Esiletõstetud lood

Südame kõne Jumalaga (Mt 6:5-15; Rm 8:24-28; Tn 9:17-20)

Jeesus õpetab meid palvetama, me oleme meieisapalvega kokku kasvanud ja oleme tunnetanud seda, mida Jeesus peale „aamen“ ütlemist oma jüngritele rõhutab:„Sest kui te annate inimestele andeks nende eksimused, siis annab ka teie taevane Isa teile andeks, kui te aga ei anna inimestele andeks, siis ei anna ka teie Isa teie eksimusi andeks.“ (Mt 6:14)

See on meieisapalve kese – andeks anda ja andeks paluda inimestelt.

Meie ümber käib nüüd ja ka lähemas tulevikus koondamislaine, seega võib see paljusid puudutada. Koondamise hirmus võivad esineda tagarääkimised ja süüdistamised. Töötaja, keda on süüdistatud, on loomulikult šokis, ta ju teab, et pole midagi valesti teinud. Ja ometi.

Kui inimene on esmase löögi vastu võtnud ja seda taluda suutnud, pole saanud infarkti, närvivapustust ega end surnuks joonud, siis järgnevad klassikalised psühholoogide kirjeldatud kriisi etapid: asi algab eitamise ja tuimuse etapiga, mida saadavad ärevushood. See läheb peagi üle viha ja süüdlase otsimise etapiks, kus viha on seotud pettumuse ja abitusetundega. Viha on, aga pole, kellele seda suunata. Esmalt on raske leida, kes on süüdi. Süüdlast otsitakse endast väljastpoolt. Tekivad agressiivsed mõtted: „Miks just mina? See ei ole õiglane!“, „Kes on süüdi?“, „Miks Jumal laseb sellel juhtuda?“ Kui viha pöördub sissepoole, enese vastu, võib see viia suitsidaalse käitumiseni. Sellele järgneb kauplemise faas. Ja, … enne kriisi lõppu tuleb veel läbi käia depressioonist, kus inimene tajub olukorra paratamatust, mis aitab üha enam tõmbuda endasse, olla vaikselt, üksi, leinameeleolus, katkestades kõik sidemed kollektiiviga.

Kui on suudetud selles ringis ellu jääda, saabub viimaks ka toibumise, leppimise ja kohanemise etapp, kus hakatakse otsima uut tasakaalu ning stabiilsust, tähelepanu suundub taas tänasesse ja homsesse. See on uute võimaluste leidmise ja valikute tegemise aeg. See on võimalus elada oma elu uutmoodi, paremini.

Kristlase tee kriisis on radikaalselt teistsugune. Teda ei valitse niivõrd psühholoogia reeglid, kui just Jumala Sõna reeglid. Issand on öelnud, et pidage minu käske ja palvetage, siis olen mina teiega. Issanda käsk on armastada oma Jumalat üle kõige ja oma ligimest nagu iseennast. Armasta kõik inimesi!

Mahatma Gandhit, Peetrust, Paulust, märtreid, Jeesust Kristust ühendab see, et kuigi nad õpetasid armastusest, alandlikkusest, andestamisest, vägivallatusest, ometi elasid nad elu, kus pidid kannatama kuni surmani, kuni märtrisurmani. Ühesõnaga, nad pidid oma õpetuse ise elama tõeks.

Nüüd küsimus, et kui inimene armastab kõiki, andestab kõigile, on valmis eneseohverduseks ligimese eest, seega teeb Jumala tahtmist, miks siis süüdistaja saab näilise võidu, saab oma tahtmise järgi valmistada maksimaalselt kannatust sellele, kes on Jumala laps? Inimeste silmis see näitab justkui vihkaja väge ja seekaudu tema õigust?

Küllap see ongi selle maailma paradoks, kus väline võit jääb süüdistajale. Johannes oma esimeses kirjas keelab maailma armastada (1Jh 2:15), ta seob maailma loomust kandvad inimesed Kaini olemusega ja Jumala lapsed Kristuse olemusega (1Jh 3:12–16). Johannes räägib vendade armastamisest, millest me tunneme, et oleme Jumala lapsed.

Tänapäeval tuleb meil siin astuda üks samm veel edasi – meil tuleb armastada kõiki inimesi võrdselt ja suuta ka kõigile andestada. Algul võib tunduda, et andestada vennale on lihtsam kui maailmainimesele, samas on lähedase inimese liigategevat tegu palju valusam kannatada.

Räägitakse, et aeg parandab kõik haavad. Tegelikus elus see nii lihtsalt ei toimu – armid jäävad kogu eluks ja kui nendega ei tegeleta, võivad nad igal hetkel taas valu teha. Ravida saab neid haavu aga teadliku andestamisega. Teoorias on see õpetus meile tuttav ja seega arvame, et vajadusel saame ka hakkama. Aga kas saame ja proovime, kui ma tean, et pole süüdistust ära teeninud, et mu südametunnistus on puhas? Ja ikkagi teeb süüdistus haiget, sest sa ju armastad oma vendi ja ootad, et ka nemad vastavad sulle samaga. Mõttes tekib küsimus, kes see süüdistaja on – kas saatan? Sellega aga ma süüdistaksin ise oma ligimest, et ta on lasknud saatanal oma hinge pugeda, ja ligimest süüdistada ma ei taha. See viib järgmise mõtteni, et küllap ma ikkagi ise tegin midagi valesti, millega provotseerisin ligimese alusetut süüdistust. Seega, siit järeldub, et Issand tahab meilt enamat: me peame taipama võimalust, et agressioonis minu vastu pole süüdi mitte süüdistav ligimene, vaid ehk ka mina ise. Sellise mõtteviisiga tuleb harjuda.

Issand aitab meid siin, öeldes, et iga inimese taga seisab Jumal ise, seega ma ei saagi kuidagi süüdistajat süüdi mõista, muidu süüdistaksin ju Jumalat ennast.

Aga äkki on see hoopis Jumala plaan, et mind õpetada, kasvatada?

Olgu nii, olen valmis ligimesele andeks andma.

Issand aga ei jäta, ta nõuab meilt veel enamat – mine ja palu enda süüdistajalt andeks!! Mille eest? Tema ju tegi! See on ebaloomulik paluda andeks selle eest, milles sa süüdi ei ole!

Olgu, ma juba arutlesin, et võin olla ka ise veidi süüdi või et ligimese taga seisab Jumal ise, seega, pole parata, tuleb püüda oma „vaenlaselt“ andeks paluda. Aga taas, kuidas, kuidas ma sõnastan oma andekspalumise palve? Kui proovida nii: „Vabanda, et provotseerisin sind enda peale kaebama“ või „Vabanda, et tundun sulle konkurendina“ või „Vabanda, et ei ela sinu muredele ja hirmudele piisavalt kaasa“?

Nii võib muidugi harjutada, aga paberil või mõttes tundub see siiski veidi kunstlik ja ebaloomulik. Eks iga juhtum ja iga ligimene on erisugune, seega tuleb lihtsalt lasta ennast Pühal Vaimul juhtida, küll Tema teab, millised sõnad õigel ajal öelda tuleb. Selleks aga tuleb olla sisemises andekspalumise pidevas palves.

Me oleme jõudnud sellistele süvahingelistele tasanditele, kus iga vale sõna või hääletoon võib kogu asja veel hullemaks teha. Ligimene selles situatsioonis on alateadlikult kaitseseisundis, ta tunneb ju end sisimas süüdi, et venda süüdistas, ja see võimaldab tal ka igati siira vabanduse omas peas ümber tõlkida eriliseks sarkasmiks, sest ta on sättinud end valmis vastu võtma vastusüüdistust, mitte andekspalumist.

Issand annab siingi meile nõu – mine ja palu oma ligimeselt andeks kui Jumalalt, sest tegelikult ju ongi su venna taga, küll varjul olekus, Jumal. Ja Jumalalt andekspalumine on juba märksa lihtsam ja loomulikum ja õigem.

See on tõesti lihtsam, aga ega Jumal ei tee meie elu nüüd ka liiga lihtsaks. Ta tahab, et me vaimselt kasvaksime ning suudaksime lõpuks oma andekspalumise palve esitada ligimesele endale, sellele „vaenlasele ja süüdistajale“, ning laskma Jumalal jääda varjatud Jumalaks, nagu see selles maailmas olema peab. Ja lisaks veel, peame seda inimest ka armastama!

Siin kirjeldatu on ideaal, selline elu on ääretult raske ja nõuab kristlaselt väga palju. Sellises elus tuleb olla pidevas palves, koos Pauluse julgustavate sõnadega: „Vaim tuleb appi meie nõtrusele: me ju ei tea, kuidas palvetada, nõnda nagu peab, kuid Vaim ise palub meie eest sõnatute ägamistega. Aga südameteuurija teab, mida Vaim taotleb, sest Jumala tahtmise järgi palub ta pühade eest. Ent me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks – neile, kes on tema kavatsuse kohaselt kutsutud.“

Aamen.


Ülo Liivamägi (1961) on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Jüri koguduse diakon ning usuteaduse magister.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

Toeta ajakirja väljaandmist!
English