Artiklid

Kirikuosadus – Church Communion – Communion Ecclésiale, 2. osa

Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas õpetuskõneluse tulemus

Vastuvõetud EKOE 8. täiskogul (2018)

Vaata saatesõna ja artikli 1. osa siit.

2. Teoloogilised alused
2.1. Kirik kui Kristuse ihu ja pühade osadus
2.2. Sõna ja sakramendi osadus
2.3. Usutunnistus, õpetus ja elu
2.4. Issanda söömaaja osadus ja kirikuosadus
2.5. Kirik ja kirikuosadus kui õigeksmõistusündmuse väljendus

3. Proovikivid: siduvus – vastuvõtt – katoolsus
3.1. Siduvus
3.2. Vastuvõtt (retseptsioon)
3.3. Katoolsus


2. Teoloogilised alused


2.1. Kiriku kui Kristuse ihu ja pühade osadus

(39) Kirik on oma olemuse poolest Kristuse ihu (1Kr 12:12j.27). Osaduses Jeesusega saavad inimesed osa osadusest Jumalaga ja üksteisega. Piibellik kõnelemine Kristuse ihust teeb selgeks, et kirikut leidub üksnes osaduses Kristusega kui selle peaga (vrd Ef 4:15j; Kl 1:18) ja et seega „kiriku ühtsuse alus pole mitte temas eneses, vaid Kristuses kui Vaimus kohalolevas ja toimivas kiriku Issandas“ (JKK I.2.1).

(40) Ehkki Leuenbergi konkordia ei ava õpetust kirikust, tähistab ta siiski oma eeldatud eklesioloogia aluse ja tuummõtte sellega, et rõhutab: „Kirik rajaneb ainuüksi Jeesusel Kristusel, kes kogub ja läkitab teda oma pääste kinkimisega kuulutuses ja sakramentides“ (LK 2; vrd LK 13). Kiriku osadus luuakse ja elab evangeeliumi kuulutuses ja sakramentide talitamises.

(41) Uurimuses Jeesuse Kristuse kirik avatakse seda, millele Leuenbergi konkordia osutab: kirik on osaduses Jeesusega kui kiriku peaga päästeandide osadus (communio [rerum] sanctorum) ja nii pühade osadus (communio [hominum] sanctorum) (vrd JKK I.1.3). Kirik on seda Püha Vaimu väes, mis elu andva Vaimuna mitte ei eralda, vaid ühendab inimese Jumalaga Jeesuses Kristuses ja üksteisega.

(42) Kirik on seega oma olemise eest tänuvõlgu kolmainu Jumala tegutsemisele, kes kingib Isana armastavalt Poja kaudu Vaimus oma loodutele nende olemise ja hoiab seda, ületab oma Sõna kaudu inimese võõrdumise Poja inimesekssaamises ja kiriku kogumises ning avab nõnda vabaduse Vaimus uue osaduse (vrd JKK I.1.1 ja I.1.4). EKOE jagab seda vaadet üleilmse oikumeeniaga: „Püha Kolmainsuse päästetegevus on kohase kirikumõistmise jaoks keskse tähendusega“ (Kirik. Teel ühise visiooni poole, Usu ja kirikukorra dokument nr 214, Genf: Kirikute Maailmanõukogu, 2013, §3). Selles mõttes on kirik Kristuse- ja Vaimu-osadus.


2.2. Osadus Sõnas ja sakramendis

(43) Evangeeliumis Jeesusest Kristusest kingib Jumal oma tingimatu armastuse ja tõotab õigust üksnes usus. Niisugusel viisil kingib ta uue osaduse endaga ja vabastab inimese võõrdumise ja Jumalale vastandumise olukorrast uuele elule ning „paneb maailmas alguse uuele inimkonnale“ (LK 10). Reformatoorses arusaamas evangeeliumist kui õigeksmõistmisest üksnes usust ilma tegudeta on evangeeliumi lepitav ja vabastav vägi uuesti maksvusele pääsenud. Selles seisneb reformaatorite püsiv üksmeel, millega Leuenbergi konkordia ühineb ja mis moodustab lähtekoha kirikuid lahutavate õpetuserinevuste ületamisel reformatoorsete kirikute vahel.

(44) Evangeeliumi õige jutlustamise ja sakramentide, ristimise ja armulaua seadmiskohase pühitsemise  kaudu juhatatakse inimesed osadusse Kristusega ja kogutakse kirikuks kui pühade/usklike osaduseks. Uus Testament kõneleb siinkohal uskujate koinonia’st, mis on ühtlasi koinonia nende Issandaga (1Kr 10:16j; vrd Ap 2:42). Üksnes osaduses nende Kristuses kingitud päästeandidega on kirik Jeesuse Kristuse kirik. Vastavalt rõhutab LK 2, toetudes CA VII-le, et üksmeel evangeeliumi mõistmises ja sakramentide pühitsemises on kiriku ühtsuse tarvilik, aga ka piisav tingimus.

(45) Piibellik mõiste koinonia (osadus) on omandanud keskse tähenduse kiriku elu ja ühtsuse ühise mõistmise oikumeenilisel otsimisel (vrd [Kirikute Maailmanõukogu] usu ja kirikukorra komisjon: Kirik. Teel ühise visiooni poole, §13). Kirik kui Kristuse ihu on osadus (communio) osasaamises ja osasaamise kaudu kuulutuse, ristimise ja Issanda söömaaja päästeandidest. Nende kaudu jõuab mitte ainult üksikisik jumalaosaduseni Kristuses. Veelgi enam liidetakse päästeandide kaudu ühtlasi [neist] osasaajad omavahel osadusse. Usus Kristusesse ei usalda uskujad mitte ainult seda, et Kristus laseb neil igaühel saada üksikult osaduse osaliseks, vaid nad teavad ühtlasi, et osadus kehtib ka ühenduses kõigi teiste inimestega, kes Kristusesse usuvad. Usus Kristusesse, kes on surnud kõigi eest, saavad teised seetõttu ligimesteks.

(46) Oikumeenilises liikumises on saksa keeles saanud valdavaks mõiste „Kirchengemeinschaft“ [kirikuosadus – tlk], et anda edasi ladina sõna communio. Nii on see mõiste jõudnud algselt saksa keeles koostatud Leuenbergi konkordiasse. Seejuures on oluline arvestada, et saksa keelest leiab nii communio kui ka communitas’e vasteks üksnes osaduse mõiste. „Kirchengemeinschaft“ tõstab esile communio ja sellega väljendatud eklesiaalse kvaliteedi [kirikliku iseloomu – tlk]. Prantsuse keel teeb vahet communauté ja communion’i vahel, inglise keel fellowship’i, community ja (ecclesial) communion’i vahel. Alates Leuenbergi konkordiast kasutati EKOE prantsuse tekstides „kirikuosaduse“ vastena mõistet „communion ecclésiale“, inglise tekstides aga mõistet „church fellowship“. Nõnda nimetati ka Leuenbergi kirikuosadust Leuenberg Church Fellowship. Seevastu teistes [ingliskeelsetes – tlk] oikumeenilistes tekstides, nii evangeelsete kirikute kui konfessioonidevaheliste kõneluste puhul, on saanud valdavaks mõiste „communion“ (vahel „ecclesial communion“, vahel „church communion“). Et vältida vääritimõistmist ja luua kooskõla rahvusvahelise oikumeenilise keelekasutusega, tuleks [ka EKOE ingliskeelsetes tekstides – tlk] edaspidi eelistada mõistet „church communion“.

(47) Üksmeel evangeeliumi mõistmises on evangeelse käsituse kohaselt konstitutiivne nii kiriku osaduse jaoks kui ka kirikute osadusele (vrd LK 6–12). Reformatoorse arusaama kohaselt toimub õigeksmõistmine sola gratia, sola fide, solo Christo ja solo verbo. Evangeeliumi ühise mõistmise äratundmise alusel oli võimalik Leuenbergi konkordia konsensusväidetes ületada kirikuid lahutavad sakramendimõistmise, kristoloogia ja predestinatsiooniõpetuse õpetuserinevused (vrd LK 13–28). Just selles ilmutab ennast õigeksmõistuõpetuse fundamentaalne tähendus.


2.3. Usutunnistus, õpetus ja elu

(48) Üksmeelt usus evangeeliumisse avatakse lähemalt õigeksmõistuõpetuses (vrd LK 8). Kuid osadus usus ei tekki mitte õpetusväidete kaudu, vaid evangeeliumi jumalateenistusliku kuulutuse kaudu Sõnas ja sakramendis, milles Jeesus Kristus saab Jumala Püha Vaimu väes ise kohalolevaks. Ehkki üksmeelt evangeeliumi mõistmises ei looda õpetusväidete kaudu, vajab see siiski lähemat õpetuslikku avamist ja kinnitust.

(49) EKOE-s mõistetakse osalevate kirikute usutunnistustraditsioonide mitmekesisust rikkusena. Reformatsiooniaja usutunnistuskirjades sõnastati reformatoorsed arusaamad erinevates piirkondlikes kontekstides ja spetsiifiliste küsimuseasetuste olukorras konkreetselt. Usutunnistuskirjad on osa reformatoorsete kirikute kujunemisest, mis näevad oma erinevates kujunemislugudes omakorda Jumala ettehooldust. Neile erinevatele usutunnistuskirjadele tuginemist tunnustatakse Leuenbergi konkordias sama usu tunnistusena ega nähta neid seetõttu kirikliku osaduse takistusena. Seda on kinnitanud senised õpetuskõnelused. Mitte üksmeel üksikutes usutunnistuse sõnastustes, vaid üksmeel evangeeliumi mõistmises on konstitutiivne osaduse jaoks Sõnas ja sakramendis.

(50) EKOE eripära erinevate usutunnistustega kirikute osadusena põhineb, esiteks, äratundmisel, et reformatoorsed usutunnistused on arusaamises evangeeliumis tõotatud õigeksmõistust üksnes usust ühte meelt ning väljendavad seda vastavalt kohale ja ajale erineval viisil. Teiseks põhineb see [kirikute osadus – tlk] kirikuid lahutavate õpetuserinevuste ületamisel, milleni jõuti Leuenbergi konkordias ühenduses sakramentide, kristoloogia ja predestinatsiooniõpetusega. Seni kuni üksikud erinevused õpetusväidetes ei sea üksmeelt evangeeliumi mõistmises kahtluse alla, ei takista kirikute usutunnistuste erinevus osadust, vaid väljendab legitiimset mitmekesisust.

(51) Kirikuosaduse teostamiseks on olemuslik, et aktuaalsete väljakutsete kontekstis ja suhestudes üksikute usutunnistustraditsioonidega süvendatakse pidevalt ja kinnitatakse üksmeelt evangeeliumi mõistmises (vrd LK 37j). Seda ülesannet täidavad õpetuskõnelused kui osa protsessist, milles teostatakse kirikuosadust erinevate usutunnistusega kirikute vahel.

(52) Seoses sellega, et tunnustatakse erinevat usutunnistuslikku pühendumust ja selle erinevat kaalu, tunnustatakse EKOE-s ühtlasi erinevaid korraldamisvorme kõigis kirikliku elu valdkondades. Kuid see eeldab, et iga kiriku kujundamine ja korraldamine vastab evangeeliumi kuulutamise ülesandele Sõnas ja sakramendis ja seega evangeeliumi enda sisule (vrd LK 12). Seetõttu kuulub suhtlus korraldamisvormide üle ja kriitiline teoloogiline (järele-)mõtlemine kirikuosaduse teostamise ja süvendamise juurde.


2.4. Issanda söömaaeg ja kirikuosadus

(53) Issanda söömaajal väljendub sisuküllasel meeleliselt kogetaval kombel uskujate osadus Kristusega ja üksteisega. Seal saab kohalolevaks ja kingib ennast ristilöödud ja ülestõusnud Kristus ise ja kinnitab osavõtjatele osadust enesega. Jeesuse Kristuse kohalolemise tõotus kehtib kõigile, kes kogunevad usus kõige erinevamais paigus Issanda laua ümber. Igal Issanda söömaajal on osalejad seotud kõigi teiste kristlike kogudustega, mille jaoks on Jeesus Kristus söömaajal saanud kohalolevaks ning saab kohaolevaks praegu ja tulevikus.

See tähendab EKOE kirikute jaoks, et mitte kõigi ristitute kutsumisest ühisele Issanda söömaajale, vaid hoopiski sellise osaduse takistamisest ja piiramisest tuleb anda aru kutsuvale Kristusele kui kiriku Issandale ja kõigile neile, kellele osadust keelatakse.

(54) Issanda söömaaja kui osaduse söömaaja toimumine on olemuslikult seotud kogu kristlaskonnaga.

Vrd selle kohta [Kirikute Maailmanõukogu] usu ja kirikukorra komisjoni [uurimusdokumenti]: Kirik. Teel ühise visiooni poole, § 22: „Kirik on katoolne Jumala piiritu headuse tõttu, sest Jumal „tahab, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele“ (1 Tm 2:4). Tänu Jumala eluandvale väele on kiriku missioon suurem kui mis tahes tõkked ning kirik kuulutab evangeeliumi kõigile rahvastele. Kus iganes on kohal kogu Kristuse müsteerium, seal on kirik katoolne (vt Antiookia Ignatius, Kiri smürnalastele, 6), nagu näiteks armulaua toimumisel. Kiriku olemuslikku katoolsust õõnestab see, kui kultuurilistel ja muudel erinevustel lubatakse kasvada lõhestavaks. Kristlased on kutsutud kõrvaldama kõik takistused, mis ei lase seda Püha Vaimu väes kirikule antud tõe ja elu täiust teostada.“

Issanda söömaajal ilmnevad kiriku katoolsus ja ühtsus erilisel viisil. Kirikuosadus ja Issanda söömaaja osadus tingivad üksteist vastastikku.

(55) Jeesuse Kristuse kirik eksisteerib osaduste osaduses. Kirikute piirkonnaülest, Issanda söömaajas avalduvat ühendatust Kristuse osaduses ei saa mõtelda millenagi, mis lisandub ühe kiriku kohalikule või piirkondlikule osadusele. Kristuse osaduses, mida vahendatakse evangeeliumi kaudu Vaimu väes, on kohalikuks kirikuosaduseks liidetud faktiliselt kokku mitte ainult üksikisikud, vaid ka nii piirkondliku kui piirkonnaülese tasandi kirikud omavahel.

(56) Kui EKOE kirikud kuulutavad omavahel välja kirikuosaduse, siis tahavad nad mõjuvalt väljendada, et nad eksisteerivad Jeesuse Kristuse kirikuna osaduste osaduses. Kuigi nende puhul on tegemist õiguslikult iseseisvate kirikutega, on nad Jeesuse Kristuse ühe kiriku osalised ja üheks selle kujuks. Kirikuosadus on „teotunnistus kiriku Kristuses usutud ühtsusest“ (vt „Leuenbergi aruanne“: Kirchengemeinschaft und Kirchentrennung. Bericht der lutherisch-reformierten Gespräche in Leuenberg [Schweiz] 1969/1970, väljaandes: E. Schieffer, Von Schauenburg nach Leuenberg, 1983, A41). Tunnistades kiriku ühtsust Kristuses antuna, näitab EKOE kaudselt oma loomust Kristuses, kes on pea, ja tema kaudu ühendatud osaduste osadusena, ja on nõnda kirik (vrd §81j).

(57) Jeesuse Kristuse kirikusse kuulumine sõltub puhtast jutlustamisest ja sakramentide seadmisekohasest talitamisest. Neist tunnusmärkidest on äratuntav üks, püha, katoolne ja apostlik ja nõnda tõeline Jeesuse Kristuse kirik (vrd JKK I.2.3). Kirikuelu juhtimisstruktuurid ja organisatsioonivormid peavad vastama neile tunnusmärkidele ega tohi neid varjutada. Kirikuosaduse kui osaduste osaduse jaoks on otsustava tähtsusega see, et arutatakse ja katsutakse omavahelises suhtluses läbi kiriku tunnistamise ja teenimise kujundamine ning antakse aru sellest, miks mingisugused struktuurid ja kujundamisvormid saavad olla toeks lokaalsele ja/või regionaalsele osadusele. „Vaimne osadus ajendab võimalikult suurele koostööle kirikusiseses elus ja tunnistuse andmises maailmale ja selle teenimises. See kohustab kõrvaldama teelt kõik, mis varjutab kirikuosadusega antud teotunnistust“ (Leuenbergi aruanne, väljaandes: Schieffer, A61)


2.5. Kirik ja kirikuosadus kui õigeksmõistusündmuse väljendus

(58) Jumala loov õigeksmõistmise tõotus üksnes usust Kristuse kaudu rajab ja avab inimese õige suhte Jumalaga ja ühtlasi inimeste tõelise omavahelise osaduse, pühitsetud elu. Kirik kui pühade osadus rajaneb Jumala õigeksmõistval tegutsemisel ja on ühtlasi osa sellest, kuivõrd kiriku ülesandeks on evangeeliumi kuulutamine Sõnas ja sakramendis. Ilma Jumala-poolse õigeksmõistmiseta ei pääse inimene. Seetõttu kuulub kirik nende sammude ritta, mida Jumal astub koos inimkonnaga pääste teostamiseks. Selles seisneb mitmeti väärkasutatud lause extra ecclesiam nulla salus [väljaspool kirikut ei ole päästet – toim] tõemoment.

(59) Evangeelse arusaama kohaselt on jumalateenistusele kogunenud kogudus kiriku elementaarne teostumisvorm [nn kohalik kirik – toim]. Kuid nii nagu iga kohalik kirik on oma olemasolu eest tänuvõlgu kolmainu Jumala õigeksmõistvale tegutsemisele, on ka kirikud kohalike kirikute osaduses, ja samuti erinevate kirikute kirikuosadused oma olemasolu eest tänuvõlgu sellele pääste vahendamise sündmusele.

(60) Iga kohalik kogudus, iga kirik ja kirikuosadus kannab tunnistamises ja teenimises vastutust kiriku ühtsuse, pühaduse, katoolsuse ja apostlikkuse eest. Reformatoorse arusaama kohaselt ei kanna sellist vastutust mitte ainult kiriku juhtkond või ametikandjad, vaid tota ecclesia [terve kirik – toim] ja seega kõik kiriku liikmed, igaüks omal viisil. See, mis kehtib ühenduses kohaliku kogudusega ja institutsionaalselt ülesehitatud kirikuga, kehtib ka ühenduses kirikuosadusega. Vastutus ühtsuse, pühaduse, katoolsuse ja apostlikkuse eest saab osaks kõigile communio liikmetele ja kirikutele ning jääb püsivalt nende ülesandeks. Vastavalt sellele kirjeldab kiriku-uurimus usutud kiriku omaduste seletuses ülesandeid, mis tulenevad iga kord nende [omaduste] tunnistamisest (vrd JKK I, 2.3). Sel viisil teeb see selgeks, et kiriku missiooni juurde kuulub kolmainu Jumala tegutsemisel rajaneva kiriku olemuse kogetavaks saada laskmine maailmas.

(61) Et kujundada sellist osaduse ühtsuse teenimise vastutust, on olulised suhtluse, otsusekujundamise ja hääletamise siduvad vormid. Üksnes nii on võimalik kanda hoolt ka selle eest, et üksmeel evangeeliumi mõistmises peab kirikujuhtimise ja eetika küsimustes vastu ega murene proovikivide ees.

Kõige brisantsemate küsimuste hulka, mis nõuavad üle maailma kirikute ja kirikuosaduste tähelepanu ja panevad osaduse vastupidavuse sageli proovile, kuuluvad praegu esiteks naiste ordinatsiooni teema, teiseks hinnang samasooliste kooselule ja selle õiguslik staatus üldiselt ning spetsiaalselt ühenduses [ordineeritud] ametikandjatega. Neis erimeelsustes saab nähtavaks, kui erinevalt mõistetakse ustavust evangeeliumile. Taustal mängivad oma rolli erinevad hinnangud kaasaja arengutele ja erinevad piiblihermeneutika vormid. Ühise arupidamise otsustav lähtepunkt peab ka siin olema õigeksmõistusündmus.

(62) Õigeksmõistmine üksnes usust, põhinedes üksnes kolmainu Jumala toimimisel, kingib arusaamise Jumala armastusest, avab inimesed osadusele Kristusega ja vabastab nad nõnda Jumala ja ligimese armastamiseks. Armastus võimaldab teise tunnustamist ja erinevustega elamist. Kristuse-osaduses olemise ja selles püsimise jaoks on olemuslik see, et tunnistatakse Jumala õigeksmõistvat tegutsemist ja selles avalduvat armastust jaatamise ja teenimise aluse ja mõõdupuuna ning ei taheta seada isepäiselt teisi mõõdupuid. Mis kehtib ühenduses üksikindiviidiga, kehtib ka ühenduses kirikutega: kirikliku ühiselu kujundamise kriteeriume tuleb läbi katsuda, lähtudes sellest, kas nad vastavad evangeeliumis ilmsiks saavale Jumala osadustahtele ning kas nad juhinduvad tahtest hoida usaldatavuse ja erinevuste loova kohtlemisega osadust.

(63) Kui kirik kui communio sanctorum [pühade osadus – toim] ja seega ka kirikute osadus rajatakse mingis kirikuosaduses kolmainu Jumala õigeksmõistva, pühitseva ja ühendava tegutsemisega, siis ei vaja selgitamist mitte osaduse tugevdamine ja hoidmine, vaid sellest eemaldumine. Äratundmine, et kiriku tõeliseks ühtsuseks piisab (satis est) üksmeelest evangeeliumi mõistmises ja sakramentide seadmiskohases talitamises, kohustab osaduse hoidmisele ja süvendamisele. See kehtib mitte ainult siis, kui tekivad konfliktid tõlgendusküsimustes, vaid ka siis, kui on ebaselge, kas üksmeel evangeeliumis on erinevuste tõttu nt eetilistes küsimuses ohustatud või kahtluse alla seatud. Satis est ei ole mõistetav arutelu piirava vormelina. Kehtib hoopiski vastupidine: just seetõttu, et üksmeel evangeeliumis on fundamentaalse tähtsusega, on vaja teha kõik, et ka konflikti olukorras hoida osadusest kinni ja töötada lahtiste küsimuste kallal edasi. Selles ja mitte osadusest lahti ütlemises teostub ustavus evangeeliumile ja seega kiriku apostellikkus.

(64) Uurimuses Jeesuse Kristuse kirik avavad EKOE kirikud üheskoos lähemalt oma arusaamist kirikust ja ameti tähendust kiriku kirikuks olemise jaoks. Ülesanne lasta kiriku olemusel saada tunnistamises ja teenimises kogetavaks, ajendab selle ülesande jaoks edasi arendama juba olemasolevaid struktuure, nagu täiskogu, nõukogu, eksperttöörühmad, õpetuskõnelused, koguduse tasandi kontaktid ja koostöö.


3. Proovikivid: siduvus – vastuvõtt – katoolsus


(65) Mõisted siduvus, vastuvõtt (retseptsioon) ja katoolsus võtavad kokku proovikivid, mille ees EKOE praegu seisab. Tegemist on reformatoorsete kirikute osaduse tugevdamise ja süvendamisega Euroopas, EKOE-s deklareeritud, elatud ja taotletud Jeesuse Kristuse kiriku ühtsuse teostamisega ja ka selle ühtsusemudeli usutavusega.


3.1. Siduvus

(66) Väitel, et Leuenbergi konkordia on siduv, on vaid siis tõeliselt mõtet, kui ühtlasi selgitatakse, kuidas on Leuenbergi konkordia siduv ehk mis on Leuenbergi konkordias siduv. Siduv on kirikuosaduse deklareerimine seni lahutatud traditsioonide vahel, mis tunnustavad ennast nüüd, oma erinevaks olemises Jeesuse Kristuse ühe kiriku tõelise väljendusena ja väljendavad seda sellega, et lubavad üksteisele kantsli- ja sakramendiosadust, ja on nõnda üheskoos kirik.[1]

(67) Seda siduvust kirjeldatakse Leuenbergi konkordias endas, kui omavahel seotakse tihedalt kolm sammu. Need kolm elementi on järgmised: a) evangeeliumi ühine mõistmine, b) selle tuvastamine, et ajaloolised õpetuslikud taunimised ei kõneta tänapäevast partnerit, c) vastastikune tunnustamine Jeesuse Kristuse kiriku tõelise väljendusena. Nii jõutakse kirikuosaduse deklareerimiseni ja see kirikuosadus leiab väljenduse ühises Sõna ja sakramendi toimetamises ning sellest tulenevas vastastikuses ametite tunnustamises. Siduvad ei ole a), b) ja c) kui sellised, vaid nende kolme dimensiooni koosmõju ja konkordias väljapakutud sõnastus. Nõustudes konkordiaga, nõustusid sellele allakirjutanud kirikute [üld-]sinodid (või vastavad kirikujuhtimise instantsid) nende kolme elemendi sõnastusega. Konkordia ja konkordiast välja kasvav EKOE deklareeris selle siduvaks ja otsustas niisiis konkreetse oikumeenilise ühtsusmudeli kasuks. See ühtsusmudel, mida tänapäeval kirjeldatakse sageli kui „ühtsust lepitatud erinevuses“, võeti sarnasel viisil üle teistesse oikumeenilistesse protsessidesse.

(68) Sama kehtib ühenduses teiste kirikuosaduse deklaratsioonide siduvusega, mille on Leuenbergi konkordiale alla kirjutanud kirikud teinud koos metodistidega või osad EKOE kirikud koos anglikaanidega.

(69) Seda erilist siduvust, millele Leuenbergi konkordia pretendeerib ja mis aastal 1973 kujutas endast midagi uut, ei panda alati tähele. Kindlasti sõnastataks tänapäeval üht-teist teisiti kui toona. Leuenbergi konkordia ei ole ka uus usutunnistuskiri (vrd LK 37). Üksikud sõnastused kui sellised ei ole tingimatult siduvad. Samuti ei pretendeeri konkordia sugugi täiuslikkusele. Isegi esitatud õige evangeeliumimõistmine omandab siduvuse koosmõjus teiste elementidega: õpetuslike taunimiste tabamatusega ja teise traditsiooni kirikuks olemise tunnustamisega tema erinevaks olemises. Kolme nimetatud elemendi sõnastus ja koosmõju peaksid seisma ka tänapäeval tsentraalsena ja siduvana keskpunktis.

Mitte ilmaasjata ei öelda: „erinevate usutunnistustega kirikud“ deklareerivad üksteisega kirikuosadust (LK 29, 37). Teravalt sõnastades: kirikuosadus on reformatoorse arusaama kohaselt alati ka usutunnistusosadus, usu tunnistamise osadus. Kuid usutunnistusosadus ei ole samastatav seotusega sõnastuselt identsete usutunnistuskirjade külge. Osade osalejate seotus teiste usutunnistuskirjade külge ei ole takistuseks ühise confessio [usutunnistuse – tlk] toimimisele selle täies mõõtmes: kui leiturgia [jumalateenistus], martyria [tunnistamine] ja diakonia [teenimine] (vt õpetuskõneluse tulemust Pühakiri – usutunnistus – kirik [ptk 7 – tlk]). Seotuses erinevate usutunnistuste külge on EKOE usutunnistusosadus. See on konkordia taotletud siduvuse tulem.

(70) Kui Leuenbergi konkordia siduvus seisneb selles, et „evangeeliumi mõistmise osas saavutatud üksmeele alusel lubavad erinevate usutunnistustega kirikud üksteisele osasaamist sõnast ja sakramendist ning püüdlevad võimalikult suure ühtsuse poole tunnistuse andmises ja maailma teenimises“ (LK 29), siis peab leiduma koht, kus see siduvus on verifitseeritav. Vastasel korral ei oleks see osadus kogetav. Konkordia teab seda. Konkordiast lähtuvalt on EKOE jaoks kujunenud viis verifikatsioonikohta: a) jumalateenistuse osadus, b) õpetamise osadus edasise teoloogilise töö kaudu, c) kasvava kujunemise osadus, d) tunnistamise ja teenimise osadus tänapäevases Euroopas, e) oikumeenilise vastutuse osadus (vt ülal 1.3 [ja 1.4 – tlk]). Need viis teenivad siduvust ja on kohad, kus see väljendub ja on verifitseeritav. Teistes kirikuosaduse deklaratsioonides on see sõnastatud sarnaselt.

(71) Erilist rõhku paneb konkordia edasisele teoloogilisele tööle. Seejuures ei ole tegemist ühise usutunnistuskirja väljatöötamise püüdlusega, vaid Sõna ja sakramendi ühises toimetamises väljenduva põhisiduvuse pideva verifikatsiooniga. Teoloogilisi küsimusi – vanu ja uusi –, millega ühenduses erinevad traditsioonid mõtlevad erinevalt, on vaja järjepidevalt käsitleda, et ükski neist ei muutuks kirikuid lahutavaks ja ei tühistaks nõnda konkordia siduvusust. Erinevused kuuluvad kirikuosaduse juurde. Ületada ei tule mitte erinevust kui sellist, vaid selle potentsiaalselt kirikuid lahutav iseloomu. Mingi erinevuse legitiimsuse kriteeriumiks on tuvastamine, kas see saab või ei saa tühistada osaduse Sõnas ja sakramendis. See kehtib põhimõtteliselt ühenduses iga dogmaatilise või eetilise küsimusega. Neid tuleb konkordia põhisiduvuse najal verifitseerida. Nõnda süvendatakse edasi evangeeliumi ühist mõistmist, katsutakse see läbi Pühakirja tunnistuse põhjal ja aktualiseeritakse (vrd LK 48). Kes oletab siin vähimaga piirduvat konsensust [sks Minimalkonsens], jätab arvestamata, et kirikuosaduse väljakuulutamise siduvusel on tagajärjed igale teoloogia ja kirikuelu valdkonnale. Siduvuse verifikatsiooni kohana mõistetakse ka võimet lasta sel [ühtsus-]mudelil kujuneda viljakaks kogu oikumeenia jaoks.

(72) See arusaam siduvusest tugineb reformatsiooni põhiotsuste ülevõtmisel oikumeenia konteksti.

(73) Pühakirjale toetumise näide on siin selgituseks. Seda, et Pühakiri on siduv ja autoriteetne, väidavad kõik. Otsustav on aga küsimus, kuidas ja miks on Pühakiri siduv. Klassikaline reformatoorne vastus kõlab: ta on siduv, kuivõrd ja kuna ta tunnistab evangeeliumi – Jumala tegutsemist pro nobis, mis on toimunud Jeesuse Kristuse inimesekssaamises, ristil ja ülestõusmises. Mitte Pühakirja kirjatäht, vaid selles väljenduv evangeelium on siduv. Sarnane on lugu ka usutunnistuskirjadega, mis ei ole siduvad juriidilise tekstina, vaid seetõttu, et nad näitavad kui norma normata [normeeritud norm – tlk] raami, milles tuleb igas uues olukorras lasta norma normans’il [normeeriv norm – tlk], evangeeliumil, ilma piiranguteta kõlada. Sellest lähtuvalt kujundatakse ja struktureeritakse iga meie kirikut omaette. Konkordia meetod [liikumisviis – tlk] ja siduvustaotlus on otseses analoogias nende meie kirikute põhiotsustega.

Referentstekstide siduvusega on üsna paljudel kirikutel probleeme. Pühakirja siduvust rõhutatakse muidugi kõikjal. Kuidas seda aga tõlgendatakse, on sageli vaieldav. Sama kehtib iseäranis ühenduses usutunnistuse ja usutunnistuskirjade siduvusega. Neid nähakse tihti ajalooliste tekstidena, mille siduvus on lõppenud. Niisugusel taustal on arvatavasti seletatavad mõned praegused raskused, just ka raskused jõuda õpetuse ühise siduva arenguni. Nii viib Leuenbergi konkordia siduvuse küsimus otseselt lahendamata küsimusteni iga omaette kiriku sees. Oikumeeniline töö osutub eksimatuks peegliks meie iga omaette kiriku sisemistele probleemidele ja mõjub tugeva impulsina, mis viib edasi arutelu referentstekstide siduvuse tähenduse ja rolli üle.

(74) Kasvav siduvus on Püha Vaimu tegu ja ühtlasi inimliku toimimise ja tahtmise väljendus. See ei teostu üleöö. Leuenbergi konkordia vastuvõtmise ajalugu igas kirikus omaette on parim kasvava siduvuse tõend. Tekst, mida alguses sageli vaidlustatakse, on aja jooksul omandanud tänapäevase suuresti vaidlustamata siduvuse. Kingitud ja väljakuulutatud osadus kohustab. Ühiselt asuti teele. Kujunes siduv traditsioon, mis on viinud kirikud uue teadvuseni ja millest kirikud ammutavad.


3.2. Vastuvõtt (retseptsioon)

(75) Vastuvõtt (retseptsioon) on protsess, millega mingi kirik või kiriklik traditsioon võtab omaks mingi tõe, mida ta ei ole ise endale andnud, kuid mida ta tunnustab ja võtab usu sõnastusena omaks. Vastuvõtt erineb kuulekusaktist, milles alam juhindub oma tahtes ja tegutsemises ülema legitiimsetest ettekirjutustest austusest tema autoriteedi vastu. Vastuvõtt eeldab nende vaba hindamist ja nõustumist, kellelt vastuvõttu oodatakse. Sellise protsessi osad ongi EKOE kirikud.

(76) Vastuvõtt ei saa piirduda nõustumise formaalse aktiga. Alles vaimne omaksvõtt, vastuvõetava kaasamine osaduse vaimsesse ellu, annab vastuvõetavale selle tegeliku autoriteedi. Oikumeeniliselt sõnastades: tegemist ei ole pelgalt informatsiooniga või ainult hinnanguga mingile dialoogitulemusele. Nii ei saa näiteks mingi õpetuskõneluse tulemuse vastuvõtt piirduda sellega, et kirikute sinodid [ehk kirikukogud – tlk] nende tulemustega formaalselt nõustuvad. Vastuvõtus loob teoloogiliselt siduv konsensus osaduse uue kvaliteedi traditsioonide vahel, mis olid lahknenud või vähemalt muutunud võõraks, ehkki nad apelleerisid samaaegselt evangeeliumile. See on Püha Vaimu tegu, et osa tulemusi pääseb aja jooksul kehtivusele, kujuneb alustekstideks ja omandab seega siduvuse (nt uurimus Jeesuse Kristuse kirik).

(77) Selline oikumeeniline vastuvõtuprotsess on täiesti võrreldav selliste kirikuloo protsessidega, milles on lokaalsed kirikud vastu võtnud kohaüleseid sinoditel ja kontsiilidel otsustatud avaldusi. Alles kohapealse vastuvõtu kaudu omandab mingi kontsiiliotsus oma konkreetse autoriteedi. Sellele lisandub, et õpetusotsused – näiteks esimeste kontsiilide omad – on olnud alati mõlemat: nii vastuvõtu lähtepunkt kui ka sihtpunkt. See kehtib ka ühenduses oikumeeniaga, milles on sageli vaja vastu võtta midagi, mis on kohapeal tegelikkus juba pikemat aega.

(78) Kohalike kirikute poolsel kontsiiliotsuste vastuvõtul (nagu nt esimeste sajandite usutunnistuste puhul) ja oikumeenilisel vastuvõtul, nagu see toimub EKOE-s, on olulisi erinevusi. EKOE kirikud võtavad vastu seda, et vastastikku tunnustatakse teist osadust selle teistsuguses olemises. See on ebatavaline protsess: tunnustada mingit kiriklikku traditsiooni tema teistsuguses olemises tõelise kiriku väljendusena. Kuid selline vastuvõtt on oikumeeniliselt otsustava tähtsusega ja see on positiivne proovikivi, mille ees EKOE kirikud seisavad. Vastuvõtt seisab iga päev uute ülesannete ees, mida ei saa lahendada üksnes pöördumise kaudu analoogsete olukordade poole ajaloos. Need ülesanded nõuavad loovust ja vajavad ka aega. EKOE kontekstis on sel teel astutud palju enam samme, kui sageli arvatakse.

Selline vastuvõtt hõlmab oma traditsiooni reformi, „minu“ veendumuste läbikatsumist või koguni modifitseerimist, nii nagu teistsugust hinnangut teise traditsiooni „tõele“; seda traditsiooni mõistab „minu“ kirik nüüdsest peale Jeesuse Kristuse ühe kiriku legitiimse väljendusena.

(79) Sellises toimimisviisis toimub tõeline lepitus. Vastastikune tunnustamine avab tee tegelikule ühisele elule – legitiimselt erinevate kirikute tõelisele osadusele mingis paigas. Nii on vormelis „Ühtsus lepitatud erinevuses“ eriline rõhk lepituse aspektil.

(80) Vastuvõtt nõuab erilist avatust kontsiliaarsusele [ehk sinodaalsusele – tlk]. EKOE-s toimub see täiskogu otsustamise ja osalevate kirikute sensus fidelium’i [usklike taju, usklike meeltlk] vahelises koosmõjus. Siin on kirikute sinoditel ja juhtkondadel eriline vastutus. Kirikuosaduse väljakuulutamisega on nad juba teinud otsustava sammu. Kuid sellega on asi saanud üksnes sissejuhatuse. Nüüd on vajalik seda kirikuosadust ka kirikute elus ja sinodite töös teostada. Leuenbergi konkordia teeb teadlikult vahet väljakuulutamise ja teostamise vahel; see vahetegemine struktureerib kogu konkordia teksti.

EKOE kontsiili ei ole kindlasti kunagi toimunud. Kuid kirikute sinodite või neile vastavate instantside otsusega kuulutada välja kirikuosadus ja seda teostada ei ole EKOE kirikute olukord enam kontsiilieelne, nii nagu [see on] enamikes teistes kirikutevahelistes oikumeenilistes dialoogides. EKOE olukord on kontsiliaarne, ka ilma ühise sinodita.


3.3. Katoolsus

(81) Kuna Jumala pääste on suunatud kogu maailmale, on tema rajatud kirik kõikehõlmav (katoolne) osadus. Selles on uskujad ristimise tõttu alati juba osalised. Katoolsus on ühtsuse, pühaduse ja apostlikkuse kõrval Jeesuse Kristuse kiriku olemustunnus. See üks kirik rajaneb kõiki inimesi hõlmava osaduse tõotusel. Katoolsus tähendab piireületavat ühist kirikolemist üle kõigi konfessionaalsete, etniliste, keeleliste ja rahvuslike piiride (vrd Gl 3:28). Üksnes katoolsuse teadvus annab kõigile oikumeenilistele püüdlustele mõtte.

(82) Katoolsus on ekstensiivne [laiuv – tlk] ühtsus. Leuenbergi konkordia on sellest teadlik ja väljendab seda sellega, et teostatud kirikuosadus tahab „teenida kõigi kristlike kirikute oikumeenilist osadust“ (LK 46). Seda kohustusevõtmist on alla kirjutanud kirikud arvestanud ja ellu viinud, esmalt dialoogid metodisti kirikutega ja osaduse laiendamisega Leuenbergi Osadusest EKOE-ks. Järgnevaks sammuks oli paljude EKOE kirikute dialoog anglikaanidega, mille tulemuseks oli mitmel pool kirikuosadus. EKOE näeb selle katoolse ühtsusemõistmise nimel vaeva ka dialoogis baptisti kirikutega, roomakatoliku kirikuga ja õigeusu kirikutega. Katoolsuse nimel pingutamine on seda hädavajalikum, kuna paljudes maades on tekkinud ja tekivad uued, enamasti nelipühi või evangelikaalse taustaga vaimsed liikumised (uusnelipühilased ja uusevangelikaalid) ja ulatuvad EKOE kirikutesse.

(83) Katoolsust tuleb EKOE-l pidada silmas ka ad intra [suunaga sissepoole – tlk]. Kirikuosaduse väljakuulutamisega on olulised katoolsuse mõõtmed juba olemas ja teostatud. Neid tuleb aga süvendata ja kindlustada ja arendada edasi elatud kontsiliaarsuse suunas. Ühtsus on intensiivne [elav – tlk] katoolsus. Kirikuosaduse teostamise edenemist peab saatma kasvav katoolsuse teadvus ja katoolsuse elamine igas üksikus EKOE liikmeskirikus.

(84) Katoolsus on EKOE kirikute jaoks teoloogiline proovikivi. Nende ühtsusemudel on midagi uut ka ühenduses katoolsuse kujundamisega. Möödunud aastakümnete vältel on palju toimunud. Siiski vajab see teoloogilist süvendamist:

(a) Traditsiooniliselt tagatakse paljudes kirikutes katoolsust piiskopiameti ja sellest tulenevate piiskoppide sinodi pidamisega. EKOE kirikud rõhutavad, et kirikute juhtimisametit teostatakse personaalselt, kollegiaalselt ja osaduslikult (vt JKK I.2.5.1.1). Seejuures omistub sinodaalsele juhtimisele eriline tähendus, ka kirikutes, mis väärtustavad personaalset piiskopiametit. Selles mõttes tõstatub sinodaalsete struktuuride küsimus ka kogu EKOE tasandil.

(b) Oma ühtsuse tagamiseks teevad paljud kirikud endale kirikukorra. See kirjeldab ja korraldab esmajoones vastastikkust vaimset kohustusevõtmist kohaliku kirikliku elu erinevates valdkondades ja erineb pelgalt administratiivsetest reeglistikest. Kui reformeeritud traditsioon arendas algusest peale „distsipliini“, siis ei olnud sellega sugugi mõeldud bürokraatlikku haldust, vaid vaimset distsipliini, kiriklikku korda, mille alusel võtavad ametikandjad oma ordinatsiooniga kohustuse, nii nagu nad seda teevad ka ühenduses usutunnistustega. EKOE jaoks tõstatub küsimus, kas ei ole vaja kirikukorra algmeid, et edendada EKOE katoolsust ad intra.

Kirikukord ei kuulu kiriku esse [(olemas)olemine – tlk], vaid bene esse [hästi olemine, heaolu – tlk] juurde. See ei ole niisiis samal määral tarvilik nagu evangeeliumikohaselt toimetatud Sõna ja sakrament. Kuid kirikutel tuleb hoolikalt arvestada ka seda, mis on bene esse. Põhikirja või (reformeeritud tähenduses) distsipliini, s.t vaimse korra puudumine viib sageli bürokraatlike reeglistike vohamiseni.

(85) EKOE sisene katoolsus põrkub ka konkreetsetele „mitteõpetuslikele“ raskustele, mis vajavad ületamist:

(a) Esimene raskus tuleneb üksikute kirikute murest kaotada iseseisvus. Leuenbergi konkordia rõhutab osalevate kirikute õiguslikku iseseisvust ja lükkab otsesõnu tagasi mistahes kujul ühtlustamise, mis toimuks nende elava mitmekesisuse arvelt (vrd LK 43, 45). Teist kirikut tuleb tunnustada tema teistsuguseks olemises tõelise Jeesuse Kristuse kiriku legitiimse väljendusena (vt [eespool] 3.2.). Ometi ei tähenda see endassetõmbunud partikularismi, mille puhul on iga kirik omaette iseendas piisav, olgu paiga, piirkonna või riigi tasandil. Osadus kohustab ning muudab seniseid viise, kuidas ollakse kohalik kirik.

(b) Teine raskus tuleneb väsimise ja harjumise ohust. Jäädakse rahule juba saavutatuga. Vastandumiste ajastute järel on jõutud sõbraliku koosolemiseni, ja on suur kiusatus sellega piirduda. See ei vasta EKOE arusaamale kirikuosadusest. Siiski ei ole alati aluseta teiste kirikute etteheide EKOE-le, et tema [ühtsus]mudel tähendab lõppkokkuvõttes seisakut ja senise olukorra säilitamist.

(c) Elatud katoolsuse kolmas raskus on EKOE sees seotud sellega, et mõnede kirikute sinodid ja juhtkonnad arvestavad oma otsustes liialt vähe EKOE kirikuosaduse kui tervikuga ja sellest tuleneva siduvuse ja kontsiliaarsuse kohustusevõtuga.

(86) Võime otsusekindlalt elatud katoolsuseks ad intra on see, millest sõltub EKOE ühtsusmudeli oikumeeniline usutavus ja selle võime esitada seda ühtsusmudelit kõneluses teiste kristlike kirikutega.



[1] Siinkohal asub inglise (ja prantsuse) tõlkes allmärkus saksa sõna „Verbindlichkeit“ kohta [järgnev märkus on tõlgitud inglise keelest – tlk]: saksa termin väljendab kokkuleppe, vastastikkuse suhtluse – antud juhul osaduse väljakuulutamise – kohustuslikku iseloomu (autoriteeti). Tegemist on uue sidemega, mis eksisteerib nüüdsest osapoolte vahel – usaldusega sidemega, mis ületab pelgalt formaalse või juriidilise mõõtme. Ladina obligare – tegusõnast ligare (siduma) – ja sellest tulenev kohustuse [obligation] mõiste ei ole väljendatavad inglise keeles või prantsuse keeles, kus neil mõistetel on tänapäeval teine tähendus. Algset tähendust kohtab üksnes haruldastes väljendites, mis on vahel pärit teisest ajastust, nagu näiteks noblesse oblige [seisus kohustab – tlk]. Muidugi võib selle uue reaalsuse väljendamiseks kasutada sõna „authority“ [autoriteet], niikaua kui peame meeles, et „authority“ juureks on ühest küljest „author“ [autor], kuid veelgi enam ladina tegusõna augere ’kasvama’. Kasutada võiks väljendit „mutual accountability“ [vastastikkune aruandmiskohustus – tlk], kuid see ei väljenda termini „Verbindlichkeit“ täit tähendust. Selle uue reaalsusega arvestamiseks kasutame järgnevas saksa terminit ja vahel sõna „authority“. Võib-olla saab kasutada väljendit „loyalty obligation“ [usaldatavuse kohustus] nagu seda kirjeldatakse John Kleinigi raamatus „On loyalty and loyalties: the contours of a prbolematic virtue“ (OUP 2014), lk 193jj.


Jätkub ja lõpeb peatükkidega Soovitused ja konkreetsed sammud ning Kirikuosadus kui ühine oikumeeniline vastutus ajakirja järgmises numbris.


Originaal: „Kirchengemeinschaft – Church Communion – Communion Ecclésiale“, Kirchengemeinschaft. Grundlagen und Perspektiven / Church Communion. Principles and Perspectives, koost. Mario Fischer, Martin Friedrich, Leuenberg Texte/ Leuenberg Documents nr 16, Leipzig: Evangelische Verlagsanstalt, 2019. Teksti on saksakeelsest originaalist tõlkinud Thomas-Andreas Põder ja toimetanud Urmas Nõmmik. Tõlge ilmub EKOE nõukogu loal ja koostöös EELK rahvusvaheliste ja oikumeeniliste suhete komisjoniga.


Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas (EKOE, vt www.leuenberg.eu) on Euroopa tähtsaim evangeelsete kirikute osaduskond, kuhu kuulub 94 kirikut ligikaudu 50 miljoni liikmega. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on 1973. aastal alguse saanud kirikuosaduse liige alates 1975. aastast. Ühinenud Metodisti Kiriku Põhjala ja Balti piiskopi piirkonna kirikuna on kirikuosaduse liige alates 1997. aastast ka Eesti Metodisti Kirik.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

Toeta ajakirja väljaandmist!
English