„Ja üks juurdeastunud kirjatundjaist, kes oli kuulnud nende vaidlemist ja teadis, et Jeesus oli neile hästi vastanud, küsis temalt: „Milline on kõige esimene käsk?” Jeesus vastas: „Esimene on: Kuule, Iisrael, Issand, meie Jumal, on ainus Issand, ja armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega ja kogu oma jõuga! Teine on see: Armasta oma ligimest nagu iseennast! Mingit muud neist suuremat käsku ei ole.” Ja kirjatundja ütles talle: „Hästi, Õpetaja, sa ütlesid tõtt, et tema on Ainus ja ei ole teist peale tema; ja armastada teda kogu südamega ja kogu mõistusega ja kogu jõuga ning armastada ligimest nagu iseennast on palju rohkem kui kõik põletusohvrid ja muud ohvrid.” Ja Jeesus, nähes, et kirjatundja vastas arukalt, ütles talle: „Sa ei ole kaugel Jumala riigist.” Ja keegi ei julgenud teda enam küsitleda.“ (Mk 12: 28–34)
Vast olete kuulnud lugu kahest mungast, kes otsisid taeva ja maa kokkusaamise kohta, Jumala riiki sisenemise asukohta. Nad reisisid läbi terve maailma, nägid head ja kurja, pidasid vastu teele ilmunud kiusatustele, mis tahtsid neid eesmärgist kõrvale juhtida. Nad soovisid, et leiaksid raamatus kirjeldatud paiga ja seal ukse, millele koputades jõutakse Jumala juurde. Lõpuks leidsid nad õige koha, koputasid ja jälgisid südamevärinaga ukse avanemist. Kui nad sisse astusid, leidsid nad end oma kodukloostrist. Siis nad mõistsid, et koht, kus maa ja taevas kokku saavad, on maa peal seal, kuhu Jumal on kellegi elama asetanud. Selle vana mõistujutu järgi näeme, kuidas Jumala riik võib lähtuda inimesest enesest ja avalduda tema kaudu. Millal ja kus ma midagi saan?
Teise looga tuletan meelde möödunud aastal toimunut, kui kirjutas Maaleht: „Homme saab teoks see, mida täna vaid kaardilt näeb: Eestis on senise 183 valla ja 30 omavalitsusliku linna asemel pelgalt 64 valda ja 15 linna.“ Ajakirjanik Ivar Soopan kohtus Rummu valimisjaoskonnas tunkedes töömehega, kes ütles: „Haldusreform ei ole õigesti lahendatud. … See peaks olema selline, et mina kui kodanik tunneksin, et minu heaolu läheks paremaks, teenused või kogu see asi muutuks kättesaadavamaks … aga ma ei ole aru saanud ühestki asjast praegu, mis paremaks läheks. Ei tule mulle pank lähemale, ei tule mulle postkontor lähemale, ei kiirabi, ei pääste, ei politsei … Eesti on ju mastaapidelt nii väike, see ongi nagu huvitav, kuidas meil kõik nii kauge tundub. Võiks lähemal olla.“ (Maaleht, 14.10.2017) Ka maapealne riik võib lähtuda esitatud arusaama järgi inimesest enesest – on siis heaolu tekitavad asutused või instantsid lähemal või kaugemal. Millal ja kus ma midagi saan?
Albert Einsteini aja ja ruumi suhete üle arutlev relatiivsusteooria näitab, et need võivad olla suhtelised. Kestus ja kaugus võivad olla erinevate vaatlejate jaoks erinevad. Kui tahame luua ühtset aegruumi, on aja ja ruumi sarnane mõistmine vajalik. Kirikus ja Pühakirja raames võime tõmmata paralleele ja näha, kuidas ühtne aegruum ehk Jumala riik on Jumala enda poolt loodud ja eksisteerib. Ühelt poolt on see reaalsus, mida on võimalik kogeda üksi või ühiselt ning teisalt ometi midagi muud ja kauget. Jumala riigist ja Tema aegruumist räägib Jeesus korduvalt, selle olemasolu ei ole võõras rahvale. Küsimus püsis Jeesuse ajal ja püsib tänaseni – millal ja kus ma sinna saan? Ja küsimusi jätkub. Täna näeme ka aukartust Jumala riigi ees – tõsist meelt ja eneseanalüüsi; teema paneb lausa vakatama, keegi ei julge enam küsidagi.
Sellise vakatumise põhjustab üks kindel asi – armastuse olemuse mõistmine kui eriliselt tähtsa tajumine. Käsk armastada Jumalat, ligimest ja iseennast ületab igasuguse ohverdamise mõtte ja vajalikkuse peale ühe. Kolmekordse armastamise puhul jääb vaid üks ohver Jumalale toomiseks – sina ise. Selle taipamine panebki vakatama.
Me näeme, loeme, teame, et Jeesus ise valis sellise tee, tõi oma ohvri selleks, et Jumala armastamine saaks tõeseks, tuleks nähtavale ja esile. Ainult selle nimel, et teised mõistaksid – kasvõi ajapikku – Jumala ja üksteise armastamise mõttekust.
Miks meil on vaja Jumala riiki või Jumala armastust? Viies Moosese raamat vastab pragmaatiliselt ja lihtsalt: et su käsi hästi käiks. Johannese esimese kirja kirjutaja süvendab seda mõtet ja ütleb: et sa püsiksid igavesti. Jeesuse elu ohver tõi kaasa ülestõusmise surmast – selle igavese, mida igatseme, selle miski, mida ei oska seletada. Ja ometi on see eluliselt oluline vägi ja jõud, mis meid inimestena kannab. Ülestõusmise väe saadab Jumal ja liidab iga selle vastuvõtja oma riigiga. Me ei ole nõnda enam kaugel, vaid juba selle sees – oma elus ja meie oma päevil koos oma maapealsete riikidega, mida ise ehitada suudame. Jumala armastus kehtib selles riigis olijaile ning seda riiki kantakse enese sees ja seas. See riik hõlmab ja katab, seob ja põimib kõik muud.
Nüüd võime küsida – kas armastusele on piirideks seatud käsud? See painas ka vana aja inimesi ja Jeesuse käest küsitakse seda üle, mis on kõige esimene käsk. Tema vastab: ikka armastuse käsk! Sellest lähtub kogu inimese elu ja asjaolude tõlgendamine. Armastus teeb meid Jumala riigis seesolijateks ja igasugune müstiline otsitav kaugus või koht kaotavad oma mõtte. Oleme Jumala aegruumis, mille reeglid kehtivad ka maapealsetes riikides, mis on inimesele täiesti mõistetav.
Kui aga juba Jumala riik, siis ammugi on mõistetav kohalike omavalitsuste ja haldusreformiga kaasnev. Ei pääse me kunagi ega kuskil vabaks armastusest, kohustustest või vajadustest üksikisiku või rahvana oma elu ja suhteid, elu ja elukorraldust analüüsida ja mõtestada. See on protsess, mis kestab, ja kui see katkeb või kaob, tasub tõsiselt muretseda. Millal ja kus ma midagi saan – vast pole mõtetki enam nõnda küsida. Mõelgem vaid, kui palju oskame, tahame ja jaksame armastada. Olgu Jumal ise armuline, ainult nii peame selles ülesandes vastu. Aamen.
Hedi Vilumaa (1969) on EELK Kõpu Peetri koguduse õpetaja, SA Viljandi haigla kaplan.
