Loe dokumendi esimest osa siit.
2. Misjoniteoloogia
2.0. Sissejuhatus
2.1. Jumala missioon
2.1.1. Jumala missioon loojana
2.1.2. Jumala missioon lunastajana
2.1.3. Jumala missioon pühitsejana
2.2. Kirik missioonil ehk misjonikirik
2.2.1. Misjon kuulub kirikuks olemise juurde
2.2.2. Misjon toimub Sõna jõul ja Vaimu juhatusel
2.3. Misjoni teoloogilised mõõtmed
2.3.1. Misjon kui uuenemine, lepitus ja võimestamine
2.3.2. Misjon kui holistlik kontekstitundlik tegevus
2.4. Teoloogia, kontekst ja praktika
2. OSA
MISJONITEOLOOGIA
„Ja tema ütles neile: „Oh te mõistmatud ja südamelt pikaldased uskuma seda kõike, mis prohvetid on rääkinud! Eks Messias pidanud seda kannatama ja oma kirkusesse minema?“ Ja hakates peale Moosesest ja Prohvetitest, seletas Jeesus neile ära kõigist kirjadest selle, mis tema kohta käib.“ Lk 24:25–27
2.0. Sissejuhatus
Jumalarahva läkitamine maailma, et kuulutada jumalavalitsuse armulist saabumist Kristuses, on üks Uue Testamendi läbivaid teemasid, kuigi sõna „misjon“ Pühakirjast ei leia. Ajaloolistel põhjustel hakati misjonit alates 16. sajandist seostama vallutuste, kolonialismi, kultuurilise ja religioosse imperialismi ning läänekristluse ekspordiga üle kogu maailma. Tänapäeval on sõnal „misjon“ hulk kõrvaltähendusi ning selle mõiste suhtes valitseb teatav segadus ja isegi vastumeelsus. Loodetavasti aitab misjoni teoloogiliste aluste käsitlus hermeneutilise spiraali lähenemist kasutades erinevate misjonikäsituste suhtes selgust luua ja vabastab selle mõiste varasematest kuritarvitustest.
Kiriku usu, elu, misjoni ja teoloogia aluseks on Pühakirjas sisalduv Jumala Sõna, mis Püha Vaimu toimel kontekstis elavaks saab. Kuigi pealtnäha ei ole Pühakirja eri osad omavahel kooskõlas, ütleb luterlik traditsioon, et Pühakiri tõlgendab ja seletab ennast ise ning näitab, mis on oluline ja mis mitte. Pühakirja järgi on keskselt oluline see, et Jeesus Kristus on Päästja, usu alus ja igasuguse uuendava misjoni allikas. Sõna äratab usku, mille kaudu inimene ühendatakse elava Jumalaga ja seeläbi avaneb talle uus tegelikkus Kristuses, kes on Püha Vaimu toimel usus kohal. Seesama Püha Vaim hoiab usku, annab usklikule jõudu jääda Sõnale ustavaks ja vabaduse teostada misjonit (Jh 14:12; Rm 6:22, 7:4).
Kiriku misjon jätkub kuni jumalavalitsuse täiuselejõudmiseni. Pühakirja tunnistuse järgi on jumalavalitsus eshatoloogiline: see on lõpuaja tegelikkus, mis on juba saabumas ning murrab siin ja praegu sisse inimeste eludesse ja kontekstidesse. Jeesuses Kristuses on ilmutatud Jumala täius (Kl 1:19, 2:9). Selle ilmutusega murrab siia maailma sisse Jumala uus taevas ja maa (Ilm 21). Praegune loodu on juba osaline uues loodus. Jumalavalitsuse otsustav tunnusmärk on ristil toimunud surma üle Kristuse ülestõusmisega saavutatud võit.
Ent vana loodu osana elavad maailm ja inimesed endiselt ristimärgi all ega ole veel täielikult lunastatud. Patu hävitav jõud on küll ristil ületatud, kuid mõjutab endiselt inimeste elu selles maailmas. Patt on rikkunud loodud maailma harmoonia ning toonud maailma võõrandumise, süü ja häbi. Selle tagajärjel on inimesed võõrdunud Jumalast, iseendast, ligimesest ja loodusest. Taoline pingevahekord „juba praegu“ ja „veel mitte“ vahel, nagu Paulus seda kirjeldab, on kogu kristlaste usu, kõne ja igapäevaelu aluseks ning kujundab olemuslikult ka kiriku misjoni kontekste.
Missioloogiline arusaam jumalavalitsusest vajab täiendavat kirikutevahelist arutelu. Selgemini tuleks välja tuua see, kuidas erinevad üksteisest jumalavalitsus kui Jumala kohalolu maailmas alates loomisest ja jumalavalitsuse saabumine Kristuses. Samuti tuleb selgitada, mis vahe on jumalavalitsusel ja traditsioonilisel „Jumala kuningriigi“ mõistel, mis hõlmab ka võimalust omal valikul kuningriigist välja jääda, ning kuidas seostub sellega jumalavalitsuse saabumine Kristuses. Väljendi „jumalavalitsus“ (ingl reign of God) eelistamine väljendile „Jumala kuningriik“ (kingdom of God) [ee tavaliselt „jumalariik“ – toim.] ei ole tingitud lihtsalt eelistusest inklusiivse kõnepruugi kasuks. Jumalavalitsuse saabumine Kristuses kinnitab inkarnatsiooni alusel Jumala meelevalda loodu üle, aga ühtlasi kinnitab see loodu lõplikku täiuselejõudmist, mille juhatas sisse Kristuse ülestõusmine. Lisaks väljendab Jumala eshatoloogiline valitsus Kristuses dünaamilisel moel Jumala suhtlust maailmaga ja tegutsemist maailmas. Seevastu on mõiste „Jumala kuningriik“ väga staatiline ja territoriaalne, mistõttu on seda lihtne segamini ajada „kristliku maailma“ mõistega.
2.1. Jumala missioon
Keset vägivaldse maailma ebakindlust ja viletsust on kirik õppinud usaldama Pühakirjas esitatud ilmutust, et Jeesuse Kristuse Jumal on selline Jumal, kes on maailmas kohal ning tegutseb selle heaks armastusega. Jumal on missioonil. Jeesuses tuli Jumal „kaugele maale“, elas ja suri koos kadunud pojaga, et ta kogu Jumala lastele kuuluva väärikusega tagasi koju tuua (Lk 15:11–24). Armastava ja ainsa Jumala missioon seisneb halastuses ja armus, mitte äratõukamises või vägevuse näitamises. Patu kõiki tagajärgi – võõrdumine, surm ja pahelisus – ületav Jumala arm ulatub üle üksikisiku kõikide kogukondade ja looduni. See arm on puudutanud Jumala kogu loodut, mis ootab tänu sellele uueks saamist (Rm 8:22–23).
See missiooni teostav Jumal, kes loob ja hoiab alal universumit, kuid ometi muutub oma loodu keskel ja kätes haavatavaks, on kolmainus Jumal. Kolmainsus kirjeldab „Jumalat missioonil“ kui seda, kes on alati Jumal teiste, täpsemalt kogu inimkonna, maailma, kogu loodu jaoks. Kolmainsus on osadus missioonil, ta annab meelevalla ja on saatjaks sellele ühele armastatule, keda läkitati teostama maailma uuenemist, lepitust ja võimestamist. Jumala jätkuva missiooni nimel läkitavad Isa ja Vaim Poja, Isa ja Poeg hingavad sisse Vaimu ning Poeg ja Vaim ilmutavad Isa kirkust kuni universumi otsani. See armastatu läkitamine, saatmine ja võimestamine, see enese avamine teistele ja seega nõrkusega leppimine armastuses iseloomustab Kolmainsust. See armastus ühendab kolmainu Jumala.
2.1.1. Jumala missioon loojana
Jumala loomismissiooni piibellik käsitus kinnitab, et Jumal ja maailm on omavahel suhtes. Jumal oma armulikust tahtest lõi maailma eimillestki. Nii sõltub maailm täielikult Jumalast, kes kogu elu allikana hoiab, kosutab, muudab ja uuendab elu maailmas (Ps 104). Loomine kuulub evangeeliumi keskme ja olemuse juurde, sest loodu kaudu ilmneb Jumala piiritu armastus ja headus.
Armastuses on Jumal jaganud oma loomismissiooni kõikide inimestega, kes on loodud Jumala näo järgi, et nad võiksid olla tema kaastöölised. Naised ja mehed kui Jumala majapidajad vastutavad Jumala ees loodu hoidmise eest. See „loodud kaasloojate“ vastutus on tihedalt seotud inimväärikusega. Oma armus hoiab Jumal maailma alal ka inimlike institutsioonide ja ühiskondade kaudu tegutsedes. Need, kes tunnistavad Jumala nime, on kutsutud tegema koostööd kõikide inimestega selle nimel, et teostada Jumala eesmärki, milleks on rahu ja täius. See töö hõlmab õigluse kaitsmist, inimestevahelise usalduse suurendamist, näljast vabastamist, Maa ressursside vastutustundlikku kasutamist ja tehnoloogia sobivat rakendamist inimeste heaks.
Kuigi inimkond ja kogu loodu kannatavad patu mõju ja tagajärgede all (Rm 8), nagu me enda ümber vaadates oleme sunnitud kibedalt tõdema, ei jää nendele viimast sõna. Loomise sõnumi ja tegelikkuse juurde kuulub ka tõotus, et Jumal teeb kõik uueks (Ilm 21:5). Nii kutsub Kolmainu Jumal inimesi osalema loomismissioonis, milles väljendub isegi praeguse kurjuse keskel tulevase täiuselejõudmise ootus. Uuenemine ja õiglus, andestus ja lepitus, tervenemine ja võimestamine on Jumalaga kokku kuuluva tulevase maailma märgid. Kristlaste käsutuses on palju võimalusi, kuidas neid julgustavaid märke oma konkreetses kontekstis tugevdada.
2.1.2. Jumala missioon lunastajana
Jeesuse elu, tegevus, kannatus, surm ja ülestõusmine ilmutavad Jumala tingimusteta armastust tema loodud maailma vastu (Jh 3:16). Terviklik misjon nõuab kõigi kristoloogia põhiaspektide arvestamist. Jeesuse elu, õpetus ja teenimine näitavad kristlastele eeskuju, kuidas misjon peab toimuma: Jeesuse isiklik „manifest“ Naatsareti sünagoogis (Lk 4:16–20), jüngrite läkitamine (Mt 10), Jeesuse õpetused ja tähendamissõnad, tervendamine ja näljaste toitmine, tema kõrge hinnang naiste staatusele, väärikusele ja tähtsusele ning nende osalemisele tema teenimistöös. Ent veelgi selgemalt ilmneb Jumala lunastusmissioon Poja läbitud tees, mis on inkarnatsiooni-, risti- ja ülestõusmistee.
Inkarnatsioon on holistliku misjoni mudel, sest inkarnatsiooni kaudu siseneb Jumal inimelu kõikidesse aspektidesse. Jeesuse sünd tähendab Jumala missiooni keskse tõotuse täitumist: see on Poja läkitamine maailma, et see lunastada. Jeesuses sai Jumal inimeseks ühes kindlas kohas, kindlal ajal ja kindlas kultuuris. Ta allutas ennast inimlikele tingimustele. Ta samastas ennast inimestega ja oli solidaarne kõigi kannatajatega. Jeesuses ilmutas Jumal seda, milline oli tema algne loomisplaan ja milline peaks olema tõeline inimlikkus. Inkarnatsioonitee on uuenemise ja lepituse tee.
Ristitee on Jumala vägev viis ütelda ei patule ja ebaõiglusele ning astuda tagakiusamisest ja ristilöömisest hoolimata välja armastuse ja õigluse eest. Inimeste kannatusi omaks tunnistades ja ristil nende patte kandes tungis Jeesus Kristus inimeseks olemise kõige süngematesse soppidesse ja võitis ära surma väe. Kristuse surm tõi pääste, mille mõju haarab tervet maailma: „See oli Jumal, kes Kristuses lepitas maailma enesega“ (2Kr 5:19). Kristuse rist ilmutab ka Jumala solidaarsust tõrjutute ja rõhututega ning näitab, kuidas protestida ebaõigluse ja rõhumise vastu. Tõepoolest, igasuguse rõhumise ja tõrjutuse sügavusest võib igas kontekstis leida ristilöödud Jumala. Samas ei tähenda Kristuse ristilöömine ebaõiglaste kannatuste pühitsemist ja see ei ole eeskuju, mis näitab, kuidas tuleb kannatusi taluda. Pigem on see tunnistus Jumala tahtest, et keegi ei peaks vägivalla all kannatama. Ristitee on lepituse ja võimestamise tee.
Kristuse ülestõusmine on unikaalne sündmus, mis uuendas põhjalikult kogu maailma. Vägivallalt, surmalt ja surma lõplikkusest tingitud hirmult võeti viimane sõna. Ülestõusmine avas inimkonnale ja kogu loodule uue tegelikkuse, mis vabastab ja annab lootust. Kristuse surma ja ülestõusmise kaudu on Jumal inimkonna ja looduga lepitatud. Lisaks lõi Jumal võimaluse lepituseks inimeste endi ning inimeste ja loodu vahel. Peale selle ilmutab Kristuse ülestõusmine asjade tõelist olemust. Ka loodu ise omandab uue mõõtme. Iga loodud asi, iga hetk ja sündmus kannab endas eluandvat potentsiaali. Miski ei saa lihtsalt lõppeda. Isegi varasematest tupikteedest saavad nüüd uued misjonivõimalused. Ülestõusmistee on uuenemise ja võimestamise tee.
2.1.3. Jumala missioon pühitsejana
Jumala missioon maailmas jätkub Püha Vaimu kaudu. Jumala Vaim andis jõudu prohvetitele, laskus Jeesuse teenimistöö alguses tema peale, elas esimestes jüngrites ja võimestas neid ning andis tärkavale kirikule tunnistamiseks vajalikud vahendid. Täpselt samuti kutsub, läkitab ja volitab Püha Vaim igal ajastul kõiki jumalarahva liikmeid misjonis osalema, olenemata nende soost ja vanusest.
Evangeeliumi kaudu kutsub Püha Vaim inimesi meeleparandusele, usule ja uuele elule. Tänu Vaimule koondub erinevatest inimestest koosnev uus perekond üheks ihuks, kus ei kehti enam klassi, rassi, soo ega kultuuri piirid. Mitte sõnumitoojad, vaid Püha Vaim ise on see, kes mõistab hukka patu ja ebaõigluse, äratab usku ja uuendab jumalarahvast misjoniks nii üksikult kui ka osadusena. Püha Vaimu väes muutub kuulutatud Sõna toimivaks ning uuendab isegi neid, kes on Jumalast kaugel – kes vastandavad ennast evangeeliumile, eiravad või moonutavad seda.
Need misjoni viljad, mis jäävad püsima, on Püha Vaimu tegu. Tänu Vaimule muutuvad ebatäiuslikud inimlikud jõupingutused Jumala missiooni töövahenditeks. Püha Vaim muudab head sõnumit kuulutavad inimeste sõnad, ristimisvee ning armulaualeiva ja ‑veini märkideks Kristuse kohalolust kirikus, andes kirikule jõudu Jumala missiooni täitmiseks. Püha Vaim varustab kristlasi ja kogu kirikut mitmesuguste andidega (1 Kr 12; Rm 12; Ef 4). Olles nende vaimuandidega (charismata) varustatud, suudavad nad kuulutada evangeeliumi ning jagada evangeeliumis kirjeldatud elu igal pool kõigi inimestega. Kõigi Vaimu andide – jutlustamine, õpetamine, tervendamine, prohvetlus, juhtimine ja muu naistele ja meestele antu – eesmärk on tugevdada Jumala koondunud rahva osaduskondi, kogudusi nende sisemiseks kasvamiseks ja holistlikuks misjoniks. Tänu Vaimule on kirik – oma ebatäiuslikkusest hoolimata – tõotatud tulevase ajastu eelmaitse.
2.2. Kirik missioonil ehk misjonikirik
Kolmainsus kui „jumalik läkitamise osadus“ on loonud kiriku jaoks ruumi, milles ta saab osaleda Jumala missiooni täitmises, olla läkitatu, võimestatu ja armust saadetu kuni „ilmamaa äärteni“. See, et kirik on kogu oma inimlikus nõrkuses vastu võetud Jumala missiooniosadusse (1Kr 1:9), näitab Jumala armastuse sügavust ja tema haavatavuse ulatust. Kiriku misjon osutab usklike kohalikule kogule, kes on saanud jõudu Jumala Sõnast ja sakramentidest ning keda Püha Vaim on juhatanud Jumala missioonis osalema. Sellel kirikul on ruumiline mõõde, mis hõlmab erinevaid ühtekuuluvuse ja osaduse tasandeid ja avaldumisvorme. Sellel on ka ajaline mõõde, mis hõlmab eelnenud ja järeltulevaid põlvkondi. Missioonil kirik ehk misjonikirik on Kristuse ihu selles maailmas.
Kiriku osalemine Jumala missioonil on seega Jumala armu and, mille aluseks ja lähtekohaks on saabuv jumalavalitsus Kristuses. Armust loodud ja jumalikku osadusse kuuluma määratud kirik ei ela iseenda heaks, vaid Jumala ja maailma heaks. Olles ette määratud saama Jumala Poja näo sarnaseks (Rm 8:29), ei osale kirik üksnes Jumala missiooni täitmises, vaid on ühtlasi selle kohalolu märk.
Seega kuulub kiriku misjon evangeeliumi, mitte seaduse juurde, sest Jumala lunastav arm on vabastanud kiriku kohustusest püüelda edu ja tulemuste poole iseenese pärast. Misjoni edukust ei ole põhimõtteliselt võimalik hinnata inimlike ootuste ja kaalutluste mõõdupuuga. Kui kirik järgib ustavalt oma Issandat, usaldades ülestõusnud Kristuse kohalolu oma elus ja tunnistuses, siis kajastub tema misjonis ka Kristuse ristil ilmutatud tingimusteta armastuse haavatavus. Jumala missioonis muutub inimlik kaotus sageli võiduks, sest Kristuse vägi saab täiuslikuks nõtruses (2Kr 12:9).
2.2.1. Misjon kuulub kirikuks olemise juurde
Jeesuse järgi on kiriku olemasolu mõte osaleda Jumala missioonis: „Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid“ (Jh 20:21). Kirik on Jumala enda rahvas, loodud kuulutama tema imelisi tegusid, kes kutsus selle rahva liikmeid pimedusest Jumala imelisse valgusse (1Pt 2:9). Seega kuulub misjon kiriku sügavama olemuse juurde. Misjonitöö ei ole kiriku jaoks vaba valik. Misjon kuulub olemuslikult „üheainsa, püha, katoolse ja apostliku“ kiriku (Nikaia usutunnistus) olemisse.
Misjon ja üksainus, püha, katoolne ja apostlik kirik
Kristuse ihuna on kirik üks tervik, mis osaleb kolmainu Jumala üheainsa missiooni täitmises. Inimliku nõrkuse tõttu ei ole kirik seni suutnud seda usutunnistuses väidetavat ühtsust tegelikkuses saavutada, kuid on sellegipoolest püüdnud sajandite jooksul sellele lähemale jõuda, teostades oma misjonit „ühtses mitmekesisuses“. Kristlased on alati möönnud, et kiriku puuduv ühtsus on vastuolus tema tunnistusega Jumala armastusest. Kristuse ülempreesterlik palve, et „kõik oleksid üks … et maailm usuks“ (Jh 17:21), on muutunud ka kiriku palveks, millega ta väljendab oma igatsust saada ühel päeval ühtseks Kristuse ihuks. Kiriku ühtsus on üks misjoni eesmärke. Oikumeeniliste ühistegevuste kaudu üheskoos Jumala missioonis osalemine on erinevate kirikute jaoks viis seda ühtsust kogeda ning see annab jõudu panustada oikumeenilistesse kõnelustesse.
Kirik on püha, sest see on Jumala armastatud osadus, mida Jumal on pühitsenud, andes kirikule misjoniülesande. Kiriku pühadus ei seisne seega maailmale vastandumises, vaid väljendub just nimelt sellesse maailma kuulumises: kirik täidab Jumala missiooni nii, et ta on vägivaldses ja haavatud maailmas kohal ning tegutseb siin. Osutades selles ennasthävitavas maailmas püha Jumala armule ja armastusele, väljendab kirik igatsevat ootust pühaduse järele. Misjonikirik tõstab esile elu ja Jumala kogu loodu pühadust. Isegi ilma sõnadeta annab kiriku kohalolu tunnistust loodu väärikusest ja pühadusest.
Misjonikirik on apostlik, kuna tema misjonivolituse andja ja läkitaja on „jumalik läkitamise osadus“ ehk kolmainu Jumal, kes on misjonis kiriku saatjaks. Kiriku apostlikkus on seotud eelkõige kiriku läkitamisega maailma rõõmusõnumit kuulutama (Mt 28:18–20). See osutab Sõna ja sakramentide ameti kesksele tähtsusele kiriku misjonijõuvarude kasvatamisel.
Luterliku osaduse teatud ringkondades on palju vaieldud selle üle, kas kiriku apostlikkuse juurde kuulub lahutamatult ka inimeste kutsumine saama osa ristimise armust. Näiteks Aasias peavad mõned kirikujuhid teoloogiliselt põhjendatuks väidet, et ka ristimata usklikud kuuluvad tänu oma usule ühte, pühasse, katoolsesse ja apostlikku kirikusse. Seetõttu ei ole nende hinnangul vaja põhjustada usklikele sotsiaalseid, poliitilisi ja majanduslikke raskusi, mis selles maailmajaos võivad ristitud olemisega kaasneda. Muudes piirkondades tegutsevad luterlikud kirikud on seevastu kindlalt veendunud, et inimeste ristimine Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel kuulub kiriku apostliku ülesande juurde.
Lisaks ei ole apostlikkus seotud niivõrd kiriku hierarhia või juhtimispositsiooniga, vaid pigem apostliku usuga, mis saab elavaks naiste ja meeste teostatavas misjonis. Apostlikkus tõstab esile läkitatud olemise kui kiriku olemusliku tunnuse. Lisaks tähendab apostlikkus seda, et kiriku läkitaja ise on kiriku inkarnatsioonilises misjonis alati kohal ja aktiivne. Samas ei pea läkitamine tingimata tähendama kaugele maale või võõrasse kultuuri suundumist, kuigi ka kultuuriülene tunnistamine on üks läkitamise oluline aspekt. Tänapäeva üleilmastunud maailmas ei pruugi „ilmamaa ääred“ olla kodukohast kuigi kaugel.
Misjon ja kiriku katoolsus
Misjoni vaatevinklist tähendab kiriku katoolsus üldiselt kristliku usu geograafilist levikut üle maailma ning kiriku kohalolu lugematutes paikades erinevate kultuuride ja subkultuuride keskel. Kristlik usk on kui juuretis, mis levib läbi kogu taigna ja muudab seda. Samas on siin rõhk pigem usu kvalitatiivsel universaalsusel ja selle inkarnatsioonilisel sisenemisel igasse kultuuri, mitte kiriku kvantitatiivsel levimisel. See kvalitatiivne universaalsus hõlmab kõigi aegade usklikke: nii varasemate põlvkondade, tänapäeva kui ka tulevaste aastate jumalarahvast. Kiriku katoolsus on ühtlasi meeldetuletus, et Jumala kogu loodu saab ükskord Kristuses ühendatud ja uuendatud.
Kogu oma universaalsusele vaatamata on kristlik usk ka kultuuriliselt tingitud. Usk on juba olemuslikult inkarnatsiooniline, põimunud kindla aja, koha ja kultuuriga. Misjoniülesannet täitvad kohalikud kogudused peavad otsima tasakaalu kohaliku ja üldise vahel, sest universaalne ja konkreetne on omavahel lahutamatult seotud. Ilma universaalse usuosaduseta poleks üksikul kogudusel võimalik enda olemasolu kohalikus kontekstis mõtestada. Katoolsuse või universaalsuse rõhutamine konteksti arvestamata (kontekstuaalsuseta) muudaks misjonikiriku imperialistlikuks, samas kui kontekstist lähtumine (kontekstuaalsus) ilma katoolsuseta viiks välja provintslikkuseni.
Misjon ja kirik kui communio ja oikumeeniline osadus
Kirikute osaduse aluseks on Kristuse kaudu vahendatud kolmainu Jumala osadus (1Kr 1:9). Osadus ei tähenda seega strateegilist liitu ega praktilistel eesmärkidel sõlmitud kokkulepet, millest võib taganeda, kui see enam kasulik pole. Pigem väljendub selles kiriku identiteet, mis seisneb Jumala enda olemusest osa saamises.
Eklesioloogilises plaanis väljendab osaduse mõiste kiriku suhete kolme tasandit: esiteks üle aja ja ruumi ulatuv kiriku ühtsus, teiseks kristlaste ühiselu kohalikus kirikus, kolmandaks kohalike kirikute piirkondlikud ja ülemaailmsed suhted. Kiriku mõistmine osadusena mõjutab otseselt meie misjonikäsitust ja ‑praktikat. Misjoni teostamine osadusena annab misjonile uue kvaliteedi. Kuna kirik ei tegele misjoniga iseenda au pärast, võivad sama traditsiooni kirikud eri piirkondades ja eri traditsioonide kirikud samas piirkonnas oikumeeniliselt oma jõud misjonitegevuseks ühendada. Ühtsuse ja katoolsuse vaimu hoidev osadus väljendub alandlikus pühendumises, vastastikuses austuses, üksteisega arvestamises, kannatlikkuses ja armastuses. Maailma eri paigus misjonipiirkondade pärast konkureerimine, võidujooks oma konfessiooni või organisatsiooni profiili ja mõjuala laiendamise nimel peaks asenduma koostöö ja ühistegevusega. Konkurentsi ja „vallutuse“ idee ning proselütism (teiste kristlase meelitamine enda konfessiooni) ohustavad ja õõnestavad Jumala missiooni.
Osalemine ühistes/oikumeenilistes misjonitegevustes maailma eri paigus tugevdab kirikute osadust. Kui misjonit teostatakse partnerluses – võetakse teineteise ees kohustusi ning jagatakse üksteisega vaimseid, inim-, ainelisi ja rahalisi ressursse –, siis kaob igasugune üleolekutunne, isolatsioon, oportunism ja vastastikune kahtlustamine. Ühiselt misjonitööd tegevad kirikud suudavad säilitada ühtsuse ja mõlemapoolsuse vaimu, on valmis üksteiselt õppima ja üksteisega jagama ning kogevad osaduses elamisega kaasnevat õnnistust.
Osaduse visioon ja praktika võib olla kirikule suureks abiks, et ületada tänapäeva kogukondades levinud killustumist ja lõhesid ning tervendada ahnuse ja vägivalla all kannatavat maailma. Üksteise liikmetena (Rm 12:5) on kiriku liikmed kutsutud üksteist kosutama (1Ts 5:11) ja olema vennaarmastuses üksteise vastu hellad (Rm 12:10). Nõnda saab kirik osadusena kutsuda kogukondi üles võtma vastutust ja edendama õiglast ühiskonda.
2.2.2. Misjon toimub Sõna jõul ja Vaimu juhatusel
Kirik on loodud Jumala vägeva Sõna läbi (creatura verbi). Jumala Sõna hoiab kirikut alal, annab talle inspiratsiooni ja jõudu misjoniks. Jumala Sõna aitab usuelul läbi tulla kiriku pidevalt muutuvates kontekstides tekkivatest segadustest ja kiusatustest. See varustab jumalarahva igaks heaks teoks (2Tm 3:17) ja võimaldab neil nõnda konkreetses kontekstis esinevatele vajadustele keskenduda. Sõna loob kirikus nii tahte kui ka ideed, kuidas saabuvas jumalavalitsuses osaleda.
Misjoni, selle eesmärkide ja praktikaga on lahutamatult seotud ka sakramendid kui „nähtav Sõna“. Ristimises on kristlik kirik leidnud tingimusteta armu, andestuse ja Kristuses saadud uue elu tõotuse – see on elu jüngrina. Ristimise arm toidab jüngriks olemist kristlase elukestval teekonnal – see on „usk, mis on tegev armastuse läbi“ (Gl 5:6 – toim.). Ristimises kutsutakse usklikud osadusse oma missiooni teostava Kolmainsusega ja sellesama kutsumisega läkitab neid saatev Püha Vaim nad maailma armastuse sõnumit kuulutama. Ristimine on misjoniks volitamine – igal kiriku liikmel on misjonis oma kutsumus ja ülesanne.
Misjoni vaimsust võib leida ka armulaual, kus Kristus ise on leivas ja veinis kohal, andes oma ihu ja verd pattude andeksandmiseks ning jagades oma elu maailmaga. Jumala armulise valitsuse maailmasisesele tõelisusele osutava „kohalolu sakramendina“ loob armulaud uuendava, lepitava ja võimestava misjoni jaoks vundamendi. Ühtlasi on see toimiv märk, millest sündiv ühtsus ületab kõiki inimlikke piire, olgu need rassilised, keelelised, riiklikud, soolised või sotsiaalsed. Armulaud toob kiriku ellu Jumala eshatoloogilise tegelikkuse, annab talle jõudu misjoniks ja pakub maailmale eelmaitse tulevasest täiusest (1Kr 11:26).
Misjon toimub Vaimu juhatusel: Püha Vaim äratab, inspireerib ja juhatab Kristuse järgijaid andma tunnistust Kristusest ja Jumala tingimusteta armastusest. Vaim elustab ja uuendab kirikut pidevalt misjoniks. Vaimne uuenemine on Püha Vaimu kohalolust sündiv and. Kiriku uuenemine võib võtta erinevaid vorme: loominguline lähenemine jumalateenistusele, liturgia, kiriklike struktuuride, misjonikäsituse ja vaimuandide uuenemine – need kõik on eri ande erinevateks eesmärkideks kasutava Püha Vaimu tegevuse tagajärjed. Kuigi uuenemist on võimalik ka järele aimata, kinnitavad selle ehtsust holistlikus misjonis avalduvad viljad.
Kuna kirik tegutseb Vaimu juhatusel ja on varustatud erinevate andidega, on ta tervikuna karismaatiline. „Karismaatiline“ ei tähenda tingimata „nelipühilikku“ – need kaks mõistet ei ole samatähenduslikud. Karismaatiline kirik kasutab kõiki vaimuande misjoni jaoks: evangeeliumi kuulutamine, kurjadest jõududest vabastamine, tervendamispalve, osaduse kasvatamine, teenimine ja õigluse eest seismine. Karismaatiline uuenemine rõhutab asjaolu, et kristlik usk puudutab inimest tervikuna, hõlmates tema tundeid, mõistust, tahet ja kirge. See aitab selgitada, miks kirikute kiire kasvu ja laienemise taga on sageli just karismaatilised liikumised. Misjon on kogemuslik. Nagu LML-i 10. assambleel rõhutati, on kiriku jaoks oluline leida võimalusi „läbikäimiseks nelipühikirikute ja meie endi kirikutes tegutsevate karismaatiliste liikumistega“. Selline läbikäimine võimaldaks kirikul karismaatilisi nähtusi ning nende soodsaid ja ebasoodsaid mõjusid uurida, analüüsida ja nendest õppida – need teadmised võivad aidata kirikul ustavamalt Jumala missioonis teenida.
2.3. Misjoni teoloogilised mõõtmed
Sõna jõul ja Vaimu juhatusel Kristust järgides ja Jumala missioonis osaledes tegeleb kirik ustavalt ja sihikindlalt 21. sajandi keeruliste kontekstidega. Palves oma konteksti probleemidega tegelev kirik peab hermeneutilist spiraali järgides pidevalt süvendama oma teoloogilist refleksiooni misjoni eri aspektide ja mõõtmete üle. Pidev teoloogiline järelemõtlemine misjoni praktika ja missioloogia üldteemade üle aitab kirikul tõhusamalt oma kontekstitundlikku misjonit teostada.
2.3.1. Misjon kui uuenemine, lepitus ja võimestamine
Selles dokumendis keskendutakse misjoni kolmele mõõtmele: uuenemine, lepitus ja võimestamine. Nendele misjoni mõõtmetele võib leida vasted Jumala kui looja, lunastaja ja pühitseja missioonis ning neid aitab sügavamalt mõista missioloogiline käsitus Kristuse kolmeosalisest teest: inkarnatsioonitee, ristitee ja ülestõusmistee. Need misjoni mõõtmed läbivad kõiki misjonitegevusi (nt kuulutus, teenimine, õigluse kaitse, religioonidevaheline dialoog, loodu eest hoolitsemine) ja nendest tuletatud kriteeriumide alusel saab kirik hinnata iseenda misjoni ustavust Kristusele, kes on ta maailma läkitanud.
Uuenemine
Pühakirja järgi on uuenemine pidev protsess elu kõigi püüdluste, ideoloogiate, struktuuride ja väärtuste täielikuks ümbersuunamiseks. Uuenemine on lakkamatu protsess, mille käigus hüljatakse kõik, mis dehumaniseerib ja rüvetab elu, ning hoitakse alles see, mis kindlustab elu pühadust, iga inimese ande ning ühiskondlikku rahu ja õiglust. Selle protsessi aluseks on Jumala armulise tahte äratundmine, kuna tema kutsub oma Püha Vaimu kaudu inimesi, teeb nad õigeks ja annab neile jõudu, et nad saaksid Jumala Poja sarnaseks ning annaksid iseennast õigluse tööriistaks (Rm 12:2, 6:13, 8:29; 1Pt 1:14–25; Ef 4:15–5:10; 2Kr 3:18; Kl 1:10–14; Tt 3:5).
Ajendatuna inimese lakkamatust püüdlusest enese täiustamise ja suurema kasu poole on ühiskonna eri valdkondades tehtud muutuste ja progressi nimel aktiivselt tööd. Kuigi selline muutumisprotsess on kiiduväärne ja kohati kasulik, ei tohiks seda segamini ajada uuenemisega, mis kiriku misjoni perspektiivist vaadates on eelkõige loodu keskel toimiva Jumala tegu. Kristuse ülestõusmise valguses tajutud uuenemine tähendab kogu loodu eluandva potentsiaali avanemist, milles väljendub Jumala armu toime looduses. Püha Vaimu pideva töö kaudu laieneb kirikus ja kiriku kaudu toimuv uuenemine tervele maailmale. Juba antud aga veel mitte käes oleva lunastuse ootuses elav kirik peab hoiduma ülemäära triumfaalsest uuenemiskäsitusest ning peab pigem usus leppima tõsiasjaga, et sellega kaasneb ka ebaselgust ja ebakindlust.
Kiriku uuendav misjon hõlmab nii üksikisikuid, struktuure kui ka ühiskondlikke suhteid. Seoses üksikisikuga rõhutab näiteks apostel Paulus, et uuenemine põhineb olemuslikult Jumala päästval armul, mis seob uskliku Kristuse surma, matmise ja ülestõusmisega, et ta saaks sarnaselt üles äratatud Kristusega „käia uues elus“ (Rm 6:4–14). Armu läbi õigeks mõistetud usklik patune, kes jääb kindlaks Jumala tõotusele, et tema elu on koos Kristusega Jumalas (Kl 3:3), järgib tänutundega Vaimu juhatust käia Kristuse teed. Uuenemine kui õigeksmõistmise and annab inimestele jõudu, et mõista hukka kurjus, loovutada „oma ihuliikmed õiguse relviks Jumalale“ (Rm 6:13) ja taluda teiste tervendamise nimel ristiteed või koguni surma (2Kr 4:7–12). Sellist uuenemiskäsitust aitavad selgitada ka Pauluse sõnad: „Aga meid kõiki, kes me katmata palgega vaatleme Issanda kirkust peegeldumas, muudetakse samasuguseks kujuks kirkusest kirkusesse. Seda teeb Issand, kes on Vaim“ (2Kr 3:18).
Püha Vaim juhatab kirikut ka ühiskondlikke struktuure ja suhteid uuendavasse misjonisse. Kristuse inkarnatsiooniteed järgiv kirik siseneb sügavalt teda ümbritsevasse konteksti, samastudes täielikult ebaõigluse, ekspluateerimise ja tõrjumise ohvritega. Kuna Kristus ise on nende keskel, seisab kirik solidaarselt kõigiga, kes on uusliberaalse majandusliku üleilmastumise tagajärjel vaesunud ja inimlikkuse kaotanud. Nii saab temast vaeste kirik. Avalikus ja privaatsfääris esinevaid ebaõiglasi ja vägivaldseid praktikaid ja struktuure patuseks ja ühiskonnaelu hävitavaks nimetav ning neid hukka mõistev kirik kõnnib koos Kristusega mööda ristiteed. Misjonit kui kuulutust, teenimist või diakooniat ja õigluse eest seismist tuleb teostada ristimärgi all, et tugevdada solidaarsust ja lootust. Kristuse jälgedes mööda ülestõusmisteed käiv kirik tunnistab evangeeliumi oma sõnade, kohalolu ja tegudega ning ei jäta viimast sõna poliitilisele ja sotsiaalsele rõhumisele ega majanduslikule tõrjutusele. Oma diakoonilises misjonis, mis ei ole pelgalt usu väline märk, vaid püüab sihikindlalt saavutada kestlikku osadust kõikide jaoks, töötab kirik Vaimu juhatusel selle nimel, et „rajada tee sinna, kus varem teed ei olnud“.
Katkises ja vägivaldses maailmas Kristuse teed käies teeb ka kirik ise läbi sügava ja sageli valulise uuenemise. Kristuse teelt vaadates ei tähenda uuenemine tingimata midagi ülevat või rõõmsat. Näiteks vabastamine ja lepitus võivad osutuda valulikuks kogemuseks, kuna nende nimel tuleb loobuda võimust ja mingitest eelistest. Kuna uuenemine eeldab „vastuvoolu ujumist“, võib see nõuda ohvreid ning viia tagakiusamise või koguni märtrisurmani.
Lepitus
Pühakirjas öeldakse selgelt, et üks Jumala missiooni eesmärke on lepitus:„See oli Jumal, kes Kristuses lepitas maailma enesega […] ning on pannud meisse lepitussõna (2Kr 5:19). Misjonikirik osaleb Jumala lepitusmissioonis Jumala saadikuna, paludes inimesi Kristuse nimel, et nad laseksid endid Jumalaga lepitada. See on lepituse põhiline mõõde: Jumala ja inimeste suhte taastamine. Kuulutuse ning kristliku elu ja diakoonia kaudu tunnistamisega juhatatakse isikud patukahetsusele ja usule ning nad saavad rõõmustada, et on vastu võetud Jumala „läkitatute“ osadusse. Selle teenimatult ja vastu ootusi saadud lepituse arm võimaldab laiendada lepitust kõikidele muudele inimsuhetele: perekonnas, teiste rühmadega läbi käies, ühiskonnas ja riikide vahel. Kiriku kui lepituse saadiku, rahusobitaja misjoniülesanneteks on muu hulgas vahendamine, rahumeelse kooselu taastamine ning suhete loomine ja hoidmine. Selle lepitusülesande täitmisel ammutab kirik inspiratsiooni Kristuse kolmeosalisest teest. Ristiteed käies võtab kirik enda kanda ohvrite valu ja toimepanijate ülbuse, et teha ruumi rahule ja lepitusele. Väga raske ülesanne on veenda toimepanijaid oma vigu tunnistama ja õiglust taastama. Ent Jumala lepitav vägi saavutab täiuse just kiriku misjoni haavatavuses ja näilises lootusetuses.
Kiriku lepitusülesanne ulatub ka rahvusvahelisse sfääri. Paljud riigid elavad 21. sajandil veel varasemate sajandite rõhumise ja ebaõigluse pärandiga. Varem kolonialismi all elanud riigid kannatavad nüüd vaesuse käes, mida põhjustab majanduslikust üleilmastumisest kantud uusliberaalne majandus. Ent maailmas, kus Jumal on surma lõplikkuse murdnud, ei jää sellistele surma toovatele struktuuridele ja süsteemidele viimast sõna. Ülestõusmisteed käies seisneb kiriku misjon selles, et teha vabanemine ja lepitus võimalikuks nii rõhututele kui ka rõhujatele. Vabanemine ja lepitus peavad käima käsikäes. Vabanemine ei oma väärtust ilma lepituse perspektiivita ning lepitus ilma vabanemiseta jääb elukaugeks ja ideoloogiliseks. Lepitus ja vabanemine eeldavad taastava õigluse kohaldamist riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil, et rõhumise ja ebaõigluse ohvrid saaksid tagasi oma inimväärikuse. Selle vabastava lepituse ja lepitava vabastamise kaudu käivitab kirik uuenemise protsessi, mis aimab ette kõigi asjade lepitamist Jumala eshatoloogilise valitsuse all.
Võimestamine
Kui räägime misjoni kontekstis võimestamisest, meenutab see meile Jeesuse sõnu: „vaid te saate väe Pühalt Vaimult, kes tuleb teie üle, ja te peate olema minu tunnistajad […] ilmamaa äärteni“ (Ap 1:8). Võimestamine tähendab siin eelkõige seda, et Jumal jagab oma väge (dynamis) inimestega, et nad saaksid Jumala missioonis osaleda. Jumal võimestab üksikuid kristlasi ja kirikut tervikuna Püha Vaimu juhtimise ja vaimulike andide kaudu, mis on vajalikud kiriku holistliku misjoni teostamiseks. Jumalalt saadud vägi täidab inimestes Jeesuse tõotuse, et temasse uskujad hakkavad tegema samasuguseid ja koguni veel suuremaid tegusid kui Jeesus ise. Kirikule on antud võime tunnistada Jeesuses Kristuses ilmsiks saanud Jumala tingimusteta armastusest maailmas, kus valitseb vihkamine, rääkida armu läbi õigeksmõistmisest olukorras, kus turuväärtus näib olevat kõigi asjade tähtsaim mõõdupuu, ning kuulutada lootust sõnulseletamatu kannatuse ja meeleheite tingimustes.
Püha Vaim annab kirikule väge seista vastu võimu kuritarvitamisele võimuna teiste üle ja käia Kristuse teed, kus võimu jagatakse kõigiga. Kirikus on igale ristitud usklikule antud eriline misjoniand, mis toetab vastastikust ülesehitamist ja julgustamist. Oma ande on kutsutud arendama, hindama ja kasutama nii mehed kui ka naised, ilmikud ja vaimulikud, noored ja vanad. Kirikus ei eristata neid, kes on ilma võimuta, neist, kel on võim ja kes suudavad teisi võimestada. Pigem toimub Kristuse teed käivas kirikus liikmete vastastikune võimestamine, mis lähtub kolmainu Jumala võimestavast kohalolust nende keskel.
Kiriku misjonitegevuse kaudu ulatub jumalik võimestamine ka ühiskonda. Teenimise ja diakoonia abil leevendab kirik hädasolijate (nt pagulased, ümberasustatud isikud, loodusõnnetuste ohvrid) otseseid kannatusi. Ent kirik on kutsutud minema abistamisest ja heategevusest kaugemale ning teostama võimestavat misjonit. Kirik püüab anda raskes olukorras olevatele inimestele kontrolli oma elu üle, et taastada nende inimväärikus, olenemata päritolust või usutunnistusest. Misjonikiriku jaoks ei tähenda „abivajajad“ üksnes ainelise, majandusliku või sotsiaalse kitsikuse käes kannatajaid, vaid kõiki inimesi, kes tunnetavad, et neil on midagi puudu emotsioonide, suhete, vaimse tervise või spirituaalsuse tasandil. Meeleoluhäirete (nt identiteedikriis, madal enesehinnang, depressioon) ja muude psühhosotsiaalsete haigustega inimesed vajavad samamoodi kiriku tähelepanu ja kohalolu nagu majanduslikult ja sotsiaalselt tõrjutud ja rõhutud rühmad.
2.3.2. Misjon kui holistlik kontekstitundlik tegevus
Misjonikirik mõistab enda osalemist Jumala missioonis kontekstitundliku tegevusena, milles võetakse arvesse pidevalt muutuvaid ja keerulisi ümbritsevaid olusid, ja nõnda mõistab ta enda tegevust ühtlasi kõikehõlmava ja holistliku tegevusena. Misjoni holistlikkus ja kontekstitundlikkus väljendub nii selle eesmärgis, praktikas kui ka toimumiskohas. Selle eesmärk hõlmab kogu loodut (ökoloogia), kogu elu (sotsiaalsed, poliitilised, majanduslikud ja kultuurilised aspektid) ja inimest tervikuna (st kõiki inimesi ja kogu isikut – tema spirituaalseid, vaimseid, suhtealaseid, kehalisi ja keskkonnaga seotud vajadusi). Misjoni praktika eeldab, et selles osaleb kogu kirik: naised ja mehed, noored ja vanad. Holistlik misjon lähtub kiriku kui palvetava, kuulutava, teeniva, tervendava ja oikumeenilise osaduse olemusest. Sellise osadusena püüab kirik seista õigluse eest, aitab võimestamise kaudu kaasa uuenemisele ning töötab rahu ja lepituse nimel. Tänu kiriku katoolsusele toimub misjon igal pool, kus kirik kohal on, ning igal ajal kõigis põlvkondades. Seega vastutab iga kirik oma tegevuskohas misjoniülesannete täitmise eest, aga peaks olema vastava kutse saamisel valmis koostööks ka mujal asuvate kirikutega ning tegutsema koos misjonipartneritega kohtades, kus keegi pole veel käinud.
Kuna kiriku misjonitegevus on holistlik ja kontekstitundlik, tekivad sellega seoses omavahel dialektiliselt seotud misjoniteoreetilised küsimused, mis vajavad selgitamist. Misjoniosakonnad ja -seltsid, misjoniasutused ja üksikkristlased on juba pikemat aega mitmetel puhkudel pidanud teoloogilisi arutelusid selliste misjoniteemade üle nagu kuulutus ja teenimine, õigeksmõistmine ja õiglus, lunastus ja tervendamine, misjon ja religioonidevaheline dialoog. Nende küsimuste selgitamine on kirikule kõikehõlmava misjoni mõistmisel ja teostamisel suureks abiks.
Kuulutus ja teenimine
Kiriku holistlik misjon hõlmab kuulutust ja teenimist ehk diakooniat. Kuidas need tegelikus misjonipraktikas omavahel seotud on? Evangeelium tähendab eelkõige rõõmusõnumit, et patune on Jumala armust õigeks mõistetud läbi usu Jeesusesse Kristusesse. Evangeeliumi kui Jumala elavat ja loovat sõna tuleb väljendada sellises keeles, mis on inimestele omas kontekstis ja ajas arusaadav. Kuulutus kui evangeliseerimine on suunatud sellele, et evangeeliumi kuulutaks kirik tervikuna kõikidele inimestele ning et rõõmusõnum oleks oma kontekstis konkreetne ja asjakohane. Evangeliseerimise kaudu jõuavad inimesed isikliku kokkupuuteni elava Jumalaga ning see kutsub neid Kristuse armulist järgimiskutset usaldavalt vastu võtma. Evangeeliumikeskse kuulutuse kaudu kutsub kirik inimesi võtma ristimisel vastu pattude andeksandmise andi, ühinema kristliku osadusega ning elama jüngrina misjonit teostades.
Diakoonia olemuslik avaldumisvorm on teenimine, mis on misjoni lahutamatu osa. LML-i 2002. aasta rahvusvahelisel konsultatsioonil „Prohvetlik diakoonia: maailma tervendamiseks“ koostatud kirjas (avaldatud 2003. aastal) rõhutatakse, et diakoonia on evangeeliumi enda keskne element ning kuulub seega vältimatult kirikuks olemise juurde. Diakoonia ei ole pelgalt üks valikuvõimalus, vaid kuulub lahutamatult jüngriks olemise juurde. Ristimisel on kõik kristlased kutsutud teostama diakooniat läbi selle, mida nad maailmas teevad ja kuidas elavad. See algab puudust kannatava ligimese tingimusteta teenimisest ning viib paratamatult välja ühiskondlike muutuste ja uuenemiseni.
Luterlikes kirikutes toimub diakoonia mitmes eri vormis: rahvusvaheline abi ja arengutöö, diakooniaasutused, rahu, õigluse ja loodu terviklikkuse eest seismine, koguduste diakooniatöö ja sotsiaalne teenimine. Neid teenimisülesandeid täites juhindub kirik kahest teoloogilisest põhimõttest. Esiteks: diakoonia on midagi enamat kui lihtsalt heategevus. Kiriku arusaama kohaselt on diakoonia tihedalt seotud kuulutusega (kerygma) ja lauaosadusega (koinonia) ning on seetõttu paratamatult prohvetlik. See ei piirdu üksnes otseste kannatuste leevendamisega, vaid püüab võidelda vaesuse ning nõrgestava struktuurse ja süsteemse vägivalla algpõhjustega. Prohvetlikus diakoonias ületatakse paternalistlik „rikaste annetajate“ ja „vaeste saajate“ eristus, sest ühine võitlus ebaõigluse vastu uuendab nii teenitavaid kui ka teenijaid. Teiseks: ristiteoloogias juurdumine tähendab kiriku jaoks vaimset juhist samastada end kannatajate ja tõrjututega. Diakooniatöö eesmärk ei ole proselütism (teiste kristlaste meelitamine enda konfessiooni). Eriti just hädaolukorras ei tohi kirik inimeste nõrkust ära kasutada selleks, et neile kristlikke veendumusi peale suruda.
Kirik ja üksikkristlased kuulutavad evangeeliumi sõnaga ja annavad sellest tunnistust oma käitumisega konkreetse konteksti igas olukorras. Elu ja kõne, teod ja sõnad peavad olema kooskõlas. Kuulutus ja diakoonia kaudu antav tunnistus on teineteisest lahutamatud, sest mõlema kaudu toimub osalemine Jumala uuendavas, lepitavas ja võimestavas maailmamissioonis. Sõnad ilma tegudeta jäävad abstraktseks ja jõuetuks, samas kui teod ilma sõnadeta on tummad ja mitmeti tõlgendatavad.
Muidugi võib evangeeliumi suuline kuulutamine olla maailmas teatud aegadel ja kohtades võimatu, nii et ainus tunnistamise võimalus on palvest lähtuv sõnatu teenimine. Taoline sõnatu teenimine võib toimuda erineval moel: humanitaarabi, diakooniatöö, ühiskondlike ja poliitiliste muudatuste nimel tegutsemine.
Õigeksmõistmine ja õiglus
Patuse õigeksmõistmine armu läbi ei mahu ühegi inimliku õiglusemõiste või -süsteemi raamidesse, kuna nende aluseks on teened, karistus, jaotamine, heastamine ja kättemaks. Armu läbi õigeksmõistmine aga ei keskendu patuse varasematele tegudele või lubadustele, vaid Jumala poolt pakutavale. Jumal pakub Kristuse verega kinnitatud kutset elada osaduses Jumalaga. See on Jumala armuline kutse, mis õigustab inimkonna olemasolu selles maailmas, ja see on samuti Jumala teenimatu kutse, mis õigustab uskliku kuulumist Jumala majapidamisse, jumalikku osadusse.
Seetõttu on armu läbi õigeksmõistmisel vabastav ja loov mõju. See vabastab inimese pidevast vajadusest tegeleda eneseõigustuse, oma väärtuse tõestamise ja millegi saavutamisega (nn vabadus millestki) ning loob uusi algusi ja võimalusi ülirohkeks eluks (nn vabadus millekski). Jumala vabastav ja loov õiglus toimib ka tema vägevates ajalootegudes, kui vaevatud saavad julgustust, vangid vabastatakse ja rõhutud pääsevad ikkest. Sellest vabastamisest saab alguse uus elu osaduses, kus saavad õide puhkeda solidaarsus, lepitus ja õiglus (Js 61:1–7). Kiriku tegevus õigluse eest seismisel lähtub Jumala missiooni vabastavast ja loovast õiglusest, milles kirik oma misjoniga osaleb. Kuna Jumala arm loob ruumi vabastava õigluse teostumiseks, siis on kirik kutsutud vaagima, kuidas õiglus ühiskonnas konkreetselt väljendub. Kirik peab palves mõtisklema selle üle, millist laadi õiglus aitaks ühiskonnas kaasa uuenemisele, lepitusele ja võimestamisele.
Armu läbi õigeksmõistmisest tuleneb seega vastasseis igasugusele ebaõiglusele ning patu ja kurjuse töövahenditele. Usk armu läbi õigeksmõistvasse Jumalasse inspireerib ja innustab kirikut tegema, mis on õige, armastama headust ja käima alandlikult koos Jumalaga (Mi 6:8).
Lunastus ja tervenemine
Jumala missiooni juurde maailmas kuulub nii kogukonnas kogetav tervenemine kui ka pääste spirituaalne tõelisus Kristuse lunastava kohalolu kaudu kristliku osaduse elus nii kollektiivsel kui ka isiklikul tasandil. Pääste kui eshatoloogiline tõotus, et ühel päeval on Jumal kõik kõiges, püsib pidevas pingevahekorras elu karmi tegelikkusega ja igatsusega tervenemise järele. Tervenemine on seotud tervise ja haiguse küsimustega, aga ka meditsiinilise, psühhiaatrilise, emotsionaalse ja spirituaalse hoolitsuse ja ravi teemadega. Kõigi konfessioonide kristlaste jaoks on tervenemine üks põhilisi teoloogilisi teemasid, sest sellel on spirituaalses elus tähtis koht. Haiguste olemasolu koos tõsiasjaga, et kõik haiged kristlased ei saa terveks, tekitab küsimusi tervenemise ja Jeesuses Kristuses antud lunastuse vahekorrast.
Pühakirja järgi on Jumal igasuguse tervenemise allikas. Vanas Testamendis on tervenemine ja lunastus tihedalt seotud ja tähendavad paljudel juhtudel ühte ja sama: „Tee mind terveks, Issand, siis ma saan terveks; aita mind, siis ma saan abi“ (Jr 17:14). Ent Uus Testament ei samasta haigustest ravimist päästetud saamisega. Samuti tehakse Uues Testamendist vahet ravimisel ja tervenemisel. Mõned võivad küll haigusest paraneda, aga mitte terveks saada (Lk 17:15–19), samas kui teiste ihuhädad püsivad, aga nad on tervenenud (2Kr 12:7–9). Ravimine tähendab kaotatud tervise taastamist ja on seega seotud loomisjärgse algseisundiga. Tervenemine aga on seotud ülirohke elu kui eshatoloogilise tegelikkusega, mis saabub Jeesuses Kristuses: tema on haavatud tervendaja, kes saab osa inimlike kannatuste, surma ja elu kõikidest aspektidest ning võidab ära rikutuse, kannatused ja surma oma ülestõusmise läbi. Selles mõttes osutavad tervenemise ja lunastuse mõisted samale eshatoloogilisele tegelikkusele.
Misjon ja religioonidevaheline dialoog
Kirikud peavad erineval määral kõnelusi teisi uske ja teistsuguseid veendumusi esindavate inimestega. Sellise dialoogi tähtsuse üle kiriku misjoni jaoks on teoloogias palju väideldud. On küsitud, kas varasemad misjonipüüdlused tuleks üldse asendada dialoogiga või peaks dialoog olema misjonit ettevalmistav etapp või hoopis üks osa kiriku kõikehõlmavast misjonist.
Selline religioonidevaheline dialoog, kus otsitakse ühiskondlikku rahu ja koostööd, vastastikust mõistmist ja tõde, on kiriku misjoni lahutamatu osa. Kuna kirik on kutsutud ja läkitatud tooma ühiskonda uuenemist, tervenemist ja lepitust, kuulub erinevate inimrühmadega koos rahu ja õigluse nimel töötamine tema ülesande juurde. Näiteks religioonidevaheline dialoog on tõhus vahend, mis aitab leevendada usulisi pingeid ning leida paljuusulises kogukonnas võimalusi vaesuse, diskrimineerimise, vägivalla ja üldise arengu probleemide lahendamiseks.
Ent kristlus sarnaselt islami ja teiste usunditega ka misjoneeriv religioon. Oma usu teistele tutvustamine on kiriku identiteedi osa. Jeesus õnnistas oma jüngreid ja käskis neil teha jüngriteks kõik rahvad (Mt 28:18–20). Kristus pakub lunastust ja tervenemist kogu inimkonnale ainult usu läbi – inimlikke teeneid nõudmata. See Kristuse ainulaadsus on kiriku misjoni aluseks. LML-i 10. täiskogu sõnumis öeldi: „Jumala missioon ulatub üle kiriku piiride.“ Samas osundati KMN-i 1996. aasta San Antionio misjoni- ja evangelisatsioonikonverentsi materjale ja lisati: „Me ei tea näidata mingit muud päästeteed peale Jeesuse Kristuse; samal ajal ei või me seada piiranguid Jumala päästvale väele. Misjoneerivate religioonide olemuse positiivne mõtestamine ja nende levitamisvajadusega leppimine võib olla üks religioonidevaheliste dialoogide suuri teemasid. Samas ei peaks religioonidevahelise dialoogi eesmärk olema dialoogipartnereid pöörata või enda poole võita.“
Lisaks on teoloogid keskendunud religioonidevahelise dialoogi mudelina Kolmainsusele. Peale selle, et kolmainsuslik mudel jätab ruumi ka teise ja teistsuguse olemasoluks, loob see aluse ja eeskuju sellele, kuidas võiks „ühine tõeotsing“ uskude dialoogis praktiliselt toimuda. Kirikule võib kolmainsuslik lähenemisviis anda võimaluse rõhutada Kristuse ainukordsust ja samal ajal tunnistada, et Püha Vaimu mõju avaldub ka väljaspool kirikut ning Jumal on tegev ka looduses ja teistes religioonides.
Jumala kolmainsusliku elu sisemistele suhetele ja vastastikusele sõltuvusele keskendumine annab aluse, millest lähtudes saab dialoog toimuda kogukonnas ühiselt jagatud elu kaudu ning eri usku inimesed saavad jagada üksteisega oma hinge spirituaalset teekonda. Lisaks toob kolmainsuslik mudel nähtavale religioonidevahelises dialoogis sisalduva uuendava aspekti. Nii nagu Poeg suundus Isa usaldades ja Vaimu saatel tundmatusse, nii alustab ka kirik kõnelusi teist usku inimestega, jäädes samal ajal kindlaks eshatoloogilisele visioonile, et lõpuks on Jumal kõik kõiges. Jumala tuleviku usaldamine annab kirikule võime osaleda inkarnatsioonilises ja uuendavas ühiselus eri usku inimestega, nähes neis kõigis lähedasi kaaskäijaid Emmause teel. See ei pisenda kristlaste tunnistust, et nad on leidnud Jeesuses Kristuses elu täiuse. Ent üksnes siis, kui nad on valmis avatud meele ja südamega kuulama, mida teised usklikud inimesed kõige olulisemaks peavad, saavad nad loota, et ka nende tunnistus tervikuna ära kuulatakse.
2.4. Teoloogia, kontekst ja praktika
Misjon kui teeliste osadus vajab teoloogiat, mis on sündinud kiriku tegelikes oludes ja kajastab ka ise seda konteksti. Selline kontekstitundlik misjoniteoloogia peab sisaldama ka järelemõtlemist kiriku praktika üle. Hermeneutilist spiraali kasutades tugineb misjoniteoloogia alati juba misjoni praktikale ja ammutab sellest. Käesoleva dokumendi kolmanda osa eesmärk on vaadelda misjoni praktikat näitlikustavana seda, kuidas misjonikirik täidab oma kutsumust osaleda Jumala missioonis. Misjon lähtub asjaolust, et kirik on olemuslikult tunnistav ja misjoneeriv. Seega ei ole kolmanda osa eesmärk anda kõigiks misjoniolukordadeks sobivaid praktilisi retsepte ega ka loetleda kõiki misjoniülesandeid, mida kirik peab täitma. Pigem pakutakse selles välja misjonitegevuste üldised suunad ja ajendid, mis pakuvad loodetavasti kirikutele ja nendega seotud asutustele innustust loovateks aruteludeks ning uuenduslike programmide ja projektide algatamiseks.
Dokument ilmub kolmes osas.
Originaal: Mission in Context: Transformation, Reconciliation, Empowerment. An LWF Contribution to the Understanding and Practice of Mission, toimetamine: Jack Messenger, Luterliku Maailmaliidu misjoni- ja arenguosakond, 2004. Tõlkinud Alar Helstein, sisuliselt toimetanud Thomas-Andreas Põder, keeleliselt toimetanud Karin Kallas-Põder. Tõlge ilmub Luterliku Maailmaliidu loal ja koostöös EELK konsistooriumi välissuhete komisjoniga.
Luterlik Maailmaliit – luterlik osadus – ühendab maailma luterlike kirikute enamikku: 148 kirikut 99 maalt kokku enam kui 75,5 miljoni liikmega. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on liige 1963. aastast, väliseesti luterliku kiriku kaudu ka asutajaliige (1948). Vt ka: Luterlik Maailmaliit, Kirik & Teoloogia nr 111/ 24.1.2014.
