Esiletõstetud lood

Armastuse käsk (Mt 22:36-40)

„Õpetaja, milline käsk Seaduses on suurim?” Jeesus vastas talle: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega! See ongi suurim ja esimene käsk. Teine on selle sarnane: Armasta oma ligimest nagu iseennast! Neis kahes käsus on koos kogu Seadus ja Prohvetid.” (Mt 22:36-40)

“Kui teie õigus ei ole märksa suurem kui kirjatundjate ja variseride oma, siis te ei saa taevariiki!” (Mt 5:20)

Lõikustänupüha jätkub armastuse käske meelde tuletades ja suurimat käsku ülistades. Esil on Jeesuse sõnad, mida teatakse-tuntakse hästi – armasta Jumalat, ligimest ja iseennast; tee teisele seda, mida tahad, et sullegi tehtaks. Nende seaduste ja käskude aktuaalsus püsib ning nende väärtus ei kulu aegade möödudes. Teemadena on need on universaalsed ja puudutavad inimest läbinisti, sest keda ei puudutaks lühema või pikema eluea jooksul armastus, aga ka õigus, õiglus ja tõde, mis armastusega tihtipeale sügavalt käsuseaduseski liidetud.

Maapealne ja taevane arm ja õigus, mida käsu kaudu väljendatakse, kohalduvad võrdselt kõikidele. Sätteid võib esineda, kuid üldinimlikult laienevad need igaühe jaoks. Koos Kristusega on võimendunud mõte armulisest Jumalast ja sellist kuulutustööd on teinud pärast Teda teisedki. Kogemus Jumala armust ja selle eripärast mõjutab tõenäoliselt jätkuvalt kõiki sugupõlvi, sest Jumala arm ei lõpe ja see loob püsivalt uut, kinnitab inimesi armastuses ja õiguse taganõudmises. Vana Testamendi laulik tänab Jumalat selle eest, et armu on sellisena võimalik üldse märgata. (Ps 28)

Jeesuse käest küsiti sageli, kuidas elada, mis on õige, mida vaja teha või milline peaks olema laiemalt elufilosoofia. Need olid konkreetsed küsimused elu sisu ja mõtte üle, sest otsitigi elu kvaliteedi muutumist kehas ja vaimus, küsiti nägemist, mõistmist, südametarkust, armastuse, õiguse ja õiglusega seotut. Küsiti selleks, et süda jääks rahule.

Meid ümbritseb hulk erinevaid seadusi, pühakirja omad veel igal ajal pilvena ümber. Seadused eeldavad täitmist ja järgmist, austamist. 3 Ms 19:2 seisab nõue: „Olge pühad, sest mina, Issand, teie Jumal, olen püha!“ ja kehtestatakse põhimõte elada oma Jumalale vääriliselt. Kas ja kuidas sellist seadust täita ja saavutada suudame? Võime püüda elada mõne teise inimese eeskuju vääriliselt – seda kujutame kergemini ette ja tihti ka saame hakkama. Kas Jumala järgimine võiks olla analoogne või on erinev? Kas ja kuivõrd nüüd just kõrged ja pühad suudame olla, aga meie seas on tuntud ja kehtivad ikka lihtsad põhimõtted: ela ja lase ka teistel elada, jäta võõrale ja kehvale, anna linnule ja loomale (kellele mõnikord anname juba enam kui teisele inimesele!), armasta ligimest ja iseennast. Need on täidetavad vähemalt mingil moel kõikidele. Kuid apostel Paulus lisab Rooma kirjas (12. ptk) nendele lisaks inimeste ellu ka hoopis järgmise tasandi käsu: „Võida kuri heaga; … hoolitsege selle eest, mis on hea kõigi inimeste silmis! Kui võimalik, niipalju kui oleneb teist, pidage rahu kõigi inimestega!“ Ehk muudab selline lisandus eeskuju järgi elamise juba raskemaks, kuid on siiski printsiibina tunnistatav. Vana Testament ja epistel annavad nõnda inimesele abi elamiseks ja oma elufilosoofia kujundamiseks. Seadus, käsud ja arm püsivad koos – muidu inimene ei kesta.

Kui Jumal annab elu, annab ta koos sellega ka elu lepingus ja liidus enesega, annab seadused ja käsud, et inimene püsiks ja hoiaks oma suhet Jumalaga. Paulus hea seadusetundjana täiendab sellist mõtet ja ütleb, et senine seadus on lisaks ka kasvataja Kristusesse: „Seadus olnud meie kasvatajaks Kristuse poole, et me saaksime õigeks usust.“ (Gl 3:24) Kristuse vari on Vana Testamendi seaduse kohal ammugi ja Kristus ise maailmas enne aegu, Paulus kinnitab oma kirjades tihti: me teame… kõiki neid asju. Jh 1:17 antakse Johannese tunnistus: „Seadus on ju antud Moosese kaudu, arm ja tõde aga tulnud Jeesuse Kristuse kaudu.“ Nõnda lisatakse omaaegsele dimensioonile ja jumalasuhtele veel sügavam nüanss ja mõõdupuu, mis elu kvaliteeti, tähendust ning mõtet väljendab ja kujundama hakkab – Kristus ise.

Täna kuuleme Kristuse poolt meelde tuletatud ja sõnastatud armastuse käsku kumamas läbi kõige. Oleme Jumala seadustega kaitstud, liit Jumalaga kehtib ja meile on armu antud. Kuid lisaks sellele ütleb Jeesus Mt 5:20, et Jumala rahvale on vaja veel suuremat õigust! Kuid Kristus nõuab nõnda omadelt rohkem, mitte ei paku eelistusi rohkem! See tähendab, et Jumala rahval peab olema rohkem tunnetust, taipamist, vastastikkust halastust ja armu, rahu ja õigluse kandmist ja jagamist kui tavaliselt. Jumala rahvale kehtivad suuremad nõuded, sest õigus on suurem ja pärandus midagi enamat. Just Jumala rahval on vaja täpsemat ja sügavamat õiguse tunnetust üksteise ja Jumalaga armastuses koos elades. Nii kutsub Jeesus üles mitte muganduma, madalduma, rahulduma hammas-hamba vastu suhtlemisega, labase, õigusetu või ebaõiglase vale elu ja olukorraga sõnas, mõttes ja teos mõlema suhte – inimsuhete ja jumalasuhte – juures. Kristliku mõtte järgi tuleb astuda ja seista vastu kõigele sellisele. Jeesus esitab omadele kõrgema nõudmise, tahab lepitust ja andeksandmist; annab nõude, mis on lootusetult ja lohutuseta otsekohene ja aus, vajalik ja möödapääsmatu – armastada Jumalat, ligimest ja ka iseennast. See on nõudmine, mis eeldab ja tahab piiride seadmist igaühe enese südamele, silmadele, kätele, mõttele-meelele ja mis nõuab viha taltsutamist, enesekontrolli, rahu ja ühisosa leidmist ja rakendamist erinevates elu olukordades, erinevate inimestega ja vahenditega.

Vana Testament õpetab meid oma käskude ja õigusega, nii nagu see õpetas omal ajal Jeesust ja Paulustki. 5 Ms 6:4-9 tuletab meelde jumalasuhet hoidma ja kandma, sellest algab kõik ja sellest võidavad kõik sugupõlved: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest! Ja need sõnad, mis ma täna sulle annan, jäägu su südamesse! Kinnita neid oma lastele kõvasti ja kõnele neist kojas istudes ja teed käies, magama heites ja üles tõustes! Seo need märgiks oma käe peale ja olgu need naastuks su silmade vahel! Kirjuta need oma koja piitjalgadele ja väravatele!“ Kes seda tarkust suudab oma elus viljeleda, saab tasuks tõotuste maa juba valmis olevate linnade ja kaevudega, juba valmis istutatud viinamägede ja õlipuudega. Aga selle eelduseks jääb alati käsust kinni pidamine – hoia, et sa ei unusta Issandat, öeldakse! Sellest tänumeeles ja usaldavast Jumalast kinni hoidmisest hargneb omakorda inimliku armastuse ja hoolekandmise lugu. Kristuse meeles ja mõttes hoidmise ja tundmise pinnalt kujunevad inimeseksolemise mõõt ja võimalused.

Me teame, et armastuse käsus on koos kõik seadused ja prohvetid. Me teame, et selles saavad kokku taevas ja maa, millede kasutamise tõotus on Jumala rahvale antud. Kui Mooseses on ilmunud seadused, mida kasutada, siis Kristuses on ilmunud arm ja tõde, millega seadused katta ja hõlmata. Kui kõike seda on ülirohkesti – nii nagu ongi – , siis olgu ka tarkust ja tunnetust seda kõike tänuga vastu võtta. Aamen.

Hedi Vilumaa (1969) on EELK Kõpu Peetri koguduse ja Suure-Jaani Johannese koguduse õpetaja, SA Viljandi haigla kaplan.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English