Esiletõstetud lood

Otsides jäävat rõõmu (Jh 20:19-20)

„Kui nüüd selsamal nädala esimesel päeval oli õhtuaeg ja seal, kuhu jüngrid olid kogunenud, olid uksed lukus, sest nad kartsid juute, tuli Jeesus, jäi seisma nende keskele ja ütles neile: „Rahu teile!” Kui ta seda oli öelnud, näitas ta neile oma käsi ja külge. Siis said jüngrid rõõmsaks Issandat nähes.”

Me tähistame täna Kristuse ülestõusmispüha ja teeme seda seekord teisiti, kui oleme teinud eales varem – raadio, televisiooni ja interneti vahendusel, sest on eriolukord, mille sarnast me ei ole varem eales kogenud. Võib-olla osaleb praegu jumalateenistustel rohkemgi rahvast, kui normaalses olukorras osales, aga on üks suur erinevus – jumalateenistustest osasaamine on praegu vaid vaimne, sest eriolukorra tõttu on rahvakogunemised keelatud ja ka jumalateenistused kvalifitseeruvad nendeks. Vaimulikud, kes praegu jumalateenistusi peavad, teevad seda ilma koguduse füüsilise osaluseta, olles suletud uste taga nagu jüngrid meie tänases loos. Me ei pruugi tunda otseset hirmu oma elu pärast, nagu seda tundsid Jeesuse jüngrid, aga me tahame kaitsta oma kaasinimesi võimaliku nakkuse leviku eest ja olgem ausad – küllap puudutab praegu ühiskonnas valitsev ärevus meid kõiki, seega ka vaimulikke. Meist keegi ei tea, kuidas haigus edasi kulgeb, kui kaua meil tuleb veel olla oma kodudes ja mis saab edasi. Oleme mures oma tuleviku pärast. Ja ometi on täna ülestõusmispüha, mis kõneleb meile suurest rõõmust – rõõmust, et inimeseks sündinud Jumal ei jäänud surma, vaid tuli sellest läbi, et anda meilegi rahu ja rõõmu, mis ei pärine sellest maailmast ja mida üksnes Jumal saab meile anda.

Kui ma mõtlen praeguse olukorra peale ja loen tänast evangeeliumiteksti, siis tunnen ma, et see kõnetab praegu eriliselt. Platon õpetab, et maised asjad on vaid taevaste asjade võrdpildid ja ka paljud vana- ja keskaegsed kirjaseletajad on näinud Piibli sündmustes pilte, mis viitavad vaimsetele asjadele – inimese olukorrale maailmas, tema suhtele Jumalaga. Nii on ka praeguse eriolukorraga ja tänase evangeeliumiga. Ilmselt on paljud teist lugenud Albert Camus’ romaani „Katk“. Romaan räägib Orani nimelist linna tabavast katkuepideemiast, mille tulemusena linn isoleeritakse muust maailmast ning kirjeldab suletud linna jäänud inimeste tundeid ja mõtteid, nende elu linnas, kus valitseb isolatsioon ja surmaoht. Romaan lõppeb küll sellega, et epideemia möödus ja inimesed juubeldasid, kuid raamatu viimane lõik kõlab nii:

„Kuulates rõõmukära, mis alt linnast kostis, möönis Rieux, et selle rõõmu kohal ripub alati ähvardus. Rieux teadis seda, mida rõõmustav rahvahulk ei teadnud ja mida võib raamatuist lugeda, nimelt et katkupisik ei sure ega kao iialgi, et ta võib kümneid aastaid magada mööblis ja voodipesus, et ta ootab kannatlikult tubades ja keldrites, kohvikutes, taskurätikutes, paberipahnas, ja et tuleb võib-olla päev, kus katk inimeste õnnetuseks ja õpetuseks oma rotid üles äratab ja saadab nad surema mõnda õnnelikku linna.“

Võidakse ju öelda, et koroonaviirus ei ole katk, aga paljud kahekümnenda sajandi teoloogid, nende seas Rudolf Bultmann, on näinud Camus’ katkus eksistentsiaalset allegooriat. Romaan maalib meie silme ette pildi inimeksistentsi ohustatusest, haprusest ja haavatavusest, mida iga õnnetus meile üha uuesti meelde tuletab. Ja just seda tuletab meile meelde ka praegune koroonakriis.

Aga ometi – on ülestõusmispühad, suur rõõmupäev ja nõnda olemegi olukorras, kus me tajume oma eksistentsi haprust ja tuleviku ebakindlust, kuid kuuleme ka sõnumit rõõmust, mis sai osaks Jeesuse jüngritele, kui nad olid suletud uste taga hirmust oma elu pärast ja kohtusid ootamatult Jeesusega, keda nad surnuks pidasid. Ja tundes ta ära, said nad rõõmsaks.

Meie tänane lugu on ühest küljest küll sündmuse kirjeldus, mis pandi kirja sel kujul, nagu me seda Johannese evangeeliumist loeme, ehk isegi ligi 70 aastat pärast selle toimumist, kuid mis ulatub paljude nimetute tunnistajate kaudu nendeni, kes seda sündmust reaalselt kogesid – nende samade jüngriteni, kes said rõõmsaks Issandat nähes. Kuid piiblitekstidel on tähendus korraga mitmel tasapinnal ja nõnda on ka meie looga. See konkreetsete jüngrite situatsioon, mida siin kirjeldatakse, on samal ajal ka võrdpilt inimeksistentsi kohta – meie eksistentsi kohta. Ka meie oleme otsekui jüngrid suletud uste taga, kes tunnevad ebakindlust ja ärevust, sest selleks on põhjust – vaid kergemeelsed ja vagatsejad võivad öelda, et seda ei ole. Ometi igatseme meiegi rahu ja rõõmu – kogu inimkond igatseb seda ja on seda alati igatsenud. Ometi me teame, kui raske on seda sageli leida. Me võime ju rõõmustada, et meie maa on pääsenud kergemini kui paljud teised, võime rõõmustada, kui oleme ise terved ja kui on terved meie lähedased. Kui meil on leiba ja tööd. Aga ometi – me teame, et ka siis, kui meie elus on väliselt kõik hästi (ja tegelikult ka – see ei ole illusoorne, nagu Dietrich Bonhoefferi meelest väidavad vagad silmakirjatsejad, kes ütlevad, et inimlik õnn on illusoorne), on meil ometi midagi puudu. Meil on puudu rahu, mis püsib ja rõõm, mis võib olla tugev ka siis, kui väliselt ei olegi selleks põhjust. Sellist rahu ega rõõmu ei ole selles maailmas ja seepärast saab selle meile anda vaid ülestõusnud Kristus, kelle riik ei ole sellest maailmast (Jh 18:36) ja kes ütleb: „Olge julged, mina olen maailma ära võitnud!“ (Jh 16:30). „Maailm“ (kr kosmos) ei tähenda Johannese evangeeliumis paljudes kohtades (ja nii ka osundatutes) füüsilist maailma, universumi, vaid kõike seda, mis meid Jumalast lahutab. Ka hirm ja ebakindlus oma eksistentsi pärast kuuluvad tolle „maailma“ juurde. Me ei pea seda „maailma“ eitama ega pidama seda illusiooniks, aga kohtudes ülestõusnud Issandaga võime meiegi kogeda, et tema kaudu on sisenenud „sellesse maailma“ miski meile hoomamatult suur, kindel ja igavene – ühendus Jumalaga, mis on jäädava rahu ja rõõmu allikas. Võime kogeda seda rahu ja rõõmu, kui kogeme või taipame, et vaatamata meie füüsilise eksistentsi ebakindlusele ja kaduvusele on miski meist võrreldamatult suurem ja võimsam, mis meid kannab – ka siis, kui väliselt puudub igasugune kindlus. Jeesus ütleb: „Maailmas on teil kitsikus, kuid olge julged – mina olen maailma ära võitnud!“ Olgu see tema sõna meile kindluse, rahu ja rõõmu allikaks ka nendel ülestõusmispühadel ja siis, kui astume pühadest argipäeva. Aamen.


Jaan Lahe (1971), dr. theol., on EELK Usuteaduse Instituudi piibliteaduste professor, Tallinna Ülikooli kultuuri- ja religiooniuuringute dotsent ning EELK Mustamäe Maarja Magdaleena koguduse abiõpetaja.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

Toeta ajakirja väljaandmist!
English