Kui mu teoloogia on täiuslik, täitsa täiuslik, siis on mu Jumal surnud.
Kui mu teoloogia on lõplik, täiesti lõplik, siis on mu Jumal surnud.
Kui mu teoloogia on õige, kõige õigem, siis on mu Jumal surnud.
Kui mu teoloogia on kooskõlas pühakirjaga, täielikult pühakirja põhine, siis on mu Jumal surnud.
Ainult surnu juurde viib tee!
Ja tema hauale.
Jumala hauale viis tee, naised käisid seda rada. Jumalatapp oli pühakirjalik. Peetrus ei jooksnud hauale, see on väljamõeldis.
Minu teoloogia ei põhine pühakirjal, ma ei tahagi seda, et mitte olla ühes nendega paljude seast, näiteks nendega, kelle jaoks inimese hävitamine oli (on?) kooskõlas pühakirjaga. Ei! Mina olen nendega, keda hävitati ja hävitatakse pühakirja alusel.
Nagu ütles Jeesus oma apostlitele: „Minu ja teie vahe on selles, et teie seletate armastust pühakirjaga, aga mina armastusega pühakirja.” Ära nuta enam, ütles Jeesus Maarjale. Mitte oma emale. Talle Ta ütles: „Mis sa must tahad, naine?” Ära nuta enam, ennäe, ma elan, ja pole mitte surnud.
Kui sain valmis oma Summa Theologica, hüüatasin: „See on lõpetatud!” Siis mu Jumal suri.
Olin oma Jumala haual, haarasin oma köited, et visata need tulle.
Jumal on mu haual, kirjutab üles mu teoloogiat.
Ta mängib kitharat lauldes oma laulu läbi mu teoloogia. Ja mina laulan Jumala laulu.
See haud, mu haud, see on ainult ülestõusmiseks ja tõstmiseks ja kooslaulmiseks ja naermiseks silma sisse vaadates.
Mu huultel on Jumala Vaim, ja sees ning rõivana mu ümber. Ma laulan Jumala laulu lõkke ääres, kus põleb mu Summa. See on Jumala lõke ja Jumal on tuli.
Ta võttis endast ja puudutas mu suud hõõguva söega. Ma avasin suu ja Jumala linnud lendasid välja muretsemata lauldes Jumala laulu Jumalale ja inimestele.
Inimene, kui pikk on öö? Oled sa ta ära mõõtnud? Ja emmanud päikest? Lennanud Linnuteel?
Kui valgus mu sees on pimedus, kui suur on siis veel mu pimedus? Ja valge on olla Jumala lõkke ääres, ja Jumal on tuli, valgus pimeduses. Ja pimedus päisel päeval.
Oh oleksin ma pime, ma näeksin Jumalat.
Oh oleksin ma rumal, ma taipaksin Jumalat.
Oh oleksin ma kurt, ma kuuleksin Jumalat.
Aga mul on mu Summa, ja mu Jumal on surnud.
Mu laps, ära arva, et Jumalaga kohtud, kui kõik on valgust täis ja su palveid täidetakse ning elusid lausa muudetakse. Ei. Ava lapsena end ja pimedus tuleb su sisse. Kardad? Kardad teadmatust? Haarad pühakirja järele? Kardad tee lõppu? Teed ennast? Sa ju ei näegi teed! Keegi talutab sind kättpidi. Sind rebitakse tükkideks. Su sõnad, su mõisted, su mõtted ei tähenda sulle enam mitte midagi, sa ei saa neist aru. Oled tükkideks, mu armas poeg ja tütar, mu vend ja õde, isa ja ema. Haarad tuttava järele, aga see enam elusta. Lamad. Arvad, et lamad aasal keset pilkast pimedust öösel. Oh ei. Sa oled hauas. Üksi ja üksildane. Maha jäetud. Unustatud. Surnud. Surmas pole midagi romantilist.
Mis magad ja lamaskled siin? Tõuse üles, et Kristuse valgus saaks valgustada sind. Tõuse üles! Mitte vastu ega poolt. Tõuse üles! Võta sulg ja kirjuta üles Mu laul. Laula! Mina laulan, sina oled Mu kithara. Mina olen laul, laulude laul. Minu viisi oskavad ainult ülestõusnud. Ja Mina olengi viis. Ja Vaim ja tuli ja sina, sinuga sinu läbi sinus. Ma olen kõik ja rohkemgi. Ja ei mitte midagi, sest kätte Mind sa mitte kunagi ei saa, ei taskusse ega kirjarulli. Sina oled minu, mitte Mina sinu. Sina oled Minu päralt, ja ma panen su valetama ja tõtt rääkima. Kõike tegema oma tahtmise järgi. Sa oled olnud surnud ja Mina olen su üles äratanud, su ära lõhkunud ja teistmoodi kokku seadnud. Sa ei saa iial endiseks. Oled mu kithara mu mõõtu mööda.
Kui sa Mind enam ei otsi, siis tulen Ma su juurde.
Kui sa Mind enam ei kuuluta, siis saad sa mu suuks ja kuulutuseks.
Kui saad surnuks, üleni ja täiesti, siis alles teen su elavaks.
Kui lõpetad palvetamise, teen su palveks.
Alles siis, kui lõpetad hingamise, saan su hingeõhuks.
Mina olen pimedus ja valgus pimeduses.
Mina olen segadus ja segaduse tekitaja oma korra kohaselt.
Mina olen rahutus ja rahutuse põhjustaja.
Mina olen rahu, katkematult lõputu ürgne ürgseni.
Algus ja ots ja kõik, mis seal vahel ja pärast seda.
Alles siis, kui vaikid, panen su rääkima. Ja hüüdma. Ja laulma.
Alles siis, kui jääd seisma, Ma panen su kõndima. Ja jooksma.
Enne mind sa polegi elanud.
Reformatsioon, mu vennad ja õed, pole lõppenud. Usupuhastus kestab! Igal hetkel.
„Preester pöördub lääne poole, õnnistab rahvast ristiviisi ja ütleb: Rahu olgu kõikidega.
Lauljad: Ja sinu vaimuga.
Diakon: Armastagem üksteist, et me ühel meelel tunnistaksime.
Lauljad: Isa ja Poega ja Püha Vaimu, üheolemuslikku ja lahutamatut Kolmainust.
Preester kummardab kolm korda, öeldes iga kord vaikselt:
Ma armastan Sind, Issand, mu vägi;
Issand on mu tugevus ja mu varjupaik.” (Teenistusraamat, 2014:113.)
Orenti Kampus (1973), mag. theol., on õigeusu vaimulik.
