“Kui te armastate mind, siis pidage mu käske. Ja ma palun Isa ja Ta annab teile teise Lohutaja, et Tema oleks teiega igavesti: Tõe Vaimu, keda maailm ei saa võtta vastu, sest ta ei näe Teda ega tunne Teda ära. Teie tunnete Tema ära, sest ta jääb teie juurde ja on teie sees. Ma ei jäta teid orbudeks, ma tulen teie juurde. Veel pisut aega, ja maailm ei näe mind enam, aga teie näete mind, sest mina elan ja ka teie peate elama. Tollel päeval te saate aru, et mina olen oma Isas ja teie minus ja mina teie sees. /—/ Seda ma olen teile rääkinud teie juures viibides. Aga Lohutaja, Püha Vaim, kelle Isa saadab minu nimel, Tema´p see õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mida teile olen öelnud mina. Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile mitte nõnda nagu maailm annab. Teie meel ärgu kohkugu ega mingu araks!” (Jh 14:15-20. 25-27)
Need sõnad on pärit Jeesuse lahkumiskõnedest, mis eelnevad Johannese evangeeliumis Jeesuse ülestõusmisele. Samas räägib siin Jeesus aga asjadest, mis toimuvad tulevikus, pärast tema ülestõusmist ja taevaminemist ning mis omandavadki oma tõelise tähenduse alles ülestõusmissündmuse valguses.
Jeesus lohutab oma jüngreid, et ta läheb küll ära sellest maailmast, aga ta ei jäta ometi jüngreid maha, sest ta palub oma Isa, et see saadaks neile Tõe Vaimu, kes jääb nende juurde igavesti ja elab nende sees. Jeesus ütleb, et ta tuleb tagasi omade juurde. Kuid see tagasitulek, millest ta räägib oma lahkumiskõnedes, ei ole mitte tema tagasitulek Viimsel Kohtupäeval, vaid tagasitulek Püha Vaimu kaudu, millest kõneleb meile nelipühilugu Apostlite tegude raamatus.
Piiblit võib lugeda väga erineval moel. Me võime lugeda Jeesuse lahkumiskõnesid kui Jeesuse viimaseid kõnelusi oma esimeste õpilastega ja võtta ka nelipühilugu kui jutustust ühest minevikus aset leidnud sündmusest, kiriku tekkimisest. Ka kirikuaasta pühi võime me võtta vaid kui Jeesuse sünni, surma ja teiste kunagi aset leidnud sündmuste mälestuspäevi. Ometi on selge, et evangeeliumid ei ole pandud kirja selleks, et lihtsalt jäädvustada minevikku, vaid selleks, et ka meie võiksime neist sündmustest vaimus osa saada, et need sündmused võiksid meidki puudutada. Sama tähendus võiks olla ka kirikupühadel. Nõnda asjadele vaadates ei ole peamine mitte küsimus, mis tähendus oli nelipühal esimeste kristlaste jaoks ja kuidas erinevad teoloogid on mõistnud ja seletanud Püha Vaimu ja tema tegevust, vaid hoopis see, mis on nelipühisündmuse tähendus meie jaoks ning kuidas see mõjutab meid ja meie elu.
Nelipühisündmus kõneleb meile Jeesuse tõotuse täitumisest, mille ta andis oma jüngritele oma lahkumiskõnedes: „Ma palun Isa ja Ta annab teile teise Lohutaja, et Tema oleks teiega igavesti; Teie tunnete Tema ära, sest ta jääb teie juurde ja on teie sees. Ma ei jäta teid orbudeks, ma tulen teie juurde. Veel pisut aega, ja maailm ei näe mind enam, aga teie näete mind, sest mina elan ja ka teie peate elama.“ Jeesus räägib siin Pühast Vaimust, kes tuleb jüngrite juurde, tuleb nende sisse ja annab neile uue elu, mida üksnes tema võib anda.
Uus Testament ei anna meile mingit üksikasjalikult väljatöötatud õpetust Pühast Vaimust – see mõeldakse läbi ja sõnastatake alles hilisemate sajandite teoloogias seoses õpetusega Kolmainsusest. Ja on tragikoomiline, et kui nelipühilugu räägib meile sellest, kuidas Püha Vaim ühendas erinevaid keeli rääkivad ja erinevatest maadest tulnud Jumala kummardajad ühiseks koguduseks, Kristuse koguduseks, siis on õpetus Pühast Vaimust olnud teoloogia ja kiriku ajaloos hoopis see, mis on vast kõige rohkem kristlasi teineteisest lahutanud. Nii vaieldi näiteks 4. sajandil kirikus kirglikult ja ägedalt selle üle, kas Püha Vaim on isik või on ebaisikuline jumalik vägi ja kui 1054. a. toimus suur kirikulõhe, lääne- ja idakiriku eraldumine, sai üheks formaalseks eraldumise põhjuseks küsimus sellest, kas Püha Vaim lähtub Isast Poja kaudu, nagu väitsid idakiriku teoloogid või otseselt ja võrdsel viisil nii Isast kui Pojast, nagu arvati läänekirikus. Aga ega sellega vaidlused veel lõppenud ei ole. Tänapäeval pole vaidlusküsimus küll enam see, kellest Püha Vaim lähtub, vaid hoopis see, kuidas tuleks mõista tema tegevust sisuliselt. On kirikuid, mis näevad Püha Vaimu tegevust eeskätt mitmesugustes imevõimetes, nagu tervistumine ja nägemuste nägemine. On ka kirikuid, mis rõhutavad, et Püha Vaim toimib ainult kirikliku hierarhia ja sakramentide kaudu. Klassikaline ortodoksne luterlus lisab sakramentidele juurde Jumala Sõna ja rõhutab, et Vaim toimib eeskätt kuuldud ja kuulutatud Jumala Sõna vahendusel. Samas on tänapäeval ka luterlikke teolooge, kes leiavad, et selline arusaam on liiga kitsas ja ühekülgne, sest juba Luther rõhutas, et me ei saa Jumalale ette kirjutada, kuidas, millal ja mis viisil Ta ennast meile ilmutada tahab. Aga ehk on need vaidlused Püha Vaimu olemuse ja tegevuse kohta õpetlikud selles mõttes, et nad kinnitavad seda, mida kõige targemad kristlikud mõtlejad on mõistnud kõigil aegadel – seda, et Jumal on palju suurem, kui kõik see, mida Temast mõeldakse ja öeldakse ja kuna Ta on kardinaalselt erinev oma loodust, siis me saame Temast ka rääkida vaid piltide ja sümbolite keeles, mis võivad Talle üksnes vihjata, aga mitte kirjeldada Teda nii, nagu me saame kirjeldada mõnda loodud maailma asja või olendit.
Ka Pühast Vaimust räägib Piibel meile piltide ja sümbolite keeles. Nii nimetatakse näit nelipühisündmust „Püha Vaimu väljavalamiseks“. Selle väljendi aluseks on prohvet Joeli ettekuulutus Vanas Testamendis, kus Jumal lubab, et ta valab oma Vaimu välja kõigi inimeste peale. Aga see on pilt selles mõttes, et vaimu kujutatakse siin otsekui mingi vedelikuna, mis on anumas ja mida on võimalik valada välja otsekui vett. Vaimu ja vett on seostatud ka Johannese evangeeliumis, kus Jeesus ütleb, et Temast voolavad elusa vee jõed. Ja evangelist lisab „Aga seda ta ütles vaimu kohta, mille jüngrid pidid saama“. Vesi toob nähtavale elu, paneb õitsema viljatuna näiva kõrbe ja kuna Püha Vaimgi on Jeesuse sõnul see, kes annab jüngritele uue elu, siis on Vaimu võrreldud ikka veega. Seda enam veel, et Vaimu saamist on üksikisiku tasandil seostatud ristimisega ja nõnda on siis veel kui Vaimu võrdpildil mitmekordne tähendus. Ka Vaimu võrdlus tuulega, mida kohtab nii Johannese evangeeliumis kui ka Apostlite tegude raamatu nelipühiloos, on kõnekas, sest nii nagu tuuleõhk, on ka Vaim nähtamatu ja nii nagu tuul võib ootamatult muuta suunda, võib ka Vaim toimida ettearvamatult. Sellist tõlgendust hõlbustab ka tõik, et nii heebrea kui kreeka keeles tähistab „vaimu“ ja „tuult“ üks ja sama sõna – heebrea keeles ruah, kreeka keeles pneuma. Taolisi võrdpilte leiab Piiblist ja varakristlust kirjandusest veelgi – mulle endale on olnud kõige kõnekamad pildid, mida kohtab Süüria varakristlikus luules –, aga me ei tohiks jääda pidama ka nende piltide juurde, vaid peaksime ikka küsima, mis on nende piltide taga.
Avaldatud esmakordselt Jaan Lahe jutlustekogus „Uks teise maailma“ (Tallinn: Hildegarde Raamat, 2018). Ilmub autori loal.
Jaan Lahe (1971), dr. theol., on EELK Usuteaduse Instituudi piibliteaduste professor, Tallinna Ülikooli kultuuri- ja religiooniuuringute dotsent ning EELK Mustamäe Maarja Magdaleena koguduse abiõpetaja.
