Esiletõstetud lood

Loodu igatseb lunastuse järele (Rm 8:18-25)

„Sest minu arvates ei vääri nüüdse ajastu kannatused mainimist tulevase kirkuse kõrval, mida meile ilmutatakse. Sest loodu ootab pikisilmi Jumala laste ilmsikssaamist. Loodu on ju allutatud kaduvusele – mitte vabatahtlikult, vaid allutaja poolt -, kuid ometi lootusega, et ka loodu ise vabastatakse kord kaduvuse orjusest Jumala laste kirkuse vabadusse. Me ju teame, et kogu loodu ägab üheskoos sünnitusvaludes tänini; ent mitte üksnes loodu, vaid needki, kellel on Vaimu esmaand, ka meie ise ägame iseenestes, oodates lapseõigust, oma ihu lunastust. Sest me oleme päästetud lootuses. Ent juba nähtava lootmine ei ole lootus: kes siis loodab seda, mida ta näeb? Kui me aga loodame seda, mida me ei näe, siis me ootame seda kannatlikult.“ (Rm 8:18-25)

Piibel on sündinud omas ajas ja seepärast kõneleb ta meiega ka oma aja keeles. Seda keelt on nimetatud müütiliseks. Müütiline ei tähenda aga muinasjutulist, midagi, mis on välja mõeldud, vaid seda, et siin räägitakse igavestest ja jumalikest asjadest kujundite keeles, mis on võetud ajalikust maailmast.

Eriti palju kasutab müütilist keelt Paulus. Kui ta samas kirjas roomlastele, kust pärineb tänase jutluse aluseks antud tekst, räägib inimese ja patu suhtest, siis ta kasutab pilti, mis kõnetas hästi inimesi, kes elasid ühiskonnas, kus isanda ja alluva suhe oli palju vahetum, kui seda on tänapäeval sageli tööandja ja töötaja suhe: lunastamata inimese üle on patt isand, inimene on tema sulane, kellele isand maksab palka. Ja palk, mida ta maksab, on surm. Selliste piltide mõte on kristlikku sõnumit näitlikustada, teha seda inimeste jaoks elavaks ja sel viisil on seda võimalik teha palju paremini, kui abstraktsete arutluste kaudu patu ja surma seoste üle.

Ka meie tänases kirjasõnas kasutab apostel müütilist pildikeelt. Siin räägitakse loodusest otsekui hiiglaslikust elusolendist, kes on tuhudes. Ta hakkab sünnitama. Vägisi läheb siin mõte kreeklaste mütoloogiale, kus räägitakse maast kui emast, kes sünnitab elusolendeid. Või Platoni filosoofiale, kus räägitakse sellest, et tegelikult on terve korrastatud maailm, kosmos, hiilglaslik elusolend. Paljudele inimestele tunduvad sellised pildid võõrastavad, aga kui me mõtleme tänapäeva Gaia-filosoofiale, milles planeet Maast räägitakse samuti justkui elusolendist, siis võib öelda, et need vanad müütilised kujundid ja pildid on jälle tagasi tulnud ja muutunud vähemalt ühe osa inimeste jaoks kõnekaks. Aga isegi siis, kui sellised pildid ja kujundid meid ei häiri, on ometi oluline, et me suudaksime nende taha minna ja küsida sõnumi järele, mida meile nende kaudu öelda tahetakse.

Apostel räägib meile maailmas valitsevatest kannatustest. Ta ei kirjelda küll täpsemalt, milliseid kannatusi ta silmas peab, kuid vihjega „kaduvusele/kõdunemisele“, mis Jumala loodut orjastab, peab ta ilmselt silmas eeskätt neid kannatusi, mida põhjustab surm või õigemini, juba ainuüksi teadmine oma surelikkusest, mida inimene endas kannab. Juba ainuüksi teadmine oma surelikkusest on kannatus ja seab inimeksistentsi traagilisuse märgi alla. Paulus ei vasta küsimusele, mis vaevas kord Gautama Buddhat – miks on olemas kannatus ja ta ei vasta ka küsimusele, mis vaevas Iiobit ja vaevab paljusid kannatavaid inimesi: „Miks ma pean kannatama?“

Kannatused on Pauluse jaoks midagi, mis kuulub „praeguse ajastu“ ehk „maailmakorra“ juurde. Ja kui apostel ütleb, et need kannatused ei vääri mainimist, siis ei tähenda see, et Paulus on külm või tundetu inimeste kannatuste suhtes, vaid seda, et ta näeb kannatustest kaugemale – ta ütleb, et need kannatused ei vääri mainimist tulevase kirkuse kõrval, mida meile ilmutatakse. Apostli hoiak kannatuste suhtes ei ole seega pessimistlik, vaid on ülimalt optimistlik – viimane sõna ei kuulu kannatustele, need on mööduvad, nii nagu kõik, mis kuulub „praegusesse ajastusse“.

Ühest küljest kasutab apostel siin pildikeelt, mis on pärit apokalüptikast, juudi ilmutuskirjandusest. Seal on juttu kahest ajastust, praegusest ja tulevast. Esimene on surma, patu ja kurjuse valitsuse all, teine aga Jumala valitsuse all ja seal ei ole kohta kurjusele ega kannatustele. Ajastute vahetumine oli tollaste juutide usu järgi seotud kannatuste kasvamisega. Neid nimetati uue, Messia-ajastu sünnivaludeks. Aga isegi siis, kui me ei mõtle maailmast sellisel viisil, nagu Paulus ja tollased juudid, kui me ei vaata maailma ajalugu kulgemas ajastute kaupa kindla jumaliku stsenaariumi järgi, on meie tänane kirjakoht kõnekas, sest see iseloomustab hästi seda, mida võiks nimetada „kristlikuks eksistentsiks“.

Milline see kristlik eksistents siis on? Kõike pilte kõrvale jättes võiks seda iseloomustada nii; meie maailmas valitsevad kannatused, surm ja kurjus. Me puutume nendega kokku igal sammul ja need puudutavad meid sügavalt ja isiklikult. Meie olukord võib tunduda lootusetu ja isegi väga lootusetu ja ei ole võimalik tõestada, et selles osas oleks midagi muutumas paremuse suunas. Ja siis tuleb kristlik usk ja ütleb, et meie olukord ei jää selliseks. Ka seda ei saa tõestada, aga on võimalik uskuda ja kui me seda suudame, siis suudame me vaadata teise pilguga ka maailma ja omaenesegi kannatusi.

Meie tänane tekst kirjeldab meile kristlaseks olemise paradoksaalset loomust. Me elame otsekui kahe erineva olukorra – juba toimunu ja veel mitte toimunu – vahelises pingeväljas. Me teame, et lunastus on Kristuse kaudu juba maailma tulnud, aga me näeme lunastamata maailma, kus valitsevad kannatus, kurjus ja surm. Meie olukord võiks tunduda lootusetu, kui meil ei oleks midagi, mis suudab haarata nähtavast kaugemale, aga meil on usk, mis seda suudab, lootus, mida see usk meisse sisendab, sest – ja nii ütleb Paulus – „meis on Vaimu esmikand“.

See Vaimu esmikand ei ole mingi lisaks ristimisele antav üleloomulik võime, nagu seda ekslikult õpetavad mõned sektid, vaid miski, mis Pauluse järgi on olemas kõigil kristlastel. Siin ei ole mõeldud ka mingit erilist vaimuandi, nagu neist on juttu näiteks 1. kirjas korintlastele, vaid Vaim ise ongi see esmikand. Ja see Vaim ei ole antud vaid üksikutele valitutele, vaid tervele kristlikule kogudusele. Et Vaim on esmik, see on jälle piltlik ja Vana Testamendi taustal mõistetav kujund.

Vanas Testamendis on juttu esmikandidest, mida inimesed toovad Jumalale, nagu näiteks vihk uudseviljast, mis tuli ohverdada Jumalale. See pidi tagama õnnistuse kogu järgnevale viljasaagile. Esmik on miski, mis otsekui ettehaaravalt viitab sellele, mis tuleb pärast ja nõnda kujutab Paulus Vaimugi millenagi, mis vihjab tulevikus saabuvale. Selle kujundi mõte on, et Vaim on miski, mis on juba praegu kogudusele antud, kuid ta vihjab kõigele sellele, mida

Jumal tulevikus anda tahab ja võib. Vaim on miski, mis annab juba olevikus võime uskuda tulevikku, milles pole kurjust ega kannatusi, sest Jumala Vaim inimeses ongi see, tänu millele inimene saab üldse midagi uskuda ja loota.

Aga meie tänane kirjasõna ütleb kristliku lootuse kohta veel midagi. Ta ütleb, et kogu loodu ootab lunastust. Loodu – see on taimed, linnud, loomad, maa ja meri, taevas ja taevakehad. Meie maailm ja teised võimalikud maailmad ja nende elanikud. Inimesed ja mitteinimlikud olendid. Võidakse väita, et siin on tegemist müütilise maailmapildiga ja küllap see ka nii on, aga kui me sisuliselt järele mõtleme, mida Paulus siin öelda tahab, siis ei ole see ju midagi vähemat, kui see, et maailm, milles me elame, on tervik ja meie oleme sellest vaid väike osa. Oleme harjunud mõtlema endast kui looduse kroonist ja mõte sellest, et oleme samal tasandil kogu muu looduga võib meie enesekeksust ja eneseuhkust riivata.

Aga küllap on õigus teoloog Paul Tillichil (kellele see lõik Rooma kirjast oli üks lemmikkirjakohti), kui ta ütleb, et lunastatud inimese üks tunnus on ka tema teistsugune suhtumine loodusesse – see, et ta ei suhtu enam loodusesse kui millessegi, mis peab teenima üksnes inimlikke vajadusi ja ahnust ja mida võib armutult kurnata. Lunastus on seega vabanemine ka taolisest enesekesksest mõtteviisist ja maailmanägemisest – see, et me suudame näha maailma sellisena, nagu ta on – ühtse ja terviklikuna läbi kõige.

Kuid meie tänane kirjasõna ei kõnele meile üksnes kogu loodu lunastamisest, vaid veel millestki – Jumala laste ilmumisest. Need Jumala lapsed ei ole tulnukad teistelt planeetidelt, nagu mõnikord on väidetud, vaid need oleme meie ise. Selles samas Rm 8. peatükis, mõned salmid enne meie tänast kirjasõna, ütleb Paulus, et kõik, keda iganes Jumala Vaim juhib, needsinased on Jumala lapsed. Jumala lapsed on seega kõik need, kellel on Jumala Vaim, Jumala Vaim on aga Pauluse sõnul kõigil, kes on ristitud Kristuse nimesse. Aga Jumala lapsed, kellest apostel meie tänases kirjasõnas räägib, ei ole me sellistena, nagu me oleme praegu, vaid sellistena, nagu me saame kord olema tulevikus. Ja siin on mu meelest midagi, mis võiks meile eriti lootust anda.

Meile pole antud üksnes teadmine, et meid lunastatakse kaduvuse orjusest, vaid ka teadmine, et meil on veel kuhugi pürgida, kuhugi areneda. Ilmselt on lunastus ka vabanemine eksikujutlusest, et oleme saavutanud ülima arengutaseme, et meil ei ole enam millegi poole liikuda ja kui see on nii, siis tähendab see ju teiste sõnadega öelduna, et meil on lootust sellele, et meie eksistentsil sellel planeedil on mõte.

Ärgem siis tüdigem ära ootamast, et see töö, mida Kristus meiega on alustanud juba siin ja praegu, viiakse kord lõpuni ja me saame olema uued inimesed uues maailmas, mille piirjooned on hetkiti aimatavad ja taibatavad juba siin ja praegu.

Aamen.


Jaan Lahe (1971), dr. theol., on EELK Usuteaduse Instituudi piibliteaduste professor, Tallinna Ülikooli kultuuri- ja religiooniuuringute dotsent ning EELK Mustamäe Maarja Magdaleena koguduse abiõpetaja.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

Toeta ajakirja väljaandmist!
English