„Järgmisel päeval seisis Johannes jälle seal koos kahe oma jüngriga. Kui Jeesus läks neist mööda, ütles Johannes talle otsa vaadates: „Vaata, see on Jumala Tall.” Ja mõlemad jüngrid kuulsid, mida ta ütles, ja läksid Jeesusega kaasa. Aga Jeesus pöördus ümber ja nähes neid kaasa tulemas, küsis neilt: „Mida te otsite?” Nemad ütlesid talle: „Rabi,” – see on tõlkes „Õpetaja” – „kus sa oled öömajal?” Ta ütles neile: „Tulge ja vaadake!” Nad tulid siis ja nägid, kus ta oli öömajal, ja jäidki sel päeval tema juurde. Oli umbes neljas tund pärast lõunat. /…/ Järgmisel päeval tahtis Jeesus minna Galileasse. Ja ta leidis Filippuse ja ütles talle: „Järgne mulle!” Filippus oli pärit Andrease ja Peetruse kodukülast Betsaidast. Filippus leidis Naatanaeli ja ütles talle: „Me oleme leidnud tema, kellest on kirjutanud Mooses Seaduses ja Prohvetid: Jeesuse, Joosepi poja Naatsaretist.” Ja Naatanael ütles talle: „Mis võib küll Naatsaretist head tulla?” Filippus ütles talle: „Tule ja vaata!” Jeesus nägi Naatanaeli enda juurde tulevat ja ütles tema kohta: „Ennäe, tõeline iisraeli mees, kelles ei ole valet.” Naatanael küsis temalt: „Kust sa mind tunned?” Jeesus vastas ja ütles talle: „Ma nägin sind viigipuu all, enne kui Filippus sind hüüdis.” Naatanael ütles talle: „Rabi, sina oled Jumala Poeg, sina oled Iisraeli kuningas!” Jeesus vastas talle: „Kas sa usud vaid seepärast, et ma ütlesin sulle, et nägin sind viigipuu all? Sa saad näha suuremaid asju kui need.” Ja Jeesus ütles talle: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, te näete taevast avatuna ja Jumala ingleid astuvat üles ja alla Inimese Poja juurde.”“ (Jh 1:35–39; 43–51)
Inimelu on olemine ajas. Igal asjal on algus ajas ja miski uus ei teki tühja koha peale, vaid kasvab välja sellest, mis on olnud varem. Nii oli ka sündmusega, millest jutustab meile tänane evangeelium, lugu Jeesuse esimeste õpilaste kutsumisest.
Meie lugu algab Ristija Johannesega. Tema ülesastumine Jordani ääres ja inimeste ristimine oli senises Iisraeli religiooniloos täiesti uudne, kuid sõnum, mida Johannes kuulutas, üleskutse pöörduda Jumala poole, oli sama, mida enne teda olid kuulutanud juba varasemadki prohvetid. Midagi uut polnud ka tema sõnumis Jumala kohtust. Nõnda on Johannes lüli prohvetite ahelas, mis ulatub kaugele Iisraeli minevikku. Ometi nägid esimesed kristlased temas midagi uut – nad nägid temas vana, lõpule jõudva ajastu viimast prohvetit ja kohe algava uue ajastu kuulutajat. Jah, enamgi veel, ettevalmistajat. Sellena astub Johannes esile ka meie tänases evangeeliumis.
Meie tänane lugu algab kohtumisega – Johannes ja tema jüngrid kohtusid Jeesusega. See on tähenduslik, sest Jumala ilmutus algab alati kohtumisena ja on kohtumine – mina ja sina. Kohtumine, mis toimub ajas, sest kuidas teisiti võiksid igavene Jumal ja ajalik inimene kohtuda, kui see ei toimuks ajas; kui Jumal ise ei siseneks aega ja meie ajalikkusesse.
Evangelist ütleb, et Johannes seisis koos oma kahe jüngriga ja siis läks neist mööda Jeesus. Jumala ilmutus läheb meist mööda, kui me seda ära ei tunne. Johannese jüngrid ei tundnud, nad nägid Jeesuses vaid tarka õpetajat. Johannes nägi aga neist kaugemale ja tundis Jeesuses ära selle, keda muistsed prohvetid olid kuulutanud, keda paljud olid oodanud ja ootasid veel tollalgi, ta nägi temas uue ajastu toojat. Tundes, et on saabunud hetk, see eriline, oodatud hetk, mil igavik on sisenenud aega või nagu ütleb apostel Paulus, hetk „mil aeg sai täis“ (Gl 4:4), vaatas ta Jeesuse poole ja ütles, et Jeesus ongi oodatu. Jah, ta ei öelnud seda otse, vaid vihjamisi, kasutades Vanast Testamendist pärit pilti Jumala Tallest kui pattu kõrvaldavast ohvriloomast. Nagu on näidanud saksa-ameerika teoloog Paul Tillich, ongi usu keel oma laadilt vihjav ehk sümboolne. Prantsuse filosoof Paul Ricœur nimetas usu keelt „metafoorseks keeleks“, aga juba keskaegses teoloogias teati, et Jumalast ja Tema suhtest looduga saab rääkida üksnes maisest maailmast laenatud analoogide varal. Johannese jüngritele oli nende õpetaja vihje aga piisav, et Jeesusele järgneda. Nad tegid seda, usaldades oma õpetaja sõna ning nõnda said Johannese jüngrid Jeesuse jüngriteks, kellest kujunes uus vaimne liikumine, mida Uue Testamendi teadlased nimetavad tänapäeval Jeesus-liikumiseks. Hiljem kasvas sellest välja omaette religioon oma organisatsiooni, käitumisnormide, õpetuse ja rituaaliga, kuid ärgem unustagem kõige olulisemat – kõik sai alguse kohtumisest. Kui see oli nõnda tollal, siis küllap on see nõnda veel nüüdki. Meie ei ole need Jeesuse jüngrid, kelle kutsumisest räägib tänane evangeelium. Aga ka meie oleme tema jüngrid, keda ta on kutsunud ja kutsub üha. Jah, kutsub ikka ja jälle, sest ei ole nii, et on vaid Jumala kutse ja kui me sellele vastame, olemegi tipul ja valmis. Usk ei ole midagi staatilist, midagi, mille me oleme kord saavutanud ja mis siis lihtsalt on, vaid me peame selle ikka jälle uuesti saavutama. Nii mõistis seda Søren Kierkegaard ja nii mõistis seda ka Bultmann. Me „saavutame“ oma usu vaid kohtumistes, milles võivad olla osalised ka teised inimesed, kuid milles on kindlasti tegev Jumal, sest Tema on see, kes meile usku annab, kes meid ikka ja jälle kutsub – mis sellest, et Ta teeb seda enamasti meiesuguste nõtrade inimeste ja nende vihjete kaudu. Oluline on, et me Tema kutse Tema kutsena ära tunneksime ja sellele järgneksime. On hea, kui vahel leidub mõni inimene, kes meid seda tegema julgustab, nagu Johannes julgustas oma jüngreid. Aga tuleme tagasi teksti juurde.
Jeesus ei piirdunud vaid kahe Johannese jüngriga. Ta läks edasi ja kutsus uued jüngrid, kellest kahte, Filippust ja Naatanaeli, mainitakse ka meie tänases evangeeliumis. Jeesus ütleb Filippusele: „Järgne mulle!“ Ja Filippus järgnes. Kutsumine toimub seega teisiti, kui Johannese jüngrite puhul, kes järgnesid Jeesusele alles siis, kui Johannes neile ütles, kes on Jeesus. Filippus järgnes Jeesusele kohe. Me ei tea, mida ta mõtles või tundis. Me ei tea, kas ta enne otsust Jeesusele järgneda ka kõhkles. Aga see ei olegi oluline. Oluline on, et ta järgnes ja ütles ehk esmalt isegi teadmata „jah“ Jeesusele ning Jeesusega alanud uuele ajastule. Ta oli avatud. Ja just avatus on see, mida meil on vaja, et olla valmis järgnema Jumala kutsele.
Filippuse kutsumine on näide sellest, et Jumal ei kutsu inimesi ühte moodi – Filippuse kutsus Ta hoopis teisiti kui Johanese jüngrid. Kuid nüüd sündis midagi erilist. Filippus leidis Naatanaeli ja ütles talle, et ta on leidnud Jeesuses selle, „kellest Mooses on kirjutanud Seaduses, ja prohvetid: Jeesuse, Joosepi poja Naatsaretist“. Kui Naatanael seda kuulis, ta kõhkles, sest ta oli uskunud, et Messias ei tule Naatsaretist, vaid tuleb Petlemmast. Ja kindlasti pole ta kellegi külapuusepa Joosepi poeg, vaid kuningapoeg, kellest endast saab kuningas. Naatanael küsis Filippuselt: „Mis võib küll Naatsaretist head tulla?“ Filippus vastas talle: „Tule ja vaata!“ Ja Naatanael läkski vaatama.
Naatanaeli kutsumine on taas erinev eelmistest kutsumistest. Esmalt ei suutnud ta Filippust uskuda, sest Filippuse öeldu oli vastuolus tema usuga. See on näide sellest, et Jumal võib toimida vastuolus meie usuga – vastuolus sellega, mida Temast arvatakse ja õpetatakse. Õpetatakse aga kõike, vahel ka päris uskumatuid ja jubedaid asju. Neil hetkedel võiks see teadmine meid lohutada. Teiseks ütleb Naatanaeli kutsumine, et Jumal, kes on täiesti teistsugune kui loodud asjad ja olendid, võib end jätkuvalt ilmutada milleski väliselt tavalises ja argises – nõnda nagu Ta sündis inimeseks Naatsareti külakeses, mis oli nii tähtsusetu, et Vana Testament ei mainigi seda, ja sai inimeseks ühe tähtsusetu külapuusepa pojas. Aga kuidas Jumalat lihtsates asjades ära tunda? Filippus andis küsimusele ilusa vastuse: „Tule ja vaata!“ Seda ei tohi võtta sõna-sõnalt. Nägemismeelega ei ole meil Jumala puhul midagi teha, sest Jumal on sealpool meie meelelise tunnetuse piire või nagu ütleb meile 1. Timoteuse kirja tundmatu autor, Ta on see, kes „elab ligipääsmatus valguses, keda ükski inimene pole näinud ega suudagi näha“ (1Tm 6:16). Aga ometi on Ta äratuntav meie vaimusilmadele, sest oleme loodud Tema näo järgi, osaduses olemiseks Temaga. Aga ära tundma peame meie ise, keegi teine ei saa seda meie eest teha. Ei saa ka meie eest otsustada Tema poolt – oma eksistentsiaalsed otsused peame tegema ise. Aga teatud asjades on meil võimalik veenduda vaid isikliku kogemuse põhjal ja nõnda on ka Jumala ilmutusega. Me võime ju oma tee hakul toetuda kellelegi teisele, nagu Johannese jüngrid toetusid oma õpetaja sõnale. Aga nii ei saa kaua. Me ei pea uskuma mingi välise autoriteedi põhjal, näiteks seepärast, et kirik seda käsib, vaid seetõttu, et Jumal on meid ise kutsunud ja me oleme Ta kutset kuulnud ning sellele järgnenud. Me oleme tulnud, vaadanud ja näinud, et Jeesus pole suvaline möödaminev õpetaja, vaid uue ajastu, uue olemise tooja ja just see on see, mida me tõeliselt vajame. Aga läheme meie looga edasi.
Naatanael ja Jeesus kohtusid. Jeesus kõnetas teda ja see, mida Naatanael kuulis, vapustas teda, sest talle tundus, et Jeesus teadis midagi tema kohta, mida ta justkui ei oleks saanud teada. Me ei tea, mida Naatanael viigipuu all tegi, aga see, et Jeesus teda seal nägi, vapustas teda. Jumal näeb meid ka kohtades, kus me arvame, et Ta ei näe meid ja teab meist kõike. Me ei saa end Tema eest peita, nagu Aadam ja tema naine peitsid end pattulangusloos „rohuaia puude keskele“ (1Ms 3:8) ega põgeneda tema eest, nagu prohvet Joona samanimelises raamatus. Laulik ütleb, et kui ta võtaks koidutiivad ja asuks elama viimse mere äärde, siis sealgi Jumala käsi juhataks teda ja Ta parem käsi haaraks temast kinni (Ps 139:9–10). Paul Tillich on näidanud ühes oma kuulsas jutluses, kuidas igasugune põgenemine Jumala eest on lootusetu. See teadmine peaks panema meid Jumalat tõsiselt võtma, ent samas ei anna teadmine kellelegi meist mingit õigust teisi Jumalaga hirmutada, nagu teatud vagalased seda teha armastavad, sest Jumal ei ole mingi täiuslik nuhkimisaparaat nagu George Orwelli „Suur Vend“, vaid Ta on armastus. Seega, armastus näeb meid kõikjal ja teab meist kõike ja temaga kohtudes saame meiegi palju teada. Saame teada, kus me oleme (sest sageli me ei tea seda), kes me oleme (see tähendab tõeliselt, mitte rollide tähenduses, mida me etendame, sest neid me ju teame) ja saame teada veel midagi. Jeesus ütles Naatanaelile: „Sa usud seda ainult seepärast, et ma ütlesin sulle, et ma nägin sind, kui sa olid viigipuu all. Sa saad näha palju suuremaid asju.“ Tähendab, kõik eriline, mida me Jumalaga kohtudes kogeda võime, on vaid kahvatu vari selle kõrval, mida Ta viimselt meile anda tahab. Ta ütleb: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile: te näete taevast avatuna ja Jumala ingleid astuvat üles ja alla Inimese Poja peale.“
Mida tähendab, et taevas on avatud? Täna, pärast jumalateenistuse lõppu on mul au esitleda siin kirikus suure evangeelse teoloogi Rudolf Bultmanni töid. Ka Bultmann on kirjutanud taevast. Nii seletab ta oma essees „Uus Testament ja mütoloogia“:
„Mütoloogilise mõtlemise järgi elab Jumal taevas. Mida see väljend tähendab? Selle tähendus on võrdlemisi lihtne: see väljendab jämedal moel, et Jumal on väljaspool maailma, et ta on transtsendentne. Mõtlemine, mis ei suuda abstraktset transtsendentsuse-ideed veel väljendada, väljendab oma kavatsust ruumi kategoorias: transtsendentset Jumalat esitatakse kui ruumiliselt väga kaugel üle maailma asuvat.“
Aga ega Bultmann ei ole esimene, kes nii mõtleb. Nii näiteks seletas juba meie usuisa Luther, et Jumal on kõikjal ja kuna taevas on Jumala „asukoht”, siis on ka taevas kõikjal, kus on Jumal. Aga see, mis on viimselt oluline, ei ole mitte see, kus taevas on, vaid see, et taevas on avatud ja meil on võimalik seda kogeda. Taevas on avatud – see tähendab, et meile on avatud ligipääs Jumala juurde. Jeesus Kristus, inimeseks sündinud Jumala Sõna on meile avanud ukse Jumala juurde ja on ise selleks ukseks, mille kaudu inimene, ajalik ja kaduv olend, kelle olemine on, nagu ütleb filosoof Martin Heidegger, „olemine surma poole”, võib astuda igavese Jumala palge ette ja seda mitte kord sealpool surma, vaid juba siin ja praegu, kohtudes Temaga oma igapäevase elu olukordades. Andku Jumal ise, et me Tema kõnetluse neis olukordads Tema kõnetlusena ära tunneksime ja sellele vastaksime, sest üksnes kõneluses Temaga saame me olla need, kes me tõeliselt oleme, vabana kõigest näivusest ja näida tahtmisest ehk nagu ütleb Bultmann – üksnes ühenduses Temaga eksisteerime me tõeliselt ehk autentselt. Aamen.
Jutlus on peetud Tartu Jaani kirikus 29. septembril 2019, enne Rudolf Bultmanni esseekogumiku „Eksistents ja evangeelium” tutvustust.
Jaan Lahe (1971), dr. theol., on EELK Usuteaduse Instituudi piibliteaduste professor, Tallinna Ülikooli kultuuri- ja religiooniuuringute dotsent ning EELK Mustamäe Maarja Magdaleena koguduse abiõpetaja.
