Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas õpetuskõneluse tulemus
Vastuvõetud EKOE 8. täiskogul (2018)
Vaata saatesõna ja artikli 1. osa siit ning 2. osa siit.
Kolmanda osa sisu:
4. Soovitused ja konkreetsed sammud
4.1. Kirikuosadus kui jumalateenistusosadus
4.1.1. Jumalateenistusosadus ja katoolsus
4.1.2. Sõna ja sakramendi ühine toimetamine
4.2. Kirikuosadus kui õpetamise osadus
4.3. Kirikuosadus kui kasvava kujunemise osadus
4.4. Kirikuosadus kui tunnistamis- ja teenimisosadus tänapäevases Euroopas
5. Kirikuosadus kui ühine oikumeeniline kohustusevõtt
Lisa: Õpetuskõneluse protsessis osalejad
4. Soovitused ja konkreetsed sammud
(87) Käesoleva uurimuse I ja II osas selgitati, et EKOE-s kingitud ja teostatud ühtsust elatakse ja kogetakse jumalateenistusosaduses. Osalevad kirikud kuulutavad välja kirikuosaduse ja lubavad üksteisele kantsli- ja armulauaosadust (LK 33j). Sellega on nende veendumuse kohaselt antud Jeesuse Kristuse kiriku ühtsus. See on Jumala and seni lahutatud kirikutele, mis annavad nüüd maailmas ühiselt tunnistust ja kohustuvad ühisele teenimisele.
(88) Uurimuse III osa nimetab praeguseid proovikive ja seob need EKOE aktuaalse olukorraga. Siduvus, vastuvõtt ja katoolsus omandavad oma tõelise tähenduse siis, kui toetavad väljakuulutatud ja teostatud osadust. See osadus võtab konkreetse kuju siin ja tänasel päeval. Vaid nähtava kirikuosadusena on EKOE-s elatud ühtsusmudel usutav ka dialoogis teiste, EKOE-sse mittekuuluvate kirikutega.
(89) Lõpetavas IV osas on ülesandeks sõnastada konkreetseid soovitusi, et EKOE saaks täita oma ülesannet Jeesuse Kristuse ühe kiriku teenistuses paremini. Selleks tullakse uuesti I osas esitatud kirikuosaduse dimensioonide juurde.
4.1. Kirikuosadus kui jumalateenistusosadus
4.1.1. Jumalateenistusosadus ja katoolsus
(90) Kui jumalateenistusosadus on EKOE-s nähtavalt teostatud ühtsuse väljendus, siis tuleb tugevdada teadvust ja selgesti tunnistada, et EKOE kirikud on üheskoos kirik (vt ülal §56).
(91) See teadvus, et ollakse ühiselt kirik ja mitte vaid kirikute liit või föderatsioon, ei tähenda sugugi ühtlustamist. Ülesandeks ei saa olla kirikuks olemise üheainsa kuju või koguni üheainsa regiooni- või rahvuseülese kirikustruktuuri toetamine. EKOE kirikud on ja jäävad erinevate usutunnistustega kirikuteks (LK 49). Igaüks kõneleb oma keelt, igaühel on oma ajalooline kuju, oma erilised traditsioonid ja omaenda konfessionaalsed eripärad, oma erinevad teoloogilised rõhuasetused, omaenda kiriklikud struktuurid. Mõnes kohas on see küll viinud selleni, et viimastel aastatel on mõned EKOE kirikud ühinenud unioonikirikuks; teistes kohtades ei ole see päevakorral. Seda saab otsustada üksnes kohapeal.
(92) Ülesandeks ei saa olla erinevuste ületamine üksnes seetõttu, et tegu on erinevustega. Ülesandeks on erinevuste iseloomu muutmine. Kirikuid lahutavad divergentsid peavad muutuma õigustatult erineva rikkuse väljenduseks. Leuenbergi konkordia koostajad tegid seda ühenduses ajalooliste õpetuslike taunimistega. See peab toimuma ka edaspidi, et ükski erinevus ei seaks uuesti kahtluse alla jumalateenistusosadust.
(93) Jumalateenistusosadusena on EKOE usutunnistusosadus. Et erineva usutunnistusega kirikud kuulutavad välja kirikuosaduse, tähendab ühelt poolt, et kirikuosaduse juurde kuulub mitmekesisus eetilistes, ühiskondlikes ja poliitilistes hoiakutes. Üks ja ainus evangeelium viib erinevates olukordades ka erinevate hoiakuteni. Ometi ei ole siin tegemist mitmekesisusega mitmekesisuse pärast. „Leuenbergi konkordia sisaldab allakirjutanud kirikute jaoks kohustuse võtmist selleks, et asuda oma erinevate usutunnistustega ühisele „tunnistusteele“. Sedavõrd on konkordia EKOE kirikute jaoks „tee-juhatus“, käimaks ühist kaasaegse tunnistamise teed“ (Pühakiri – usutunnistus – kirik, 7. osa lõpp). Jumalateenistusosadust ei saa lahutada ühisest usu tunnistamisest, mis on alati mõõdupuuks selle usutunnistustee erinevuste õigustatusele (vt 3.1.4).
(94) Jumalateenistusosadus tähendab, et EKOE on katoolne kirik. Seal kus toimetatakse tegelikult sõna ja sakramenti, seal on Jeesuse Kristuse üks katoolne kirik kohal. Katoolsus tähendab, et iga jumalateenistust pidav kogudus on täielikult kirik, taotlemata olla kogu kirik. See on ka reformatoorne veendumus, et jumalateenistust pidav kogudus on katoolne kirik, siis kui ta on üle oma kohalike ja ajaliste piiride ühendatud kogu kirikuga. Ehkki reformatoorsed kirikukorrad annavad kohalikule kirikule suurema autonoomia, kui oli asjade seis keskajal, ei ole nad kunagi toetanud arengut kongregatsionalismi suunas. Siin ja tänapäeval jumalateenistust pidav kogudus on oma olemuse poolest ühendatud kõigi teiste kohalike kogudustega. Etnilised, rahvuslikud ja muud piirid ületatakse. Katoolne kirik ulatub ka üle aegade ja ühendab siin ja tänapäeval jumalateenistust pidava koguduse kõikide aegade kristlaskonnaga, alates esimeste sajandite kirikuosadusest. Nii ei ole ka reformatsiooni arusaama kohaselt katoolne kirik mitte kohalike jumalateenistusele kogunenud koguduste liitmise tulemus, vaid una catholica ecclesia [üks katoolne kirik – tlk], mis saab kogetavaks igas üksikus koguduses.
(95) EKOE püsivaks ülesandeks on väljendada kohaliku koguduse ja kohaülese kiriku ühiseks kirikuks olemist. Selle teenistuses seisavad täiskogu, nõukogu ja kantselei ning ühtlasi kõik teised EKOE töövaldkonnad. Ühiseks kirikuks olemise deklaratsioon vajab paremat nähtavust. Sellega hõivatakse uut ala, ehkki mõningaid viiteid iseseisvate kirikute kokkukuuluvusele leidub kirikuloos mõnes teises seoses, nagu nt vanakiriklikule traditsioonile tagasi viidav autokefaalia traditsioon.
(96) Selles mõttes on arusaam ühtsusest kui jumalateenistusosadusest kogu EKOE-s tehtava töö hermeneutiline printsiip. Sellest tulenevad ja sõltuvad otsustavalt õpetamisosadus, tunnistamis- ja teenimisosadus, kasvava kujunemise osadus ja üleilmset oikumeeniat teeniv osadus. Elatud jumalateenistusosadusena on EKOE üks kirik lepitatud mitmekesisuses. See on otsustava tähtsusega ja peaks kujunema enesestmõistetavaks, et EKOE kirikud mõistavad end ühiselt ühe kirikuna ja seda ka selgelt ütlevad ja väljendavad.
4.1.2. Sõna ja sakramendi ühine toimetamine
(97) Kantsli- ja armulauaosaduse väljakuulutamise sihiks on see, et ka praktikas peetakse ühiselt jumalateenistust. Ühised jumalateenistused on ammu enesestmõistetavad EKOE kirikute regioonide-ülestel ja rahvusvahelistel kohtumisel (täiskogud, rahvusvahelised konsultatsioonid, [kirikute] regionaalrühmade kohtumised). Tähtis on, et see toimub ka maades ja piirkondades, kus leidub kohapeal erinevaid EKOE kirikuid. Kirikuosaduse väljakuulutamine arvestab iga üksiku kiriku partikulaarsusega. Kuid see peab ulatuma kaugemale kohapealsest sõbralikust kooseksisteerimist.
(98) Ühine jumalateenistuslik elu vajab hoolt ja edendamist liturgias ja lauluvaras. Möödunud aastatel on palju saavutatud, vt 1.3.1. Saavutatut tuleb hoida ja arendada edasi.
Selle uurimusega seotud konsultatsiooniprotsessil tehti selles osas mitmeid ettepanekuid:
Olulistel puhkudel võiks pidada EKOE kirikud ühiseid sõna- ja armulauajumalateenistusi.
Märtsi keskpaiga Leuenbergi pühapäevale ja selle kujundamisele võiks pöörata enam tähelepanu, näiteks kantslivahetuse, teiste EKOE kirikute jutlustajate küllakutsumise, naabruskonna EKOE koguduste kohtumise näol.
Kaasata või luua võiks uusi jumalateenistuse vorme, mis kõnetavad ka nooremat põlvkonda. EKOE võiks end avada uuele lauluvarale ja uutele liturgilistele elementidele, mis kõnetavad inimesi, kes ei kuulu traditsiooniliste jumalateenistusel osalejate ringi.
EKOE võiks enam pöörata tähelepanu kirikumuusikale ja luua kontakti Euroopa Evangeelse Kirikumuusika Konverentsiga.
(99) Jumalateenistusosaduse kogemus viitab rohkemale kui olemasolev kirikuosadus. Siinjuures on oluline märgata uusi proovikive ja nendega tegeleda. Paljudes Euroopa maades tekivad uued kogudused, mis on sageli lähedas suguluses luterlike, reformeeritud, uniooni ja metodisti traditsioonidega, toetuvad teadlikult neile traditsioonidele, kuid ei ole pea üldse kontaktis EKOE kirikutega. Sageli on tegu uute etniliste, enamasti migratsioonist tingitud koguduste ja (uus)nelipühalike rühmitustega. Nende erinevust kogetakse esmajoones spirituaalsuse ning vagadus- ja jumalateenistusvormide kaudu, kuigi see võib tugineda ka teoloogilistel põhiotsustel.
(100) Kuna EKOE arusaama kohaselt tugineb kirikuosadus jumalateenistusosadusel, kuulub EKOE oikumeenilise ülesande juurde julgustamine ühistele jumalateenistustele ka kirikutega väljaspool EKOE-d, näiteks oikumeenilises „linna eest palvetamise“ traditsioonis. Selliste jumalateenistuste kogemusest võivad lähtuda uued impulsid teoloogiliste dialoogide algatamiseks, mis lõppkokkuvõttes võivad viia kirikuosaduse laiendamiseni.
(101) Kohtumistest nt nelipühi taustaga kirikutega ja migrantide kogudustega võib saada impulsse spirituaalsusele. Samal ajal saab nendele kirikutele lähemale tuua institutsionaalsete vormide toetavat rolli ning teoloogilise mõtlemise võimalusi.
(102) Osadus jumalateenistusel kätkeb endas vastastikkust ametite tunnustamist, eriti erilisse sõna ja sakramendi teenimise ametisse ordineerimise tunnustamist (vrd LK 33). Kuid ordinatsiooni tunnustamine ei ole samatähenduslik igas kirikus rakendamise võimalusega. See „ei mõjuta kirikutes kehtivaid sätteid vaimuliku ametisse seadmise kohta, ordineeritud teenimise teostamist ja koguduseelu korraldamist“ (LK 43). Praegu käib töö iseäranis õpetajaametiks [pastori- resp preestriametiks – tlk] vajaliku väljaõppe [s.o teoloogilise hariduse – tlk] vastastikkuse tunnustamise nimel.
Selle uurimusega seotud konsultatsiooniprotsessil tehti selles osas järgmised ettepanekud:
Õpetajaameti väljaõppes võiks EKOE teemadel ja dokumentidel olla suurem roll. Üliõpilasi võiks julgustada läbima osa õpinguid (nt välissemester) teiste EKOE kirikute haridusasutustes. Kogudusepraktikaga seotud vikariaadi [pastoraalseminari – tlk] osi võiks olla võimalik läbida ka teistes EKOE kirikutes. Ordinatsioonivormelites võiks viidata ka EKOE kirikuosadusele; ordinatsioonidel võiksid võimaluse korral osaleda ka vaimulikud teistest EKOE kirikutest.
Lisaks olid ettepanekute hulgas: Euroopa ühine pastorite täiendusõppeseminar, Euroopa EKOE kirikute pastorite tähtajalise vahetuse edendamine, oikumeenilised visitatsioonid EKOE partnerkirikutega, saamaks uusi ideid.
4.2. Kirikuosadus kui õpetamise osadus
(103) Leuenbergi konkordiaga on allakirjutanud kirikud võtnud kohustuse edasiseks teoloogiliseks tööks ja astusid sellega tulemusrikkale teele, mis on nende kirikuosaduse üheks tunnusmärgiks. Seda teed tuleb visalt jätkata.
(104) Senine tööviis on proovile vastu pidanud: EKOE nõukogu autoriseeritud projekti- ja töörühmad töötavad nende alustatud õpetuskõneluse põhjal välja esimese arutelumustandi, mille nõukogu saadab liikmeskirikutele seisukohavõtuks. Seejärel töötleb projekti- või töörühm seisukohavõttude alusel teksti ja esitab selle täiskogule lõpparuteluks ning otsuse langetamiseks. Lõppteksti vastuvõtmise järel täiskogul läheb õpetuskõneluse tulemus liikmeskirikute kätte vastuvõtmiseks ja, kui võimalik, siis rakendamiseks.
(105) Minevikus on täiskogu poolt vastu võetud tekstide vastuvõtt toimunud väga erinevalt. On olnud tekste, mis suutsid avaldada märkimisväärselt laialdast ja sügavat mõju. Kuid on olnud ka tekste, mille mõju hoolimata suurest tähtsusest ei jõudnud kaugemale asjatundjate kogudest. Paljudel puhkudel oli selle taga kommunikatsiooniprobleem: sageli hoolitseti õpetuskõnelustulemuste tutvustamise ja levitamise eest liiga vähe. EKOE liikmeskirikud peaksid senisest enam tegelema õpetuskõneluste tulemuste sobivate kommunikatsioonivormidega. Ka teoloogilises väljaõppes tuleks neid arvestada senisest enam.
(106) Õpetuskõneluste tulemused peegeldavat alati teoloogilise diskursuse konkreetset seisu. Paljudel puhkudel on see diskursus arenenud edasi, ja on tekkinud uued arusaamad ja uued küsimuseasetused. Seetõttu on mõistetav, et varasemaid õpetuskõneluste tulemusi aktualiseeritakse, et neid kirjutatakse edasi arenenud teoloogilise tunnetuse ja uute probleemide horisondil edasi või võetakse ette täielik uustöötlus.
(107) Tulevikus peaksid EKOE liikmeskirikud panema suuremal määral ette õpetuskõneluste teemasid ja EKOE nõukogu peaks neid ülesandeks andma. Lisaks õpetuskõnelustele peaks vajadusel olema ka võimalus eksperthinnanguteks, mida koostavad spetsiaalselt selle jaoks moodustatud projektrühmad.
(108) Järgmised teemad vajavad tulevastel aastatel erilist tähelepanu:
– Kirik ja poliitika (jätkates õpetuskõnelusi Kristuse kuningavalitsuse ja kahe-riigi-õpetuse ning „Kiriku ja ühiskonna“ üle, vt LK 39), võttes arvesse Euroopa aktuaalseid probleeme (nt populism, natsionalism, võõravaenulikkus).
– Eetilised erinevused ja kirikuosadus (õigustatud mitmekesisus või kirikuid lahutav divergents).
– Kristlik usk ja islam tänapäevase Euroopa kontekstides, aga ka muud proovikivid ühenduses kohtumisega teiste religioonidega.
– Koguduse ülesehitus ja uued kirikuks olemise kujud.
– Religioosne sotsialisatsioon ja katehhees perekonnas.
– Ristimine ja ristimispraktika (jätkates õpetuskõnelusi ristimispraktika üle, vt LK 39, ja alustades kõnelust ristijate traditsiooni kirikutega).
– Armulaual osalemise eeldused.
– Naiste ordinatsiooni (jätkates õpetuskõnelust Amet, ordinatsioon, episkope, §58–60).
– Konfirmatsioon ja konfirmeeriv tegutsemine.
Kaks esimest teemat peaksid olema prioriteet.
4.3. Kirikuosadus kui kasvava kujunemise osadus
(109) EKOE kirikuosaduse jaoks on olemuslik teostada jumalateenistuse, õpetamise, tunnistamise ja teenimise ning oikumeenilise vastutuse osadust ja toetada kirikute kokkuhoidmist. Selleks on tähtis tugevdada ka struktuure, milles kirikuosadust siduvalt elatakse ja kujundatakse.
(110) Leuenbergi konkordia allkirjastamise ja EKOE moodustumise tulemusel toimus paljudes kirikutes uusi arenguid reformatoorsete kirikutena. Mõnel maal (nt Holland, Saksamaa, Prantsusmaa) ühinesid kirikud või siis kujunesid vähemalt kirikute liidud, kus erineva usutunnistusega kirikud täidavad oma ülesannet ühiselt. Mõnes piirkonnas said alguse tähelepanuväärsed riigipiiriülesed koostööd, nt Ülem-Reini ääres.
(111) Selleks et tugevdada EKOE kirikuosadust tervikuna, tuleb mõtelda uute teede ja vormide üle, mis toetaksid kirikuosaduse siduvuse ja iga kiriku kui EKOE liikmeskiriku elu edendamist nende erinevates kontekstides, piiramata seejuures osalevate kirikute iseseisvust (vastuvõtuautonoomiat).
(112) EKOE jaoks on lisaks statuudile soovitatav kirikuosaduse harta, mis vajab veel väljatöötamist. Selles saab esitada seda, mis järeldub Leuenbergi konkordia abil tuvastatud üksmeelest evangeeliumis ja kirikute vastastikusest kirikutena tunnustamisest kirikute jumalateenistusliku, vaimse, teoloogilise ja diakoonilise ühiselu jaoks kirikuosaduses. Harta peaks kirjeldama kirikute vastastikust vaimset kohustuse võtmist viies juba nimetatud EKOE kirikuosaduse kogemusvormis.
(113) Kirikuosadus elab kontsiliaarsuse valmidusest (vt §80). Nõnda algatab täiskogu kontsiliaarseid protsesse, millel on kirikuosaduse teostamise jaoks keskne tähendus. Siia kuuluvad iseäranis õpetuskõnelused ja teoloogilised uurimisprojektid, mis teenivad osaduse süvendamise eesmärki. Dokumente arutatakse ja lõpuks võtab täiskogu need vastu. Isegi kui see ei toimu sinodaalse esindushääletamisega, toetavad need dokumendid siiski EKOE selget suunitlust ja siduvat orienteerumist nii sisse- kui väljapoole.
(114) Täiskogu rolli saab tugevdada esiteks sellega, et kirikute põhikirjades või kordades fikseeritakse kontsiliaarsete otsuste vastuvõtmise tähtsus kirikuosaduse süvendamise jaoks.
(115) Teiseks on täiskogu roll tugevdatav sellega, et kirikud leppivad kokku, et seovad delegaadi täiskogule saatmise sinodaalse otsusega või fikseerivad oma esindajate volitamise muul sobival viisil avalikult kirikujuhtimise protsessides.
(116) Tugevdamaks EKOE-s kontsiliaarse protsessi vastuvõttu õpetuse ja kirikliku praktika küsimustes, oleks abiks, kui kirjeldada kirikuosaduse hartas mitte ainult otsusekujundamise protsesse, vaid ka [nende] vastuvõtuteid kirikutes.
(117) Kirikukordade [resp põhikirjade – tlk] muutmise korral tuleks selgesti arvestada Leuenbergi konkordia ja EKOE-s eksisteeriva kirikuosadusega. Kirikud, mis on seni piirdunud mõningate administratiivsete regulatsioonidega, peaksid kaaluma kirikukorra sisseviimist, millest kirjeldatakse ja korraldatakse vastastikune vaimne kohustusevõtt erinevates kirikliku elu valdkondades.
(118) EKOE liikmeskirikute initsiatiivil on alates 2012 toimunud mitmed evangeelsete sinodisaadikute [resp kirikukogu saadikute – tlk] kohtumispäevad. Eesmärgiks oli süvendada EKOE kirikuosadust sinodaalsel tasandil ja avardada koostöövõimalusi. Kohtumispäevad on näidanud end olulise ja perspektiivika kirikuosaduse tugevdamise tööriistana, mil toimub sisemine suhtlus valdkondade ja teemade üle, mis määravad Euroopa ühiskondade tulevikku ja seavad nii kirikud edasiste proovikivide ette. Evangeelsete sinodisaadikute kohtumispäevi tuleks jätkata. Teemade kallal tehtud tööst tuleks anda aru täiskogule.
(119) Paralleelselt evangeelsete sinodisaadikute kohtumispäevadele saaks EKOE-s tugevdada struktuurset seotust nii kogudusetasandil kohtumistega kui ka liikmeskirikute juhtivate vaimulike korrapäraste kokkusaamistega.
4.4. Kirikuosadus kui tunnistamis- ja teenimisosadus tänapäevases Euroopas
(120) Leuenbergi konkordia on „Euroopa reformatoorsete kirikute“ dokument. Seetõttu on enesestmõistetav, et need kirikud seostavad oma ühist tunnistamist ja ühist teenimist alati ka Euroopa eripärase olukorraga. Euroopa on nende geograafiline, kultuuriline ja poliitiline kontekst. Nõnda on Euroopa ja Euroopaga seotud küsimused kujunenud 1989. aastal ületatud lõhestatuse ja sellega avanenud uue poliitiliste ja ühiskondlike tegevusväljade tulemusel üheks keskseks teemaks.
(121) Tänapäevase Euroopa inimeste taju iseloomustavad ühelt poolt suured lootused Euroopa võimalustele ja teisalt märkimisväärne skepsis ühenduses kõrgete ootustega Euroopa rahvaste koostööle. See on pinge, mis peegeldub ka EKOE kirikutes. Lootuse ja skepsise pinge on läinud aastate kriitiliste arengute käigus oluliselt kasvanud. Lootusest kantud vaatlusviisi näitlikustab [EKOE] Belfasti täiskogu (2001) programmiline nõue teha „evangeelsete kirikute hääl Euroopas selgemalt kuuldavaks“. Mure Euroopa tuleviku pärast avaldub [EKOE] Firenze täiskogu (2012) avalduses Euroopa kaasaegse olukorra kohta, mida iseloomustavad riikide finants-, majandus- ja riigivõlakriisi teravad probleemid. EKOE liikmeskirikud peavad resignatsiooni pooldavatele häältele astuma vastu julgustusega Euroopa riikide piireületavaks koostööks ja solidaarsuseks ning astuma vastu rahvusliku egoismi külge kinnistumisele. Euroopa üksteisemõistmise ja solidaarsuse ideest ja vaba demokraatia põhimõtetest kinnihoidmine on kirikuosaduse jaoks oluline katseväli.
(122) Tänapäevane Euroopa peab võitlema paljude keeruliste probleemidega, mida 1989. aasta järgses uue alguse eufoorias ei pidanud peaaegu keegi võimalikuks. Jugoslaavia kokkuvarisemise järgsed sõjalised konfliktid 1990. aastatel ja sõda Ida-Ukrainas näitavad, kui hinnaline on rahu ja kui väga tuleb selle nimel vaeva näha. Finants-, majandus- ja riigivõlakriis on teinud selgeks olulise lõhe Euroopa põhja ja lõuna vahel. Tohutud põgenike ränded, viimati Süüria kodusõjast, on Euroopa ühiskonnale dramaatiliseks proovikiviks.
(123) Keset neid kriitilisi arenguid ei saa EKOE liikmeskirikud hoiduda tunnistamast ja teenimast: evangeeliumi tunnistamine kutsub ja kohustab teenima õigluse, rahu ja loodu hoidmise nimel. Kristlased ja kirikud peavad moodustama Euroopas lepituse ning puudustkannatavate ja hädasolevate inimestega tegelemise võrgustiku. Nad teevad kõik, mis nende võimuses, et anda märku lepitusest ja hädas aitamisest ning seda kinnitada. Vaid nõnda saavad nad kriisi olukorras julgustada poliitikat vastutustundlikule tegutsemisele ja solidaarsusele põgenemisest, rändest ja vaesestumisest haaratud inimestega.
(124) Leidub eetilisi küsimusi, milles kirikud ei saa kõnelda ühe häälega ja ka ei pea seda tegema. Mõningate eetiliste küsimuste hindamine on tugevalt seotud kontekstiga; siin peaksid evangeelsed kirikud aktsepteerima mitmekesisust ja iseenda vaateviisist lahknevaid otsuseid. Eetilise erinevuse õigustatuse mõõdupuu on selle ühilduvus jumalateenistusliku osadusega (vt 3.1.6). Astudes välja rahu ja lepituse, nagu ka õigluse ja häda ja looduse hävitamise ületamise eest, peavad evangeelsed kirikud käima ühiseid teid, isegi kui kriitiliste nähtuste ja nende lahendamise hindamise puhul võivad olla õigustatud erinevad vaatlusviisid. Kes ootab, et EKOE liikmeskirikud kõnelevad ühe häälega, peab tegutsema selle nimel, et Euroopas saaks kuuldavaks evangeeliumi hääl.
(125) Alates 2009. aastast toimiv koostöö Evangeelsete Diasporaatalituste Töörühmaga Euroopas (AGDE) on oluline samm ühiste abistamistegevuste koordineerimisel; seda ühiskondliku ja diakoonilise ülesande täitmist tuleb jätkata, sellega seotud tegevusi süvendada ja üles ehitada. Samuti tuleb sihipäraselt edendada liikmeskirikute toetatud kirikutevahelise abi projekte. Diakooniline toimine on kiriku jaoks olemuslik.
5. Kirikuosadus kui ühine oikumeeniline kohustusevõtt
(126) EKOE näeb oma arusaama ühtsusest ja selle teostamisest kogu oikumeenilise liikumise teenimisena (vrd LK 46j). Nagu juba näidatud lõigus 1.4, on EKOE kaudu saavutatud osadus viinud paljudes kohtades märkimisväärsete edusammudeni ühtsuse teel. Ometi ei ole see protsess, nagu saab selgeks lõigus 3.3, vaadeldav lõppenuna. EKOE-s elatud kirikuosaduse mudel on juba toonud suuremal määral kui paljud teised oikumeenilised mudelid kaasa nähtavaid tulemusi ja paistab seetõttu iseäranis viljakana. Leuenbergi konkordia kohustab EKOE-d tooma oma arusaama kiriku ühtsusest ka edaspidi sisse üleilmsesse oikumeenilisse kõnelusse. See määrab EKOE konfessioonidevahelist tööd ka tulevikus, iseäranis ühenduses juba pikemat aega püsivate sidemetega nii anglikaani ja õigeusu kirikute kui ka Euroopa Baptisti Föderatsiooniga. 2013. aastal alanud konsultatsioonide sarjal roomakatoliku kirikuga on eriline tähendus, kuna siin on huvi keskmes kirikuosaduse mudeli oikumeeniline suutlikkus ja võimekus.
(127) Oikumeeniline kohustusevõtt, mis tuleneb kirikuosaduse arusaamast Leuenbergi konkordias, ei pea end viimsena kehtestama uute kiriklike liikumiste suhtes, nagu uusnelipühilased ja uusevangelikaalid nii EKOE kirikute hulgas kui väljaspool. Kohtudes selliste suundumustega, ilmneb, et paljud kirikud seisavad sarnaste oikumeeniliste ja eetiliste proovikivide ees. Vastuses saab nähtavaks oikumeenia võimekus 21. sajandi uutes tingimustes.
(128) EKOE ühtsusemõistmine prooviks on suhe teiste kohapealsete kirikutega. See on üldine kogemus, et kandvad põhimõtted näitavad oma tähendust alles tegeliku kohtumise kaudu teisega. Oikumeeniline protsess ei piirdu dokumentide vahetamisega, vaid toimub inimeste kohtumise kaudu, kellele Jumal kingib osaduse uue kvaliteedi (vrd 3.2.2). Siit tulenevad eripärased probleemid nii enamuskirikutele, mis jätavad oma asukohas teised liikmeskirikud lihtsalt tähelepanuta, kui ka vähemuskirikutele, mis mõnel juhul kalduvad teistest isoleeruma. Seal kus leidub toimivaid kohapealseid oikumeenia struktuure (kohapealsed kristlike kirikute koostöökogud / nõukogud vmt), peaksid EKOE kirikute kogudused töötama alati kaasa. Seejuures tõstatub alati küsimus, kuidas nad saaksid ühiselt osaleda kõneluses teiste kristlike kogudustega. Kohapealses ühtsuse lubamises saab kogetavaks ühtsus kui Jumala and.
(129) Paljudel EKOE kirikutel on kirikuosadus teiste kirikutega, mis ei kuulu EKOE-sse. Näiteks on osad kirikud nii EKOE kui ka Porvoo Osaduse liikmed. Osadel on eraldi lepingud anglikaani kirikutega. Teistel jällegi ei ole mingeid leppeid. Niimoodi tekkivad teisendid, mis puudutavad kirikuosaduse ulatust EKOE sees, tõstatavad küsimuse erinevate kokkulepete ühitatavuse kohta. Et esmapilgul paistab nii mõndagi olevat pinges, ei ole ühtsuseteel välditav. Täpsemal vaatlusel ei ole siiski tegu üksteist vastastikku välistavate mudelitega. Kuna Porvoo avalduse mudel on variant kiriosaduse ühtsusmudelist, ei konkureeri liikmelisused nt Porvoo Osaduses ja EKOE-s. Niivõrd kui see ei sea kahtluse alla EKOE-s saavutatud tulemusi, toetab paljude kirikute kahekordne liikmelisus oikumeenilise osaduse laiendamist ja süvendamist. EKOE ühtsusmudel ei ole suunatud status quo hoidmisele, vaid kõigi kristlaste osadusele.
(130) Sarnane on lugu üleilmsete osadustega. Osad [EKOE] kirikud on nii Luterliku Maailmaliidu (LWF) kui Reformeeritud Kirikute Maailmaosaduse (WCRC) liikmed. Teised on liikmed üksnes ühest neist maailmaosadusest või Metodisti Kirikute Maailmanõukogu (WMC) liikmed. Kolmandad jällegi ei kuulu neist ühessegi. Liikmeskirikute lojaalsust suhtes selliste maailmaosadustega ei tohi mängida üksteise vastu. EKOE oikumeeniline mudel soovib rikastada Luterliku Maailmaliidu, Reformeeritud Kirikute Maailmaosaduse, Metodisti Kirikute Maailmanõukogu ja teiste maailmaosaduste koostööd, toetudes EKOE-s juba elatud kirikuosadusele. Teed, mis on EKOE-s leitud, et jõuda kirikuosaduseni erinevates kontekstides ja usutunnistuse erinevate sõnastustega, võivad osutuda perspektiivikaks ka maailmatasandil. EKOE liikmeskirikud saavad tuua oma kogemused maailmaliitudevahelistesse dialoogidesse, et juba saavutatud teoloogilised tulemused võiksid kanda edasisi vilju.
Üheks näiteks on hiljuti avaldatud Luterliku Maailmaliidu ja Reformeeritud Kirikute Maailmaosaduse ühiskomisjoni aruanne Communion: On Being the Church [Osadus: Kirikuksolemisest], mis tuvastab luterliku ja reformeeritud kirikute puhul ühise arusaamise evangeeliumist ja ka konfessionaalsete identiteetide faktilise lepitatuse ning julgustab võtma ette praktilisi samme kirikuosaduse teostamiseks. Lähedus EKOE kiriku- ja ühtsusemõistmisele on seejuures ilmne.
(131) Leuenbergi konkordia allkirjastamisest saadik on EKOE kirikuosadus tugevasti arenenud. Saavutatud eesmärk peab aga elavaks jäämiseks pääsema mõjule üha uuesti. EKOE ajalugu võib julgustada juba saavutatu süvendamisele.
„Ajaloolise keskkonna, kirikute eluvormi ja korralduse muutused ei pea viima paratamatult identiteedi kadumisele, vastupidi: nad pakuvad võimalusi uutele vaimulikele kogemustele, kui kirikud elavad otsustavalt lähtudes oma alusest“ (JKK I.1.4).
Lisa: Õpetuskõneluse protsessis osalejad
(A) Algatusrühma liikmed (2013/2014)
Prof dr Michael Beintker, Münster (kaasesimees)
Prof dr André
Birmelé, Strasbourg (kaasesimees)
Dr Pawel Gajewski,
Firenze
Prof dr Bo Kristian Holm, Aarhus
Prof dr Leo
Koffeman, Amsterdam
Prof dr Friederike Nüssel, Heidelberg
Dr
Szilárd Wagner, Sopron
Kantselei poolt: prof dr Martin
Friedrich, Viin
(B) Elspeeti konsultatsioonilt osavõtjad, 5.–8. veebruar 2015
Superintendent dr Rainer Bath, Ühinenud Metodisti Kirik,
Saksamaa
Prof dr Michael Beintker, ettevalmistusrühm
Prof
dr André Birmelé, ettevalmistusrühm
Pastor Jana Daneckova,
Kesk- ja Lõiuna-Euroopa Evangeelne Metodisti Kirik
Õp dr
Jan-Dirk Döhlin, Westfaleni Evangeelne Kirik
Prof dr Martin
Friedrich, EKOE
Õp dr Pawel Gajewski, Valdeslaste Kirik
Jan
Gross, EKOE
Prof dr Bo Kristian Holm, ettevalmistusrühm
Õp
Fleur Houston, Ühinenud Reformeeritud Kirik
Praost Kristen
Jørgensen,
Taani Evangeelne Luterlik Kirik
Kaaspresident Christian Krieger,
Elsassi ja Lotringi Ühinenud Evangeelne Kirik
Õp dr Tomi
Karttunen, Soome Evangeelne Luterlik Kirik
Prof dr Leo
Koffemann, Evangeelne Kirik Hollandis
Õp Steffie Langenau,
Lippe Maakirik
Prof dr Michael Nausner, Kesk- ja Lõuna-Euroopa
Evangeelne Metodisti Kirik
Prof dr Friedericke Nüssel,
ettevalmistusrühm
Peasekretär dr Arjan Plaisier, Evangeelne
Kirik Hollandis
Õp dr Thomas-Andreas Põder, Eesti Evangeelne
Luterlik Kirik
Dr Thomas Schaack, Evangeelne Luterlik Kirik
Põhja-Saksamaal
Õp dr Otto Schäfer, Šveitsi Evangeelne
Kirikute Liit
Õp dr Susanne Schenk, Evangeelne Maakirik
Württembergis
Pastor Laurent Schlumberger, Evangeelsete
Kirikute Unioon Prantsusmaal
Anikó Schütz Bradwell, Šoti
Kirik
Õp Dirk Stelter, Hannoveri Evangeelne Luterlik
Maakirik
Õp dr Christoph Theilemann, Berlin-Brandenburgi ja
Sileesia Ülem-Lausitzi Evangeelne Kirik
(C) Redaktsioonirühma liikmed (2015–2018)
Prof
dr Michael Beintker, Münster (kaasesimees)
Prof dr André
Birmelé, Strasbourg (kaasesimees)
Prof dr Pawel Gajewski,
Terni/Rooma
Prof dr Bo Kristian Holm, Aarhus
Õp Fleur
Houston, Macclesfield
Ülemkirikunõunik dr Marreile Lasogga,
Hannover/Bensheim
Prof dr Friederike Nüssel, Heidelberg
Prof
dr Michael Nausner, Reutlingen/Uppsala
Prof dr Thomas-Andreas
Põder, Tallinn
Õp dr Susanne Schenk, Ulm/Tübingen
Kantselei
poolt: prof dr Martin Friedrich, Viin
Dokumendi 1. osa ja 2. osa on ilmunud ajakirja Kirik & Teoloogia eelmistes lehenumbrites.
Originaal: „Kirchengemeinschaft – Church Communion – Communion Ecclésiale“, Kirchengemeinschaft. Grundlagen und Perspektiven / Church Communion. Principles and Perspectives, koost. Mario Fischer, Martin Friedrich, Leuenberg Texte/ Leuenberg Documents nr 16, Leipzig: Evangelische Verlagsanstalt, 2019. Teksti on saksakeelsest originaalist tõlkinud Thomas-Andreas Põder ja toimetanud Urmas Nõmmik. Tõlge ilmub EKOE nõukogu loal ja koostöös EELK rahvusvaheliste ja oikumeeniliste suhete komisjoniga.
Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas (EKOE, vt www.leuenberg.eu) on Euroopa tähtsaim evangeelsete kirikute osaduskond, kuhu kuulub 94 kirikut ligikaudu 50 miljoni liikmega. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on 1973. aastal alguse saanud kirikuosaduse liige alates 1975. aastast. Ühinenud Metodisti Kiriku Põhjala ja Balti piiskopi piirkonna kirikuna on kirikuosaduse liige alates 1997. aastast ka Eesti Metodisti Kirik.
