„Ja kogu Iisraeli laste kogudus läks liikvele Siini kõrbest, peatuspaigast teise Issanda käsu järgi; ja nad lõid leeri üles Refidimi, aga seal ei olnud rahval vett juua. Siis rahvas riidles Moosesega ja ütles: „Andke meile vett juua!” Aga Mooses vastas neile: „Miks te riidlete minuga? Miks te kiusate Issandat?” Ent rahval oli veejanu ja rahvas nurises Moosese vastu ning ütles: „Mispärast sa tõid meid Egiptusest siia, mind ja minu lapsi ning mu karja janusse surema?” Siis Mooses hüüdis Issanda poole, öeldes: „Mis ma pean selle rahvaga tegema? Vähe puudub, et nad viskavad mind kividega surnuks!” Ja Issand ütles Moosesele: „Mine edasi rahva ees ja võta enesega mõningad Iisraeli vanemaist! Võta kätte oma kepp, millega sa lõid Niiluse jõge, ja mine! Vaata, mina seisan seal su ees Hoorebi kaljul. Löö kaljut, siis tuleb sellest vesi välja ja rahvas saab juua!” Ja Mooses tegi nõnda Iisraeli vanemate nähes.“ (2Ms 17:1-6)
Lugu sellest, kuidas kuivas kõrbes hakkab kepilöögist kivikaljust voolama vesi ning janune rahvas saab juua, on muistse Iisraeli usupärimuses jutustatud ikka ja jälle. Sisuliselt ja struktuurilt samasuguse jutustuse leiame me ka 4. Moosese raamatu 20. peatüki algusest. Lisaks meenutatakse seda lugu korduvalt Piibli Laulude raamatu erinevates lauludes. Enamasti on neis kordustes see lugu esitatud kahe fookusega. Ühelt poolt ime: ilmvõimatutes oludes sünnib midagi täiesti ootamatut ja imelist – kaljust tuleb vesi. Ent teiselt poolt on see lugu nurisevast rahvast, kes ei ole rahul oma saatusega.
Meie tänane valitud perikoobi tekst on õieti ühe salmi võrra pikem, salm 7 kõlab nõnda: „Ja ta pani sellele paigale nimeks Massa ja Meriba, Iisraeli laste riiu pärast, ja et nad olid Issandat kiusanud, öeldes: „Ons Issand meie keskel või ei ole?”“ Nimi Massa tähendab siinkohal katsumust ja Meriba tüli, riidu. Vaid ühel korral on seda lugu meenutatud ainult positiivses võtmes – see on kiituslaulus, Psalmis 105. Ka Uues Testamendis viitab Paulus sellele loole oma 1. kirjas korintlastele.
Siit võimegi küsida, mis teeb selle loo nii eriliseks, et selle juurde Piibli kirjapanemise tekkeloo aastasadade vältel ikka ja jälle tagasi tuldi? Ja edasi tuleks meil tänase jumalateenistuse kontekstis mõelda, et kui see lugu oli mingil põhjusel tähenduslik muistse Iisraeli paljudele põlvkondadele, siis kas ja kuidas võiks see olla tähenduslik meile?
Esimese vastuse annab meile kõige kompaktsemalt just Psalm 105, see ainus läbinisti positiivne tekst. Psalm 105 kannab meie piibliseltsi tõlgetes alapealkirja „Jumala muistsete tegude ülistus“ ja see algab sõnadega: „Tänage Issandat, kuulutage tema nime, tehke teatavaks rahvaste seas tema teod! Laulge temale, mängige temale, kõnelge kõigist tema imedest!“ Tegu on laulu vormis kokkuvõttega Moosese raamatutest, Toorast, mille sisuks on Iisraeli usu ja kultuuri alussündmuste – Iisraeli väljavalimise, Egiptusesse sattumise ja sealt Moosese juhtimisel väljatuleku sündmuste tänulik meenutamine. Paljudes kultuurides ja religioonides on olemas oma aluslood, mille juurde ikka ja jälle tagasi tullakse. Ja kui üks muidu ka eraldiseisvalt võetav lugu saab osaks suuremast narratiivist, siis on tal lisaväärtus ja teda ei unustata.
Toon ilmaliku võrdluse. Eesti rahvusliku ja riikliku eneseteadvuse aluseks on lugu Eesti Vabariigi väljakuulutamisest, Vabadussõja sündmustest, võidupühast ja Tartu rahust ‒ lugu, mis saab alguse 24. veebruaril 1918. a ja mis kulmineerub 2. veebruariga 1920. Nende kuupäevade juurde tuleb meie ühiskond ikka ja jälle tagasi. Alles me tähistasime aastat „Eesti Vabariik 100“, sel aastal ootab meid juba üsna varsti „Tartu rahuleping 100“. Ja selle alussündmuse suure loo sisse mahuvad paljud väiksemad, ent mitte vähem tähtsad lood, nagu näiteks „Eesti rahvusülikool 100“ möödunud sügisel. Siinkohal ei anna ma järele kiusatusele hakata meie ajaloost otsima analoogi kivist vee väljalöömise loole Piiblis, sest igasuguste võrdlustega on nii, et kui neid liiga ulatuslikuks venitada, siis kaotavad nad oma mõtte.
Küll aga võime me selle alusnarratiivi toimimise teema juurde tulla ka usulises võtmes. Judaismis on lihtne: sünagoogiteenistustel loetakse sabatipäeva hommikuti aasta vältel ette kogu Toora ja niisiis ka seesama lugu oma kahel esinemiskujul vähemalt kaks korda aastas. Kristluses on seosed mitmetahulisemad: ühelt poolt muidugi, et see lugu on tänavu kiriku perikoopide kalendris ja tänasel pühapäeval jutlustatakse selle teksti üle kõigis Eesti luterlikes kirikutes. Aga asjaolu, et üks piiblitekst satub kiriku liturgilisse kalendrisse, on siiski mõneti sattumuslik, sest eri kirikutes on kalendrid erinevad. Usuliselt sisulisema seose annab meile aga Uus Testament. Mainisin juba, et seda lugu meenutab ka apostel Paulus. 1Kr 10:1-4 kirjutab ta nii: „Vennad, ma ei taha, et teil jääks teadmata, et kõik meie esiisad olid pilve all ja kõik läksid läbi mere ja kõik ristiti Moosesesse pilves ja meres, ja kõik sõid sama vaimulikku rooga ja kõik jõid sama vaimulikku jooki, sest nad jõid vaimulikust kaljust, mis saatis neid; see kalju oli aga Kristus.“
„See kalju oli Kristus“. Paulus seob siinkohal allegooria abil Iisraeli alusnarratiivi sündmused kristluse alusnarratiiviga, milleks on Kristuse surm ja ülestõusmine ning selle kaudu Kristusesse uskujaile osaks saav pääste. Pisut allpool sealsamas jätkab ta teemat: „Õnnistuse karikas, mida me õnnistame, ‒ eks see ole Kristuse vere osadus? Leib, mida me murrame, ‒ eks see ole Kristuse ihu osadus?“ (1Kr 10:16) Niisiis, mil iganes me võtame vastu armulauda, mil iganes me tunnistame, et „Jeesus Kristus on minu issand ja Päästja“, teeme me seda sellesama Jumala ees, kes päästis Iisraeli orjapõlvest ja andis neile usu ja elu, sellesama Jumala, kes Kristusena suri ja üles tõusis ning võitis surma.
Ma usun, et Pauluse jälgedes Piiblit tõlgendades võime luua täiesti loomulikult veel teisigi täiendavaid seoseid: nii nagu vesi kaljust on eluks kõrbes janu käes piinlevale rahvale, on armulaua õnnistuse karikas eluks meile, kes me täna Kristuse osadust otsime. Taas, ma ei lähe siit nende võrdlustega palju kaugemale, eriti silmas pidades seda, et allegooriline eksegees ei ole Martin Lutherist alates teadupärast protestantlikes kirikutes juba 500 aastat kuigi soositud asi. Aga ehk annate selle siin mulle täna andeks.
Seosed Iisraeli ja kristluse alusnarratiividega pole vast siiski selle ainus loo väärtus. See lugu ilmutab meile midagi Jumalast. See on lugu Jumalast, kes teeb imesid. Imedega on nüüd muidugi nõnda, et paljude jaoks on ime kui kategooria tänapäeval probleem. Alates valgustusaegsest ratsionalismist, mis kuulutas imed mineviku inimeste ebausklikkuse väljenduseks, on imede küsimus olnud piibliteadustes ikka ja jälle esil. Seejuures on piibliteaduste ajaloos imedesse suhtumises toimunud mitmesuguseid nihkeid. Tänapäeval leitakse näiteks, et teatud asjad, mida piiblis imedena esitatakse, on täiesti mõeldavad ka teadusliku maailmaseletuse kontekstis.
Jeesuse eksortsismid on siin hea näide. Jeesus tervendas inimesi neist kurje vaime välja ajades. Siin on nüüd kaks asja: toona peetigi haigusi kurjade vaimude põhjustatuks ja ka igasugune psüühiline ravi toimus toonaste uskumuste keeles. Eriti vahva on siin näiteks lugu Matteuse evangeeliumi 17. peatükis (Mt 17:14-21), kus Jeesus ajab haigest poisist välja kurja vaimu, ent meie piiblite vahepealkiri täpsustab: „Jeesus tervendab langetõbise poisi“. Ehk teisisõnu, kui seda lugu lugeda tänapäevaste meditsiinialaste teadmiste valguses, on ilmne, et poisil kirjeldatud sümptomid (langeb sagedasti tulle ja vette) viitavad epilepsiale. Seda koguni sedavõrd, et kreeka keeles kuutõveks nimetatud haigus on tõlgitud langetõveks. Ometi ei tervenda selles loos Jeesus poissi mitte loomulikust haigusest, vaid ta ajab temast välja kurja vaimu. Aga see selleks: ka tänapäeval on mitmesuguseid alternatiivmeditsiini harrastavaid imeravitsejaid, kelle juures inimesed aeg-ajalt terveks saavad. Nii et Jeesus võis inimesi sõna jõul tervendada küll, leiavad ka kõige kriitilisemad uurijad. Aga teine lugu on loodusimedega.
Moosese poolt kivist vee väljalöömisele sarnane lugu on Jeesuse kõndimine vee peal. Mida selliste lugudega peale hakata? Näiteks 19. sajandi ratsionalistid üritasid leida viise nende äraseletamiseks. Nii pakuti, et Jeesus ei kõndinud mitte vee peal, vaid näiteks udusel hommikul järvekaldal ja tema jüngrid pidasid seda ekslikult imeks. Põhimõtteliselt on sellistel eeldustel see lugu tõepoolest ära seletatav: imelugu ei olegi imelugu, imeks sai see ainult eksituse tõttu. Ent David Friedrich Strauss oli mees, kes osutas, et selline seletusviis on loo enda suhtes vägivaldne: Jeesuse vee peal kõndimise loo eesmärgiks on kõnelda imest, selle äraseletamine ei vii meid kuhugi.
Niisiis: miks siis ikkagi jutustasid Piibli autorid Jumala imedest? Nii Moosesest, kes kepiga kivist vett lööb, kui Jeesusest, kes vee peal kõnnib? Levinud vastus on n-ö religiooni- ja mentaliteedilooline: toonased inimesed evisid mütoloogilist maailmapilti, mis oli täis üleloomulikke olendeid: jumalaid, ingleid, deemoneid jne. Sellest maailmapildist tulenevalt olid nad altid uskuma kõikvõimalikke üleloomulikke nähtusi. Sisuliselt siis: nende usk oli tihti lihtsalt ebausk. Siit siis ka tänapäevased vastandused: läbinisti materialistile on igasugune usk ebausk. Selliseid inimesi on tänapäeva Eestis küll, ehkki vähem, kui arvata võiks. Ja teaduslikul maailmapildil põhinev niinimetatud „valgustatud“ usklikkus üritab siis teha vahet usul ja ebausul, rääkida teaduse ja religiooni dialoogist jne. Just mainitud „langetõbise poisi“ tervendamine on heaks näiteks sellisest mõtteviisiist.
Aga – ja siin on üks väga suur AGA – nimelt ei ole need kompromisskatsed tihti kuigi rahuldavad. Rangelt võttes ajas Jeesus ikkagi poisist välja kurja vaimu, mitte ei tegelenud epilepsiaravimite väljakirjutamisega. Isegi siis, kui teda pidada ajaloo esimeseks edukaks külapsühhiaatriks, nagu seda üks Ameerika uurija Donald Capps väga elegantselt teinud on, on see lugu meile ikkagi esitatud imena. Probleem ei lahene sellega, kui me lihtsalt mõned imed teiste seast välja selekteerime kui lubatavad, ja ülejäänud siis hülgame kui müütilise mõtlemise viljad, mis tuleb kuidagi teisel viisil tähenduslikult ümber tõlgendada.
Oma Uue Testamendi loengutes olen pea igal aastal sobival hetkel teinud üliõpilastega inimkatse: ma küsin, et kas Jeesus kõndis vee peal ja palun käe tõsta nendel, kes vastavad jaatavalt. Igal aastal mõni käsi ikka tõuseb ja tudengid vaatavad üksteisele ebalevalt otsa. Arusaadav, oma uskumuste sedavõrd avalik väljendamine on mõneti ebamugav. Kuulajatele teadmiseks veel niipalju, et ma teen seda katset ainult siis, kui näen, et sellel kursusel valitseb üliõpilaste vahel avatud ja üksteist toetav õhkkond. Tüüpiliselt järgneb sellele reaktsioonina küsimus õppejõule: aga mida te ise usute? Minu vastus on olnud üldjoontes enamasti järgmine: ebatõenäoline, ent põhimõtteliselt võimalik.
Selgitan: kriitilise piibliajaloolasena pean ma selle loo ajaloolist autentsust ebatõenäoliseks. Kristlasena aga nõnda: eeldame, et on olemas kõikvõimas kõiksuse Looja, kes on ka kõigi loodusseaduste autor. Kui eeldus peab paika, siis on võimalik, et see Looja võib omal äranägemisel mingil hetkel suveräänina looduseadusi ka rikkuda. Umbes nii arutles juba keskajal Aquino Thomas, kelle selja taha ma siin poen.
Olgu. Kui ma jätan selle filosoofilise eneseõigustuse seljataha, tuleb meil ikkagi küsida, miks ja kuidas need imelood piibliaegsetele inimestele ja meilegi olulised on. Ja ma teen seda selles võtmes, et ütlen veel kord: asjade seletamine lihtsalt omaaegsete inimeste müütilise maailmavaate argumendiga ei ole piisav. Ehkki see seletab asju osaliselt, on tõsi ka vastupidine: suuri imesid juhtus piibliaegses maailmas tegelikult vähem, kui tavaliselt eeldatakse. Inimesed võisid omada küll mitmesuguseid meie mõistes rahvauskumuste tasemel kogemusi üleloomulikkusest, ent Jumala võimsat ligiolu väljendavaid imesid juhtus harva. Vanas Testamendis on need koondunud peamiselt minevikujutustustesse Iisraeli loomisest ja tõotatud maa vallutusest, samuti ka seonduvalt mõnede prohvetitega nagu Eelija ja Eliisa. Uues Testamendis on need koondunud tagasivaateliselt Jeesusega seotult evangeeliumitesse ja Apostlite tegude raamatusse. Ja juhtmotiiv, mida need lood kannavad, on kirjeldus sellest, millisena igatsetakse Jumalat näha: meie Jumal on imesid tegev Jumal. Tavalise iisraellase argielu oli enamasti tõenäoliselt sama imedevaene nagu tänase keskmise Eesti kristlase argielu. Väikesi imesid ikka juhtub, aga nende suurtega on nagu kitsas käes. Need on kas väga defitsiitsed või puuduvad hoopis.
Ja samas vajas Iisrael ja vajab tänapäevane kristlane teadmist, et Jumal on imesid tegev Jumal. See annab usujõudu ja valmisolekut katsumustega toime tulla. Me peame kirikutes eestpalveid haigete eest, ehkki teame, et mitte kõik palved ei saa vastatud. Me vajame seda teadmist, et äkki sel korral siiski saame positiivse vastuse. Ja kui siis õnneks läheb, oleme rõõmsad ja tänulikud. Me hoiame seda teadmist elus lauludega, palvepraktikatega, piiblilugude lugemisega. Sedasama tegid ka piibliaegsed inimesed, kes piiblitekstid kirja panid. See usk ja igatsus ühendab meid. Palvetamine teadmisega, et palveid nagunii kuulda ei võeta, on üks mannetu asi.
Ja veel: kindlasti kõige kaalukam põhjus on meile antud kristluse enese olemusest lähtuvalt. Kogu evangeelium oma tervikus ripub ära sõnumist, et Jeesus on surnud ja üles tõusnud ning et meie, kristlased oleme sellesse päästesündmusesse kaasa haaratud oma usu kaudu. Usk Jumala inimeseks saamisesse, usk päästesse ja surma ära võitmisesse Jeesuse poolt on usk üleloomulikku sündmusse. See on loodusime par exellence. Ehk nagu Paulus ütleb: „Aga kui Kristust ei ole üles äratatud, siis tähendab see, et ka meie jutlus on tühine ja tühine on ka teie usk.“ (1Kr 15:14). Teisisõnu, kui me ei usu imedesse, vähemalt sellesse ühte ja kõige tsentraalsemasse imesse, siis võiksime me täna samahästi siin kirikus jumalateenistusel ka mitte olla.
Sel taustal jõuame ka meie loo nurisemisaspektini. Kõrbe toodud rahvas nurises Moosesega, et see oli nad Jumala nimel toonud olukorda, kus nad olid hädas ja raskustes. Mõelgem korraks: piibliloo kohaselt ei suutnud iisraellased isegi siis, kui nad olid juba näinud mitmesuguseid Jumala vägevaid imesid, nurisemisest hoiduda.
Laul 78: 17-20 käsitleb seda teemat üldistava moraliseeriva hoiaku raames: „Siiski nad tegid ikka edasi pattu tema ees, tõrkudes kuivas kõrbes Kõigekõrgema vastu. Nad kiusasid Jumalat oma südames, nõudes toitu oma himu järgi, ja nad rääkisid Jumala vastu, öeldes: „Kas Jumal suudab katta laua ka kõrbes? Ennäe, ta lõi küll kaljut, ja veed jooksid ja ojad voolasid. Kas tema võib anda ka leiba?[…]““
Enam-vähem samas võtmes kasutab seda ka Paulus: see on hoiatav näide, et Jumala vastu ei tohiks nuriseda. Aga võib ka teisti. Nii 2. kui 4. Moosese raamatus esitatuna on see teema psühholoogiliselt realistlik. Kõrberännule kutsutud inimesed tundsid, et nad olid saanud rohkem, kui olid oodanud. Lisaks tõotatud vabadusele said nad ka katsumused, nälja ja janu – katsumused, mida isegi Jumala suured imed suutsid vaid osaliselt leevendada. Ilmalik paralleel meie endi Eesti lähiajaloost: 1980. aastate lõpu vaimustatud valmisolekust vabaduse nimel kasvõi kartulikoori süüa sai juba mõned aastad hiljem küsimus: „Kas me sellist Eesti tahtsimegi?“ Sel taustal on meie loo tülitsemise aspekti imesõnumiks kindlasti see, et isegi kui inimesed olid raskustes ja nurisesid, ei olnud nad Jumala poolt hüljatud.
Siinkohal tuleksin tagasi Pauluse allegooria juurde. Isegi kui ta viitab oma 1. kirjas korintlastele, et need nurisejad himustasid kurja, räägib ta siiski ka sellest, et see kalju oli Kristus. Soovin meile kõigile, et ka meie kalju oleks Kristus, ükskõik kui raskes ja nurinat tekitavas olukorras me ka ei oleks.
Jutlus on peetud Tartu Ülikooli-Jaani koguduses 19. jaanuaril 2020.
Ain Riistan (1965), dr. theol., on Uue Testamendi lektor ning religiooniuuringute ja teoloogia õppekavade programmijuht Tartu Ülikooli usuteaduskonnas ning EEKBL liige.
