Loe dokumendi esimest osa siit ja teist osa siit.
3. Misjoni praktika
3.1. Misjon kui kogu kiriku ülesanne
3.2. Misjonikiriku tegevus
3.2.1. Tunnistav osadus
3.2.2. Oikumeenilineosadus
3.3. Misjoni uued proovikivid ja võimalused
3.3.1. Misjon „ilmamaa äärteni“
3.3.2. Misjon ja infotehnoloogia
3.3.3. Misjoni ressursid
3.3.4. Misjoni palverännak
Kokkuvõte
3. OSA
MISJONI PRAKTIKA
„Ja kui nad lähenesid külale, kuhu nad olid minemas, tegi ta, nagu läheks ta edasi. Aga nemad käisid talle peale, öeldes: „Jää meie juurde, sest õhtu jõuab ja päev on juba veeremas!“ Ja tema läks sisse, et nende juurde jääda. Ja see sündis, kui ta nendega lauas istus, et võttes leiva ta õnnistas ja murdis ning andis neile. Siis avanesid neil silmad ja nad tundsid ta ära. Ja tema kadus nende silmist. Ja nad ütlesid teineteisele: „Eks meie süda põlenud meie sees, kui ta teel meiega rääkis ja meile kirju selgitas?“ Ja nad tõusid ning pöördusid selsamal tunnil tagasi Jeruusalemma ning leidsid koos olevat need üksteist ja nende kaaslased, kes ütlesid: „Issand on tõesti üles äratatud ja on end näidanud Siimonale.“ Ja nemad ise kirjeldasid, mis tee peal oli juhtunud ja kuidas nad olid tema leivamurdmisest ära tundnud.“ Lk 24:28–35
3.1. Misjon kui kogu kiriku ülesanne
Kiriku jaoks tähendab misjon oma kutsumuse ustavat täitmist – Jeesuses Kristuses saabuvale jumalavalitsusele osutamist ja selles osalemist. Kiriku misjoni eesmärk selle kõigis eri vormides on maailma uuendada, lepitada ja võimestada. Misjon on Jumala and kõigile ristitud inimestele ja kirikule tervikuna: kogudustele, kohalikule kirikule ja kirikute ülemaailmsele osadusele. Misjonis osaleb kogu kirik (st iga liige), sest misjon ei ole üksnes väheste elukutseliste töötajate või mõnede rikkamate koguduste ja kirikute eesõigus. Arusaam asemike vahendusel toimuvast misjonist on Jumala missiooni raames tundmatu, st kirik saab oma misjoniülesande täitmist delegeerida sama vähe kui jumalateenistust ja sakramentide jagamist. Samuti on misjon kogu kiriku, mitte ainult üksikisikute kutsumus, ja seega kogu Jumala perekonna – läkitatute osaduse – vastutus.
Läkitatute (ja ka pühade) osadusest lähtuv misjonitegevus suunab kiriku ustava martyria teele, mida käies seisab ta igal pool ja igal ajal üheskoos ühises tunnistuses. Kui kirik tegeleb misjoniga kui osadus, mitte üksnes kui eraldiseisvate koguduste ja kirikute kogum, kasvatab see misjoni solidaarsust ja partnerlust ning vähendab konkureerimist ja raiskavat dubleerimist. Nii näiteks saavad kirikute osadusena Jumala missioonis osalevad luterlikud kirikud kasutada ühiseid misjoniressursse. Misjonitööd rikastavad otseselt ka kogu maailmas ja kristlaste eri põlvkondades saadud rohked kogemused.
Kuna inimeste tegelikust elukogemusest välja kasvavale usule kutsuv misjon peab olema kontekstitundlik, vastutab oma vahetus asukohas ja piirkonnas misjoni teostamise eest eelkõige iga kirik ise. Ent kiriku apostellikkuse ja katoolsuse tõttu ei tähenda ruumiline lähedus veel seda, et misjoni teostamine on kellegi ainuõigus. Misjon jääb osaks Jumala missioonist, mistõttu maailma eri paigus elavad kristlased või pered võivad saada sõsarkirikute kaudu Jumalalt kutse jagada misjonivastutust mõnes teises geograafilises asukohas või ühiskondlik-kultuurilises olukorras tegutseva kirikuga. Sellest aspektist on väga oluline rahvusvahelisele misjonipartnerlusele spetsialiseerunud ametikandjate roll ja väljaõpe. Samas ei tohiks teistes kultuuriruumides tegutsevate tunnistajate nimetamine misjonärideks, kaasteenijateks või nõustajateks tekitada olukorda, kus osadus jaguneb n-ö läkitatuteks ja vastuvõtjateks.
Kuna misjoni kontekstid muutuvad tänapäeval üha keerulisemaks, on sellealane partnerlus olulisem kui kunagi varem. Katsetatakse uusi partnerluse mudeleid, mis toetavad võrdset osalemist ja vastutuse jagamist. Põhja- ja lõunapoolkera riikide kirikutes räägitakse nüüd misjonist kui teeliste osadusest. Inglise keeles kasutatakse selle kohta sõna accompaniment, mis tuleneb ladina sõnast companio (kaaslane, kellega jagatakse leiba). Üheskoos misjoniga tegelevate kirikute jaoks tähendab see, et nad jagavad üksteisega kõiki oma ressursse. Nii nagu Emmause loos, jagavad teekaaslased üksteisega kõiki oma muresid, kannatusi, lootusi ja rõõme. Teelkäijatega liituv ülestõusnud Kristus võimestab ja uuendab teeosaduse kaudu nii kirikut kui ka maailma. Ajaloolistel ja struktuursetel põhjustel teostavad mõnes kirikus misjonit endiselt sõltumatud, ehkki kirikuga seotud organisatsioonid. Kui me lähtume eklesioloogilisest arusaamast, et misjon kuulub kiriku olemusse, siis vajaks see tava täiendavat ja sügavamat teoloogilist läbimõtlemist. Mõned misjoniasutused on juba kutsunud kirikut üles kiriku misjoneeriva olemuse üle põhjalikumalt järele mõtlema, et vältida rollide hägustumist ja Jumala missioonis osalemisest tulenevate kiriku ülesannete delegeerimist kellelegi teisele. Samuti tuleks arutleda selle üle, kuidas lõimida misjonitegevusi kohaliku ja rahvusvahelise tasandi kiriklikesse struktuuridesse ning kuidas koondada sõna ja teoga tunnistamine ühtsesse süsteemi.
3.2. Misjonikiriku tegevus
Misjonikiriku jaoks ei tähenda misjon üksnes mingeid konkreetseid (misjoneerivaid) tegevusi, vaid tegutsevat kirikut kui sellist. Jumala Sõnast võimestatud ja Vaimust juhitud kirik teab, et misjon tuleneb tema kui tunnistava osaduse olemusest. Kiriklik amet oma paljudes vormides mängib olulist rolli, et varustada kirikut misjoniks vajalike vahenditega, tegutsemaks jumalateenistusliku, kuulutava, teeniva, tervendava ja oikumeenilise osadusena.
3.2.1. Tunnistav osadus
Kirik kui tunnistav osadus osutab Kristuses maailma saabuvale jumalavalitsusele, kasutades kõiki talle Püha Vaimu poolt lahkelt jagatud vaimuande (charismata). 1Kr 12 järgi on kirik varustatud vaimuandidega osaduse tugevdamiseks (koinonia), evangeeliumi kuulutamiseks (kerygma) ning teenimiseks ja tervendamiseks (diakonia). Tunnistava osadusena ei saaks kirik ilma nende andideta ustavalt Jumala missioonis osaleda, vastasel korral saaks misjonist üksnes inimlik ettevõtmine. Misjonikirik on uuendavaks, lepitavaks ja võimestavaks misjoniks vajalike andidega varustatud (karismaatiline) kirik.
Jumalateenistuslik osadus
Jumalateenistusliku osadusena osutab kirik Kristuses saabunud Jumala armulise valitsuse tegelikkusele ja kohalolule, mis ühendab ja hoiab sõna ja sakramentide kaudu koos andestust leidnud patuste ustavat osadust. Palvetav, tunnistav ja pühitsev osadus kui selline on Jumala saabuva valitsuse märk.
Jumalateenistuslik osadus osutab ühtlasi tulevikule koos Jumalaga, olevikule lähenevale eshatoloogilisele tegelikkusele. Seega palub ja ootab kirik oma jumalateenistustel Jumala uue tegelikkuse saabumist. Kiriku olemuse ja ootuste tõttu saab kirik jumalateenistustest jõudu, et teostada maailmas uuendavat ja lepitavat misjonit. Seetõttu on väga oluline võtta jumalateenistuste ettevalmistamisel arvesse ka kiriku misjoniülesannet ja pidada meeles avatud külalislahkuse vaimulikku tähtsust.
Ülesehitav osadus
Ülesehitav osadus tähendab kiriku jaoks elu õppiva osadusena ja osaduses õppimist. Jumalarahva ettevalmistamine ja kujundamine misjoniülesande täitmiseks on kiriku misjoni oluline aspekt. Kiriku kui terviku ettevalmistamine misjoniks (Ef 4:11–12) hõlmab kristlikku usuõpetust ja teoloogiaõpet. Kristlik usuõpetus saadab inimest tema usuteel kogu elu jooksul. Mõned kirikud mõistavad kristlikku usuõpetust missioloogiliselt, lähtudes põhimõtetest, et laia haarde saavutamine eeldab süvenemist ja inimesteni jõudmiseks on vaja neid õpetada. Teoloogiaõpe on hädavajalik, et tagada kiriku lepitus- ja võimestusmisjonit tugevdavate holistlike ja prohvetlike teenimisviiside järjepidevus. Teoloogilistes õppeasutustes ja piiblikoolides viimasel ajal kasvanud misjoniteadlikkus on toonud kaasa muutusi ka õppekavades – misjoniteadust ei õpetata enam valikainena, vaid see on kõikides õppesuundades kohustuslik. See muutus ei vähenda kuidagi ülikoolide ja seminaride juures tegutsevate misjoniosakondade või -instituutide rolli. Vastupidi: nende tähtsus kiriku ülesehitava teenimise jaoks tuleb nii veel tugevamalt esile.
Jumalateenistusliku ja ülesehitava osaduse kõikide tegevuste keskmes on palve. Palve on vahend, mille kaudu kirik väljendab oma usaldust „kutsuva, läkitava ja saatva“ Jumala suhtes. Üha sügavam teadlikkus misjonivaimsusest aitab seda usaldust pidevalt uuendada ja tugevdada. Ent palve on ühtlasi vahend, mille kaudu Jumal toob maailma uuenemist, lepitust, võimestamist ja tervendamist (Mt 21:22; Jh 14:12–14, 15:16). Pühast Vaimust täidetud ja juhitud misjonikirik on palvetav kirik.
Kuulutav osadus
Misjonikirik on kuulutav osadus. Tal on edastada jõuline ja jõudu andev sõnum. Selle sõnumi keskmeks on Jumala lepitus ja pääste Jeesuses Kristuses ning seega osutab see sõnum ühtlasi Jumala armule, mille kaudu uuendatakse nii inimest tervikuna kui ka kõiki inimesi igal pool ja igal ajal. Misjonikirik on apostlik mitte üksnes seetõttu, et ta kuulutab talle usaldatud sõnumit, vaid ka selle pärast, et säilitab selle sõnumi puhtuse ja terviklikkuse. Saabuvat jumalavalitsust kuulutav sõnum on ühtlasi prohvetlik, kuna selles mõistetakse hukka nii rõhuvad, hierarhilised ja patriarhaalsed struktuurid ja hävitavalt vägivaldsed süsteemid kui ka patused suhted inimeste vahel. Sõnumi prohvetlik kuulutamine sunnib kuulutavat osadust oma konteksti pidevalt uuesti analüüsima ja määratlema.
Kuulutav osadus mõistab, et Kristuses saabuva Jumala armulise valitsuse sõnumit saab esitada erineval moel: sõnalise kuulutusena, elades vastavuses kutsele olla hea ligimene, diakoonia kaudu ning õigluse ja rahu eest välja astudes. Minevikus lähtusid paljud kirikud üsna piiratud misjonikäsitusest, mille järgi misjon võrdsustati sisuliselt evangeliseerimisega, uskmatuse ja usu kohtumisega. Kuigi kuulutus ja evangeliseerimine on tõesti misjoni tuumaks, on misjoni siiski midagi enamat. Alates 1970. aastatest on kirikutes, eriti lõunapoolkeral, kujunenud holistlikum ja hõlmavam misjonikäsitus. Kuulutav osadus annab rõõmusõnumist tunnistust nii sõna kui ka teoga: ta muudab evangeeliumis tõotatud elu inimeste jaoks nende oma kontekstis konkreetselt kogetavaks ja pakub laiemale kogukonnale võimalusi saada osa Jumala armulisest kutsest „pulmapeole“ (Mt 22:1–12).
Kuulutav osadus oskab kasutada erinevaid mooduseid, kuidas kutsuda inimesi saabuvast jumalavalitsusest osa saama. Nii on kirikud korraldanud „evangeliseerimiskampaaniaid“ staadionitel, telkides, tänavanurkadel või külast külasse ja ukselt uksele käies. Järjest enam kasutatakse tänapäevaseid tehnoloogiavahendeid: raadio, heli- ja videokassetid, televisioon. Paljud kirikud otsivad võimalusi, kuidas kasutada Jumala sõnumi levitamiseks tõhusalt internetti või telefoni. Kuigi sellised sidevahendid toimivad hästi selles mõttes, et nendega on võimalik jõuda suure sekulaarse kuulajaskonnani, on nad siiski pigem umbisikulised. Internetis luuakse küll „virtuaalseid“ kogudusi, kuid inimesed janunevad endiselt reaalse usuosaduse järele. Seetõttu peab kirik traditsiooniliste suhtlusvormide ja -vahendite kasutusvõimalused enda jaoks uuesti läbi mõtlema.
Üks tänaseni toimiv meetod on rõõmusõnumi vahendamine isiklikus suhtluses, silmast silma, ühe põlvkonna või kultuuri esindajatelt teistele. See meetod on avatud, paindlik ja kõigile kuulutajatele kättesaadav. Seda saab kasutada igal pool – kodus, tööl, õppimiskohas, reisil olles. Ent enda ümber vaadates näeb kirik kui kuulutav osadus, et mõnedes rikkamates ja sekulariseerunud riikides elavad kristlased kipuvad olema kõhklevad või tõrksad, kui neil tuleb teistega avameelselt oma usust rääkida. Kirik peab võtma ette oma konteksti, teoloogia ja teenimisameti põhjaliku uurimise, et selgitada välja põhjused, miks kristlased ei suuda oma kuulutamiskutsumust täielikult välja kanda.
Mõnel pool maailmas, kus holistlikku misjonit teostatakse inimeste isiklike vestluste kaudu, eelkõige nn kodukirikute liikumises ja karismaatilistes uuendusliikumistes, on kirikute liikmeskond tugevalt kasvanud. Näiteks Aafrikas kasvab luterlik kirik keskmiselt 300 000 liikme võrra aastas. Selle tagajärjel on tekkinud kirikus suur vajadus asjatundliku hingehoiu, usuhariduse ja struktuurse võimekuse järele. Ent samas on kuulutav osadus leidnud nende liikumiste näol tõhusa mooduse, kuidas olla seitsmel päeval nädalas kirikuna kogukonnas kohal.
Teeniv osadus
Misjonikirik on teeniv osadus, mis juhindub Issanda eeskujust ja tema sõnadest, mille kohaselt ta „ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest“ (Mt 20:28). Diakoonia kaudu väljendab kirik kui teeniv osadus Kristuses saabuvat jumalavalitsust konkreetselt inimeste igapäevaelus. Ühelt poolt on kirikud tegelenud diakooniatööga, pidades koole, haiglaid, laste- ja vanadekodusid. Vaatamata kasule, mida sellised teenimisvormid on ühiskonnale toonud, on neid mõnikord kritiseeritud kui „evangeliseerimist“, mille ainus eesmärk olevat „hingede võitmiseks“ inimesi meelitada. Kirik tunnistab oma teenimisviiside kaudu Kristuses saabuva jumalavalitsuse tegelikkusest, olenemata sellest, kas teenimine on suunatud laiemale kogukonnale või kiriku enda ülesehitamiseks. Samas tuleb kirikus olla teadlik, et taoline teenimine võib muutuda paternalistlikuks ja proselütistlikuks, mistõttu vajab see pidevat refleksiooni ja läbikatsumist.
Teiselt poolt on aga teeniv osadus ka tuntud tänu sellisele diakooniale, mis toimub sotsiaalteenuste kaudu ning on suunatud üksikinimeste või kogukondade kannatuste leevendamisele, et uuendada ühiskondlikke struktuure või kutsuda esile muutusi kogukondade elus. Põhieesmärk on jagada kõikide inimestega käegakatsutaval moel seda elu täiust, mida evangeeliumis on tõotatud, ilma et seda peaks tingimata mingil moel sõnades väljendama. Sellised teenimisviisid ei tähenda lihtsalt heategevust. Selle abil püütakse kogukonda ja ühiskonda uuendada, seista õigluse eest ning luua senisest erinevaid kestlikke kogukondi, mistõttu peab tegevus olema orienteeritud tulemustele ja olema teadlik oma mõjust. Tavaliselt toimub selline tingimusteta ja mittediskrimineeriv diakooniline teenimine kiriku arenguprojektide kaudu: hädaabi, humanitaarabi, katastroofijärgne taastamistöö, kogukonna arendamine, erinevad hooldustegevused.
Kriitikute arvates ei ole arengu mõiste kiriku misjoniga ühitatav, kuna see lähtub teatud läänelikust poliitmajandusteooriast, mille aluseks on üks kindel arusaam sotsiaalsetest suhetest ja modernistlik maailmakäsitus. Ent arusaam arengu tähendusest ja eesmärkidest on oluliselt muutunud. Uue arengukäsituse järgi on selle eesmärk indiviidi iseseisvumine ning ühiskonna uuenemine ja vabanemine. See hõlmab ka inimeste sotsiaalset, kultuurilist ja spirituaalset heaolu ning ei piirdu enam üksnes majanduslikule või ainelisele rikkusele keskendumisega. Selliselt uuenemise ja võimestamise protsessi osana mõistetud arengutöö on kiriku misjoni lahutamatu osa. Paljudes maailma paikades tunnustatakse kirikut kui teenivat osadust rohujuuretasandil selle eest, et ta suudab esile kutsuda sügavale ulatuvat ühiskondliku võimekuse kasvu ja uuenemist.
Tervendav osadus
Misjonikirik on tervendav osadus. Kirik on algusest peale mõistnud end osadusena, kes on kutsutud ja läkitatud kogukonda teenima tervendavalt (Mt 10:1,8; Mk 16:15–18), järgides oma Issanda eeskuju (Ap 4:30). Samuti mõistab kirik ennast kui ise tervenemise protsessis olevat osadust. Tervenemine toimub isiklikul ja ühiskondlikul tasandil. Misjonikirik on varustatud erinevate vaimuandidega inimeste tervendamiseks. Inimeste eest hoolitsetakse ning nende kehalisi, vaimseid ja isegi suhteprobleeme ravitakse kiriklikes meditsiiniasutustes. Haiglad, kliinikud ja kiirabi on vahendid, mille kaudu on kirik kogetavalt teostanud oma armastuse ja võimestamise misjonit. Üks tänapäeval kiriku ees seisvaid keerulisi probleemküsimusi on seotud HIV ja AIDSi teemaga. Koos erinevate kirikutega pandeemia vastu võideldes osalevad luterlikud kirikud põhja- ja lõunapoolkera riikides aktiivselt LML-i HIV- ja AIDSi-vastases kampaanias (vt „Compassion, conversion, care: responding as churches to the HIV/AIDS pandemic. An action plan of the Lutheran World Federation“, 2002 [„Kaastunne, pöördumine, hool: kirikud vastavad HIV- ja AIDSi-pandeemiale. Luterliku Maailmaliidu tegevuskava“]).
Samuti jätkab kirik apostlikku tervendamispraktikat palve ja käte pealepanemisega. Selles teenimises palutakse ravi ja tervenemise, heaolu ja terviklikkuse eest, aga põhirõhk on just terviklikkusel. See tähendab, et tähelepanu pälvib, hoolitsust saab ja uuenemisele on kutsutud isik tervikuna, koos kõikide oma suhetega.
Lisaks tegeleb kirik ka ühiskondlike probleemide ja haigustega. Ülesehitava, kuulutava ja teeniva osadusena töötab kirik selle nimel, et parandada neid sügavaid haavu ja püsivaid kannatusi, mida maailmas põhjustavad võimu- ja toorainejanu, eelarvamused ja vägivald. Veel 21. sajandi alguses kannavad paljud riigid kolonialismi, ideoloogiliste konfliktide, rassismi ja genotsiidi põhjustatud arme, häbi ja põlgust. Inimesed on toime pannud ja kannatanud metsikusi, põhjustanud ja talunud alandust, röövinud ja kaotanud ainelisi ja inimressursse. Tervendavasse osadusse kuuluvad inimesed, kaasa arvatud endised ohvrid ja tagakiusajad, soovivad sellistest valusatest mälestustest vabaneda. Mälestuste lepitamine, omaks võetud ajaloolise süü- ja häbitunde kõrvaldamine ning riikide, rahvaste ja kirikute jaoks ühise tee leidmine peaks olema kiriku misjoni jaoks eeloleva aastakümne suur ülesanne.
3.2.2. Oikumeeniline osadus
Misjonikirik on oikumeeniline osadus. Jumala missioonis osalev kirik hoolitseb maailma eest, sest see on tema oikos – majapidamine või kodu. Kiriku misjonit iseloomustab ka asjaolu, et see ei pärine küll sellest maailmast, aga see toimub maailmas ja koos maailmaga (Jh 17:15–18). Kiriku misjonitegevus puudutab oikos’e kolme aspekti: oikumeenilist, majanduslikku ja ökoloogilist. Oikumeenilise kodu avaram mõistmine tähendab ühtlasi dialoogilist tegevust: viljakat dialoogi kõikide inimestega, kes peavad Maad oma koduks.
Oikumeeniline tegevus
Iga tänapäeva üleilmastumise tingimustes holistlikku misjonit teostav kirik mõistab kiiresti, et misjon hõlmab „kogu asustatud maailma“, mitte üksnes selle teatud piirkondi, ning seda on kõige parem korraldada oikumeeniliselt, koos Jumala perekonna kõikide liikmetega konfessioonide eraldusjooni ületades. Kirikute suutmatus saavutada oma mitmekesisuses ühtsust või osaleda ühises misjonitegevuses on misjonikiriku usaldusväärsust vähendanud. Samuti mõjuvad kiriku elule ja tunnistusele halvasti rohkearvulised konfliktid ja lahkarvamused kirikute ja kiriklike organisatsioonide vahel. Tülis olevate leeride lepitamiseks kulutatakse energiat, aega ja ressursse, mida võiks selle asemel kasutada hoopis maailma heaolu suurendamiseks.
Misjonikirik kui oikumeeniline osadus peab kõige tähtsamaks eesmärgiks edendada oma kodus (oikos) rahu, õiglust, tervist ja elu täiust. Lepituse vaimust inspireerituna püüab ta prohvetlikult vastu seista maailma eri paigus kasvavale poliitilisele ja ühiskondlikule ebastabiilsusele ja vägivallale. Nii riiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil on kirikud julgelt olnud tülitsevate ja sõdivate poolte vahendajaks. Paljudel juhtudel on nad suutnud läbirääkimistelaua ümber kutsuda ka kõige sõjakamad osapooled, et saavutada klikkide vahel rahumeelne kokkulepe. Seega on maailma tervenemiseks tungivalt vaja, et kirikud süvendaksid isekeskis mõistmist, solidaarsust, kannatlikkust ja armastust. Kuna üks misjoni eesmärke on ka kiriku ühtsus, peab misjoniteema olema kristlike konfessioonide oikumeeniliste kõneluste keskmes.
Dialoogide pidamine
Kirik kui oikumeeniline osadus pöörab suurt tähelepanu teisi religioone ja veendumusi esindavatele inimestele, kes peavad seda maailma samuti oma koduks. Kiriku kestev töö uuenemise, lepituse ja võimestamise nimel väljendub ka erinevates religioonidevahelistes dialoogialgatustes, et kõneleda paljuusulises keskkonnas elavate inimestega.
Näiteks Malaisias peavad kristlased ja muslimid nn eludialoogi. Inimesed aktsepteerivad kogukonna igapäevaelus teineteist vastastikku kui usklikke, kes saavad üheskoos rahumeelselt elada ja suhelda. Aastatel 2002 ja 2004 korraldas LML Aafrikas rahu toetuseks tippkohtumised, kuhu kutsuti kõik usujuhid. Tippkohtumistel koostatud tegevuskava eesmärk on teha kogu mandril rahu nimel koostööd.
Indias on hakatud otsima võimalusi tuua erinevate usutraditsioonide esindajaid kokku diapraktika eesmärgil, et tegutseda solidaarselt õigluse edendamise, elukvaliteedi parandamise ja inimeste kannatuste leevendamise heaks.
Muudes paikades, näiteks Nigeerias ja põhjapoolkera riikide paljukultuurilistes linnades, on kristlased ja muslimid alustanud dialoogi vastastikuse mõistmise suurendamiseks. Teise poole usuveendumustest arusaamine aitab kasvatada vastastikust lugupidamist ja usaldust, mis omakorda soodustab ühiskonnas koostööd rahu ja arengu nimel. Samavõrd oluline on India religioonidevahelises dialoogis rakendatav „spirituaalne lähenemisviis“, mis paneb rõhku palvele ja meditatsioonile. Sedalaadi tegevused aitavad näitlikustada, kuidas austada iga inimese jumalanäolisust. Dialoog toimub igapäevaelu tasandil.
Veel üks tegevussuund on akadeemiline religioonidevaheline dialoog. Enamasti tegelevad sellega teadlased ja usujuhid. Sellel tasandil peavad dialoogipartnerid olema objektiivselt ja siiralt avatud teise poole esitatavate tõetaotluste suhtes ning kindlasti esineb ka poole vahetamise võimalus, kui esitatud väited peaksid kellegi usu aluseid raputama. Kiriku jaoks on see ühine tõeotsing usalduslik teekond tundmatusse, mis järgib kolmainsuslikku dialoogimudelit (vt LML-i publikatsiooni „Dialogue and Beyond“, märts 2003).
Lisaks on kirik alati kutsutud pidama dialoogi erinevate vabaühenduste ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega, et arutada inimeste heaolu ja ühiskondlike suhetega seotud olulisi teemasid. Uuenemine, lepitus ja võimestamine võivad ühiskonnas aset leida ja leiavad aset seeläbi, et kirik kohtub ja peab dialoogi sotsiaalsetele, majanduslikele ja ökoloogilistele teemadele keskendunud rühmadega.
Majanduslik tegevus
Kristlased järgivad oma ristimiskutsumust erinevates igapäevaelu valdkondades, sealhulgas ka majanduselus. Siin püüavad inimesed teenida elatist oma perele ja pidada ülal laiemat kogukonda. Probleem seisneb selles, et ebaõiglased struktuurid, mis on eriti tugevalt esile kerkinud majandusliku üleilmastumise tagajärjel, muudavad selle paljude jaoks järjest raskemaks. Seetõttu on oluline, et kirik kui oikumeeniline osadus tõstaks prohvetlikult häält rõhuvate ja ebaõiglaste struktuuride ja süsteemide vastu ning julgustaks samal ajal oma liikmeid, kellel on sellistele struktuuridele juurdepääs, poliitikat ja praktikat seestpoolt muutma.
Kirikud on teinud kohalikul, piirkondlikul ja rahvusvahelisel tasandil ühiselt plaane, kuidas tegutseda õigluse ja rahu tagamise ning vaesuse ja surmavate haiguste kõrvaldamise nimel. Oikumeeniline osadus teostab misjonit maailmas, mis on võimeline ennast mitmekordselt maatasa tegema ning ei näi olevat suuteline või valmis vaesust ja nälga kõikide inimeste elust lõplikult kaotama. Seetõttu palub kirik Jumalalt jõudu ja juhatust. Samuti otsib ta võimalusi, kuidas võimestada ebaõigluse ohvreid ning püüab ennetavalt leevendada uusliberaalse majandusliku üleilmastumise kahjulikku mõju.
Sellise ühistegevuse üheks näiteks on üleskutse „solidaarsuse globaliseerimisele“. Eesmärk on välja töötada ja edendada ühiseid strateegiaid vaeste riikide võlgade kustutamiseks, nõrkade majanduste kaitsmiseks võimsate rahvusvaheliste korporatsioonide eest ning alternatiivsete kaubanduslepete toetamiseks. Nende ja muude taoliste strateegiate aluseks on globaalse solidaarsusega kaasas käiva „vastupanuvaimsuse“ kasvatamine. Kirikud saavad tugineda oma vaimulikule pärandile, et vastu astuda valitsevale poliitikale ja praktikale, et koguduseelu kaudu valmistada oma liikmeid ette levinud eelarvamuste vaidlustamiseks ning teha oikumeeniliste, religioonidevaheliste ja kodanikuühiskonna partnerluste raames tööd majandusliku üleilmastumise kujundatud poliitika muutmiseks. Emmause tee lugu on nende probleemidega tegelevate kirikute jaoks kõnekas eeskuju (vt LML-i dokumenti „A Call to Participate in Transforming Economic Globalization“ (2002) [„Kutse osaleda uuendavas majanduslikus globaliseerumises, vt siit lk 113–124 – toim.] ja raamat „Communion, Responsibility, Accountability“ (2004) [„Osadus, vastutus, aruandmine]).
Ökoloogiline tegevus
Oikumeeniline osadus on sügavalt veendunud Jumala loodu headuses. Eelkõige on see Jumala loodu, mis kõikide inimeste koduna (oikos) tänumeeles vastu võetakse. Kiriku ökoloogilise misjonitegevuse esimene samm on pattude tunnistamine ja kahetsemine. Sajandite vältel on kiriku teispoolsusele suunatud mõtlemine ja loodu üle valitsemist rõhutav inimesekäsitus sillutanud teed looduse ekspluateerimisele ja hävitamisele. Meie oikos, Maa, vaevleb agoonias.
Tervendava osadusena peab kirik igal pool vaatlema kogu loodut evangeeliumi valguses ja otsima võimalusi planeedi tervise taastamiseks. Maailm ei ole pelgalt inimesi ümbritsev keskkond ega lihtsalt inimeste lunastuse näitelava. Pigem osaleb see iseseisvalt ja aktiivselt Jumala missiooni teostamises. Apostel Pauluse nägemuse järgi „loodu ise vabastatakse kord kaduvuse orjusest Jumala laste kirkuse vabadusse“ (Rm 8:20–21). Kirik kui ülemaailmseid võrgustikke omav oikumeeniline osadus peaks suurendama ja rohkem tähtsustama oma osalust planeedi taastamise protsessis ning püüdma takistada täiendavat ökoloogilist hävingut, mida põhjustavad näiteks fossiilkütuste kasutamine, mürgine reostus ja liikide hävitamine. Kirikul on tungivalt vaja võtta koos planeedi tervise pärast muretsevate kodanikuühiskonna ja vabatahtlike rühmadega prohvetlikult sõna, et paljastada ja hukka mõista meie kodu (oikos) vastu suunatud hävitustegusid. Kõik partnerid peaksid innustama ja rahaliselt toetama kohalikke ökoloogilisi taastamisprojekte. Ökoloogiline tegevus on tungiv misjonikutse meie kõikide jaoks.
3.3. Misjoni uued proovikivid ja võimalused
Misjoni kontekste käsitlevas osas on ilmekalt kirjeldatud neid probleeme ja võimalusi, mis kaasnevad misjoni muutunud kontekstidega. Kuna üleilmastumise tempo muutub tänu kõrgtehnoloogiale aina kiiremaks, on turupõhine mõtlemine ja sellega seotud tarbimiskultus nakatanud juba kõiki eluvaldkondi. On traagiline, et just üleilmastumist vedavad nähtused (nt jõukus, infotehnoloogia ja oskused) põhjustavad ühtlasi maailma lõhenemist, kuna enamikul inimestel puudub neile juurdepääs. Samuti on paradoksaalne, et kõrgtehnoloogilises, info- ja teadmusküllases maailmas on vägivald saavutanud enneolematu jõu ja ulatuse. Kontekstid on radikaalselt muutunud ning kuna misjon peaks olema alati kontekstitundlik, siis peab kirik oma misjonipraktikad üle vaatama, nendes inventuuri tegema ja need ümber kujundama, et need oleksid ka praegustes kontekstides aktuaalsed ja toimivad.
3.3.1. Misjon „ilmamaa äärteni“
Jeesus tõotas jüngritele, et nad saavad Püha Vaimu väes tema tunnistajateks „ilmamaa äärteni“ (Ap 1:8). Pärast seda on evangeeliumi kuulutatud kõigis kuues maailmajaos, aga endiselt leidub kohti, kus rõõmusõnumit Kristuses saabunud Jumala armust ei ole kuuldud ega vastu võetud. Nii põhja- kui lõunapoolkeral ei tunnista kaks kolmandikku maailma elanikest veel või enam Kristust kui Issandat ja Päästjat.
Ristiusu raskuskese nihkub järjest enam põhjast lõunasse ning varem kristlikuna tuntud riikide elanikkonna enamus on muutunud kiriku evangeeliumitunnistuse suhtes ükskõikseks või lausa vaenulikuks. Sellistes riikides on eluvaldkondi, kus Jeesust Kristust enam ei tunta. Misjonikiriku jaoks jäävad sellised kättesaamatud kohad või inimesed alati „ilmamaa äärteks“. Nad ei pruugi asuda geograafiliselt kaugel, aga nendega kaasnevad uued olukorrad pakuvad uusi ja keerulisi võimalusi anda tunnistust (martyria) ajaloo Issandast.
Alates 20. sajandi teisest poolest toimunud tehnoloogia arengu ja meelelahutustööstuse kiire kasvu tõttu on hakatud kirikut suurlinnade keskustest välja tõrjuma (nii otseses kui ka ülekantud tähenduses). Linnaelu ja ettevõtluse äärealadele tõrjutud kirikul pole olnud kuigi suurt mõju linnakogukondade elu ja tuleviku kujundamisele. Parimal juhul on kiriku misjon piirdunud juhatuse pakkumisega üksnes nendele inimestele, kelle jaoks linnaelu nõudmised on muutunud koormavaks. Milliseid uusi misjonivõimalusi pakuvad kirikule sellised kosmopoliitsed hiigellinnad nagu São Paulo, New York, London, New Delhi või Nairobi? Kuidas saab kirik taastada oma mõtestatud kohalolu ja linnaelule sisulist mõju avaldada?
Mõte ei ole selles, et kirik peaks hakkama linna või rahva elu mõjutamisel konkureerima poliitika, majanduse ja meelelahutustööstusega. Pigem võib kirik leida võimalusi selles, et olla kogukondade ja rahvaste kõrval „ilmamaa äärte“ valdkondades ja olukordades ning julgeda olla kirik seal, kus keegi veel pole käinud. Tegemist ei pruugi olla „kohtadega“ otseses tähenduses, vaid pigem teatud eluvaldkondade, huvirühmade või ideoloogiatega. Näiteks üks suur ühine nimetaja, mis inimeste elu tänapäeval mõjutab ja muudab, on kõrgtehnoloogia. Õigesti kasutades aitab kõrgtehnoloogia asju lihtsustada ja elusid päästa, aga mõnel juhul võib tehisintellekt võtta inimestelt nende väärikuse. Juba toimuvad teadusuuringud kõrgtasemel infotehnoloogia, geenimuundamise ja ohutute taastuvate energiaallikate valdkondades. Mida peaks misjonikirik tegema, et olla tehnoloogiate sünni juures kohal ja muuta neid inimlikumaks? Muidugi peab kirik väljendama eetilisi seisukohti ka tehnoloogia kasutamise kohta, aga sellest ei piisa. Kiriku misjoniülesanne eeldab ennetavamat kohalolu.
Kirikul on võimalus olla inimeste kõrval olukordades, kus neid ohustab järjest hoogustuv hävitav põrandaalune tegevus (nt uimastite, relvade, naiste ja lastega kauplemine, internetiporno), mis on laialt levinud, aga jääb valdavalt inimeste erasfääri ja on seetõttu raskesti ohjeldatav. Veelgi raskemini tabatav on inimeste ärakasutamine profispordis, spiritismis ja salajastes kultusühendustes (mis avaldavad rahvusvahelisele poliitikale märkimisväärselt mõju). Kirikul on igas asukohas või riigis väga hea võimalus selliseid „ilmamaa äärte“ alasid ära tunda ning nende jaoks sobivaid misjonitegevusi välja töötada.
3.3.2. Misjon ja infotehnoloogia
Kommunikatsiooni- ja infotehnoloogiate kiire areng mõjutab ka misjoni kontekste. Kirik peab järele mõtlema nende probleemide ja võimaluste üle, mida sellised muutused inimeste elu ja eriti kiriku misjoni jaoks kaasa toovad. Näiteks infotehnoloogia on täielikult muutnud seda, kuidas inimesed üksteisega suhtlevad, aga ka nende mõtlemise ja elamise viisi ning kogu üldist elukorraldust. Misjonikirik peab leidma uusi mooduseid, kuidas olla kirik.
Paljud maailma kirikud kasutavad juba internetti loominguliselt misjoni eesmärgil (nt kirikukaugetele inimestele mõeldud virtuaalsed või küberruumis tegutsevad kirikud; jumalateenistuste veebiülekanded netis surfajate jaoks). Ent kiriku ees seisev proovikivi on hiiglaslik. Nii internetti kui ka kõikvõimalikke elektroonilisi vidinaid (videomängud, DVD- ja CD-plaadid jne) kuritarvitatakse sageli vägivallakultuuri edendamiseks. Kuna need tekitavad sõltuvust, eriti noorte seas, mõjutavad need tugevalt kasutajate elamis- ja mõtlemisviisi. Lisaks peab kirik tõsiselt võtma internetikultuuri mõjul tekkivaid probleeme ühenduses teemadega, kuidas viljeleda teoloogiat ja teoloogilist haridust ning kuidas valmistada ristituid järgmiseks ja misjoniks. See on taas üks „ilmamaa äärte“ olukord. Nii nagu põhjapoolkera riikide teoloogiat mõõdeti kunagi selle järgi, kui hästi see vastas filosoofilistele eeldustele ja normidele, hinnatakse usuteadust nüüd selle põhjal, kuidas see suudab teaduse ja tehnoloogiaga sammu pidada.
Ülesanne ei seisne ainult selles, et tagada teoloogia ellujäämine internetikultuuris pidevalt toimuva andmete filtreerimise ning uue müügikõlbliku teabe otsimise tingimustes, vaid et kasutada infotehnoloogiat Jeesusest Kristusest rääkiva „vana“, kuid endiselt jõudu andva loo vahendamiseks. Infotehnoloogia kiire areng on suurendanud lõhet rikaste ja vaeste vahel: paljudel lõunariikide elanikel pole ikka veel olnud võimalust telefoniga helistada või arvutit kasutada. See olukord vajab tungivalt kiriku misjonistrateegiates kajastamist.
3.3.3. Misjoni ressursid
Misjonikutse on kiriku jaoks rõõmusõnum, mistõttu eeldab see kirikult hoolikat planeerimist. Kiriku misjoniressursside heaperemehelik kasutamine on misjoni planeerimise oluline osa. Misjoniks inim-, aineliste ja rahaliste ressursside eraldamine peaks olema kõrge prioriteediga eesmärk kiriku kõikidel tasanditel alates üksikkogudusest. Kuna misjon on kontekstitundlik ja seda teostab iga kirik igas paigas, täidavad kohalikud kogudused väga olulist ülesannet, eriti seoses misjoniressursside arendamisega. Koguduse tasandil misjoniressursside arendamisele suunatud tugev halduskava on alus, millele tuginedes on võimalik ületada sõltuvuse sündroomi, mis on suurte võlgadega riikides paljude kirikute teovõimet halvanud. Misjoni kontekstitundliku olemuse tõttu peaks iga kogudus ja kohalik kirik kavandama misjonitegevusi otstarbekalt, lähtudes olemasolevatest ressurssidest (nt inimesed, ainelised vahendid) ning otsima samal ajal võimalusi juurdepääsuks uutele ressurssidele (nt tehnoloogilised, rahalised). Kontekstitundlik ja tugevast heaperemehelikkuse vaimust kantud misjonitegevus võimaldab vältida imporditud lahendusi, millega kaasnevad suured üldkulud.
Lisaks peaks kirik oma misjoniressursside haldamise kava välja töötades tõsiselt otsa vaatama kiriku struktuuridele, et teha kindlaks, kas need soodustavad kiriku misjonit või mitte. Kiriku struktuurid peaksid olema paindlikud ja arvestama kiriku kontekstide ja tegelike ressurssidega ning mitte kopeerima välismaised struktuure. Jäigad ja liiga suure juhtimisaparaadiga kiriku struktuurid pärsivad kiriku elu ja misjonit nii, et misjon taandub üksnes kiriku struktuuride toetamisele. Paljud lõunapoolkera riikide kirikud sõltuvad endiselt välismaisest toetusest, mida kasutatakse valdavalt nende struktuuride ülalpidamiseks.
Misjoni teostamine kirikute osadusena eeldab, et kirikud kasutavad vastastikku üksteise misjonivara: vaimulikke, inim-, ainelisi ja rahalisi ressursse. Misjoni ressursid on eelkõige Jumala annid, mistõttu kõik kirikud on nende andide vastuvõtjad ja hoidjad. Seega avaldab kirikute vastastikune sõltuvus misjonis ühelt poolt võimestavat ja uuendavat mõju, kuna eeldab vastastikust usaldust ja aruandlust. Selle vastastikuse sõltuvuse eesmärk ei ole tagada kirikute endi heaolu, vaid suurendada nende võimekust ja pädevust misjoni teostamisel. Teiselt poolt puutuvad paljud lõunapoolkera riikide kirikud misjonit teostades kokku tohutute probleemidega (majanduskatastroofid, sõjad, ümberasustatud rahvarühmad, nälg jne), mille leevendamiseks ei piisa kohalikest ega riigisisestest vahenditest. Rikkamate riikide kirikud ning nendega seotud agentuurid ja misjoniosakonnad peaksid Jumala antud misjoniressursside hoidjana palves tõsiselt järele mõtlema „bilateralismi“ ja „multilateralismi“ teemade üle ning käsitama kirikute mitmepoolset vastastikust sõltuvust kui pakilist misjoniprobleemi. Uuendava, lepitava ja võimestava misjoniga tegeledes peaksid need kirikud ja nendega seotud asutused vaestelt riikidelt ja kirikutelt laekunud projektitaotlusi läbi vaadates vajadusel päevavalgele tooma ja kritiseerima kiskjalikku mõtteviisi, tarbimiskultusest lähtuvat keelekasutust ja turumajandusega kaasnevat dehumaniseerimist. Nad peaksid aitama luua misjoniosadust, millest saaks alternatiivne kogukond, lootuse sadam, mis annab üleilmastumise eri vormide kahjuliku mõju tõttu kannatanud inimestele jõudu ja tuge.
3.3.4. Misjoni palverännak
Uuemal ajal on palverännakute ja endasse vaatamise praktika saanud Euroopa kirikutes suurt tähelepanu. Tuhanded noored ja vanad mehed ja naised on võtnud oma tihedas graafikus aega, et saada ühe nädalavahetuse või nädala jooksul palvetades, Pühakirja lugedes, lauldes ja vaikuses olles (kuulates) vaimuliku kogemuse osaliseks. Minevikus tegid inimesed üksinda või väikeste rühmadena palverännakuid oma vaimulike vajaduste tõttu, ilma et misjon oleks olnud nende põhieesmärk. Sellegipoolest said nende teele jäänud kirikud ja inimesed nendelt samuti vaimulikku rikastust.
Palverännakute elustamine misjonipraktikana võiks olla tänapäeva kirikutele äärmiselt kasulik. Sellest võiks saada palverändurite jaoks praktiline võimalus, mille kaudu õppida, kogeda ja kasvatada solidaarsust. Nii võiks see olla tõhusaks „vastupanuvaimsuse“ kasvatamise ja edendamise vahendiks olukorras, kus kirik on materialismi, sekularismi ja tarbimiskultuse pideva surve all. Samuti oleks see suurepärane võimalus vastastikuseks vaimulikuks kinnitamiseks ning sõna ja teoga tunnistamiseks. Misjoni palverännakuid võib korraldada kohalikul, riiklikul, piirkondlikul ja ülemaailmsel tasandil ning põlvkondade ja konfessioonide piire ületades.
Misjoni palverännakute idee ja praktika aitab rõhutada sellist põhimõttelist arusaama kirikust, mille järgi kirik on pidevalt uuenev ja rändav kirik, mis käib Emmause teed. Misjonikirik on palverännul olev kirik. Kirik ei rända ainult paigast paika, vaid ka olevikust tulevikku ja praegusest ajastust Jumala uude aega. Rändava palverännukirikuna saab kirik Pühalt Vaimult väe tunda ära aja märke ja kuulutada prohvetlikult jumalavalitsuse saabumist (sellele osutada).
KOKKUVÕTE
Arusaam kiriku misjonist on Luterliku Maailmaliidu kirikute kogemustes ja praktikas läbi teinud olulisi paradigmanihkeid. Neljandal assambleel (1963, Helsingi) määratleti misjonit veel endiselt kitsas tähenduses kui uskmatute usku pööramisele suunatud tööd. Ent alates kuuendast assambleest (1977, Dar es Salaam) hakati misjonit mõistma ja praktiseerima holistliku tegevusena, mis hõlmab kuulutust, huvikaitset ja teenimist ning on suunatud inimesele kui tervikule ja kõikidele inimestele. Järjest enam tõsteti esile õigluse, rahu ja loodu väärikuse eest seismist e huvikaitset. LML-i rahvusvahelisel misjonikonsultatsioonil (1998, Nairobi) leiti, et misjoni oluline mõõde on uuenemine, ning 21. sajandi misjoni puhul peeti tähtsaks aspektiks ühist oikumeenilist misjonitegevust. Samas vaimus jätkates esitatakse käesolevas dokumendis arusaam misjonikirikust, mille järgi kuulub misjon lahutamatult Kristuse ihuks olemise juurde. Samuti rõhutatakse käsitust, mille kohaselt misjon tähendab osalemist Kristuses saabuvas jumalavalitsuses, inimestele kaasteeliseks olemist nende kontekstides ning uuenemisele, lepitusele ja võimestamisele keskendumist.
Need misjoni võtmesõnad – uuenemine, lepitus ja võimestamine – kirjeldavad tabavalt kiriku osalemist kolmainu Jumala kui Looja, Lunastaja ja Pühitseja missiooni täitmises. Samuti väljendavad need misjoni holistlikku ja kontekstitundlikku iseloomu: misjonis käiakse Püha Vaimu juhtimisel mööda „Poja teed“, mis on inkarnatsiooni, risti ja ülestõusmise tee. Misjon on kiriku olemasolu alus. See lähtub kiriku kui tunnistava osaduse loomusest, mis on Jumala armulise õigeksmõistu and misjoni jaoks ja sellesse kutsumine.
Selle dokumendi üks eesmärk on pakkuda luterlikele kirikutele abivahendit eneseanalüüsiks ja oma misjonitegevuse värskendamiseks kohalikus kontekstis. Et dokumenti sellise abivahendina kasutada, kutsutakse kirikuid rakendama oma tegelikus misjonipraktikas hermeneutilist spiraali. Oma misjoni sisuliseks värskendamiseks peavad kirikud misjoni konteksti, praktikat ja teoloogiat tõsiselt analüüsima.
Konteksti tuleb pidevalt uurida ja kirjeldada. Kiriku kõik tasandid on kutsutud leidma kohti, kus vajatakse uuenemist, lepitust ja võimestamist. Selle analüüsi käigus peab kirik asuma ebaõigluse ja vägivalla ohvrite poolele ning seega paljastama ja hukka mõistma kurjuse jõude ning olukordi, mis moonutavad ja rikuvad loodut ning muudavad ühiskonnaelu ebainimlikuks.
Kirik peab kriitiliselt üle vaatama selle, kuidas misjonit praktiseeritakse. Kas misjon on tõesti usust lähtuv tegevus, millega püütakse sihiteadlikult ühiskonna uuenemise, lepituse ja võimestamise poole, või on see lihtsalt harjumus? Kirik saab käesoleva dokumendi valguses hinnata, kui holistlik ja kontekstitundlik tema misjonitegevus tegelikult on. Nii võib kirik korraldada oma misjonipraktika põhjaliku hindamise, et teha näiteks kindlaks, kas kõikehõlmavas misjonis osaleb kogu kirik või kas misjoni erinevad elemendid (nt kuulutus, teenimine, huvikaitse ja loodu eest hoolitsemine) avaldavad uuendavat, lepitavat ja võimestavat mõju. Samuti võib hinnata, kas misjoni jaoks on olemas kohalikud ressursid. Nii saab kirik leida misjoni jaoks uusi võimalusi ning teha kindlaks, milliseid ressursse ja partnerlusi ta vajab nende võimaluste tõhusaks kasutamiseks.
Lõpetuseks kutsutakse selles dokumendis kirikut pidevalt reflekteerima oma misjoniteoloogia üle. Teoloogia peaks andma kirikule jõudu selliseks misjoniks, mis juhib tähelepanu Kristuses saabuva jumalavalitsuse tegelikkusele ja võimaldab selles osaleda. Kasutades misjoni kirjeldamiseks Emmause tee kujundit, et osutada misjonile kui koos rändamisele, teeliste osadusele, kutsub see dokument luterlikke ja teisi kirikuid tegelema teoloogiaga, mis lähtuks nende kontekstuaalsest misjonikogemusest. Üksnes selline teoloogia suudab anda kirikutele tuge, et nad teostaksid oma holistlikku misjonit kui teeliste osadust inimestega igas paigas nende pidevalt muutuvates kontekstides – nii et see oleks uuendav, lepitav ja võimestav misjon.
„Te saate väe Pühalt Vaimult, kes tuleb teie üle, ja te peate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kogu Juuda- ja Samaariamaal ning ilmamaa äärteni.“ Ap 1:8
Originaal: Mission in Context: Transformation, Reconciliation, Empowerment. An LWF Contribution to the Understanding and Practice of Mission, toimetamine: Jack Messenger, Luterliku Maailmaliidu misjoni- ja arenguosakond, 2004. Tõlkinud Alar Helstein, sisuliselt toimetanud Thomas-Andreas Põder, keeleliselt toimetanud Karin Kallas-Põder. Tõlge ilmub Luterliku Maailmaliidu loal ja koostöös EELK konsistooriumi välissuhete komisjoniga.
Luterlik Maailmaliit – luterlik osadus – ühendab maailma luterlike kirikute enamikku: 148 kirikut 99 maalt kokku enam kui 75,5 miljoni liikmega. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on liige 1963. aastast, väliseesti luterliku kiriku kaudu ka asutajaliige (1948). Vt ka: Luterlik Maailmaliit, Kirik & Teoloogia nr 111/ 24.1.2014.
