“See on Issanda suur heldus, et me pole otsa saanud, sest tema halastused pole lõppenud: need on igal hommikul uued – sinu ustavus on suur! Issand on mu osa, ütleb mu hing, seepärast loodan ma tema peale. Issand on hea neile, kes teda ootavad, hingele, kes teda otsib. Hea on oodata kannatlikult Issanda päästet.” (Nl 3:22-26)
Võtsin mõni õhtu tagasi ette pildid, nii palju kui neid oli arvutisse salvestunud, et kuidagi püüda seda aastat kokku võtta. Tõdesin, et on olnud väga kirju aasta, nii sündmuste kui emotsioonide osas. Tehtud on palju, nii rõõm kui kurnatus on olnud suur. Kõigest loomulikult ei ole pilte, pildid on üldiselt positiivsetest asjadest ja tulemustest, sellest, mis paistab välja. Mida aga ei ole näha, on see, kuidas mingite asjadeni on jõutud, mille arvelt ja mida kaasas kandes. Ei näe hetki, kus lained üle pea kokku jooksevad ja on hea lihtsalt nutta. Ei näe neid hetki, kus keegi kallis pistab pea sinu sülle ja lihtsalt on.
Aga kui võtta kokku hetki, mis minu enda jaoks eriti suurt tähendust omandasid, siis olid need:
- Wittenbergi kohtumine. Märtsis käisin luterluse sünnilinnas kahenädalasel seminaril, kus oli kohal ca 20 luteri pastorit üle kogu maailma selle sõna kõige otsesemas mõttes. Me lugesime ja mõtestasime ühiselt Martin Lutheri tekste. See oli silmi avav ja jõudu andev väga mitmel moel – kuidas inimesed hoopis teises kultuurikontekstis näevad tähendust selsamal sõnumil – nii kristlusel kui Lutheri tõlgendusel sellest. Kuidas tulevad välja ka erinevused, kuidas mõned lood on keerulised ja suisa kurvad, aga need ei lõhesta. Meist on moodustunud eestpalvegrupp, me palvetame üksteise murede ja rõõmude eest peaaegu 24/7, sest alati on kusagil hommik või õhtu.
- Lasteaia rollist. Minu noorem laps vahetas sellel aastal lasteaeda. Sõimeaed sai läbi ja ta läks nii nagu ta ise seda kutsub suurte poiste lasteaeda. Tegelikult käib seal tüdrukuid ka. Aga miks see on minu jaoks olnud nii suur sündmus on see, kui ehedalt ma näen, et ta kogeb just selles lasteaias tõelist pühadust, tõelist rahu kasvamises, tõelist hoidmist. Ma ei ole sellist asja veel ühegi lasteasutusega kogenud ja olen lõputult tänulik, et minu poeg saab sellised elamusi ja kogemusi, mis hingekeeli väga sügavalt puudutavad. Minu omi ka. Tartu Luterliku Peetri Kooli Lasteaia juhataja Külvi Teder on sellest kirjutanud palju, alles hiljuti ka Õpetajate lehes.
- Sõprussuhete hoidmine ehk tugistruktuurid vol 1. Ma olen õnnelik inimene, mul on päris palju häid sõpru. Muidugi neid kõigekõige paremaid on vaid mõni, aga siiski on päris palju inimesi, kellega ma meeleldi oma elu jagan ning kelle elud mulle korda lähevad. Aastat kokku võttes vaatasin, et päris mitut ma polnudki sellel aastal näost näkku kohanud. Ilmselgelt on siin üks mu uusaastalubadus – saada kokku ka nendega, kes on igapäevasuhtlusest sammu võrra kaugemal, isegi kui sotsiaalmeedia tõttu tunned vahel, et näed neid ju kogu aeg, aga võttagi aega, et istuda maha ja küsida silmast silma: mis sinu elu praegu puudutab? Sest ilma selleta, ilma sõpradeta, lihtsalt ei jaksa. Nii lubasin nüüd ühe sõbraga, et kuna meil ühistest hetkedest peaaegu üldse koos pilte ei ole, siis uuel aastal tuleb ka seda viga parandada ja igal kohtumisel üks ühine pilt teha, et siis aasta lõpus on tore vaadata. No näed, veel üks uue aasta lubadus.
- Perekond ehk tugistruktuurid vol 2. Püüe mõista, kes sa oled, vaadates oma vanemaid ja vanavanemaid ning oma suguvõsa tervikuna. Kuidas on see mind vorminud? Mida ma olen kelleltki saanud ng kas ja mida ma annan vastu? Kas ma oskan anda õigesti ja seda, mida on vaja neile, kes on minu vajadusi täitnud? Olles kasvanud üles vaid ühe vanemaga on see just viimasel aastal toonud mu ellu küsimusi, et kuidas see kõik on teinud minust minu ning kuidas ma võtan vastu selle, mis mulle on määratud ning kuidas oskan jagada seda, mis on mulle antud, teistega. See küsimus vajab veel juurdlemist.
Mõtle nüüd hetkeks, kas sul on sõpru või pereliikmeid, kes olid kohal nendel hetkedel, kus pilti ei tehta. Kes need inimesed sinu elus on? Millised hetked sulle meenuvad? On need kurvad või rõõmsad? Kas mul endal on olnud aeg aja oskust olla selleks inimeseks teiste jaoks? Nii nende jaoks, kes on mulle kallid, kui ka lihtsalt iga ligimese jaoks, kes meilt seda vajab?
Nutulaulude autor ütleb: See on Issanda suur heldus, et me pole otsa saanud, sest tema halastused pole lõppenud: need on igal hommikul uued – sinu ustavus on suur!
Meile on antud taas kord üks aasta ja uus on kohe-kohe tulemas. Kuidas anda ennast Issanda teenistusse, et need mõtted, millega järgmist aastat kokku võtame, et nendega saaks tõdeda, me oleme kasutanud seda helduse aega targasti, me oleme elanud koos Kristusega ja meie elu annab tunnistust Kristusest. Läbi väikeste ja suuremate tegude. Läbi igapäevase elu, läbi suhete, läbi enda jäägitu andmise iseennast kaotamata, vaid läbi Kristuse ise kasvades.
Et võiksime uue aasta lõpus koos laulikuga öelda: Issand on mu osa, ütleb mu hing, seepärast loodan ma tema peale. Issand on hea neile, kes teda ootavad, hingele, kes teda otsib. Hea on oodata kannatlikult Issanda päästet.
Aamen.
Triin Käpp (1982) on Tartu Luterliku Peetri Kooli asutaja ja kaplan ning EELK Tartu Ülikooli-Jaani koguduse õpetaja.
