Esiletõstetud lood

Üks lugu tänulikkusest (1Ts 5:18)

„Tänage kõige eest – see on, mida Jumal teilt tahab Jeesuses Kristuses.“ (1Ts 5:18)

Kui ma eile kirikukalendri lahti tegin, et vaadata jutluse aluseks antud teksti, leidsin sealt lõigu Pauluse kirjast Tessaloonika kogudusele, mis sisaldas terve rea väga erinevaid üleskutseid: „Rõõmustage!“; „Palvetage lakkamatult“, aga tänase pühapäeva märksõnaks oli antud vaid üks sõna – „tänulikkus“. Et sellele keskenduda, otsustasin jätta teised salmid kõrvale ja keskenduda vaid 18. salmile, mis räägib tänulikkusest.

Piiblis on palju juttu tänulikkusest. Mõtelgem vaid loole kümnest pidalitõbisest, kelle Jeesus terveks tegi, kuid kellest tänama tuli teda selle eest vaid üks ja seegi oli muulane (Lk 17:11-19). Eks see näita, et inimloomuse sügavamad kihid on jäänud võrreldes Jeesuse ajaga samaks ja et juba tollal kippus tänamatuid inimesi olema rohkem kui tänulikke. Võib olla just seepärast väärtustabki Piibel (ja eriti Uus Testament) tänulikkust. Kui palju räägib Paulus oma kirjades sellest, et ta tänab Jumalat ühe või teise asja eest ja kutsub oma koguduseidki seda tegema. Kuid meie tänaseks pühapäevaks antud üleskutse on radikaalsem kui kõik teised sarnased.

Esmapilgul võib üleskutse „Tänage kõige eest“ meid ehmatada ja tunduda ebarealistlik, nagu paljud teisedki üleskutsed Uues Testamendis. Kindlasti on meil kõigil elus olnud asju ja inimesi, mille eest ja kellele me tänulikud oleme – olgu need siis meie vanemad, sõbrad või õpetajad, kuid kuidas on võimalik olla tänulik kõige eest, mis meiega on juhtunud? See küsimus on õigustatud ja kui me peaksime sellele vastama oma argikogemuse pinnalt, siis oleks aus vastus kindlasti, et see ei ole võimalik. Meie elus on olnud kindlasti asju, mille üle me ei ole rõõmsad ja ka asju, millest me soovime, et neid poleks juhtunud. Tänulikkusest rääkivad kirjakohad ei ole mõeldud moraliseerimiseks ja oleks vale ja vagatsev, kui me ka tänast kirjakohta lugedes ei oleks nõus tunnistama, et meiegi elus on olnud asju, mille üle me pole õnnelikud.

Pauluse elutee oli väliselt kõike muud kui pühapäevane jalutuskäik päikeselisel aasal. Ta oli kogenud rohkelt kannatusi ja nurjumisi, aga tema üleskutse „tänada kõige“ eest ei lähtu argikogemusest, vaid tema erilisest, sügavast arusaamisest, jah, võiks lausa öelda, talle osaks saanud ilmutusest, mis asetab kõik asjad teise valgusesse, kui need hetkel paistavad. Ta on nimelt veendunud, et kõik, mis meile elus osaks saab, tuleb viimselt Jumala käest ja et seegi, mis võib näida meile halb, võib mingis laiemas kontekstis, kui seda on meie isiklik argikogemus, aga mida me samas hoomata ei suuda, osutuda hoopis Jumala halastuseks. Ühes eesti rahvajutt kujutab seda nõnda:

„Oli mees, kes kõndis mööda teed. Äkitselt tuli talle vastu teine mees ja ütles, et ta on Jumala ingel ja et Jumal on teinud talle ülesandeks meest saata. Hakkavad siis koos kõndima. Jõuavad jõe äärde ja näevad jõe ääres sillal poisikest. Ennast ingliks nimetanud mees haaras poisil käest ja viskas ta jõkke. Poiss uppus. Mees ütles ennast ingliks nimetanud mehele: „Mis sa hull tegid! Sa uputasid ta ju ära!“ „See on Issanda käsk, vastas ingel ja nad läksid edasi.“ Neil oli palju seiklusi, kuid viimaks jõudsid nad öömajja, kuhu nad jäid peatuma. Neid võeti hästi vastu, söödeti ja joodeti. Ja kui aeg kätte jõudis, et mees ja ingel pidid magama heitma, haaras ingel kaminast põleva halu, pani sellega maja põlema ja kiirustas meest, et see kohe temaga lahkuks. Mees oli segaduses, süüdistas inglit meeletuses, kuid ometi läks temaga kaasa ja maja põles maha. /—/ Palju aastaid hiljem sai mees taas tolle ingliga kokku. Ingel küsis, kas lähme jälle koos rändama. Mees ütles, et kui ta mõtleb nende eelmisele rännakule, siis ta küll ei taha. Ja ta tuletas inglile meelde kõike juhtunut. Ingel selgitas talle, mis olid aga juhtunu tõelised tagajärjed. Poisist, kelle ta jõkke viskas, oleks saanud mõrtsukas, kes oleks tapnud kõik oma lähedased. Maja alla, mille ta maha põletas, oli peidetud rahapada, mida muidu poleks kätte saanud. Nüüd olevat aga majaomanik selle leidnud ja ehitanud selle abil palju suurema maja ning olnud rikkas mees veel pealegi.“

See on muidugi muinasjutt, aga loo mõte on, et laiemas kontekstis, mida me ei tunne, võib halbki osutuda heaks. Pauluse mõte on, et kristlase hoiak maailma ja elu suhtes võiks olla selline, nagu ta võtaks kõike, mis tal on, vastu otsekui Jumala käest. Ja ta on veendunud, et tegelikult see ongi nii, sest kõik olev tuleb Jumala käest ja on võimalik vaid tänu sellele, et on Jumal.

Tänulikkus, milleks Paulus meid üles kutsub, ei ole hetkeemotsioon, vaid püsiv hoiak maailma ja elu suhtes. Sellist tänulikkust ei ole võimalik esile kutsuda käsu korras ega moraliseerimise peale, vaid see tekib üksnes siis, kui inimene on ise taibanud, et miski, mis tal on ja miski, mis üldse on (isegi see, et üldse midagi on), ei ole endastmõistetavus, vaid kingitus, mida me ei ole ära teeninud. Ja kui me seda taibanud oleme, muutub rikkamaks ja sügavamaks ka meie elu. „See on, mida Jumal teilt tahab Kristuses Jeesuses“, ütleb apostel. Jumal ei taha meilt tänulikkust kui asja iseeneses, vaid Ta tahab, et tänulikkus muudaks meid – muudaks meid vaimselt küpsemaks. Tänulikkus aitab meil vaimselt kasvada ja see ongi meie elu eesmärk, mille täitmist Jumal meilt ootab. Aamen.


Jaan Lahe (1971), dr. theol., on EELK Usuteaduse Instituudi piibliteaduste professor, Tallinna Ülikooli kultuuri- ja religiooniuuringute dotsent ning EELK Mustamäe Maarja Magdaleena koguduse abiõpetaja.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English