme? Millised me tahame olla? Millisena näeme end ise? Millisena näevad meid meie sõbrad ja pereliikmed? Millise arvab meid olevat Jumal?

Tänane kirjakoht pärineb Iiobi raamatust. See on raamat, mida on vist kõige rohkem uuritud, mille üle on kõige rohkem vaieldud ning mis on andnud loendamatult mõtteainet kirjandusele ja kunstile. Eelkõige seetõttu, et kuidas võis Jumal lasta saatanal Iiobit kiusata, miks Ta laskis vaga mehe proovile panna.

Raamatu esimene salm ütleb: „Uusimaal oli mees, Iiob nimi. See mees oli vaga ja õiglane, ta kartis Jumalat ja hoidus kurjast.“Ja me teame, kuidas läheb lugu edasi.Saatan laseb hävida kogu Iiobi materiaalsel varal ning surmab tema lapsed. Ometi „ei teinud Iiob pattu ega rääkinud Jumala kohta halba“ (Ii 1:22).Sellest ei piisa, Iiobit lüüakse paiseteganõnda, et ta ei saa muud kui istuda tuha sees ning end potikilluga kraapida. Ja tema naine küsib: „Kas sa veelgi oma vagadusest kinni pead? Nea Jumalat ja sure!“ (Ii 2:9) Iiob ent vastab pahaselt: „Kas me peaksime Jumalalt vastu võtma ainult head, aga mitte kurja?“ (Ii 2:10)

Kas me peaksime Jumalalt vastu võtma ainult head, aga mitte kurja? Ehk siis, kas oleme tänulikud ja kiidame Jumalat ainult siis, kui meil läheb hästi. Iiobi katsumus on hea võrdpilt tänasessegi päeva – kui midagi meie elus juhtub, siis on meil kindlasti pereliikmeid, kes meelitavad süüdistama Jumalat, riiki, halba ilma jne. Ka on meil kindlasti sõpru, kes küll istuvad koos meiega ja kurvastavad, ent piirduvad targutamise ja õpetussõnadega ning vihjetega, et äkki olid ikka ise süüdi. Ja kindlasti on keerulised olukorrad elus need, kus me näeme, kes on meie tegelikud sõbrad – kes jäävad ja kes lähevad.

Iiob on olnud terve elu vaga ja lugupeetud mees, aga sõpru jääb selles olukorras väheseks. Tuha sees istudes neab ta oma sündimist ja süüdistab Jumalat, ent ei pöördu Temast ära, katsub ennast läbi ühte ja teist pidi ning ta tahaks väga oma süütust Jumala ees tõestada: „Siis ma paneksin oma kohtuasja tema ette ja täidaksin oma suu vastulausetega. Ma tahaksin teada sõnu, millega ta mulle vastab, ja mõista, mis tal mulle on öelda. Kas ta oma kõikvõimsuses peaks minuga vaidlema? Ei, hea, kui ta mind tähelegi paneb.“ (Ii 23:4–6)Ta usaldab Jumalat täielikult, ent ei ole eritiveendunud, et viimane teda üldse jutule võtab, ta arvab enese üsna väikese inimese olevat. Iiob soovib lihtsalt mõista, aru saada, miks asjad on nii, nagu nad on. Mitte needa, süüdistada, vaid lihtsalt mõista.

Viimselt Jumal ilmutab end Iiobile ja tema sõpradele, nõudes Iiobilt, et see „paneks vöö vööle nagu mees“ (Ii 38:3) ja oleks valmis vastama Kõikvõimsa küsimustele. Kui meie soovime saada Jumalaga kontakti, tahame Talle tõestada oma vagadust ning headust, siis peame olema valmis vastama Tema küsimustele. Peame olema valmis selleks, kuidas Tema näitab meile meie elu. Iiob on tark mees ja ütleb, nagu tänases kirjakohas kuuldud: „Seepärast ma olen jutustanud, millest ma pole aru saanud, asjadest, mis mulle on imelikud ja mida ma ei mõista. Kuule siis ometi ja ma räägin, mina küsin sinult ja sina seleta mulle! Ma olin ainult kõrvaga kuulnud kuuldusi sinust, aga nüüd on mu silm sind näinud.“(Ii 42:2–5)

Iiob ei soovi, et asjad oleks teisiti, vaid soovib lihtsalt selgust. Ta ei teepattu ega nea Jumalat lõpuni. Esimeses Peetruse kirjas öeldakse: „Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele annab armu“ (1Pt 5:5)Suureline teab ise, kuidas asjad käivad, alandlik palubja ootab selgust Jumalalt. Igal sündmusel ja olukorral siin maailmas on põhjus. Ja kuna me teame, et mitte miski ei sünni Jumala teadmata, siis maksab Teda usaldada. Alandlikkus on see, mis aitab Jumalat usaldada. Suurelisus kallutab edu ja head asjad enda, mitte Jumala arvele kirjutama. Ja nurisema siis, kui olukorrad muutuvad. Alandlik kahetseb oma patusust isegi siis, kui teab, et on tegelikult süütu. Sest patusus on inimese loomusesse sisse kirjutatud ning sellest saab vabastada ainult Jumala arm. Matteuse evangeeliumis räägib Jeesus ühel päeval loo kahest pojast, keda isa käskis viinamäele tööle minna. Esimene oli algul vastu, kahetses hiljem ja läks siiski. Teine küll lubas, aga lõpuks ei läinud. Jeesuse küsimisele, kumb poeg tegi isa tahtmist, vastati ülempreestrite ja rahvavanemate poolt: „Esimene”, mille peale Jeesus ütles „Tõesti, ma ütlen teile, tölnerid ja hoorad saavad enne teid Jumala riiki!“ (Mt 21:31)Sest tölnerid ja hoorad, inimesed ühiskonna piiri peal olid esimesed,kes kuulasid Johannese sõnumit. Ja võtsid seda kuulda. Nemad tundsid ja tunnetasid oma armetust ja patusust iga päev kõige teravamalt, seda ei lasknud neil unustada nende endi teadmine oma ameti iseloomust. Seda ei lasknud unustada ka teised ühiskonnaliikmed, kes neile pidevalt kohta kätte näitasid.

Huvitav, kes võiksid olla tänapäevases ühiskonnas need piiripealsed armetud ja vihatud? Kes võiksid olla praegu need, kes Jeesuse naastes Tema sõnumit kohe kuulda võtavad? Kas meie oleksime nende seas? Kas meie usuksime seda rõõmusõnumit, et Jeesus on tagasi tulnud vaikselt ja avatud meelega? Iiob katsus end läbi, ja leidmata enesel süüd olevat, milles oma meelt parandada, soovis Jumalalt lihtsalt selgitust ja kahetses sedagi soovi.

Esimene poeg, kes esmalt isale vastu hakkas, kahetses oma tegu ning toimis isa tahtmise kohaselt. Kahetsus, enese läbikatsumine, oma eksimuste tunnistamine on samm selle poole, et Jumala arm võiks teha meie südametes tööd, et Tema saaks meid lunastada, anda meile võimaluse parandada oma suhet Temaga. Issand õnnistab Iiobit mitmekordselt. Igaühel meist, kes me oma südame Issandale avame, on samasugune võimalus alandlikkuses ja tänus võtta vastu see, mida Issand meile oma helduses ning armastuses annab. Sest Tema jaoks on tähtis igaüks, kes Temasse usub ning mitte ainult. Ka need, kes on alles teel Tema juurde, on Jumala armastuse väärilised, kui nad jõuavad selle äratundmisele. Ja siin saame olla meie, juba ristiinimesed, eeskujuks nii oma sõna, mõtte, teo kui valmidusega kahetseda ja ennast läbi katsuda. Aamen.

Jane Vain (1975), mag teol. on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Pärnu-Jaagupi koguduse diakon.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

Toeta ajakirja väljaandmist!
English