„Aga Jeesus ütles ka jüngritele: „Oli üks rikas inimene, kellel oli mõisavalitseja, kelle peale oli talle kaevatud, nagu pillaks see tema vara. Ja mees kutsus mõisavalitseja ja ütles talle: „Mis see on, mis ma sinu kohta kuulen? Anna aru oma valitsemisest, sest sa ei või enam valitseda!“ Aga mõisavalitseja mõtles endamisi: „Mis ma pean tegema, kui isand võtab valitsemise minu käest ära? Maad kaevata ma ei jaksa, kerjata häbenen. Küll ma tean, mida ma teen, et inimesed võtaksid mind vastu oma kodadesse, kui mind tagandatakse valitsemast!“ Ja ta laskis enda juurde kutsuda üksteise järel oma isanda võlglased. Esimesele ta ütles: „Kui palju sa võlgned mu isandale?“ See ütles: „Sada vaati õli.“ Tema aga ütles talle: „Võta oma võlatäht, istu ja kirjuta kähku viiskümmend!“ Seejärel ta küsis teiselt: „Aga kui palju sina võlgned?“ See ütles: „Sada tündrit nisu.“ Sellele ütles valitseja: „Võta oma võlatäht ja kirjuta kaheksakümmend!“ Ja isand kiitis ülekohtust mõisavalitsejat, et ta oli käitunud arukalt, sest selle ajastu lapsed on omasuguste suhtes arukamad kui valguse lapsed. Minagi ütlen teile: Tehke endile sõpru ülekohtuse mammonaga, et kui see saab otsa, teid võetaks igavestesse telkidesse.“ (Lk 16:1-9).
Armas kogudus!
Luukas kirjeldab, kuidas Jeesus on rääkinud temaga kaasa liikuvale rahvale sellest, et igaüks, kes tahab teda järgida, peab hästi järele mõtlema, kas ta ikka tahab kõik maha jätta ja ainult tema risti kanda. Ta on rääkinud variseridele tähendamissõnu kadunud lambast, kadunud rahast ja kadunud pojast, sest variserid on nurisenud tema kombe pärast liikuda ringi koos patuste ja tölneritega, vähe sellest, ta isegi sööb nendega koos. Siis aga pöördub Jeesus oma jüngrite poole jutuga mõisavalitsejast, kes võib kaotada oma töökoha, sest tõmbab oma tööandjal nahka üle kõrvade, kes viimasel hetkel vähendab oma tööandja võlglaste võlasummasid, aga saab tööandjalt veel lõpuks kiitagi oma teguviisi eest. Ta ütleb jüngritele, et maise varaga endale sõprade ostmine kindlustab koha igavikus.
Kas me saame ikka õigesti aru? Mida Jeesus siin nüüd mõtleb selle mõistulooga? See tähendamissõna on kirjas ainult Luuka evangeeliumis ning sellele järgneb lugu rikkast mehest ja vaesest Laatsarusest. Rikas mees elab oma majas uhkelt ja hästi, märkamata oma värava ees lamavat haiget ja vaest Laatsarust. Surres läheb Laatsarus Jumala juurde. Rikas mees, kes on hea elu maa peal kätte saanud, läheb põrgusse vaevlema. Rikas mees on saanud oma palga hoolimatuse ja enesekeskuse eest. Aga oma tööandja tagant varastav omakasupüüdlik tegevjuht leiab veel tööandjalt tunnustustki! Kas tõesti tulekski sarnaselt käituda? Üsna ebaloogiline, eks ole?
Pean tunnistama, et tundsin end selle tähendamissõnaga silmitsi olles esmalt nagu hulkliikmetega korrutamist õppides. A-dest ja b-dest koosnev valem on kõike muud kui arusaadav. Õpetaja kannatlikud ja pikameelsed selgitused ja arvukad lahendusnäited aga aitasid mõista. Ahhaa-elamus – valem töötab niimoodi! Me igaüks oleme olnud oma elus punktis, kus midagi väga järsult muutub ja me peame kuidagi reageerima. Selleks aga tuleb järele mõelda, kaaluda kõiki asjaolusid, planeerida.
Tähendamissõnas hindab mõisavalitseja oma olukorda väga kainelt – füüsiline töö on tema jaoks raske, sest ilmselt on ta juba üsna eakas. Kerjama minek aga oleks häbiväärne – lõppude lõpuks on ta ju terve elu olnud valgekrae ja nüüd siis paluda nendelt, keda ta on suunanud, käskinud ja juhtinud? Oma tööandjalt ta andeks paluda ei saa, lahkumiskäsk on piisavalt konkreetne ja ilmselt teab ta ka ise, et on tööandja varaga vastutustundetult ringi käinud. Tema lahendus olukorrale ei ole seaduslik, kahjustab tööandjat veelgi – laseb võlgnikel oma võlatähed väiksemaks kirjutada.
Üks on võlgu 100 vaati õli ja teine 100 tündrit nisu. 100 vaati õli on umbes 4000 liitrit. Selle koguse saamiseks oli vaja vähemalt 150 puud, sest üks oliivipuu andis aastas saaki umbes 25 liitri õli jaoks ja maksis see rahas 1000 teenarit. Nisuvõla maksumus rahas oli umbes 2500 teenarit ja selle umbes 40000 liitri nisu saamiseks oli vaja 40 hektarit maad. Töölise päevapalk oli 1 teenar… Toona oli kombeks, et maade rentnikud maksid renti mitte ainult rahas, vaid ka toodangus. Tänapäeval oleks ka tore, kui saaks pangalaenu mõnel kuul maksta porgandites, kapsastes või õuntes…
Aga mida siis susserdajast mõisavalitseja saavutas võla vähendamisega? Võlgnikud olid kindlasti väga rõõmsad, et nende koormaid vähendati ja tulevikus võis mõisavalitseja loota selle peale, et nad suhtuvad temasse sama heatahtlikult. Leidlik lähenemine tõi kiituse isandalt, kes nägi mõisavalitseja tegevuses tarkust ja ettenägelikust.
Olen oma elus töötanud kriminaalkorras karistatud inimestega. Vestlustel pajatasid näiteks vargusi ja rööve toime pannud mehed sageli, kuidas nad oma tegusid ellu viisid. Eriti mäletan üht juba pensioniealist elukutselist varast, kes pikalt ja laialt väga täpselt seletas, miks ta edaspidi kavatseb oma tegevuse – kullapoodides varastamise Eesti asemel Taani üle viia. Kogu tema elu oli üks suur varastamine ja valetamine, ent ühel hetkel teda kuulates tundsin järjest kasvavat lugupidamist. Lugupidamist mitte tema ebaseadusliku käitumise suhtes, vaid ametile pühendumuse ja põhjalikkuse suhtes, millega ta oma tegusid planeeris, täpsustas, ja lõpuks ellu viis. Sama oli ka mitmete nooremate meestega. Paljud neist jõudnuks tarkuse ja nutikusega, mida nad kuritegevusele raiskasid, seaduslikul viisil tegutsedes palju paremale elujärjele.
Mõisavalitseja siin mõistuloos tegutseb samuti targalt – loob suhteid, mis aitavad tal edaspidi ära elada. Mõisavalitseja kergendab teiste elu ja see aitab omakorda teda. Ta mõistab, et oma töökoha kaotamise korral on tal olemasolevast varast vähe abi, sest see saab ühel päeval otsa, ning kasutab seda – sest ilmselt oli see 500 teenarit, mille ta kummaltki võlgnikult maha arvas, talle endale planeeritud tulu – teiste heaks ning see tuleb talle endale kasuks.
Juutidel on uskumus, et inimeste tõeline rikkus ei seisne selles, kui palju varandust endale kokku kuhjatakse, vaid selles, mis teistele ära antakse nende heaks. Materiaalne omand ja varandus ei ole midagi kahjulikku ega patust, kuid sellega tuleb targalt ja ka teistele kasulikult ümber käia. Me teame, et läbi ajaloo on Jeesuse järel käimine sageli võrdsustatud maisest varast loobumise ja vaesusega. Sest kahte jumalat korraga ei saa teenida. See on kahtlemata tõsi. Kui meile on Jumala poolt antud kasutada vara ja raha ning me kulutame oma ressursid nende suurendamiseks ainult iseenda jaoks, siis teenime raha, mammonat. Kui aga rakendame selle teiste teenimiseks ja abistamiseks, on sellest palju rohkem kasu ning see on Jumala teenistuses.
Inimesel võib olla palju vara või võimalust seda hallata, aga ikka tuleb ette olukordi, mille lahendamiseks on vaja uutmoodi tegutsemist, teisel viisil lähenemist, „kastist väljas“ mõtlemist. Niimoodi toimis mõisavalitseja. See on tarkus, mida Jumal hindab ja eeldab, et seda õpiksime kõigilt, kellega me elus kohtume, ükskõik, kellega on tegemist. Jeesus ütleb päris karmilt, et selle ajastu lapsed on omasuguste suhtes arukamad kui valguse lapsed, andes mõista, et tema järgijad, kes on valguse lapsed, jõuaksid oma usus palju sügavamale, kui ei jääks nii-öelda oma mulli, vaid oleksid maailma suhtes ärksamad, tegutsemisaltimad ja vastutustundlikumad. Kui valguse lapsed tegutsevad maailmas korralikult järele mõeldes, järjekindlalt ja sõbralikke suhteid luues, siis paistab valgus ka rohkem ja kaugemale.
Jumal annab meile kõigile siin maa peal rohkemal või vähemal määral vara ja ande ja ootab, et me sellega vastutustundlikult ümber käiksime, ainult endale ei hoiaks, vaid ka teistele jagaksime, kellel abi vaja on. Nõnda toimides austame Jumalat, väärtustame Tema ande ja vastame Tema armastusele, jagades seda edasi nii palju kui võimalik. Siis võetakse meid igavestesse telkidesse, siis on meil igavene kodu taevas.
Aamen.
Jane Vain (1975) on EELK Usuteaduse Instituudi magistriõppe üliõpilane ja EELK liige.
