“Ma tahan nüüd laulda oma armsamast,mu armsama laulu tema viinamäest. Mu armsamal on viinamägi viljakal mäenõlvakul. Ta kaevas ja puhastas kividest ning istutas häid viinapuid; ta ehitas selle keskele torni, ta raius sinna ka surutõrre. Siis ta ootas, et see kasvataks häid kobaraid, ent kängunud olid kobarad, mida see andis. Ja nüüd, Jeruusalemma elanikud ja Juuda mehed, mõistke ometi kohut minu ja mu viinamäe vahel! Kas oleks olnud vaja teha mu viinamäega veel midagi, mida olin jätnud tegemata? Miks ma ootasin, et ta kasvatab häid kobaraid, kuna ta andis kängunud kobaraid? Aga nüüd tahan ma ometi teha teile teatavaks, mida ma teen oma viinamäega: ma kisun maha ta aia, ja ta jääb laastatavaks, ma lammutan ta müüri, ja ta jääb tallatavaks. Nõnda ma hävitan ta. Teda ei kärbita ega rohita, ta kasvatab kibuvitsu ja ohakaid ja ma keelan pilvi temale vihma andmast. Sest Iisraeli sugu on vägede Issanda viinamägi ja Juuda mehed tema lemmikistandik. Ta ootas õigust, aga vaata, tuli õigusetus; õiglust, aga vaata, tuli hädakisa.” (Js 5,1-7)
Muistse Lähis-Ida kirjanduses on iidsetest aegadest peale võrreldud Jumalat aednikuga ja maailma aiaga. Otsekui aednik rajab endale aia, nõnda loob Jumal maailma ja otsekui aednik istutab oma aeda erinevaid taimi ja hoolitseb nende kasvamise eest, nõnda laseb Jumalgi siin maailmas tärgata erinevatel eluvormidel. Ja Ta hoolitseb, et need võiksid kasvada ja areneda. Üks nendest arvukatest eluvormidest, tolles aias kasvavatest taimedest on inimene.
Prohvet Jesaja kasutab laulus Issanda viinamäest sisuliselt sama pilti, ainult aia asemel on siin viinamägi ja maailma ja inimese asemel Iisrael. Ja see pilt kirjeldab poeetiliselt – luule vormis see pilt ongi – Iisraeli ja Jumala suhet. Iisrael on Jumala viinamägi, mille Jumal on istutanud. Ta on teinud seda heas usus, et viinamägi kannab rohkesti vilja, usus, et Iisrael ei peta lootusi, mis Jumal on tema peale pannud. Kuid kogu Vana Testament on lugu sellest, kuidas Iisrael ei ole neid lootusi täitnud. Ta on olnud truudusetu oma Jumala vastu, on rikkunud Tema Seadust ning pöördunud ikka ja jälle võõraste jumalate poole. Jumal ei ole jätnud sellele reageerimata – Ta on alati sellistel puhkudel Iisraeli karistanud, võttest talt ära oma õnnistuse, oma kaitse ja andnud ta võõraste paganarahvaste survata ja tallata – nende samade paganarahvaste survata, kelle jumalaid Iisrael on teeninud. Kui siis rahvas on oma valusate kogemuste mõjul pöördunud tagasi Jumala poole, on Jumal talle andestanud. Mõne aja pärast on Iisrael aga taas Jumalast ärataganenud ja nõnda on kordunud kõik otsast peale.
Vana Testamenti lugedes tekkib ilmselt õigustatud küsimus: Miks Jumal nii teeb? Miks Ta laseb ennast niimoodi narrida ja endaga mängida? Miks Ta ei ütle oma rahvast jäädavalt lahti ega hävita teda täielikult? Sest kuigi meie tänane prohvetisõna lõppeb ähvardusega, lausa needusega: “…ma kisun maha ta aia, ja ta jääb põletatavaks, ma lammutan ta müüri, ja ta jääb tallatavaks! Nõnda ma hävitan ta!”, teame me ometi, et see hävitamine ei olnud täielik ega lõplik, et Iisrael säilis ka pärast Assuri valitsuse alla langemist (mida prohvet nende sõnadega ette kuulutab). Vastus sellele küsimusele saab olla vaid üks: Jumal ikka veel lootis, et ehk parandab Tema rahvas lõplikult meelt. Ja nõnda andis Jumal Iisraelile taas uue võimaluse.
Meie tänane evangeelium (Mt 21:33-43) oli järg Jesaja laulule. Siin räägib Jeesus samuti piltlikult, tähendamissõna kaudu viinamäest, kuidas Jumal ikka ja jälle proovis Iisraeli päästa, saates tema juurde aina uusi ja uusi prohveteid. Kuid Iisrael lükkas nad tagasi. Viimaks saatis Jumal oma poja, kuid ka teda ei võtnud Iisrael vastu. Mõned Iisraelist võtsid ta vastu, aga ka paganad võtsid ta vastu ning nõnda otsustas Jumal, et Ta ei kogu oma rahvast enam rahvuslikul printsiibil, vaid arvab oma rahva hulka kõik, kes usuvad Tema pojasse. Nõnda sündis uus universaalne Jumala rahvas, sest nagu ütleb apostel Paulus, ei ole Kristuses juuti ega kreeklast, orja ega vaba, meest ega naist (Gl 3:28).
Sellega võikski meie tänane lugu lõppeda, aga ta ei lõppe – meie jaoks ta alles algab siin – sellest hetkest, kui on sündinud uus Jumala rahvas, kelle hulka meiegi tohime kuuluda. Mingis laiemas mõttes on kogu inimkond Jumala rahvas, sest Jumal on Ta loonud ja on lasknud tal otsekui taimel oma aias – universumis – kasvada. Ja Ta tegeleb inimkonnaga edasi, vaatamata sellele, et inimkond, sealhulgas ka kristlaskond ikka ja jälle Tema vastu patustab ja eksib, vaatamata sellele, et suur osa inimesi Temast isegi midagi kuulda ei taha ja osa inmkonnast koguni Tema olemasolu eitab. Inimkonna ajaloole mõeldes tekkib meil ilmselt sama küsimus, mis Iisraeli ajaloo peale mõeldes – miks Jumal veel ikka meist ärapöördunud ei ole? Miks Ta ikka veel meiega tegeleb? Ja eriti tekkib see küsimus siis, kui me mõtleme iseenda, see tähendab kiriku ajaloo peale. Ususõjad, inkvisitsioon, nõiaptotsessid, usuliste teisitimõtlejate tagakiusamine, autoritaarsete võimustruktuuride jumalikkuse jutlustamine ja kirikliku võimu kuritarvitamine – need ei ole nõukogudeaegsete ateistide meelevaldsed etteheited kirikule, vaid kiriku tõelised häbiplekid, millele mõtlemine peaks meid sundima küsima – kas sellisel kirikul on üldse veel õigust kanda Kristuse kiriku nime? Aga ometi – Jumal kasutab seda kirikut, Ta toimib inimeste seas, kes sellesse kirikusse kuuluvad, kes selle kiriku moodustavad. Miks Ta seda teeb? Sellele küsimusele on vaid üks vastus: Jumal on aednik, kes on loonud selle maailma kui aia ja asetanud siia meid otsekui taimi. Mida tahab aednik? Eks ikka seda, et tema taimed kasvaksid ja areneksid ja et nad kannaksid vilja. Küllap siis loodab ja ootab Jumal midagi ka meilt ja meie kirikult. Aga see, et Ta ikka veel seda teeb, et Ta ikka veel meile uusi võimlusi annab, ei ole midagi endastmõistetavat, ei ole ka siis midagi endastmõistetavat, kui me ütleme, et Ta teeb seda armastusest, sest armastus ei ole midagi endastmõistetavat, vaid on alati kingitus, mida me saame vaid tänulikult vastu võtta. Võib tulla hetk, kus Jumal meist tõeliselt ärapöördub ja meid hülgab ja kui Ta seda teeb, ei ole meil õigust teda süüdistada, sest nagu ütleb Jumal sama prohvet Jesaja suu kaudu: Potissepal on meelevald oma savi üle.
On üks vana juudi pärimus, mis räägib sellest, kuidas Jumal lõi maailma. Aga Talle ei meeldinud see maailm ja Ta hävitas selle. Siis lõi Ta uue maailma ja lõi inimesed, aga need ei meeldinud Talle ja Ta hävitas nad maailmaga tükis. Siis lõi Ta uue maailma ja uued inimesed, need eksisid Tema vastu, vihastasid Teda ja Ta hävitas jälle kõik. Nõnda toimus see loendamatu hulk kordi, kuni Ta lõi maailma, mille kohta Ta võis öelda: “Vaata, see on väga hea”. See maailm, mis oli väga hea, on see maailm, milles me praegu elame. Maailm, mis on filosoof Leibnizi meelest “parim võimalikest”, kuid mida meie tunneme kui maailma, milles valitsevad kurjus ja pimedus. See on aed, millesse meie oleme istutatud. Aga kui Jumal seda teinud on ja kui Ta ikka veel meiega tegeleb, siis küllap Ta tõest loodab meist midagi. On selge, et sellistena, nagu me oleme, ei kõlba me kuhugi ja ka see maailm ei kõlba sellisena nagu ta on kuhugi ja on suur ime, et me veel seniajani üldse alles oleme. Sest Jumalal oleks õigus see maailm kõige täiega hävitada, nii nagu Ta tolle juudi pärimuse järgi hävitas eelmised. Küllap Jumal siis ikka veel loodab, et meist saab midagi – et me hakkame kasvama ja arenema selles suunas, nagu Ta tahab. Et Ta ei peaks meis lõplikult pettuma ja et Ta ei peaks oma loomingut nimega “universum” tunnistama nurjunud eksperimendiks. Me teame ju, mida teeb eksperimenteeriv teadlane, kui ta näeb, et eksperiment on nurjunud – ta katkestab selle. Ja alustab uuest, kuni saavutab soovitud tulemuse. Või loobub üldse katsetamast.
Et Jumal inimkonnast hoolib, seda tõestab kõige enam see, et Ta saatis siia maailma oma Poja meid lunastama. Ja kuigi Jumala poeg hukati, ei olnud Tema tulek ometi asjatu, sest oli ju ka väike hulk neid, kes Tema vastu võtsid, kes hakkasid Temasse uskuma. Ka Jeesusega siia maailma tulnud lunastus ei ole siit kuhugi kadunud – võimalusena on ta kõigi jaoks olemas ja tuletab meile ennast ikka ja jälle meelde. Eriti tuletab ta aga ennast meelde praegu, kannatamisajal, kui me mõtleme Tema surma ja kannatustee peale, mille ta käis lõpuni selleks, et vabastada meid selles maailmas valitsevast pimedusest ja kurjuse struktuuride valitsuse alt, mis meid orjastavad ja rõhuvad, struktuuride valitsuse alt, mis tallavad jalge alla meie Jumala poolt antud vabadust ja väärikust ning hävitavad meie inimsust. Mõeldes aga Kristuse lunastusteole on õigus müstik William Blake’il, kelle mõtte on Uku Masing sõnastanud nii: Maailm on kohutav ajas ja ruumis, sest ta seisneb pidevas vastastikuses teineteiseõgimises. Kuid ometi on ta Jumala halastus – soov igaviku viga parandada ajas. Aamen.
Jutlus ilmus esmakordselt Jaan Lahe jutlustekogus “Uks teise maailma” (Tallinn: Hildegarde raamatud, 2018). Ilmub uuesti autori loal.
Jaan Lahe (1971), dr. theol., on EELK Usuteaduse Instituudi piibliteaduste professor, Tallinna Ülikooli kultuuri- ja religiooniuuringute dotsent ning EELK Mustamäe Maarja Magdaleena koguduse abiõpetaja.
