„Maarja Magdaleena tuli hauale nädala esimese päeva varahommikul, kui oli alles pime, ja nägi, et kivi oli haualt ära tõstetud. Ta jooksis siis ja tuli Siimon Peetruse ja selle teise jüngri juurde, keda Jeesus armastas, ja ütles neile: „Nad on Issanda hauast ära viinud ja me ei tea, kuhu nad on ta pannud.” Peetrus läks nüüd välja ja see teine jünger ka ning tulid haua juurde. Nad jooksid mõlemad koos, ent teine jünger jooksis Peetrusest kiiremini ning jõudis haua juurde esimesena. Ja kummargil sisse vaadates nägi ta surilinu. Ometi ei astunud ta sisse. Siis tuli ka Siimon Peetrus temale järele ja astus hauda sisse ja nägi maas olevaid surilinu ja higirätikut, mis oli Jeesuse pea ümber olnud, et see ei olnud koos surilinadega, vaid eraldi kokkumässituna teises kohas. Nüüd siis läks hauda sisse ka see teine jünger, kes esimesena oli hauale tulnud, ning nägi ja uskus. Sest nad ei teadnud veel Kirjast, et ta peab surnuist üles tõusma. Jüngrid läksid nüüd taas ära kodu poole.“ (Jh 20:1–10).
Kiusatus on küsida, mis ülestõusmispühal täpselt juhtus? Mida me näeksime siis, kui Jeesuse hauas oleks olnud nurka pandud varjatud kaamera? Pühakirja tunnistuse pealt on ülestõusmissündmust ühe konkreetse juhtumina väga keeruline kirjeldada. Evangeeliumid annavad niipalju erinevat ja kohati teineteisega kokkusobimatut infot. Kui kõik erinev taandada, siis leiame neil lugudel ühisosa päris napilt. Nimelt, evangeeliumite ühine tunnistus on see, et haud on tühi ja naised leiavad tühja haua.
Siiski olulisem arutelust, mis ja kuidas ikka täpselt ja ajalooliselt juhtus, on küsida ülestõusmissündmuse tähenduse järele. Evangeeliumid ei ole ajalookroonikad, vaid usutunnistused. Seetõttu ei saa me nende kaudu esmalt mitte teada seda, mis juhtus, vaid mis tähendusega on kogu see sündmus usklikele. Olles selleni jõudnud, saame küsida, aga mida see meie jaoks tähendab?
Johannese evangeelium kõneleb ülestõusmissündmusest läbi mitme sümboli. Esmalt öeldakse meile, et kui Maarja tuleb hauale, oli alles pime. See on enne koidikut, on enne päeva algust. Pimedus ja valgus on Johannese evangeeliumis olulise sümboolse tähendusega. Jeesus ütleb just Johannese evangeeliumi kohaselt ennast olevat „maailma valgus”. Nüüd, ütleb Johannes, on see valgus surnud. Maailm on pime. Vähemalt Maarja arvates. Aga ta läheb ikkagi.
Täna võivad ka palju küsida – sõbrad kristlased, te räägite Kristusest ja tema ülestõusmisest, aga mida on see maailmas muutnud? Kas pole maailm ikka edasi mitte sama kõle ja pime paik, kui ta seda enne oli? Maarja, hoolimata pimedusest, ei hoia eemale. Otsida maksab alati! Alati tasub küsida! Ja Johannese järgi maksab Kristust alati otsida. Isegi kui Ta on surnud. Isegi kui sulle näib, et Jumal ise on surnud, ikka maksab otsida.
Teine, mis Johannese jutustuses silma hakkab, on see, et tegemist on ainsa sündmusega terves evangeeliumis, kus keegi jookseb. See on ka teistes evangeeliumites üsna sarnane. Uues Testamendis enamasti inimesed ei jookse. Aga ülestõusmishommikul nad teevad seda. Johannese evangeeliumis jookseb esmalt Maarja tühjalt haualt teistele jüngritele oma avastust kuulutama. Siis jooksevad Peetrus ja üks teine jünger hauale asja ise uurima. Ja mitte ainult ei jookse, vaid Johannes peab vajalikuks märkida ka, kes jõuab pärale esimesena. Kui keegi sooviks korraldada ühte head kristlikku spordivõistlust, siis ülestõusmishommiku jooksuvõistlus seisaks väga tugeval piibellikul alusel. Ent taas küsime, mis on selle omalaadse võidujooksu mõte?
Ehk tahab Johannes meile ütelda, et Kristuse ülestõusmine ei ole mingi selline sündmus, mille juures saaks olla külm või passiivne. Kas suudame ette kujutada Maarjat, kes tühja haua avastamise järel oleks mõelnud umbes nii, et „ahah, mõtle kui huvitav, Jeesust ei olegi hauas. Pean meeles pidama, et õhtul Peetruse ja teistega kohtudes uurin, et mida nemad sellest arvavad. Nüüd aga kiiresti turule!“
Ülestõusmissündmus ei ole üks sündmus teiste seas. See on eksistentsiaalne või nagu dramaatiliselt tavatseme öelda – elu ja surma küsimus. Sellest, kas Jeesus elab, sõltub lihtsalt nii palju. N. T. Wright võtab ülestõusmissündmuse kokku ja ütleb, et see „avas ukse uude maailma: uude eluviisi kogu kosmosele ja kõigile, kes elavad selles nüüd ja edaspidi“. See ei ole midagi, mida vastu võtta pelga õlakehitusega. Sa kas lähed sellest põlema või sinus pole enam elu. Jah, elavad surnud on need, kellest Jeesus kord kõneles, kui ütles, et laske surnuil matta oma surnud aga jumalariiki tahtjail tuleb talle järgneda, tuleb teele asuda.
Kolmandaks, see jünger, keda Jeesus armastas läheb sisse hauda, näeb hauda tühjana ja tema kohta öeldakse, et ta hakkas uskuma. Mida ta nägi? Tühja hauda, riideräbalaid ei midagi enamat. Ta ei näinud Jeesust ülestõusnuna. Seda ei olnud talle vajagi, et uskuda.
Õigupoolest vajab usk vähe. Sest usk ei ole mingi päralejõudmine, vaid see on alles teele asumine. Usk ei jõua iial sellesse paika, et ta võiks öelda, enam ei saa midagi lisada, nüüd on kogu taipamine olemas. Alati jääb midagi lisada ja alati võib jääda ütlema, aga tõendeid pole piisavalt. Ent usk ei seisne tõenditel ega loogilistel lahenduskäikudel. Usk seisab kogemusel. Ja seetõttu võime öelda, et kui meie teadmisest jääb puudu ka palju, siis alati on meil olemas see miinimum, mis vajalik, et vaimulikus elus edeneda.
Pühapäeva, ülestõusmispäeva nimetatakse vahel ka kaheksandaks päevaks. See tähistab otsekui ühte lisadimensiooni, mille inimene saab oma elule, kui ta hakkab maailma tänu usulisele kogemusele nägema teisel viisil. Olen sellest vahel kirikus lastele kõnelenud kaheksatahulise ristimiskivi juures. See lisaväärtus, kaheksas dimensioon, kui soovite, on umbes nii nagu järsku sinu koolikaaslane, kellega olete siiani niisama hästi läbi saanud ja head sõbrad olnud, ütleb sulle ühtäkki, et ta armastab sind. See muudab inimestevahelise suhte hoobilt millekski teiseks. Inimene, kes oskab selle kaheksanda, ülestõusmispäevaga arvestada, on kui see, kellele on öeldud kõige kõrgemal, kosmilisel tasandil – ma armastan sind! Millised on võimalikud vastused? Õlakehitus? Haigutus? Või läheme kiiruga liikvele, sest meie elu ja maailma meie ümber on saanud taas uueks? Jah, ainult nii me taipame, et me siiski pole surnud, vaid elame. Aamen.
Tauno Toompuu (1979) on EELK Rakvere Kolmainu koguduste õpetaja, Viru praostkonna praost ja ajakirja Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.
