„Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kade, armastus ei kelgi ega hoople, ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu. Ta ei jäta meelde paha, tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõe üle. Ta lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike. Armastus ei hääbu kunagi /…/ .” (1Kr 13:4 –8)
Jeesus ei sõima kunagi. Jumal ei sõima oma loodut. Kõiksus ei sõima. Ta on. Jumal ei vihastu oma loomingu peale. Kui vihastub, tähendab, et on vihane enda peale – Jumal on endaga pahuksis. Kas Jumal on endaga pahuksis? Kes Teda aitaks? Kas on mõni psühholoog või hingehoidja / kaplan, kes annaks Talle head nõu, Jumalale kohast nõu? Või küsib Ta ise nõu ja abi kelleltki? Oma inglitelt? Või inimestelt, kelle peale Ta pidevalt vihane on ja ähvardab karistuse ja põrguga? Karistuseks on surm, aga põrgu on hullem. Seal ei lasta surra – ela. Oh, et tuleks ometi surm, paluvad seal ulgujad ning hammaste kiristajad. Jeesus ei sõima kedagi.
Jumal on pika meelega. Jumal hellitab. Jumal hellitab igat meie poliitikut. Jumal ei ole kiivas. Kelle suhtes Ta olekski? Jumal ei kelgi. Kelle ees Ta seda teekski? Jumal ei hoople. Kas Ta hoopleb oma tehtuga? Jumal ei käitu näotult. Jumal ei käitu näotult mitte ühegi meie poliitikuga. Jumal ei otsi omakasu. Jumal hellitab igat omakasulist. Jumal ei ole kiivas, et rikkamad lähevad rikkamaks. Jumal ei ärritu. Ta ei ärritu mitte ühegi meie poliitiku peale. Jumal ei jäta meelde paha. Jumal ei jäta meelde paha, mida saadavad korda meie poliitikud ja suurärimehed. Jumalal ei ole rõõmu ülekohtust. Ta ei rõõmusta selle ülekohtu üle, mida teostavad meie poliitikud ja suurärimehed. Jumal rõõmustab koos inimestega, kes elavad Tõde. Jumal lepib kõigega. Ta lepib iga ülekohtuga meie maailmas. Jumal usub kõike. Ta usub igat palvet, mis Talle esitatakse. Ta usub igat valet, mis Talle palvetatakse. Jumal loodab kõike. Ta loodab, et inimene täidab iga oma lubaduse, mis Talle lubatud, olgugi, et võta üht ja viska teist, jaburamatest jaburamaid. Jumal talub kõike. Ta talub igat meie poliitikut ja suurärimeest. Jumal ei hääbu kunagi. Ta on olemas igaühe jaoks igal hetkel samavõrra.
Jumal pooldab praegust valitsust ja samal ajal Jumal ei poolda praegust valitsust. Ta teeb mõlemat sel samal hetkel. Jumal ei sündinud, et pooldada või mitte pooldada. Jumal sündis, et iga inimene pääseks. Et meie pääseksime igast oma valitsusest ja suurärimehest.
Jumal ei ole põrgut loonud. Põrgu loob inimene ise iseendale. Seal on hammaste kiristamine ja ulgumine – armastuse puudumine. Armastamatus. Vastuarmastuse puudumine. See on põrgu, Sind armastatakse lõppematult. Sa tunned seda, tajud seda, näed seda, saad sellest osa, aga Sa ise ei armasta, ei kanna seda endas ega edasi, ei vasta samaga. Sa oled lõkketule ääres ja sees, aga Sul on külm. Tuli on Sinu sees, Jumala tuli ja Jumal, kes on tuli, aga Sa ei saa sellest osa, Sa ei võta sellest osa. Jumala heatahtlikkus vihastab-ärritab Sind – põrgu. Jumala hoolivus ärritab-vihastab Sind – põrgu. Jumala õrn sõbralik puudutus ärritab-pahandab Sind – põrgu. Ise oma armastamatusega lood iseendale põrgu. Ainult iseendale. Jumal on ikka armastus ega tee muud kui armastab. Armastus ei loo mitte kunagi põrgut. Jumal ei lakka olemast. Põrgu loob armastamatus ja seesama ongi põrgu. Vaev ja viletsus, rõõmutus ja rahutus, äng ja pahuksis ja viha ja usaldamatus ja kadedus ja vastuarmastamatus ja armastuse laiali laotamatus ja sulgumus.
„Aeg, millest me unistand, iial ei saabu.
Vea silmile kaabu
ja taandu eksiili.
Me rünnak, mis mõttes läks kõigiti täppi,
on jätnud meid häppi
ning ilmaklaas laastavat ennustab iili.
Kõik sütitav ihade sööste ja sõdu
on pehk vaid ja kõdu
tõest irdunud ajus.
Me läksime välja, et võita maailma,
kuid enesest ilma
me jäime, kui võidusaak rüppe meil vajus.
Mis aitab, et Mammon me õuele käändus?
Ta külluses määndus
me olemisalus.
Aeg loobuda kuulsusest, varast ja vennast,
et leida taas ennast
ürgpuhtana sünni- ja muundumisvalus.” (Heiti Talvik „Eleegia”, 1936.)
Sõpruse kinnituseks kirikuvürst küsib vürsti käest aru, et mil oli see päev, kui vürst kirikule raha, vilja ja maid andis, „kus maailm kirikusse tungis, kus riik heitis oma alla need, kes pole ühegi riigi alamad, kes pole maailmast ja ei pea säält olema. See päev peaks olema suuremaks leinaks kui Kristuse surmapäev, sest tema suri meie lunastuseks ja see päev oli meile õnnistuseks; aga teisel päeval tuli hukatus – sellest päevast saadik kristlased maailmas teenivad selle ilma isandat ja nad ei saa enam ta küünte vahelt lahti, sest ajast saadik on otsas tõsine ja puhas ristiusk ja me leiname teda tihtigi taga kui kallist kaotatud vara. Sest kõik, mis meil praegu on, on vaid kompromissid maailma ja riigiga, alistumine teisele isandale kui see, keda me tunnistame, ja oleme kõik nii pimedaks saanud, et me seda ei näe, ja ei tea, et me maailmast oleme.” (Uku Masing, 20.–24.II.1929.)
Jeesuse sünnihetkes on Tema surmahetk. Kas oleme valmis meisterdanud Jeesuse sõime ja risti, et etendada selle juures armastuse lugu? Kas oleme armastuse lugu? Oleme, oleme. Muidugi oleme.
„Pillipuhujad oleme sandid, kellel naist pole, kodu ei last,
ainult sinetav taevasteveer, selg Valgele Laevale mast.
On vaid hõbedast pilvedetriip, selg endale oda ja piik
ja me silmades peegeldub suur kõrbe taganev Jumalariik.” (Masing, „Tontide eest taganejate sõdurite laul”.)
Ärgem siis iial öelgem, et Jumal on õiglane, sest kui Ta oleks seda, me kõik oleksime põrgus. Lootkem, et Ta on ebaõiglane, sest Jumala ebaõiglus on arm, armastus ja andeksandmine (Iisak Süürlane). Jeesuse sündimine ja Tema ristisurm on Jumala ebaõiglus, ja ebaõiglus valitseb seda maailma, sest Jumal on armastus. Pole vaja seda muuta ega püüda seda teha, ehitada õiglast riiki.
Jeesus sündis ja lasi end mõrvata, et oleksime Masingu sõnadega ruumilised inimesed. Ja ainukeseks ruumiks on Püha Vaim, kõik muu on selle äär. Inimene Pühas Vaimus ja Püha Vaim inimeses, „kes ei vaja enam relvi [Ei sõna ega seadust ega pühakirja, muust rääkimata.] kellegi vastu, sest oma maailmas ei ole kedagi, kelle vastu peaks võitlema ja see sõna ise on muutunud talle naeruväärseks. Ta ei võitle olemise [Mina ka, mina ka, eelarvest peab midagi pudenema ka mulle.] eest, sest tema olemine on selline, mille eest pole vaja võidelda, tema maailmas ei ole ruumipuudust. Ta ei vaja orje, nimetatagu neid ka jüngriteks [Kogudusi on vaja!], ega tunnustust [Meid on nii mitu protsenti, meiega peab arvestama!], sest ruumilises maailmas ei ole tähtis austus, mida materialistid ootavad ikka ja alati teistelt. Kiitus ja laitus on sääl relatiivsed mõisted ja kattuvad sageli. Inimene ei looda siis enam oma lastele [Kas meie iive ikka on tõusuteel?], et need teevad kindlasti selle, mis tal jäi tegemata, ta pole ju lüli ahelas, vaid ise maailma algus ja lõpp. Ta peaks (kuigi paljud usklikud pole hoolinud sellest) juba siin maailmas saavutama midagi igavese õndsuse taolist. Ka materialistid ootavad seda, kuid ikkagi viimsele põlvele [Viimased eestlased saavutavad lõppeks selle õndsuse, mida praegu ehitame!]. Nemad ise on allegooriliselt, ainult tulevaste asjade varjud. Vastupidi ruumiline inimene, kellel ei ole säärast üllalt kauget sihti, sammub ühelt täiuselt teisele. Ruumiline inimene ei ole uhke ega arg ori, ta on alati vaba inimene, Piibli sõnadega, Jumala laps, kelle jaoks ei ole käske, sest ta rada on õige. Ta läheb julgelt ja alasti oma Jumala ette ja räägib temaga nagu mees mehega, kuigi ta teab, et on alles kaugel temast. Aga ta ei lähe Jumalale seletama, kui väärtuslik ta on ja kuidas teda maailmas alahinnatakse. Ta ei püüa saada midagi muud kui seda, mida taoistid hüüavad Taoks ja kristlased Jumalariigiks, sellepärast ta saab kõike muud niipalju, kui talle vaja. /…/ Ja viimati, ruumiline ei sure Jumalasse ega Jumala kõrvale, Jumal ei ole ta sees ega väljaspool, kuid ometi nõnda ja teisiti, nii nagu on sellel Linnuteega, kes vaatab teda, või lapsel kõikide asjadega. Ja ta teab, et Linnutee võib hävineda, Jahipenide spiraaludud võivad kustuda ja kosmos võib hukkuda, üks on ikka igavene: tema sümbioos Jumalaga.” (Masing „Mõtlemisest ja tuleviku inimesest”, 1940.) Aamen.
Orenti Kampus (1973), mag. theol., on õigeusu vaimulik.
