„Konstantiini aegu loobuti sõdimiskeelustki ja see oli ots.” (1964)
„Siis tapeti kristluse maski varjus, nüüd kasutatakse selleks edu ja rahva tulevikku.” (1939)
Õigeusu kirikus algab kirikuaasta 1. septembril. Kirikuaasta esimene suurpüha on Jumalasünnitaja ehk Jumala Ema sündimise püha 8. septembril – „täna, oh inimesed, sündis meie lunastuse alustus”. Järgmiseks suurpühaks on 14. septembril ristiülendamise püha, mille jumalikul liturgial ehk missal ehk armulauaga jumalateenistusel loetakse Johannese evangeeliumist Jeesuse, Inimese Poja ristilöömise lugu algusega: „Kui nüüd ülempreestrid ja sulased Teda nägid, kisendasid nad: „Löö risti! Löö risti!” Pilatus ütleb neile: „Võtke teie Ta ja lööge ise risti, sest mina ei leia Temalt süüd!”“ Vahetult enne seda oli purpuri kandja viidanud purpuri kandjale: Ecce homo! Ja meie oleme võtnud Tema ning löönud risti, ülendanud ristipuule – „ja kui mind maa pealt ülendatakse, siis ma tõmban kõik enese juurde”, nagu loetakse evangeeliumist selle püha hommikuteenistusel, jätkates: „Täna tuleb elu puu maa põuest wälja, tunnistab tema peale risti löödud Kristuse surnust ülestõusmist, ja Preestrite kätega ülestõstetud, kuulutab Tema taewaminemist, kelle läbi meie maapealne langenud loomus sai taewa elama. Hüidkem seepärast tänuliku meelega: Oh Issand, kes Sa risti peale üles läksid ja see läbi meid ühes Enesega üleswiisid, tee meid Sinu taewa rõõmu kõlblikuks, kui Inimesearmastaja.”
„„Kurjategija ütles mulle „hea inimene”. Viige ta siit korraks minema ja tehke talle selgeks, kuidas minuga kõnelda. Vigaseks ärge lööge.”
Ja kõik peale liikumatu prokuraatori saatsid pilguga Marcus Rotitapjat, kes vangile käeviipega märku andis, et see temaga kaasa tuleks.
„Rooma prokuraatorile tuleb öelda hegemoon. Muid sõnu mitte tarvitada. Seisa sirgelt. Said sa minust aru, või pean ma sind veel lööma?”
Hetk hiljem seisis ta jälle prokuraatori ees.
„Mina, hea…” vangi silmades vilksatas õudus, sest ta keel oleks äärepealt vääratanud, „mina, hegemoon, pole eluilmas tahtnud templihoonet maha lõhkuda ja pole ka kedagi sellele mõttetule teole ässitanud.”
„Need head inimesed,” alustas vang, lisades kiiresti „hegemoon”, ja jätkas: „pole midagi õppinud ja ajasid segi kõik, mis ma rääkisin. Ma hakkan üldse pelgama, et see segadus võib kesta väga pikka aega. Ja see tuleb ainult sellest, et ta minu juttu valesti üles kirjutab.”
„Ei, ei, hegemoon,” ütles vang – ta oli üleni pingul soovist ennast uskuma panna –, „see on üks kitsenahast pärgamendiga mees, kes aina käib ja kirjutab. Ma vaatasin ükskord seda pärgamenti ja kohkusin ära. Ma pole iial rääkinud niisuguseid asju, nagu tal kirjas oli. „Põleta ära oma pärgament, ma palun sind,” vannutasin ma teda. Aga ta kiskus selle mul käest ja jooksis minema.”
„Ma ütlesin, hegemoon, et vana usu tempel variseb põrmu ja tema asemele kerkib uus tõe tempel. Ma ütlesin nii, et see oleks arusaadavam.”
„Ja miks sina, hulgus, eksitad turu peal rahvast ja võtad suu täis tõest, millest sul aimugi pole? Mis on tõde?”
„Tõde on kõigepealt selles, et sul valutab pea, ja valutab nii koledasti, et su meelekindlus on kadunud ja sa mõtled surmale.”
„Sa siis kinnitad, et sa pole ässitanud rahvast templit lõhkuma… või põletama või mõnel muul moel hävitama?”
„Ei, hegemoon, ma kordan, et ma pole kedagi seesugustele tegudele ässitanud. Näen ma siis nõdrameelse moodi välja?”
„Ja ütle mulle nüüd, miks sa kasutad kogu aeg sõnu „head inimesed”? Nimetad sa kõiki nõnda?”
„Kõiki,” vastas vang. „Kurje inimesi pole olemas.”
„Aga näiteks tsentuurio Marcus, keda kutsutakse Rotitapjaks –, kas tema on hea inimene?”
„Jah,” vastas vang. „Tõsi küll, ta on õnnetu inimene. Sestsaadik kui head inimesed ta nii koledaks tegid, on tema meel kalk ja julm. Huvitav oleks teada, kes seda tegi.”
„Muu hulgas rääkisin ma,” seletas vang, „et iga võim on vägivald inimeste kallal ja et tuleb aeg, kus pole enam keisrit ega mingit muud võimu. Inimene jõuab siis tõe ja õigluse riiki, kus mingit võimu enam tarvis pole.”
„Ja tõe riik saabub?”
„Saabub, hegemoon,” vastas Ješua kindlalt.
„Ta ei saabu iialgi!” karjus Pilatus äkki nii kohutaval häälel, et Ješua eemale põrkas.
„Sa võiksid lasta mul minna, hegemoon,” palus vang äkki ja tema häälest kostis ärevust, „ma näen, et mind tahetakse tappa.”
„Sa ei arva ometi, õnnetu, et Rooma prokuraator laseb minna mehel, kes on rääkinud seda, mida rääkisid sina? Oh suured jumalad! Või arvad sa, et ma olen valmis sinu asemele astuma?”“
Meie aga kisendasime: „Vii ära, vii ära, löö Ta risti!” Pilatus ütles meile: „Kas ma pean teie kuninga lööma risti?” Meie ülemhingekarjased vastasid (314. aastal): „Meil ei ole muud kuningat kui vaid keiser!” Ning palvetasid ühendkooris palvet (nt 1890. aastal): „Lunasta, oh Issand, oma rahwast, ja õnnista oma pärisosa; Anna wõitu meie õiget usku Keisri Aleksandri Aleksandrovitsile Tema waenlaste üle ja kaitse oma ristiga oma Kogudust.” Sest „Eluandja rist ilmus waga Keisrile Konstantinile taewa peal ja oma pealkirja läbi andis selgeste tunda, et waenlased ära saavad wõidetud” – in hoc signo vinces. Vaenlaseks aga oli talle, Flavius Valerius Aurelius Constantinus Augustusele, samuti keiser, Marcus Aurelius Valerius Maxentius Augustus – kaks Augustust, üllast, omavahel ülemvõimu nimel ja pärast! Kuid kõrbeisa Antonius kirjutas „wagale, auusa Keisrile”: „Kuid peate teadma, et üksnes Kristus on tõeline ja igavene Imperaator.” Sest Jeesus lausus: „Minu kuningriik ei ole sellest maailmast.” Jah, „pidagem täna rõõmsast laulu püha, ja rõõmsa näu ning heälega hüidkem selgeste: Oh Kristus, kes Sa meie pärast wastu wõtsid hukkamõistmise ja sülitamised ja haawad, ja ennast purpuri mantliga lasksid ehitada ja üles risti peale läksid; ja Keda risti peal nähes, päike ja kuu oma walguse ärapeitsid, ja maa hirmu pärast wärises ja templi wahetekk kaheks lõhki kärises. Anna ka nüüd meile oma kallis rist hoidjaks ja kaitsjaks, ja kurjade waimude äraajajaks, et meie kõik, suud temale andes, tema poole hüiaksime: Lunasta meid, oh rist, oma wäega, pühitse meid, oh kallis rist, oma walgusega, ja kinnita meid oma ülestõstmise läbi, sest sina oled meie walguseks ja meie hingede lunastamiseks antud”.
Kristuse rist ei ole teise inimese mahalöömiseks mitte mõeldud – „Meie palume Sind, oh kõigewägewam Issand, et Sa kõik paganate usku ärakautaksid ja nende riigid ärahäwitaksid ning risti rahwa kätte annaksid”. Ärge tehke kurjade vaimude hävitajast kurjade vaimude sõjariista. Ärge mitte tehke. Aga taanlane tuli veel 1219. aastal ja tappis ristimärgi lipu abiga, mis ennäe jälle taevast laskus, meie esivanemaid, nagu räägib legend.
Ei, ei ole see Kristuse rist, mille abil keisrid ja kuningad ning valitsused on võidelnud ja võitnud ja võidavad. See on midagi muud, mingi kuradi irvitus ristikujuliselt. Ja meie „südametunnistus piinab meid, sest tunneme, et meis pole soovi olla SS-kristlane – ja meie ei taha ennast muuta, vaid SS-i”. Ei me ole spiritus sanctus kristlased, vaid scriptura sancta või satan’s soldiers kristlased, ristid käes ja kaelas. Kas seda on liiga ülbelt ja palju öeldud? Ei, ei ole, kahjuks ei ole. Olgem õnnelikud, et meie riigilipul ei ole Kristuse risti naeruvääristavat ristimärki. Ja kui siinses maanurgas saab teoks „Sinu tahtmine ka maa peal nii nagu taevas”, siis ju võiksime ka panna oma riigikese lipukesele Kristuse risti, aga ei pea ju!, sest Jumala kuningriigis ei ole risti ega kannatust ega vaeva ega häda ega võitlust, vaid Jeesuse rõõm ja mõistuseülene rahu Pühas Vaimus: „Ole rõõmus, oh elutooja rist, Sa paradiisi uks, usklikute kinnitus, Koguduse kaitsmine, kelle läbi hukatus sai ärahäwitud ja tühjaks tehtud ja surma wägi mahatallatud, ja meie oleme maa pealt taewa ülesläinud.” Aga ei me usu, et see kunagi teoks saab. Pole uskunud ega usu – muidu oleks see juba olemas.
Kas tänapäeval (muutunud?) oleme siiski kristlikumad – ennäe, me areneme! –, et palvetame ristiülendamise pühal: „Lunasta, oh Issand, oma rahvast ja õnnista oma pärisosa. Anna võitu ristirahvale tema vaenlaste üle ja kaitse oma ristiga oma kogudust”? Ega palveta: „Tähtedega hiilgaw sinu kuju, oh rist, kuulutas waga, auusa Keisrile wõidu saamist waenlaste üle.” Või: „Anna wõitu Kristusearmastaja Keisrile, nenda kui Sa wõimust Konstantinile andsid.” Või: „Rist on wõidu auks kuningatele.” Või: „Ristiga wõidetakse ära kõik pagana rahwad; temaga kinnitakse kuningate walitsuse kepp.” Või: „Taewas ilmutas waga Walitsejale ja Jumalast walgustatud kuningale wõidu täheks risti, kelle läbi kurja waenlaste wiha sai maha rõhutud, eksitus laiali pillatud ja Jumalik usk maailma otsani wälja lautud.” Või palvetame? Aga kus on see võit paganate üle või kuningate valitsuskepp? Kristlik valitsuskepp!!! Kus? Kus on see jumalikuks tegev usk? Kristlased on niivõrd osavalt eksitust laiali ajades misjoneerinud läbi ajaloo, et sõda on tänasekski meie hoovis ja siiani õigeusklikud tapavad õigeusklikke, palvetades: „Ole rõõmus, oh ärawõitmata sõa riist, Sa kurjade waimude äraajaja, martrite au, waga isade tõsine ilu, lunastuse sadam, kes Sa maailmale suurt armu annad.” Niivõrd osavalt on misjoneeritud ja sõditud, sõditud ja misjoneeritud, ja sõda põlistatud ja misjoneerimist, et kristlusest on meil ainult riismed või mälestus või väärtus. Nutame ja igatseme oma kullakallist taga või loodame homse peale, vaeveldes täna. Kui nutame ja igatseme. Kui üldse. Kas pole selles olnud süüd ka meie (tapa)palvetes, mida pühadest tekstidest siia ette olen toonud? Ja palvetame vastavalt riigikorra muutusele.
Meie vaenlasteks pole teine inimene, sest „meil ei ole ju maadlemist vere ja liha vastu, vaid „valitsuste” vastu, „meelevaldade” vastu, selle pilkase pimeduse maailmavalitsejate vastu, kurjade taevaliste vaimude vastu”. Meie elu olgu ainult risti löödud, üles tõusnud ja taevasse läinud Kristuse reaalistamine siin – „Teie püha kirja armastajad olete lugenud ja teate, mis see, kes kolmandamast taewast saadik sai paradiisi kistud ja seal Jumalikuid sõnu kuulis, mis ei wõi üles rääkida, mis inimestele wõimalik ei ole rääkida, Kalati rahwale kirjutab: Ärgu sündku seda minust, ütleb tema, et ma peaksin kiitlema muust asjast, kui aga Issanda ristist, kelle peal Ta kannatades surma ära surmas. Ka meie kõik peame temast kinni, sest Issanda ristist, sest kiitlemisest; sest tema on meile lunastuse puuks, rahu saatjaks sõa riistaks ja ärawõitmata wõiduks saanud.” Kristus on surma surmanud, ärgem siis tehkem surma juurde. Ja ainuke sõda, kui see peaks juhtuma su uskmatuse tõttu, jäägu sinu sisse, ja olgu vaimulik, nagu öeldakse – „vabaduseks on Kristus meid vabastanud! Seiske siis ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse”. Ainuke pääsetee meile surma külvamisest ja selle eest hoolitsemisest on saada kristlasteks, mis toob enesega kaasa kohese märterluse – end lasta maha tappa igapäevaselt igal hetkel. See võimalus on meil ka tänasel päeval käe ulatuses.
Epiloog. „Tean, et seda mu vastust ei usuta, veel vähem siis, kui ütleksin, mis on põhjuseks, et praegune ristiusk ja kirik on avaliku või salajase põlu all. Minu arvates on süüdi täiel määral pastorid ja kõik usukandjad ise. Kui kristlik kirik poleks võtnud vastu antikrist Konstantini pakkumisi; kui paavstid oma võimu tipul olles oleksid kirikust heitnud välja igaühe, kes sõdis; kui Luther poleks olnud vürstide poolt talupoegade mässu ajal; kui Calvin poleks soodustanud kapitalismi, kui XIX sajandi teoloogid poleks mänginud sõgesikku darvinismi ja sotsialismiga, siis meie ei istuks Lääne-Euroopa kultuuri varemeil ega oleks suures hädas kaebav Siion. /…/ Jumal on sirutanud välja oma käe, et pühkida ära maa pealt selle kultuuri, mida tema kandjad uhkelt pidasid ainsaks ja õigeks. Malemäng on läbi ja nüüd heidetakse malendid jälle sinna, kust nad on võetud. Nad saavad sõnnikuks järeltulevaile metsinimeste põlvedele. Preestrid ja vürstid ja lihtsurelikud, häda sellele, kes järele jääb.” (Uku Masing, „Kristluse ülesandeid”, 1939.) Ja algas Teine maailmasõda „kristliku kultuuriga” Euroopas koos SS-i ja ristimärkidega – Vene õigeusu kirik pani enda poolt välja koguni terve tankidiviisi. Homme aga kasutatakse keemiarelva Euroopas ning kui ristist pole abi, aitab hädast välja ikka seaduslik aatom ning pomm.
Kasutatud kirjandus
Bulgakov, Mihhail (2017). Meister ja Margarita. Tallinn: Varrak.
Gecse, Géza (2012). Bütsantsist Bütsantsini. Suurvene mõttelaadi olemus. Ajakirjade Kirjastus.
Kiriku palwed Issandale Jumalale mitmesuguste koguduse, riigi ja iga inimese elu juhtumiste aial (1890). Rias, Aleksander Stahl.
Masing, Uku (1929). Jutlus tekstile Jh. 17,11-17 ja mõtteid selle teksti üle.
Masing, Uku (1939) Kristluse ülesandeid.
Masing, Uku (1964) kiri Toomas Paulile.
Saard, Riho (2013). Kristluse ajalugu selle algusest tänapäevani. Argo.
Uus Testament.
Õige usu Kiriku Jumalateenistused Suurtel Pühadel (1890). Riias, Mülleri trükikoda.
Õigeusu palveraamat (2006). Tallinn: EAÕK Kirjastus.
Orenti Kampus (1973) on õigeusu vaimulik ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.
