Artiklid

Misjon kontekstis: uuenemine, lepitus, võimestamine (1. osa)

Sisukord

Eessõna
Tänuavaldus
Sissejuhatus
1. Misjoni kontekstid
1.1. Misjoni kontekstide eristamine ja kirjeldamine
1.2. Kontekste määratlevad hääled
1.3. Maailmas toimuvate muutuste mõju üleilmsetele ja kohalikele kontekstidele
1.3.1. Üleilmastumise mitmetahuline mõju
1.3.2. Tehnoloogia
1.3.3. Tervis
1.3.4. Vägivald maailmas
1.3.5. Religioon, kultuur ja poliitika
1.4. Kontekst ja teoloogia
2. Misjoniteoloogia
2.0. Sissejuhatus
2.1. Jumala missioon
2.1.1. Jumala missioon loojana
2.1.2. Jumala missioon lunastajana
2.1.3. Jumala missioon pühitsejana
2.2. Kirik missioonil ehk misjonikirik
2.2.1. Misjon kuulub kirikuks olemise juurde
2.2.2. Misjon toimub Sõna jõul ja Vaimu juhatusel
2.3. Misjoni teoloogilised mõõtmed
2.3.1. Misjon kui uuenemine, lepitus ja võimestamine
2.3.2. Misjon kui holistlik kontekstitundlik tegevus
2.4. Teoloogia, kontekst ja praktika
3. Misjoni praktika
3.1. Misjon kui kogu kiriku ülesanne
3.2. Misjonikiriku tegevus
3.2.1. Tunnistav osadus
3.2.2. Oikumeeniline osadus
3.3. Misjoni uued proovikivid ja võimalused
3.3.1. Misjon „ilmamaa äärteni“
3.3.2. Misjon ja infotehnoloogia
3.3.3. Misjoni ressursid
3.3.4. Misjoni palverännak
Kokkuvõte


EESSÕNA

Tänapäeval on iga organisatsiooni jaoks äärmiselt oluline oma olemasolu eesmärki võimalikult selgelt sõnastada. Sellise pideva enesemääratlemise ja uuesti määratlemise vajadus on tingitud meie ühiskonna kõigis valdkondades keerukaid arenguid põhjustavatest kiiretest muutustest.

Kirik on Kristuse ihu, mille olemasolu eesmärk on osaleda Jumala töös, millega ta teostab oma kavatsust maailma jaoks (Jh 3:16). Luterliku Maailmaliidu käesolev dokument „Misjon kontekstis: uuenemine, lepitus, võimestamine – LML-i panus misjoni mõistmisesse ja praktikasse“ on püüd rikastada käimasolevat oikumeenilist mõttevahetust selle üle, mida tähendab meie pidevalt muutuvates oludes kirikuks olemine.

Selle aluseks on kirikute, misjonipraktikute, õppurite, ilmikute ja kiriku esindajate kogemused, mis on saadud luterlikus osaduses erinevaid ülesandeid täites. Samas ei pretendeeri see täielikkusele, vaid võiks pigem innustada iga lugejat ja kogudust mõtestama siin loetut oma kontekstis.

Soovitan seda teile, kõigile ristiinimestele kirikus ja ühiskonnas.

Õp dr Ishmael Noko

peasekretär

Luterlik Maailmaliit


TÄNUAVALDUS

Lähtudes 1998. aasta oktoobris Keenias Nairobis toimunud LML-i kirikute misjonikonsultatsiooni soovitusest, otsustas LML-i nõukogu oma 1999. aasta juunis Slovakkias Bratislavas toimunud koosolekul töötada ümber LML-i misjonidokumendi „Üheskoos Jumala misjonis: LML-i panus misjoni mõistmisse“ (avaldatud 1988. aastal). Uue redaktsiooniga töötamiseks moodustati 2000. aastal töörühm, kus olid esindatud LML-i kirikud seitsmest piirkonnast (Etioopia Evangeelne Kirik Mekane Yesus, India Ühendatud Evangeelne Luterlik Kirik, Singapuri Luterlik Kirik, Brasiilia Luterliku Usutunnistuse Evangeelne Kirik, Ungari Evangeelne Luterlik Kirik, Soome Evangeelne Luterlik Kirik, Baieri Evangeelne Luterlik Kirik), samuti misjoniosakonnad/-seltsid (Rootsi Kiriku rahvusvahelise misjoni ja diakoonia osakond, Ameerika Evangeelse Luterliku Kiriku globaalse misjoni osakond, Saksamaa kirikute misjoni- ja teenimiskoostöö komisjon (AKZMD), Soome Evangeelne Luterlik Rahvamisjon) ja seotud arenguagentuurid (Saksamaa Brot für die Welt [Leib Maailmale], Kanada Luterlik Maailmaabi). Töörühma viis liiget moodustasid tuumikrühma, kes tegelesid otseselt teksti koostamisega. Töörühma koosolekud toimusid ajavahemikul 2000–2003 kord aastas, et arutada sagedamini koos käinud tuumikrühma töö tulemusi. Tuumikrühm sai innustust ja inspiratsiooni 2001. aasta märtsis Berliinis toimunud misjonikonsultatsioonilt, kus osalenud teoloogid, misjonipraktikud ja oikumeenilised partnerid otsisid 21. sajandi misjonimõistmise ja -praktika jaoks uusi suundi.

Esimene mustand (A) esitati misjoni- ja arenguosakonna programmikomiteele arutamiseks ja kommenteerimiseks 2002 wallpaper animals for free. aastal ning seejärel saadeti see täiendavate arvamuste ja kommentaaride saamiseks liikmeskirikutele, teoloogilistele õppeasutustele, misjoniseltsidele ja seotud agentuuridele. Täiendatud mustandit (B) tutvustati nii assamblee piirkondlikel eelkonsultatsioonidel kui ka LML-i 10. assambleel. Seejärel kirikutelt ja isikutelt laekunud tagasisidet võeti võimaluste piires arvesse kolmanda mustandi (C) tekstis.

Mustandit C arutati 2004. aasta septembris Genfis toimunud LML-i nõukogu kohtumise ajal kõikides programmikomiteedes ning nõukogu tunnistas selle vastuvõtmiskõlblikuks klausliga, et võimaluse korral tuleks seda täiendada programmikomiteedelt laekuva tagasiside põhjal. Lõpliku mustandi kiitsid heaks misjoni- ja arenguosakonna programmikomitee kolm liiget, kellele oli tehtud ülesandeks teksti toimetamine.

See on olnud pikk ja rikastav protsess! Dokumendi valmimises on kaasa löönud paljud kirikud, agentuurid ja üksikisikud, kes on aidanud selle ülesehitust ja sisu kavandada, teksti kirjutada, kommentaare esitada, sõnastusi kohendada, teksti toimetada, väljaandmist planeerida, küljendada, trükkida ja levitada. Terve osadus oli sellesse töösse kaasatud!

Soovin kasutada seda võimalust, et avaldada sügavat tänu töörühma ja tuumikrühma liikmetele ning misjonikonsultatsioonil osalenutele nende suurepärase töö eest, samuti kõikidele kirikutele, asutustele, agentuuridele ja üksikisikutele, kes esitasid dokumendi täiustamiseks oma seisukohti ja kommentaare. Samuti kuulub mu tänu kolleegidele LML-ist, kes tegid pikka aega rasket tööd, et vormida dokument selle praegusele kujule. Andku meile kõigile rõõmu ja rahu teadmine, et sellest dokumendist saab Jumala võimas tööriist, mis teenib tema misjonit kogu loodu heaks.

Õp dr Péri Rasolondraibe

misjoni- ja arenguosakonna direktor

toimetustöö koordinaator


SISSEJUHATUS

Luterliku Maailmaliidu 1988. aasta misjonidokumendis „Üheskoos Jumala misjonis:LML-i panus misjoni mõistmisse“ väljendatakse holistlikku misjonikäsitust. Dokumendis kirjeldatakse kohalikku kogudust kui tunnistajat, kes kannab Jumala misjonit üle erinevate religioossete, ideoloogiliste, sotsioloogiliste, poliitiliste, majanduslike, geograafiliste ja demograafiliste sfääride. Täpsemalt öeldakse dokumendis:

„Evangeeliumi kuulutamine, inimeste kutsumine usule Jeesusesse Kristusesse ja Kristuses uue osaduse liikmeks saamisele, osalemine rahu ja õigluse nimel tehtavas töös ning võitluses kõikide orjastavate ja ebainimlike jõudude vastu on seega kiriku misjoni lahutamatu osa. Kõik sellised tegevused osutavad jumalavalitsuse tõelisusele ja selle lõplikule teostumisele ajaloo lõpus.“ (lk 9)

Teoloogilist arusaama, et Jumala missioonis osalemisel põhinev kiriku misjon on kõiki eluvaldkondi hõlmav tervikmisjon, täpsustati LML-i 8. ja 9. assambleel Curitibas (1990) ja Hongkongis (1997). Sama käsitust rõhutati ka Winnipegis toimunud 10. assambleel, mille sõnumis öeldi: „Meie osalusel Kolmainu Jumala missioonis on kolm omavahel seotud mõõdet: diakoonia, kuulutus ja dialoog. Need kõik on kiriku misjoni lahutamatud osad.“ Dokumendiga püütakse süvendada LML-i kirikute arusaama holistlikust misjonist ja edendada vastavat praktikat. Holistlikku misjonit mõistetakse selles uuendava, lepitava ja võimestava misjonina.

Samasugust holistlikku misjonikäsitust ja ‑praktikat kui luterliku identiteedi osa rõhutati 1998. aastal Nairobis toimunud LML-i konsultatsioonil „Kirikud misjonis“. Konsultatsioonil kinnitati ka LML-i 1988. aasta misjonidokumendi põhimõtteid ja järeldati:

„Misjon hõlmab kuulutust, teenimist ja õigluse eest seismist. Misjon kui kuulutus on iga kristlase püüd jutustada ja tõlgendada evangeeliumi lugu oma kontekstis, et avastada selle kaudu Jumala päästetööd ja mõtestatud kohalolu maailmas. Misjon kui teenimine rõhutab armastuses tegutseva usu diakoonilist mõõdet, mis paneb meid töötama abivajajate võimestamise ja vabastamise nimel. Misjon kui õigluse eest seismine tähendab kiriku tegevust avalikus sfääris, millega kinnitatakse ja taaskinnitatakse inimelu väärikust nii üksikisiku kui ka kogukonnana ning laiendatud õiglusetaju, mis hõlmab majanduse, ühiskonna ja ökoloogia valdkonda.“ (Report, lk 20)

Konsultatsiooni järelduste kohaselt on uuenemine üks misjoni peamisi eesmärke. See arusaam misjoni uuendavast toimest üksikisiku ja ühiskonna jaoks süvendab ühtlasi diakoonilise teenimise mõõdet. Uuendav misjon sunnib ka kirikut ennast uuenema, et ta suudaks olla maailma uuendamise tööriistaks updates über getaktete verbindungen herunterladen.

Lisaks esitati konsultatsioonil üleskutse töötada ümber 1988. aasta misjonidokument, et kajastada ja käsitleda selles paremini misjoni probleeme ja võimalusi 21. sajandil. Uue teksti aluseks on seega LML-i 1988. aasta misjonidokument ning selles esitatakse misjonile teistsugune hermeneutiline lähenemisviis, mis tugevdab alanud sajandi misjonikäsituse ja -praktika teoloogilist alust.

Käesoleva dokumendi eesmärk on:

  • aidata luterlastel kogu maailmas endale rohkem teadvustada Jumala missiooni maailmas ja kiriku kui Kristuse ihu rolli selle missiooni täitmisel;
  • pakkuda luterlikele kirikutele abivahendit eneseanalüüsiks ja oma misjonitegevuse värskendamiseks kohalikus kontekstis. Selleks kutsutakse kirikut ja tema partnerorganisatsioone kõikidel tasanditel (kogudus, riik, piirkond) järele mõtlema, milline on nende vastutus misjoni eest, ning innustatakse neid otsima uusi võimalusi, kuidas mõtestada nende praegust ja tulevast osalemist Jumala missioonis.

Dokumendiga soovitakse tugevdada ja süvendada kiriku enesemõistmist misjonikirikuna ning aidata tal seda praktikas teostada. Inglise keeles kasutatakse terminit missional Church [misjonikirik] selleks, et väljendada kiriku misjoneerivat olemust, samas kui sõna missionary kasutatakse misjonipraktika kohta. Misjonikiriku olemuse tuumaks on osalemine Jumala missioonis.

Kiriku ülesanne on Jeesuse Kristuse elu, surma ja ülestõusmise kaudu saabuva jumalavalitsuse eshatoloogilist tegelikkust kuulutada ja sellest osa saada ning selle lõpliku teostumise ootuses uuenemise, lepituse ja võimestamise nimel tegutseda.


Piibellik misjonimudel

Kiriku misjonimõistmise ja -praktika jaoks võib eeskujusid leida mitmetest piiblilugudest. Ühele võimalikule mudelile osutab Hesekieli nägemus (Hs 37) ja teise võib leida Jeesuse läkitamise kuulutusest Naatsaretis (Lk 4). Ent eraldi võetuna ei saa ühegi sellise näidisloo abil kõiki küsimusi selgitada. Iga mudeliga kaasnevad probleemid ja võimalused. Käesolevas dokumendis on alusmudeliks võetud lugu Jeesuse ilmumisest Emmause teel (Lk 24:13–49), millest saab tuletada konteksti, teoloogia ja praktika vastastikuseid seoseid peegeldava spiraalse tõlgendusmeetodi. Samuti võib seda pidada praeguste teadmiste põhjal parimaks mudeliks, mis aitab edasi anda arusaama, et misjon tähendab teeliste osadust.

Misjonikohtumine saab alguse sellest, et Jeesus kõnnib koos jüngritega Emmause teel ja saab osa nende kurbusest, kui nad talle oma lugu räägivad (s 18). Seejärel tõlgendab Jeesus pühakirja, tutvustab jüngritele teoloogilist käsitust Jumala ajaloolisest päästetööst ning ilmutab neile leiba murdes, et ülestõusnu viibib juba nende seas. See kohtumine avas jüngrite silmad saabuvale jumalavalitsusele, uuendas neid ning andis neile jõudu, et Kristuse lepitavat kohalolu ülistades teele asuda ning seda rõõmusõnumit oma koguduse ja teiste inimestega jagada.

Emmause tee mudelit järgides algab käesolev dokument osaga, milles püütakse kirjeldada ja analüüsida misjoni kontekste. Teises osas käsitletakse misjoni teoloogiat ja kolmandas keskendutakse misjoni praktikale. Uuendav, lepitav ja võimestav misjon järgib pigem tõlgendusspiraali kui sirgjoont ning lähtub arusaamast, et misjon peab kohanduma kontekstiga. See tähendab, et rõõmusõnumit saab inimestele tõhusalt vahendada ainult nende oma kontekstis, kasutades selle konteksti juurde kuuluvat keelt ja tegevust. Dünaamiline spiraal tekib siis, kui kiriku arusaam oma kontekstist seostatakse kiriku teoloogiaga, mis on teadlikult inkarnatsiooniline (st kontekstiga arvestav). Selline kontekstuaalne teoloogia omakorda toetab ja edendab kontekstiga suhestuvat ja seda uuendavat misjonipraktikat. Niisiis on kiriku ülesanne analüüsida muutuvat konteksti pidevalt oma teoloogia ja praktika valguses, et süvendada teoloogia seotust kontekstiga ja valida sobivaid praktilisi tegevussuundi. Sarnaselt Emmause tee näitega teostab kirik oma misjonit nii, et käib inimestega nende elu keerukates kontekstides kaasas.


1. OSA

MISJONI KONTEKSTID

„Ja vaata, kaks nendest olid selsamal päeval minemas külla, mis on Jeruusalemmast umbes kümne kilomeetri kaugusel, mille nimi on Emmaus. Ja nad vestlesid omavahel kõigest, mis oli juhtunud. Ja sündis, et nende vesteldes ja arutledes lähenes neile Jeesus ise ja kõndis nendega kaasa. Ent nende silmi peeti, nii et nad ei tundnud teda ära autocad 2011 for free german. Aga Jeesus ütles neile: „Mis lood need on, mida te omavahel veeretate teed käies?“ Ja nad jäid kurvalt seisma. Aga üks neist, nimega Kleopas, ütles temale: „Sina vist üksi oled selline võõras Jeruusalemmas, kes veel ei tea, mis neil päevil seal on sündinud?“ Ja ta küsis neilt: „Mis siis?““ Lk 24:13–19

Nii nagu Jumala lihakssaamine leidis aset kindlas kontekstis (Lk 2:1–2), nii teostatakse ka Jumala missiooni alati teatud ühiskondlikes, majanduslikes, religioossetes ja kultuurilistes oludes. Praegused olud on kahtlemata teistsugused kui 2000 aasta tagusel Juudamaal, kuid jumalavalitsus murrab endiselt sisse ka tänapäeva maailma kontekstidesse. Seega eeldab misjon, et seda teostades jälgitakse palves aja märke ja loetakse õigesti konteksti. Tõhusa kontekstitundliku ja tervikliku misjoni saavutamiseks peab kirik tegelema kontekstide eristamise ja analüüsiga kohalikul ja riiklikul tasandil, võttes arvesse rahvusvaheliste ja piirkondlike tegurite mõju kohalikule kontekstile. Selles dokumendis püütakse esile tuua mõned rahvusvaheliste ja piirkondlike kontekstide aspektid ning innustatakse kohalikku kirikut selle protsessiga oma kontekstis süvendatult edasi minema.


1.1. Misjoni kontekstide eristamine ja kirjeldamine

Inimeste elu ümbritsevad kontekstid kujundavad ja mõjutavad nende arusaama maailmast, evangeeliumist ja iseendast. Seetõttu ei saa kirik eeldada, et tema käsitus maailmast, inimestest, Maast ja Jumalast on üldtunnustatud. Ta kirjeldab oma konteksti selleks, et osata maailmas olla ilma sellesse assimileerumata (Jh 17) ning et eristada igaühe omas kontekstis neid asju ja inimesi, keda Jumal soovib uuendada, lepitada ja võimestada.

Konteksti määratlemine ei ammendu üksnes selle konteksti juurde kuuluvate tegurite loetlemisega.  See sisaldab identifitseerimist, analüüsimist, tundmaõppimist ja liigitamist sihiga uuendada konteksti. See on ühistegevus, mis toimub vestluses ja dialoogis, üksteisega rääkimises, teiste kuulamises, koos tegutsemises ja vaatlemises, andmises ja vastuvõtmises. Üksteisega läbikäimine on misjoni konteksti määratlemise ja avastamise lahutamatu osa. Mõnikord aitab kõrvalseisja pilk kirikul näha iseenda konteksti uues valguses. Eriti just tõrjutud inimeste seisukohad võimaldavad konteksti teise pilguga näha ja märgata seda, mis on kiriku misjoni jaoks peamine.

Oma konteksti analüüsides võib kirik muu hulgas küsida, millised olukorrad vajavad uuendamist ja/või tervendamist, kus esinevad lepitust vajavad konfliktid ning kus kuritarvitatakse võimu või kus on inimesed võimust sootuks ilma jäetud. Konteksti mõistmiseks on vaja määratleda neid tõsiasju ja jõude, mis maailmas toimivad, sealhulgas ka kurjuse jõude ja Jumala väge. Patt, häving, lõhutud osadus ja suhted ning keskkonna hävitamine on kõik Jumala tahtest kõrvale kalduva eluviisi tundemärgid. Ent samas hõlmab konteksti mõiste ka neid kohti ja olukordi, kus Jumal juba töötab oma tõotatud valitsuse teostamise nimel. Need on kohad, kus jumalarahva liikmed oma mitmesuguseid kutsumusi järgivad. Samuti on need sündmused, kus kuulutatakse rõõmusõnumit, võetakse kuulda rõhutute häält, vähendatakse ebaõiglust ning taastatakse loodu ja kõikide inimeste tervist. Nähes vaeva oma kontekstide määratlemisega, võib kirik teha vigu. Kuid kui arusaamine kontekstidest puudub, võib kirik lihtsalt eeldada, et asjad peavadki olema nii, nagu need on.


1.2. Kontekste määratlevad hääled

Maailmas on palju olulisi hääli, mis kontekste määratlevad ning mida kirik peab tähelepanelikult ja teadlikult kuulama. Vaeste, rõhutud, tõrjutud, unustatud ja vaikima sunnitud inimeste appikarjed osutavad võimukandjate hävitavale ülbusele ning vajadusele Kristuses saabuva jumalavalitsuse järele, mille eluandvat osadust juhiks õiglus ja kaasamine. Naiste teoloogiates kasutusele võetud uued tõlgendusmeetodid, millega püütakse korrigeerida varasemat ühekülgsust, samuti noorte loominguline panus ning oma kogukonnas jõudu andvat Jumala kohalolu kogenud inimeste tunnistused võimaldavad kirikul kindlaks teha kohaliku konteksti valupunktid, kus on vaja uuenemist, lepitust ja võimestamist.

Kui Pühakirja jagatakse kontekstis, annab see teist laadi prillid, millega vaadelda maailma ning selles toimivaid väärtusi ja ideaale. Samuti nagu Jeesus selgitas Emmause teel jüngritele pühakirja tähendust, nii aitab Pühakiri ka kirikul hinnata oma kontekste laiemas ajaloolises perspektiivis ning võtta sealjuures arvesse Jumala plaani maailma jaoks. Sarnaselt kujundavad kiriku kontekstide käsitust teoloogilised ja konfessionaalsed dokumendid, milles käsitletakse selliseid teemasid nagu õigeksmõistmine, arm, Sõna ja sakramendid download realm royale for free. Oikumeeniline tegevus ning oikumeeniliste ja religioonidevaheliste kõneluste tulemused lisavad sellele veel ühe vaatenurga ning võivad anda uut või selgemat aimu jumalavalitsuse saabumisest maailma ning misjoni uutest võimalustest ja ülesannetest, mis on ehk seni tähelepanuta jäänud.

Ühiskonnas – nii kirikus kui ka väljaspool – sõna võtvad prohvetid kirjeldavad erinevate kontekstide tegelikkust. Need võivad olla teadlased, elutargad inimesed, murelikud naised või eluraskustesse sattunud appihüüdjad. Nad võivad panna kahtluse alla kirikus omaks võetud eeldused ja nõuda, et kirik vaataks üle oma prioriteedid ja ideaalid. Kontekstide määratlemisel on hääl ka Jumala loodul. See annab tunnistust Jumala aust (Ps 19:1–4) ja Jumalast, kes tunneb rõõmu kogu loodu füüsilise, emotsionaalse ja vaimse elu toitmisest. Samuti väljendab see kahetsust inimliku ahnuse ja ohjeldamatu vägivalla pärast, mis põhjustab kirjeldamatut keskkonnakahju ja laastamist.

Peale nimetatute on veel hääli, mida kirik peaks kuulda võtma, ja analüüsivahendeid, mida kirik saaks oma konteksti määratlemiseks kasutada, kuid neid kõiki ei ole võimalik siin käsitleda. Selles osas kirjeldatakse mõningaid põhivõimalusi ja abivahendeid, et alustada selle koha läbikatsumist ja määratlemist, kus kirik on kutsutud osalema Jumala missioonis, ja seega siseneda hermeneutilisse [e tõlgendavasse] spiraali.


1.3. Maailmas toimuvate muutuste mõju üleilmsetele ja kohalikele kontekstidele

Jumala missiooni ja sellest välja kasvavat kiriku misjonit teostatakse pidevalt muutuvates kontekstides. Kiriku tegevuse kontekstid on eri kohtades erinevad ning ka selle vormid võivad muutuda. Ent kontekstide pidevale muutumisele ja erinevustele vaatamata joonistuvad siiski välja teatud üldised teemad, kui kirik vaatab misjoni kontekste uue sajandi alguses. Samas ei moodusta siin nimetatud näited kindlasti ammendavat loetelu kõigist teguritest, mida kirik peaks oma kontekste analüüsides arvesse võtma. Oma konteksti uurides, saab kirikule nähtavaks, kuidas kontekstiga seotud teemad mõjutavad kiriku elu ja tunnistust. Lisaks saab ta ka küsida, millised muud tegurid tema konteksti oluliselt kujundavad ning millist soodsat või ebasoodsat praktilist mõju need Jumala missioonis osalevatele inimestele avaldavad.


1.3.1. Üleilmastumise mitmetahuline mõju

Sajandivahetuse paiku leidsid aset mitmed olulised ajaloolised muutused, sealhulgas Nõukogude Liidu lagunemine ja külma sõja lõpp, üliriikide võimu kasv, apartheidi kui ametlikult rassismi õigustava poliitika kukutamine ning üleilmastumisele tee avanud infotehnoloogiline revolutsioon. Tänu paranenud transpordivõimalustele ja sidetehnoloogiatele on maailma eri osad omavahel üha tihedamalt seotud. Suures plaanis on üleilmastumine oluliselt mõjutanud kõiki ühiskonnaelu tahke: majandus, poliitika, kultuur, suhtlus ning üksikisikute väärtushinnangud ja kõlblus. Ühelt poolt on üleilmastumine mitmeid eluvaldkondi soodsalt mõjutanud. Parem transport võimaldab enamatel inimestel paindlikumalt ja tõhusamalt reisida ning kohtuda teiste kultuuride esindajatega nende kohalikes kontekstides. Internet ja muud sidetehnoloogiad on soodustanud teabe demokratiseerumist nii, et riik ei saa seda enam kuigi lihtsalt kontrollida või moonutada. Teaduslikud ja tehnilised teadmised, inimtegevuse eri valdkondade parimad tavad ning inimeste ootused ja võimalused liiguvad üle piirkondade ja riigipiiride.

Teatud määral on üleilmastumine tõhustanud ka avalikkuse kontrolli valitsuste üle, parandanud inimeste võimekust kriisidele kiiresti ja paindlikult reageerida ning suurendanud maailmas teadlikkust inimõigustest ja nende rikkumisest. Sotsiaalses kontekstis muudab üleilmastumine kõik maailma paigad inimeste jaoks tuttavlikumaks ning ökoloogia vallas suurendab see teadlikkust ökosüsteemi lõplikkusest ja sisemisest seotusest.

Teiselt poolt on üleilmastumisega kaasnenud individualismi rõhutamine kogukonna arvel, mis on suurendanud lõhet nii inimeste, riikide kui ka rikaste ja vaeste vahel. Uusliberaalne majanduslik globaliseerumine, mille aluseks on kasumitaotlus, konkurents, kontsernidesse koondumine ja tootmisvahendite eraomand, on vähendanud paljude riikide – eriti lõunapoolkera riikide – majandust üksnes napi eluspüsimise tasemele. Kohalikud majandused on maailma majanduse suundi määravate hargmaiste suurfirmade meelevallas. Mõne sellise suurfirma käsutuses on rohkem rikkust – ja seega rohkem võimu – kui enamikul maailma riikidel download deutschlandcard app. Lisaks halvavale võlakoormale avaldavad vaesunud riikidele ebasoodsat mõju inimeste elu ja kehade kaubastamine, kultuuri läänestumine ja elanikkonna naissoost osa suurem vaesumine. Vilja kasvatamine ainult ekspordiks, põllumajanduse koondumine suurfarmidesse ja suured kliimamuutused on vähendanud paljudes lõunariikides toiduga kindlustatust. Igal aastal leiavad miljonid pered ja terved rahvad ennast majanduslikult senisest halvemas olukorras. Ilma tööta noorte haritud inimeste arv kasvab.

Tarbimiskultus, uusliberaalse majanduse oluline element, on üks misjonikiriku proovikive. Ühelt poolt on tarbimise kõrget taset vaja turumajanduse ergutamiseks, ent teiselt poolt toidab ja soodustab tarbimismentaliteet, mis omistab turumajanduslikke väärtusi kõigele, kaasa arvatud kõlblusele ja religioonile, tarbimiskultust. Rohkem kulutamist kui säästmist väärtustav majandus ei võimalda hoida Maa ressursse tulevaste põlvede tarbeks. Reklaamidega õhutatakse tarbimiskultust isegi kohtades, kus valitseb vaesus. Sageli hägustab see piiri soovide ja vajaduste vahel ning taaskasutamise asemel uute asjade ostmine avaldab kahjulikku mõju nii ühiskonnale kui ka loodusele.

Misjonikiriku ülesanne on võidelda majandusliku ebaõiglusega ning kritiseerida kõiki selliseid arusaamu, mille kohaselt inimest hinnatakse üksnes tema rikkuse või turuväärtuse järgi (vt LML-i töödokument „Engaging Economic Globalization as a Communion“, mai 2001).

Mida kaugemale areneb üleilmastunud tarbimismajandus, seda suuremat kahju kannab ökosüsteem. Samal ajal kui kasumi huvides jätkub vihmametsade raiumine ja suureneb pestitsiidide kasutus, muutub järjest rohkem põllumajandusmaad kõrbeks. Põllumajandusliku suurtootmise kasv on põhjustanud maapiirkondades töötust ja sellest tingitud väljarännet linnadesse – see näitab hästi ökoloogia ja majanduse omavahelist seost. Lääne tsivilisatsiooni teatud julmade aspektide tungimine maailma teistesse piirkondadesse, rahvastiku kiire kasv ja kahjulikud kultuuritraditsioonid on viinud paljude looma- ja taimeliikide väljasuremiseni ning ähvardavad rikkuda õrnade ökosüsteemide habrast tasakaalu.

Tehnoloogia edusammud ja moodsad mugavused on sageli saavutatud maapinna, õhu ja vee arvel. Kemikaalimürgistus, mürgised heitgaasid ja kiiritus on ohuks kogu loodu heaolule. Jumala loodu on patuste inimeste käe läbi palju kannatanud. Ent samas on tehnoloogia areng võimaldanud inimestel kindlaks teha ja kasutuselt kõrvaldada mitmeid muid kahjulikke teguviise ja aineid. Näiteks uued ravimid ja kiirituse kasutamine haiguste diagnoosimisel on päästnud üle maailma loendamatuid elusid.


1.3.2. Tehnoloogia

Üleilmastumisega on kaasnenud suurem tehnoloogiakasutus ja parem juurdepääs teabele. Infotehnoloogial on nii positiivseid kui ka negatiivseid tahke. Positiivsele poolele jäävad vabama ja vahetuma suhtluse võimalused ning suurem võimekus andmete säilitamiseks, kättesaamiseks, töötlemiseks ja levitamseks. Tehnoloogia võimaldab inimestel ületada ka religioonide traditsioonilisi geograafilisi piire. Tänu infotehnoloogiale tekib kirikul võimalus jõuda selliste inimesteni, kes on institutsionaalsest usust eemaldunud.

Negatiivne on samas see, et „virtuaalsed“ kontaktid kipuvad muutuma olulisemaks kui isiklik kokkupuude. Lisaks kaasneb infotehnoloogiaga oht, et suureneb lõhe nende vahel, kes saavad seda tehnoloogiat kasutada, ja nende vahel, kes ei saa. Jõukamate jaoks on IT-uuendused paremini kättesaadavad kui vaeste jaoks, mistõttu veelahe maailma rikaste ja vaeste riikide ning üksikisikute vahel aina suureneb.

Loomade ja taimede geenitehnoloogia valdkonnas on tekkinud suurt tulu tõotav rahvusvaheline turg. Geneetiliselt muundatud toit tekitab uusi sõltuvussuhteid, kuigi selle füsioloogilised tagajärjed ei ole veel teada. Kohalike taimede geneetiline patenteerimine rahvusvaheliste põllumajanduskontsernide poolt süvendab ja soodustab lõunariikides kujunevat sõltuvuse ja omandiõigustest ilmajäämise protsessi calendar 2020 excel.

Kuigi üleilmsed naisliikumised on andnud paljudele naistele suurema otsustusõiguse oma keha üle, on majanduse ja meelelahutustööstuse üleilmastumine samal ajal suurendanud naiste ärakasutamist asendusemadena ning muutnud naise keha kaubaks või pelgaks munarakkude allikaks. Võimalus teada lapse sugu juba enne sündi on suurendanud naissoost loodete abortide arvu piirkondades, kus eelistatakse saada järeltulijaks poisslapsi.

See, et midagi on võimalik teha, ei tähenda tingimata, et see on õige. Teadlastel on tehnoloogiat ülistavas maailmas märkimisväärne mõjuvõim ning kiusatus seda võimu sõjalistel või muudel eesmärkidel ära kasutada on kerge tekkima. Oma misjonit teostaval ja Kristuses saabuva jumalavalitsuse eesriiet paotaval kirikul tuleb lahendada keerulisi eetilisi küsimusi tehnoloogiate väärtuse ja kasutamise kohta. Ta peab tõsiselt kaaluma seda, mis on sünnis, ning arvestama kultuuri tervikluse ja avaliku vastutuskohustusega.


1.3.3. Tervis

Teaduse ja tehnoloogia areng on toonud kaasa märkimisväärseid edusamme mitmete haiguste ja muude terviseohtudega võitlemisel. Ent tehnoloogilisele edenemisele vaatamata võitleb maailm jätkuvalt terviseprobleemidega. Samas on selle võitluse raskus erinevates maailmajagudes erinev. On rabav, et isegi 21. sajandil valitseb veel sedavõrd tugev seos haiguste ja vaesuse vahel. Paljudes lõunariikides ja ka rikaste riikide vaesemates piirkondades tabab kehv tervis suurema tõenäosusega just vaeseid inimesi. Haigused omakorda nõrgestavad lõunariikide niigi habrast majandust.

Tänapäeva maailmale on iseloomulikud mitmesugused kehalised, psüühilised, psühholoogilised, emotsionaalsed, vaimsed ja sotsiaalsed haigused, millest mõne olemasolu mööndakse, samas kui teisi püütakse varjata või ignoreerida. Viimasesse rühma kuuluvad sellised surmavad haigused nagu HIV/AIDS, tuberkuloos ja malaaria, mis laastavad terveid mandreid. HIV/AIDS on omandanud paljudes lõunariikides pandeemia mõõtmed. Seoses majanduslike, kultuuriliste ja muude asjaoludega ei suuda mõned riigid tihtipeale selle suhtes piisavaid vastumeetmeid rakendada.  Kuigi tegemist on eelkõige terviseteemaga, kaasnevad sellega ka tõsised sotsiaalsed ja majanduslikud probleemid, näiteks kasvav orbude arv ja AIDSist mõjutatud perede võimetus ennast ülal pidada. Mitmel pool tabavad sellega seotud ohud ja raskused kõige rängemalt just lapsi ja naisi. Oluliseks vastuabinõuks on siin terviseõpetuse programmid, samuti tuleb murda hoiak, mis paneb inimesi seda haigust ja muid terviseprobleeme maha vaikima. Kirikul on olnud raskusi avalikult sellest teemast rääkimisega, kuid ometi kujutab see kriis endast misjonikiriku jaoks nii proovikivi kui ka võimalust.

Haiguse tagajärjeks võib olla püsiv puue. Puue ise aga ei ole haigus. Enam-vähem igas riigis on ligikaudu kümnel protsendil elanikkonnast mõni viie üldise kategooria alla kuuluv puue: füüsiline puue, nägemispuue, kuulmispuue, intellektipuue või vaimuhaigus. Neid inimesi diskrimineeritakse nii töö otsimisel kui ka töökohas. Avalikud rajatised, töökohad ja isegi kirikuhooned ei ole puuetega inimestele sageli ligipääsetavad. Kirikud teevad järjest rohkem jõupingutusi, et võimaldada puuetega inimestel kiriku elus ja töös täiel määral osaleda (nt viipekeele tõlke kasutades). Kiriku jaoks on aktuaalne ülesanne teha teistega koostööd, et suurendada ühiskonnas teadlikkust ja kõrvaldada füüsilised takistused, mis soodustavad puuetega inimeste häbimärgistamist ja tõrjumist.


1.3.4. Vägivald maailmas

Jumala missiooni on alati teostatud vägivaldses maailmas. Ristilöömine oli vägivallategu, mis pandi toime Jumala ning kaudselt ka inimkonna ja kogu loodu vastu. Kiriku misjon sai alguse tagakiusamise ja vägivalla keskel. Vägivalda on selle kõikides avalikes ja varjatud vormides alati kasutatud teiste üle võimu saamiseks. See on mõjus vahend, mida võimukandjad või võimule ihkajad kasutavad teiste inimeste kontrollimiseks, allasurumiseks või endale sobivate muutuste esilekutsumiseks zoom pro download. See on patt.

Sõda ja konflikt. Vägivald, konfliktid ja sõjad tekivad riikidevahelises võimuvõitluses, mille eesmärk on säilitada või suurendada kontrolli piiratud ressursside üle ning saavutada teiste suhtes selge üleolek. Kui varem peeti tavasõdu enamasti sõjavägede vahel ning kindlaksmääratud sõjapidamise reegleid järgides, siis uuemal ajal on relvakonflikte algatanud ka mässulised ja sõjapealike juhitud rühmitused. Sellistesse konfliktidesse tiritakse süütud tsiviilelanikud, eriti lapsed ja naised, keda kasutatakse etturite, kaitsekilbi või sihtmärgina. Terrori kasutamine vastase murdmise vahendina on relvakonfliktidega alati kaasas käinud. Tänapäevased tehnoloogilised uuendused on aga muutnud selle vägivalla vormi füüsilised ja psühholoogilised tagajärjed varasemast veel rängemaks.

Sõjaga kaasnevad sõnulseletamatud kannatused, haigused ja vaesus, mille all kannatavad kõige rohkem eakad, naised ja lapsed, aga ka järgmised põlvkonnad. See laastab taristut ja keskkonda.

Ent sama laastav on ka varjatud geopoliitiline ja majanduslik sõda vaesunud riikide vastu. See esineb näiteks olukorras, kus abi andmise tingimuseks seatakse andjale kasulike, aga saajale kahjulike poliitikate kehtestamine. Varjatud vägivalla näiteks on ka lõunariikide õigusvastased võlakohustused ning piiriüleste investeeringute soodustamine kasumi teenimise eesmärgil nii, et see kahjustab investeeringu sihtkohaks olevaid riike. Ka vaesus ise on üks vägivalla vorm, sest see võtab inimestelt nende väärikuse, tervise ja heaolu.

Struktuurne ja süsteemne vägivald. Vägivald tekib olukordades, kus ühiskondlikke struktuure rajavad ja juhivad eesõigustatud rühmad, kes tegutsevad ainult omakasu huvides. Näiteks patriarhaalsetes struktuurides ei tunnustata naiste õigusi ja võrdsust. Rändajate rühmasid ekspluateeritakse ning sisserändajaid koheldakse ebaõiglaselt nende rahvuse, rassi, soo või usutunnistuse alusel. Sotsiaalse vägivalla üks vorm on ka sotsiaalne kihistumine. Sageli tõrjutakse ühiskonnast välja nn puutumatud või need, kes seisavad sotsiaalse redeli kõige madalamal astmel. Selliste ühiskondlike ja poliitiliste struktuuridega nagu diktatuur, oligarhia ja patriarhaat on alati kaasnenud süsteemne vägivald. See väljendub inim- ja kodanikuõiguste allasurumises, ebaõiglase poliitika teostamises ning teatud piirkondlike väärtuste, ideoloogiate ja majandusmudelite ühepoolses kehtestamises. Inimesi tõrjutakse või nendelt võetakse sõnaõigus nende soo, rassi, rahvuse, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse või isegi emakeele alusel. Äärmuslikel juhtudel lõpeb see nn etnilise puhastuse või genotsiidiga. Loomulikult on ajaloos sellisele süsteemsele vägivallale ka vastu hakatud. Selline vastuvägivald, milles kasutatakse ka riiklikul või piirkondlikul tasemel terrorit, on omakorda põhjustanud kestvaid kannatusi ja hävingut.

Vägivald naiste, laste ja nõrkade vastu. Vägivald põhjustab kohutavaid kannatusi ka kodudes, kus see on sageli suunatud naiste, laste, vanurite ja puudega inimeste vastu. Selliseid inimesi võidakse kehaliselt, seksuaalselt ja vaimselt väärkohelda. Perevägivalla all kannatavad naised eraldatakse toetavast kogukonnast, et saavutada nende üle suuremat kontrolli. Vägivald võib esineda ka meeste ja naiste palgalõhe ja ebavõrdsete võimaluste kujul või ärisektoris edutamist takistava nn klaaslae kujul. Välistava keelekasutusega muudetakse tühiseks poolte maailma elanike arvamus (vt LML-i dokument „Kirikud ütlevad EI naistevastasele vägivallale“, 2001). Lapsed võivad kannatada alatoitluse või puuduvate haridusvõimaluste tagajärjel. Vägivald on ka see, kui lapsi sunnitakse sõdima, oma keha müüma või kasutatakse lapstööjõudu car driver simulator for free.

Vägivald eakate suhtes tekib siis, kui hooldusasutustes hävitatakse nende inimväärikus, neile antakse tugevatoimelisi rahusteid või kui nende oma lapsed ja ühiskond neid majanduslikult, sotsiaalselt, kehaliselt või vaimselt kuritarvitavad. Eakate elutarkust kiputakse sageli kõrvale heitma või maha suruma ning unustatakse, et neil on uuele põlvkonnale edasi anda olulisi väärtusi ja elukogemusi. Misjonikirik on kutsutud sellise vägivalla vastu välja astuma viisil, mis suurendaks osadust, mitte tõrjutust.

Vägivald religioonis ja kirikus. Usuline fanatism on inimkonna ajaloo kurb tõsiasi. Sellest sündiv vägivald võib olla suunatud sissepoole eesmärgiga kirikut või usuühendust puhastada või väljapoole, teiste usundite või isegi teiste konfessioonide esindajate vastu. Mõnes mõttes on see kõige hullem vägivalla vorm, sest seda õigustatakse usuga ja teostatakse Jumala nimel. Sellist vägivalda esineb kõikides religioonides: avalikult teostavad seda usufanaatikud ning varjatud kujul soodustavad seda ekslikud arusaamad teistest usunditest, mis mõjutavad otseselt ka misjonikäsitust.

Kirik ei ole alati ainult vägivalla ohver, kuigi ka seda on sageli juhtunud. Mõnes olukorras on kirik ise oma liikmete suhtes vägivaldne olnud. Koloniaalajastul teostasid lääneriikide kirikud võimu misjoni sihtriikides loodud kirikute üle ning takistasid noortel kirikutel sageli oma kohaliku juhtkonna kasvatamist ja misjonikäsituse kujundamist. Üheks sagedaseks kirikusiseste konfliktide allikaks on olnud kiriku juhtorganites esinevad võimu kuritarvitused ja vaidlused kiriku vara üle. Naisi hoitakse varjatult või ka avalikult kiriku juhtimis- ja järelevaatamisametitest eemal ning nende – ja ka noorte – seisukohtadega ei arvestata.

Vägivalla eesmärk on eraldada inimesed kogukonnast ning toe ja lootuse allikatest. Inimesi koheldakse kui alamaid olendeid. Vägivald on patt, mis püüab alla suruda ja eitada kõiki Jumala lootuse ja osaduse tundemärke. Misjonikirik on kutsutud sellisele vägivallale tähelepanu juhtima ja seda häbistama ning käima toetavalt koos nendega, kes töötavad õigluse ja rahu nimel.


1.3.5. Religioon, kultuur ja poliitika

Paljudes maailma osades võib vaatamata vägivallale ja õnnetustele või siis hoopis nende tagajärjel täheldada spirituaalsuse kasvu: inimesed otsivad oma kuuluvusvajaduse rahuldamiseks uusi spirituaalsuse vorme. Sageli näib, et institutsionaalne kirik ei suuda neile soovitud vaimset rahuldust pakkuda. Seoses vähese huviga kiriku elu ja misjoni vastu on kirikute liikmeskond oluliselt kahanenud terves hulgas Euroopa riikides, mida analüütikud kirjeldavad selliste väljenditega nagu postkristlik, postmodernne, äärmiselt sekulariseerunud ja turupõhine. See moodustis, mida varem võidi nimetada kristlikeks õhtumaadeks, on nüüdseks kadunud. Pigem lõikavad spirituaalsuse otsingutest kasu uued või uuesti avastatud religioonivormid. Osa inimesi on institutsionaalsest religioonist lahkunud selleks, et tegeleda taas leitud pärimuskultuuriga, pühenduda spiritismile või võtta omaks sekularism.

Misjonikiriku uueks proovikiviks, eriti põhjapoolkera riikides, on saanud hoiaku kujundamine kohaliku usulise ja kultuurilise mitmekesisuse suhtes. Majanduslikult paremaid tingimusi otsivate või rõhumise ja vägivalla eest põgenevate inimeste ulatuslik ränne üle piirkondade ja mandrite muudab maailma suurimate linnade usulist ja kultuurilist maastikku aina kirevamaks. Religioossed kultuurid ei ole enam üksteisest isoleeritud. Sellises paljukultuurilises olukorras võivad inimesed hakata kahtlema oma enesemõistmises või identiteedis. Nad otsivad oma juuri ning elu mõtet või eesmärki. Paljud tegelevad pidevalt mingil moel enese leidmise või identiteediotsinguga. Seda on eriti hästi näha noortekultuuris ja rändajate seas, aga teatud määral ka enamiku ülejäänud inimeste elus. Identiteediotsingud toimuvad nii isiklikul kui ka kollektiivsel tasandil: inimesed püüavad oma isiklikku või kollektiivset identiteeti luua või teisendada või koguni ajalugu ümber kirjutada Download sims games for free. Need asjaolud aitavad ehk seletada piirkondlike konfliktide põhjusi ning heita valgust fundamentalismi ja natsionalismi kasvu tagamaadele. Sisserändajaid või pagulasi vastu võtvates riikides tegutsevad kirikud puutuvad selliste olukordadega pidevalt kokku ning peavad astuma dialoogi ja näitama üles külalislahkust.

Üks reaktsioon kasvavale religioossele pluralismile on olnud tagurlik fundamentalism, mida iseloomustab teatud rühmade tugev soov kaitsta ennast ja oma identiteeti välismõjude eest või taaselustada kirglikku lojaalsust teatud idealiseeritud traditsioonilistele usuveendumustele. Vajadus oma usu põhialuseid taas leida või rõhutada on inimese jaoks oluline ja võimestav, sest nendes peituv jõud suudab üksikisikuid, usuosadusi ja tervet ühiskonda uuendada. Ent fundamentalism muudab sellised põhialused absoluutideks ja teeb need kõikidele kogukonna liikmetele kohustuslikuks. Kui selle taha tuleb ka poliitiline ja majanduslik võim, võidakse tagurliku fundamentalismi abil hakata õigustama võõraste tõrjumist ja nende suhtes vägivalla tarvitamist.

Misjoni üheks suurimaks proovikiviks on osutunud kõikehõlmav kultuuriline nihe, mida on kirjeldatud kui uusaegse ühiskonna üleminekut hilis- või postmodernseks ühiskonnaks. See kultuuriline nihe on tihedalt seotud üleilmastumise ning selle ühiskondlike, kultuuriliste ja religioossete tagajärgedega. Üks uue olukorra iseloomulikke jooni on sügav kahtlus varasemate kontseptsioonide ning varem tõeseks ja autoriteetseks peetud seisukohtade kehtivuses. Teaduses, religioonis või ka püsivaks peetud peremudelites või traditsioonilistes autoriteedi vormides ei saa enam midagi käsitada enesestmõistetava eeldusena. Maailmas, kus teadlased tegelevad järjest suuremal määral keele tähenduse ja hermeneutika küsimustega, kasvab paratamatult ebakindlus. Kui teoloogiline tõde seatakse kahtluse alla, siis on see proovikiviks kiriku misjonile maailmas. Kuna kirjeldatud nähtuste mõju on ülemaailmne, ei jää need põhjapoolkera riikides alanud protsessid pidama üksnes sinna, vaid nende tagajärgi on tunda ka muudes maailma osades.

Kristlased elavad ja töötavad erinevates poliitilistes kontekstides. On erinevaid arvamusi selle kohta, kas valitsused pigem soodustavad või takistavad Jumala missiooni teostamist. Jumalavalitsus võidakse segamini ajada poliitilise võimuga, eriti kui sealjuures kasutatakse sõna „jumalariik“. Hea valitsemiskorralduse puhul tekib suur kiusatus eeldada, et see on „Jumala poolt õnnistatud“ ja määratud ülevõtmiseks kõigile kultuuridele. Ent iga valitsemissüsteem kirjutab ühiskonnale ette teatud kontekstuaalsed ja ideoloogilised seisukohad. Teatud poliitilise ideoloogia pealesurumise tagajärjel võib osa inimesi kaotada sõnaõiguse ja väärikuse; see võib soodustada süsteemset vägivalda või rahvusvahelisi konflikte. Halb valitsemine jällegi võib vähendada piisava hariduse, tervishoiu, julgeoleku või organisatsioonistruktuuride kättesaadavust. Sellegipoolest teostatakse Jumala missiooni kõigis neis vastuolulistes kontekstides.


1.4. Kontekst ja teoloogia

Eespool on juba nimetatud mõningaid tänapäeva kontekstide omadusi, mis mõjutavad kiriku misjonit ja teoloogiat. Emmause teel kõndinud jüngrite arusaam oma kontekstist muutus pärast seda, kui Jeesus oli neile pühakirja seletanud ja leiba murdes ennast ülestõusnud Kristusena ilmutanud. Nad vajasid seda valgustust, et oma kontekstist aru saada ja seda oma misjoni teenistusse rakendada. Ka kirik peab igas kontekstis Püha Vaimu kaudu elavaks tehtud Jumala Sõna valguses oma misjoniteoloogia ja ‑praktika üle kriitiliselt järele mõtlema.

Konteksti ja teoloogia vahel on dialektiline ja dialoogiline seos, mida on tabavalt nimetatud hermeneutiliseks spiraaliks. Teoloogia saab alguse Jumala Sõna kuulmisest teatud kontekstis, millele järgneb pühendumine usus. Jumala loova Sõna kuulmisest ja toimest välja kasvanud armastav usk väljendub praktikas, st tegevustes, millega püütakse evangeeliumi kogukonna elus ja kontekstis käegakatsutavaks teha. Kristlik teoloogia on usust kantud arutlus sellest, kuidas Jumal maailmas on ja tegutseb ning milline peaks olema kiriku ja üksikisiku praktiline tegevus Download online video converter. Konkreetsemalt misjoniteoloogia käsitleb Jumala missiooni küsimust ning seda, kuidas peaks kirik vastama Kristuse armulisele kutsele teda järgida.

Praktika üle arutlev kristlik teoloogia on paratamatult kontekstuaalne: konteksti analüüsides on see ühtlasi kontekstist mõjutatud ja süvatasandil ka selle poolt kujundatud. Seetõttu tuleb teoloogiat Pühakirjast kuuldava Jumala Sõna valguses pidevalt läbi katsuda ja uuendada. Kohtumine ülestõusnud Kristusega pani proovile ja uuendas Emmause teel olnud jüngrite senist teoloogilist arusaama Kristusest. Teoloogia suudab Jumala missiooni väljendada vaid siis, kui kontekstis ja praktilises tegevuses kuuldud Sõna seda pidevalt uuendab.

Lisaks aitab teoloogia, ammutades kristlikust traditsioonist ja usutunnistuste pikast ja rikkalikust ajaloost, kirikul täpsustada konteksti analüüsi ja määratlemist. Kontekstuaalse praktika ja Jumala loova sõna pingevahekorras misjonikirikut ustavalt teeniv teoloogia võimaldab kirikul oma tegevust maailmas selgemalt hinnata ning tugevdab kiriku arusaama oma olemasolu mõttest.


Dokument ilmub kolmes osas.


Originaal: Mission in Context: Transformation, Reconciliation, Empowerment. An LWF Contribution to the Understanding and Practice of Mission, toimetamine: Jack Messenger, Luterliku Maailmaliidu misjoni- ja arenguosakond, 2004. Tõlkinud Alar Helstein, sisuliselt toimetanud Thomas-Andreas Põder, keeleliselt toimetanud Karin Kallas-Põder. Tõlge ilmub Luterliku Maailmaliidu loal ja koostöös EELK konsistooriumi välissuhete komisjoniga.


Luterlik Maailmaliit – luterlik osadus – ühendab maailma luterlike kirikute enamikku: 148 kirikut 99 maalt kokku enam kui 75,5 miljoni liikmega. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on liige 1963. aastast, väliseesti luterliku kiriku kaudu ka asutajaliige (1948). Vt ka: Luterlik Maailmaliit, Kirik & Teoloogia nr 111/ 24.1.2014.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

Toeta ajakirja väljaandmist!
English