“Kui ma pühendasin oma südame sellele, et õppida tarkust ja vaadata tegusid, mis maa peal tehakse päeval ja ööl ilma undki silmi saamata, siis ma nägin kõigist Jumala tegudest, et inimene ei suuda mõista, mis sünnib päikese all; kuigi inimene näeb otsides vaeva, ei mõista ta ometi. Jah, isegi kui tark ütleks, et tema teab, ei suudaks ta siiski mõista.” (Kg 8:16j)
Kolmainupühaga on küllap paljudel raske midagi seostada. Jõulupühal mõeldes meenub laps ja kuusepuud, ülestõusmispühal tühi haud ja värvitud munad, nelipühal Püha Vaim ja kased. Mis meenub kolmainupühaga? Ei ole temaga seotud väliseid märke ega oska ka paljud ilmselt öelda, et mida see püha meile õpetama peaks.
Eks seda näita ka tõsiasi, et EELK-s on vaid 2 Kolmainu kogudust ja näiteks Rakvere Kolmainu kogudus loeb oma algust alles aastaga 1698, mil peale saja aastast varemetes olekut taas pühitsetud Miikeali kirik Kolmainu kirikuks sai. Ometi leiame veel 18. sajandi keskpaigast ürikuid, kus kohalik rahvas ja koguni vaimulikud ise uut kirikut ikka vana nimega peaingel Miikaeli järgi nimetavad. Tundubki, et võttis päris pikalt aega, et uus ja kauge Kolmainu nimi lõpuks omaseks sai. Eks ole tähelepanuväärne seegi, et 1724. aastal kirikusse Põhjasõja tõttu toimunud põlengu käigus hävinud sisustuse asemele uut muretsedes ei paigutatud kirikusse ühtegi Kolmainu sümbolit, vaid altariretaabli kohal kõrgub ikka peaingel Miikaeli kuju. Ilmselt on ingel juba loomupoolest midagi mõistetavamat ja inimesele lähedasemat kui abstraktne kontseptsioon Jumalast Isast, Pojast ja Pühast Vaimust.
Ometi ei pea õpetus Kolmainsusest olema kõledalt kauge. Mõtleme kasvõi keldi palvetraditsiooni peale, kus elu koos Kolmainu Jumalaga on midagi väga lähedast, omast ja ilusat. Isa nimel, Poja nimel, Püha Vaimu nimel on võimalik pidada nii jumalateenistust, minna põllutööle, saata teele oma lapsi või valmistada öiseks uneks ette säng. Ja iirlaste suur pühak Patrick olevat õpetanud rahvale Kolmainu suurt saladust väga lihtsal moel – ristikheina lehe abil. Nagu ristikulehel on kolm osa, on tegemist ometi ühe lehega. Nii on Kolmainsusega. Sestpeale on just ristikuleht üks Kolmainu sümboleid.
Tulles nüüd siiski tagasi selle Kolmainumõtte meie jaoks kauge ja salapärase olemise juurde, siis võime öelda, et see peabki olema selline mõistatuslik. Üks Kolmainu püha meeldetuletusi meile ongi seotud Jumala suuruse ja mõistetamatusega. Tänane Koguja raamatu mõte võtab selle Jumala ees seisva inimese nõutuse väga ilusasti kokku: ma nägin kõigist Jumala tegudest, et inimene ei suuda mõista, mis sünnib päikese all; kuigi inimene näeb otsides vaeva, ei mõista ta ometi.
Tõesti, inimese jaoks on palju saladuslikku. Ka selles materiaalses maailmas, kui ka teadlased istuvad päevast päeva, kes teleskoobi, kes mikroskoobi taga ei tea me isegi seda, kui palju me kõigest, mida võimalik teada, teame. On see 1%, 0,1% – pigem 0,0000001%. Saame aru, kui palju enam vaimse dimensiooni mängu toomine meie teadmatuse hulka suurendab. Kui juba see materiaalne tegelikkus on meie jaoks nii tohutult suur müsteerium, kui palju suurem saladus on selle olemasoleva Looja ise. Kui see maailm on nii tohutult keeruline, kui palju keerulisem on Jumal ise?
Kas ei tundu siis ka Kolmainu õpetus, mis ütleb et Jumala olemus on kokkuvõetav Isa, Poja ja Püha Vaimu kontseptsiooniga lubamatu lihtsustusena? Jah, kui me ütleksime, et sellega on kõik Jumala olemuse kohta öeldud, siis me eksiksime rängalt. Küll aga võime öelda, et see Kolmainu õpetus võtab kokku inimliku kogemuse Jumala kohta ja kirjeldab seda taoliselt meie jaoks piisaval ja kõike olulist kokkuvõtval moel.
Jumala Isa olemine haarab endasse Jumala suuruse ja täidab meid aukartliku imetlusega tema vastu. Me vaatame loodut, tõstame pilgud taeva poole ja mõtiskleme kõiksuse suuruse üle ning paratamatult kummardame pea selle imelise ja võimsa ees.
Jumal Pojana Jeesuses Kristuses aga on meile ligi olev Jumal. Selle määratu suuruse ja salapära kõrval on ta ometi meile vastu tulev, meid otsiv ja meiega kokku jääda sooviv Jumal. Salapärane Jumal on saanud nähtavaks Kristuses ja see lõpmatult suur Jumal on saanud meie pärast väikeseks.
Püha Vaim aga osutab lootusele ja toele, millega me oma igapäevases elus tohime arvestada. Jumal on meiega alati, igas meie hingetõmbes on Ta kohal ja leitav. Nii võtab Kolmainu kontseptsioon kokku selle olulise: Jumal on aukartustäratavalt suur ja võimas, siiski on inimesel võimalik leida väga lähedane ja isiklik suhe temaga ning see suhe tähendab igapäevaselt kahesuunalisena kogetud palve ja õnnistuse suhet. Alustades igat päeva, igat ettevõtmist ja jumalateenistust ning palvet Kolmainu Jumala Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel me justkui tuletame endile meelde, et me toetume sellele imelisele kogemusele, mida sajandeid on kristlased eneses kandnud ja mis ühtepidi jätab Jumala Jumalaks ja laseb tal olla Loojana salapärane ja mõistetamatu ent teistpidi toob ta meile Poja isikus nii lähedale, et meil on võimalik temaga lausa isiklikul tasandil kohtuda. Seejuures osutades, et see ei ole sugugi mingi kauge ja võõras kontseptsioon, vaid Pühitsejana aitab ta meil ka meie kõige argisemaid hetkigi võtta väga tähendusrikkaina, sest need lähevad Jumalale korda ja juhivad meid endid samm sammult Temale lähemale. Aamen.
Tauno Toompuu (1979) on Eesti Eevangeelse Luterliku Kiriku Rakvere Kolmainu koguduste õpetaja, Viru praostkonna praost ning ajakirja Kirik & Teoloogia kolleegiumi liige.
