Esiletõstetud lood

Igaühe jaoks olemas olev Jumal (2Ms 3:9-15)

„Vaata, nüüd on Iisraeli laste hädakisa jõudnud minuni ja ma olen ka näinud rõhumist, millega egiptlased neid rõhuvad. Tule nüüd, ma läkitan su vaarao juurde, ja vii mu rahvas, Iisraeli lapsed, Egiptusest välja!“ Kuid Mooses ütles Jumalale: „Kes olen mina, et võiksin minna vaarao juurde ja viia Iisraeli lapsed Egiptusest välja?“ Aga tema kostis: „Mina olen sinuga, ja see olgu sulle tähiseks, et mina sind olen läkitanud: kui sa rahva Egiptusest oled välja viinud, siis te teenite Jumalat sellel mäel.“ Siis Mooses ütles Jumalale: „Vaata, kui ma lähen Iisraeli laste juurde ja ütlen neile: Teie vanemate Jumal on mind läkitanud teie juurde, aga nemad küsivad minult: Mis ta nimi on?, mis ma siis neile pean vastama?“ Ja Jumal ütles Moosesele: „Ma olen see, kes ma Olen!“ Ja ta jätkas: „Ütle Iisraeli lastele nõnda: ‘Ma Olen’ on mind läkitanud teie juurde.“ Ja Jumal ütles Moosesele veel: „Ütle Iisraeli lastele nõnda: Jahve, teie vanemate Jumal, Aabrahami Jumal, Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal, on mind läkitanud teie juurde; see on igavesti mu nimi ja nõnda peab mind hüütama põlvest põlve!“ (2Ms 3:9-15). 

Täna on kirgastamispühapäev. Jutlustan juba aastaid alati sel pühapäeval, see langeb ikka mulle, ja iga kord esmalt mõtlen, et oot, mis pühapäev see nüüd siis ikkagi on, mida tähendab kirgastamine siin ja praegu täna mulle ja sulle. Tänane tekst rõhutab Jumala nime. Ma olen. Või veel lihtsamalt Olen. Seesama tetragramm ehk neljatäheline lühend, mis juutide jaoks Jumala nime tähistab, see on väga mitmeti tõlgendatav, kuna selle täpset hääldust teadsid vaid vähesed – oli ju Jumala nimi midagi nii püha, et selle hääldus anti teada, vaid kõige pühamatele preestritele. JHWH – need neli tähte, mis nime moodustavad. Siiski see „Mina olen“ on üks kõige tõenäolisemad tõlgendusi, mis on seotud nimelt ka täna kuuldud kirjakohaga. 

Inimesele, Jumalale, loomale või ka talule, kodule nime andmine on tähtis toiming. Nimi saadab meid läbi elu ning omab tähtsat kohta meie enesemõistmises. Kõik, kes on kunagi nime vahetanud, teavad, kui suurt rolli see tegelikult tema elus mängis. Aga nii nagu see on inimestega, nii on see ka asjade, nähtuste, tunnete ja palju muuga. Kui me oleme neile nime andnud, neid nö nimetanud, siis see klassifitseerib nimetatu ära. 

Nii näiteks kui me suudame oma tunde sõnastada, siis see aitab meil oma tunnet mõista ning sellega tegeleda. Kui ma olen vihane, kurb, rõõmus, ülevoolavalt õnnelik. Sõnastamine aitab meil ennast mõista. Niisamuti on ka Jumalaga. Kuidas me Jumalat nimetame? Isa? Kõigeväeline? Looja? Taeva valitseja? Armastaja? Erinevatel eluhetkedel küllap on meie jaoks oluline erinev külg Jumalast. Kas me vajame Teda pigem kui isa või kui kedagi kõikvõimsat. Kas meie jaoks on tähtis see, et Ta on loonud nii meid kui kõiki teisi siin ilmas või see, et ta armastab meid kõiki tingimusteta? 

Kuigi need on erinevad rõhuasetused, erinevad nüansid, siiski on see vaid meie inimlik püüd haarata Jumalat tervikuna.  Kirgastamispühapäev räägib sellest, kuidas Jumal näitab end oma vägevuses ja oma loomuses. Kuidas me seda vastu võtame ja kas me oleme selleks valmis?  

Loomulikult võib Jumal oma vägevuses tunduda ka hirmutav ja küllap on vahel lihtsam teemaga mitte tegeleda. Las ta olla. Mul ei ole seda praegu vaja, küll ma siis mõtlen selle peale, kui vajadus tekib. Nö vajaduspõhine Jumal. Kuid see võib viia olukorrani, kus meil tekib pigem Jumalaga konflikt. Kuna kui me hakkame Teda otsima alles siis, kui meil on jama majas, siis me võib-olla ei oska Tema vastuseid lugeda. Ehk teisisõnu oleme liialt kinni oma selle hetke Jumalakujutluses, mis aga võib jääda ühekülgseks, ning see omakorda võib viia pettumuseni. Ta ei vasta mulle nagunii, mis mõte sellel kõigel on. 

Meie igaühe elu on tervik. Aga seda parasjagu elades on tervikut vahepeal raske näha, sest paratamatult ühe hetke tunded ja mõtted võtavad võimust. See on väga inimlik. Rõõmsatel aegadel võib see rõõm olla nii ülevoolav, et varjutada ka raskemad hetked ning vastupidi on see kohe kindlasti. Kuna inimeses on säilinud loomalikud instinktid, siis on meil looduslikult olnud kasulik halbu asju oma mälus paremini talletada, et end tulevaste ohtude eest kaitsta. See aga omakorda võib panna meid oma elu nägema kohati väga süngetes toonides, kuigi tervikuna on selles olnud ka väga palju helgeid ja ilusaid hetki. 

Suhtes Jumalaga on sarnased lood. Meil on kindlasti kõigil ka hetki, kus me kahtleme ja tahaksime Jumalaga vaielda, et nii see küll ei lähe ja mis see õieti on, mis praegu toimub. See kõik on normaalne, kui me saame samas Jumalat usaldada, kui me tunneme, et ta on kohal igal ajal ja mitte üksnes üksikutel hetkedel. See aitab ka omaenda elu näha terviklikumalt. 

Kui me vaatame Meie Isa Palve ülesehitust, siis annab see suurepärase kirjelduse sellest, mis ühe palve juurde võiksid kuuluda. Esmalt Jumala kui täiesti teisese – kes sa oled taevas – tunnetamine siiski omaenda Isa ja Loojana – Meie Isa. Pühitsetud olgu Sinu nimi – seesama nimi, mille sa oled inimestele teada andnud. Sa ei ole meid jätnud omapäi, sa oled ennast meile ilmutanud ja me peame seda nime pühaks. Sinu riik ja Sinu tahtmine – need tulevad esimesena. Lase oma riigil tulla ka igaühe meist ellu ning aita meil võtta vastu see osa, mis sa oled meile määranud. Me usaldame oma elu sinu kätte. Seejärel palve oma igapäevase hakkamasaamise eest – igapäevane leib. Palun anna meile kõike, mida me vajame. Palve oma pattude andestuse eest ning selle eest, et meil endal jätkuks tarkust andestada neile, kes meilt andestust vajavad. Viimaks hoia meid kõige kurja eest, mis meid võib viia kiusatusele ning palve lõpeb kiituse ja ülistusega. 

Meie Isa palve on imeline tervik. Ta sisaldab omamoodi kõiki neid epiteete, mida me erinevatel eluetappidel Jumalale osutame ja võtab need kõik kokku. Ühtlasi ei lase see meil panna Jumalat vaid ühte, meie jaoks mugavasse kasti, vaid näha, kui suur ja võimatult mitmekesine Jumal on ning meie jaoks on suurimaks õnnistuseks see, et Ta on endast meile teada andnud, Ta on ennast meile ilmutanud. Ta on olemine ise, kõige olemise algpõhjus, algus ja ots, alfa ja omega, kuid mitte mingi ebaisikuline umbmäärane olemine, vaid „Mina olen“ – isikuline, igaühe jaoks olemas olev Jumal. Ja see ongi tänase kirgastamispühapäeva sõnum. 

Aamen. 


Triin Käpp (1982) on Tartu Luterliku Peetri Kooli asutaja ja kaplan ning Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Tartu Ülikooli-Jaani koguduse õpetaja.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

Toeta ajakirja väljaandmist!
English