„Jumal ei ole meile ju andnud arguse vaimu, vaid väe ja armastuse ja mõõdukuse vaimu. Ära siis häbene tunnistamast meie Issandat ega mind, Tema vangi, vaid võta koos minuga osa vaeva kannatamisest evangeeliumi pärast Jumala väe abil, kes on meid päästnud ja kutsunud püha kutsega, ei mitte meie tegude järgi, vaid omaenese kavatsuse ja armu järgi, mis meile on antud Kristuses Jeesuses enne igavesi aegu, nüüd aga on saanud avalikuks meie Päästja Kristuse Jeesuse ilmumise läbi, kes on kõrvaldanud surma ning toonud valge ette elu ja kadumatuse evangeeliumi kaudu.” (1Tm 1:7–10)
Meie elus on palju asju, mille peale me hea meelega ei mõtle, aga millest ei pääse samal ajal ka kuidagi üle ega ümber. Üks selliseid asju on hirm. Saksa psühholoog ja psühhoanalüütik Fritz Riemann ütleb oma raamatus „Hirmu põhivormid“, et kuigi hirm kuulub möödapääsmatult meie ellu, ei tähenda see, et me teda lakkamatult teadvustaksime. Kummatigi on ta alati olemas ja võib iga silmapilk mingi seesmise või välise elamuse kaudu meie teadvusse jõuda. Enamasti kaldume siis tema eest põgenema, teda vältima, meil on rida tehnikaid ja meetodeid hirmu tõrjumiseks, allasurumiseks, ületamiseks ja mahasalgamiseks. Aga lõpuks tuleb meil ikkagi tunnistada: me võime pingutada kuidas tahes ja teha mida tahes, aga meil ei ole võimalik kõrvaldada hirmu oma elust.
Öeldakse, et meil ei olegi vaja hirmust lahti saada, et hirm on täiesti normaalne nähtus ja küllap see ka nõnda on, kuid ta on seda ainult teatud piirini. Teatud piirini on hirm inimpsüühika normaalne kaitsereaktsioon, mis aitab meil ära hoida teadlikku enesehävitamist ja muid rumalusi. Aga kui hirm muutub pidevaks, kogu meie elu läbivaks tundeks, mis hakkab pärssima meie spontaansust ja elutahet, kui ta võtab meilt võime tunda rõõmu, siis ta ei ole enam normaalne. Paraku tunnevad paljud inimesed aga just sellist hirmu. Mille ees me siis hirmu tunneme? Psühholoogid on teinud kindlaks, et hirm ei sõltu alati mingi rahvuse või üksikisiku kultuuritasemest ega arenguastmest. Varieeruvad üksnes hirmu objektid – see, mis kelleski hirmu vallandab, samuti vahelduvad vahendid ja meetmed, mida me hirmust jagusaamiseks püüame kasutada. Nii ei tunne me tänapäeval üldiselt hirmu müristamise ja välgu ees. Ka päikese- ja kuuvarjutused on meile huvitav looduse vaatemäng, mitte hirmuelamus, kuna me teame, et need ei tähenda nende taevakehade lõplikku kadumist või koguni maailma lõppu. See-eest tunnetame me tänapäeval varasematele kultuuridele tundmatuid hirme – näiteks on meil hirm bakterite, uute kohutavate haiguste, liiklusõnnetuste, vanaduse ja üksinduse ees. Kuid on hirme, mis on püsinud muutumatuna läbi aegade ja üks selliseid hirme on hirm surma ees.
Hirm surma ees on inimeses nõnda tugev ja kõikehaarav, et mõned mõtlejad on koguni väitnud, et ilmselt on kõigi inimese hirmude taga peidus viimselt see üks hirm. Nõnda väidab näiteks eesti teoloog Uku Masing, kes on öelnud, et tõenäoliselt on inimene siin maailmas ainus elusolend, kes teab ette oma surma. Ka loom tunneb rahutust, kui ta surm on lähedal ja küllap ta tunneb isegi surmahirmu, ent üksnes inimene võib mõelda oma armetuse, kaduvuse ja paratamatu lõpu peale. Ent see ei kergenda tema olukorda. Vastupidi – teadmine eelseisvast lõpust üksnes suurendab inimese hirmu surma ees. Inimene püüab sellest hirmust jagu saada, seda unustada, olgu siis ennast töösse või lõbustustesse mattes, ent ikka ja jälle tuleb tal tõdeda, et see ei ole lahendus, et see kõik aitab vaid mõneks hetkeks. Kuid isegi teades, et see on nõnda, ei suuda inimene leppida surmaga, ei suuda leppida teadmisega oma paratamatust lõpust, sest talle on omane vastupandamatu surma ja kaduvust eitav tahe – tahe kestvusele. Inimese traagika peitubki vastuolus tema elutahte (ja elujanu) ning teadmise vahel, et surm on möödapääsmatu. Mis meid siis surma puhul kõige rohkem hirmutab? Sellele näiliselt primitiivsele küsimusele ei olegi tegelikult nii kerge vastust leida, kui esmapilgul tundub. Kindlasti hirmutab meid teadmine füüsilisest valust ja kannatustest, mis sageli surmaga kaasneb, aga see pole kindlasti veel kõik. Küllap meid hirmutab ka mõte, et elu läheb edasi, kuid ilma meieta, aga ilmselt hirmutab meid surma puhul siiski kõige rohkem teadmatus: surm on meile tundmatu olukord, me keegi ei ole surma kogenud ja me keegi ei tea, mis siis meiega tegelikult surmas toimub. Isegi need inimesed, kes usuvad, et elu jätkub ka sealpool surma, isegi meie ei tea täpselt, kuidas ta jätkub. Ja mitte midagi ei ole raskem taluda, kui teadmatust. Apostel Paulus ütleb kirjas roomlastele, et surm valitseb inimeste üle otsekui kuningas, otsekui türann. Kui me mõtleme selle peale, milliste tegudeni võib inimest viia surmahirm, kuivõrd manipuleeritav on inimene, keda ähvardab surm, siis ei tundugi see väide olevat liialdatud. Paljud viimase sõja ajal koonduslaagrites viibinud inimesed on tunnistanud, et nii mõnestki täiesti normaalsest ja korralikust inimesest sai koonduslaagris timukas ja sadist seetõttu, et teda lihtsalt sunniti tapma. Inimene seati julma valiku ette: kas hakkad tapma ja piinama kaasvange või sured ise. Vähe, väga vähe oli selles olukorras neid, kes otsustasid teise variandi kasuks. Aga tuleme nüüd meie tänase kirjasõna juurde.Meie tänases kirjasõnas manitseb vangistatud apostel Paulus oma sõpra ja kaastöölist Timoteust kartmatule usu tunnistamisele. Paulus teab, et tal seisab ees hukkamine, ent ta ei tunne hirmu, sest ta teab, et ta sureb Kristuse ja evangeeliumi eest. Meil ei tarvitse kahelda selles, et Paulus on siiras, et ta suutis neil süngetel päevadel tõepoolest olla üle surma hirmust. Kui me loeme esimeste sajandite märtriteakte, protokolle oma usu eest surma mõistetud kristlaste ülekuulamistest ja hukkamistest, siis meil ei ole kahtlustki nende esimeste tunnistajate siiruses ja usujulguses. Mõistetav on seegi, et Paulus püüab julgustada ja lohutada oma mahajäävaid sõpru, eriti aga Timoteust, keda ta nimetab oma armsaks pojaks usus. Ent ometi on meie tänases kirjasõnas midagi sellist, mis võib meis tekitada palju küsimusi ja võib olla isegi jahmatab meid. Nimelt väidab Paulus siin, et Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ja toonud valge ette elu ja kadumatuse evangeeliumi kaudu. Paulus ei räägi siin sellest, et kunagi tulevikus ehk Jumala riigis kõrvaldatakse maailmast kannatused ja surm, vaid ta ütleb, et surm on juba kõrvaldatud. Kas ei tundu see apostli väide liialdatud ja ebarealistlik? Kui me natukenegi enda ümber ringi vaatame, siis me näeme, et maailm on põhimõtteliselt ikka samasugune, nagu ta oli enne Kristust: maailmas valitsevad samad probleemid ja kannatused, mis siin olid olemas juba tollal ja mitte miski ei kõnele sellest, et maailm või inimene on muutunud tolle ajaga võrreldes paremaks. Nii et olgem ausad – see, mida Paulus väidab, on karjuvas vastuolus meie argikogemusega. Aga just selles peitubki kristliku usu ja viimselt iga usu paradoksaalsus. Usk ja teadmine ei välista teineteist, aga ometi on nad erinevad. Meie teadmised põhinevad informatsioonil, mille tõele vastavust on võimalik suurema või väiksema tõenäosusega kontrollida. Ent usk ei põhine mõistuslikul teel saadaval informatsioonil, vaid Jumala ilmutusel ning ei ole seepärast tõestatav ega kontrollitav. Me saame seda üksnes omaks võtta või sellest loobuda ja kui empiiriline kogemus ja usk satuvad vastuollu, loobuvad inimesed sageli usust. Meie tänane kirjasõna tahab meid aga julgustada, et see ei ole ainuvõimalik tee. Igasugune usk eeldab riski, eeldab valmisolekut panustada ennast elu ja surma peale. Usk tähendab alati ka valmisolekut võtta vastu valu ja pettumust, ja veel enamgi – valmisolekut loobuda ja ilma jääda ning seepärast nõuab usk alati suurt julgust, vahel isegi hullumeelset julgust. Ja nõnda on see ka kristliku usu puhul. Kui me mõtleme Jeesuse elu peale, siis ei ole ju mingi kunst uskuda, et I sajandil elas Palestiinas jutlustaja nimega Jeesus, kes kuulutas (nagu paljud teisedki tolleaegsed õpetajad) Jumala riigi peatset tulekut, sattus konflikti oma rahva usuliste juhtidega ja löödi risti. Aga uskuda, et selles samas Jeesuses sai inimeseks igavene Jumal, kõige nähtava ja nähtamatu Looja – seda ei olegi nii kerge uskuda, kui esmapilgul tundub. Sest mõelgem vaid pisut: miks peaks Jumal, kes troonib sealpool nähtava maailma piire ja on igavene, lõpmatu ja piirideta, hoolima meie väikesest planeedist, mis on vaid piisake suures maailmaruumis, ja meist, selle planeedi elanikest? Millega oleme me ära teeninud, et Jumal meist nõnda hoolib, et Ta sisenes ise sellesse maailma ja sai otsekui üheks meie seast? Aga just seda kristlik kuulutus meile ütlebki. Ja sellest kõneleb ka meie tänane kirjasõna. Kuulutus Jumalast, kes sündis inimeseks, kes võttis enda peale inimelu madaluse ja kaduvuse, ei ole teaduslike vahenditega tõestatav ja see ei ole kooskõlas ka meie argikogemusega. Aga ometi on kirik just seda kuulutust hoidnud elavana läbi aegade. Ja ma olen kindel, et kui inimkond tahab vabaneda surmast ja eksistentsiaalsest hirmust, kui ta üldse tahab, et tal oleks mingit tulevikku, siis ei ole tal teist valikut, kui uskuda seda kuuulust. Uskuda seda, et igavene Jumal, keda meie oleme harjunud mõtlema kellegi kaugena, on Jeesuses Kristuses ise meie juurde tulnud, saanud otsekui üheks meie seast ja kõrvaldanud oma surma ja ülestõusmisega maailmast surma. Ja seda ei ole Ta teinud mitte seepärast, et me oleksime kuidagi oma tegudega lunastuse ära teeninud, vaid seetõttu, et Ta lihtsalt hoolib meist, et Ta armastab meid – vaatamata sellele, millised me inimestena oleme. See, et Jumal meist hoolib, et Ta armastab meid, ei ole midagi endastmõistetavat, aga kui me mõtleme selle peale (ja Jeesuse lugu ju meile sellest räägib), kas ei peaks me siis seda enam hindama kingitust, mille me Temalt oleme saanud – kingitust, mille nimeks on olemine ja elu? Uskuda, et Kristus on kõrvaldanud maailmast surma ja toonud valge ette elu ja kadumatuse, ei tähenda seda, et me peaksime surma olematuks sugereerima. Me ei saa ega tohigi seda teha. Aga me võime uskuda, et nähtamatul, praegu veel mitte tajutaval moel on Kristuse tulek ometi siin maailmas midagi muutnud. Ja nõnda me võimegi küsida: mida on muutnud Kristuse tulek siin maailmas? Kui Paulus räägib, et Kristus on kõrvaldanud surma, siis mõtleb ta kindlasti ülestõusmissündmuse peale. Ülestõusmissündmus on teatud mõttes võrreldav inkarnatsiooniga: nõnda nagu Jumala inimeseks saamine ei ole lihtsalt üks ebatavaline sündmus teiste hulgas, vaid sündmus, millel on oma eriline sõnum, nii on seda ka Kristuse ülestõusmine. Kui inkarnatsioon kõneleb meile sellest, et jumalik ja inimlik ei ole teineteist välistavad vastandid, siis Kristuse ülestõusmine on meile tunnistuseks sellest, et surm ei ole midagi lõplikku ja vääramatut ja seepärast ei pea teda ka kartma. Me ei ole küll võimelised seletama ülestõusmise toimemehhanismi, isegi seda mitte, mil moel mõjutab ülestõusmissündmus meie tulevikku, ent ülestõusmissõnum annab meile lootuse, et olles ühendatud Kristusega on meilgi osa tema ülestõusmise väest, elust ja kadumatusest. Oleme olukorras, mida paljud teoloogid on iseloomustanud “juba toimunu” ja “veel mitte toimunu” vahelise pingeväljana. See tähendab, et kuigi maailmas valitsevad veel surm ja surmahirm, ei pea see ometi nõnda olema ega jää ka nii igavesti. Kristus ei ole kõrvaldanud maailmast surma kui bioloogilist protsessi ja kuhugi ei ole kadunud ka sellega kaasnev hirm, ent tema ülestõusmine surnuist annab meile lootuse, et surmale ei jää viimane sõna ning selle lootuse läbi on meil võimalik juba nüüd ja praegu vabaneda oma surelikkuse painest ja saada sel kombel osa Kristuse võidust surma üle. Olles ühendatud temaga on meil nõnda juba nüüd igavene elu. Olgu usk sellesse meile jõu- ja rõõmuallikaks ning andku see meile julgust, mida me alati vajame – julgust olla. Aamen.
Jaan Lahe (1971), dr. theol., on EELK Usuteaduse Instituudi piibliteaduste professor, Tallinna Ülikooli kultuuri- ja religiooniuuringute dotsent ning EELK Mustamäe Maarja Magdaleena koguduse abiõpetaja.
