„Pärast seda oli juutide püha ja Jeesus läks üles Jeruusalemma. Aga Jeruusalemmas on Lambavärava juures tiik, mida heebrea keeles hüütakse Betsata; sellel on viis sammaskäiku. Siin lamas suur hulk haigeid, pimedaid, jalutuid, halvatuid [kes ootasid vee liikumist, sest aeg-ajalt tuli ingel alla tiiki ja segas vett. Kes nüüd esimesena pärast veesegamist sisse astus, sai terveks, ükskõik mis haiguses ta oli].
Aga seal oli inimene, kes oli olnud haige kolmkümmend kaheksa aastat. Kui Jeesus nägi teda seal lamamas ja sai teada, et ta on juba nii kaua aega haige, küsis ta temalt: „Kas sa tahad terveks saada?“ Haige vastas talle: „Isand, mul ei ole kedagi, kes mind aitaks tiiki, kui vesi hakkab liikuma. Sellal kui mina olen alles teel, astub mõni teine sisse enne mind.“ Jeesus ütles talle: „Tõuse üles, võta oma kanderaam ja kõnni!“ Ja inimene sai otsekohe terveks, võttis oma kanderaami ja kõndis.
Kuid see päev oli hingamispäev. Siis ütlesid juudid tervenenule: „Nüüd on hingamispäev ja seepärast sa ei tohi kanderaami kanda.“ Tema aga vastas neile: „See, kes mu terveks tegi, ütles mulle: Võta oma kanderaam ja kõnni!“ Nad küsisid temalt: „Kes on see inimene, kes sulle ütles: Võta oma kanderaam ja kõnni!?“ Aga tervenenu ei teadnud, kes see oli, sest Jeesus oli läinud kõrvale seal paigas oleva rahva hulka.
Pärastpoole leidis Jeesus tema pühakojast ja ütles talle: „Vaata, sa oled saanud terveks. Ära tee enam pattu, et sinuga ei juhtuks midagi halvemat!“ Inimene läks ja ütles juutidele, et see oli Jeesus, kes ta terveks tegi. Seepärast hakkasidki juudid Jeesust varitsema, et ta oli seda teinud hingamispäeval. Aga Jeesus kostis neile: „Minu Isa tegutseb tänini ja ka mina tegutsen.“ Siis otsisid juudid veel enam võimalust teda tappa, sellepärast et ta oli lisaks hingamispäeva rikkumisele nimetanud Jumala oma Isa olevat, tehes ennast Jumalaga võrdseks.“ (Jh 5:1-18)
Kui avasin kirikukalendri, et tänaseks antud kirjakohta vaadata, tabas mind ebameeldiv üllatus. Tekst iseenesest on mõjuv ja kõnekas. Ma olen sellele ka mitu korda jutlustanud, ent paraku soovitab kalender võtta jutluse aluseks vaid tänase evangeeliumi peatüki viisteist esimest salmi. Ma ei saa aru, millest selline soovitus, sest iga perikoop on tervik ja tänase kirjakoha võti peitub just viimastes salmides. Seepärast lugesin teile ka kogu loo.
Tänane tekst on üks arvukatest tervistamislugudest. Me teame evangeeliumidest, et Jeesus oli tuntud tervistajana. Ei ole alust kahelda, et sellena oli ta tuntud juba oma eluajal ega muutunud selleks alles tagant järgi. Et selles loos on motiive, mis olid tuntud ka paganlikes tervistumislugudes, näiteks tervistumisjumal Asklepiosega seotud pärimustes, ei muuda asja – antiikajal lihtsalt kujunes välja teatud kindel jutustamisviis, mida selliste sündmuste kirjeldamisel kasutati. Tervistamine ei ole midagi Jeesuse tegevusele eriomast – tervistas ka esimesel sajandil elanud rändfilosoof Apollonius Tyanast, tervistasid mitmed juudi rabid. Näiteks Egiptusest on teada juhtumeid juba väga vanast ajast, kus inimene läks mingi jumala templisse ja sai seal terveks teda vaevanud haigusest.
Jeruusalemmas asus tiik, mille veele omistati tervistavat toimet. Ent oli uskumus, et terveks saab vaid see, kes esimesena astub vette, kui vesi hakkab liikuma. See tähendab, et allikas, mis tollesse tiiki suubus, hakkas veetõusu mõjul voolama ja pani vee liikuma. Hilisemad käsikirjad on siia lisanud loo vett segavast inglist, aga vanimad ja parimad käsikirjad seda lugu ei tunne. Meie teksti kui terviku seisukohast pole ka see lugu tähtis.
Mehele, kes paranes Jeesusega kohtudes oma haigusest, oli see muidugi väga oluline sündmus, mis muutis kogu ta elu. Kahjuks ei saa me teada, mis haigus tal oli olnud, kuid tekstist võib järeldada, et tal oli raskusi liikumisega, sest ta kurdab, et keegi ei aita teda vette, kui see liikuma hakkab. Ka Jeesus ei aita teda vette ‒ ta ütleb vaid tervendava sõna ja mees paranebki.
Selles loos ei ole aga tähtis tervendamise tehniline külg ega tegelikult isegi mitte tervenemine kui selline, kuigi mehe jaoks, kellest lugu räägib, oli see kõige olulisem. Oluline on hoopis see, et sündmus leidis aset hingamispäeval, mil igasugune töötegemine oli keelatud. Ka tervendamist käsitati tööna. Tõsi, selles küsimuses oli kirjatundjatel kaks seisukohta. Leebemad ütlesid, et kui haigus nõuab kiiret sekkumist, võib tervendada ka hingamispäeval. Rangemad olid seisukohal, et tervendada ei või ka sel juhul. Jeesuse käitumine oli mõlemate jaoks hingamispäeva töökeelu rikkumine, sest haige mees ei olnud akuutses surmaohus. Sellest sai alguse konflikt kirjatundjate ja variseridega, mille lõppvaatus oli Jeesuse hukkamine.
Jeesuse vastus kirjatundjate etteheitele, et ta tervendab hingamispäeval, on salmides, millest kalendri soovituse järgi ei oleks pidanud rääkima: „Minu Isa tegutseb tänini ja ka mina tegutsen!“ Need Jeesuse sõnad ei mahendanud konflikti, vaid muutsid selle veelgi teravamaks, sest kuulajad mõistsid neid õigesti. „Seepärast siis otsisid juudid veel enam võimalust Teda tappa, et Ta oli lisaks hingamispäeva rikkumisele öelnud Jumala oma Isaks, tehes ennast Jumalaga võrdseks“, ütleb evangelist. Sellega ütleb ta ära, mis oli Jeesuse ja tema kaasaegsete konflikti tegelik põhjus.
Jeesus ei sattunud konflikti oma tervendamise kui sellise pärast ‒ tervendamine oli aktsepteeritud tegevus. Kui Jeesus ei oleks tervendanud hingamispäeval, ei oleks see olnud probleem. Hingamispäeva töökeelu rikkumine oli muidugi suur probleem. Ent veel suurem probleem oli Jeesuse eneseteadvus, mida ta väljendab Johannese evangeeliumis sõnadega: „Mina ja Isa oleme üks.“ Me peame siin arvestama religioosset konteksti, milles Jeesus üles astus.
Kui ta oleks tegutsenud Indias, ei oleks ta sõnad „Mina ja Isa oleme üks“, ilmselt kedagi pahandanud, sest hinduistliku arusaama järgi ongi iga inimene oma olemuselt Jumalaga üks ‒ selle tunnetamiseni tuleb vaid jõuda ja see ongi eesmärk. Judaismis on see teisiti. Ei ole mõeldav, et mõni inimene on Jumalaga üks ‒ kvalitatiivne vahe Looja ja loodu vahel ja Jumala täielik teistsugusus välistavad selle. Seepärast mõjus ka Jeesuse kuulutus, et ta on Isaga üks, tema kuulajatele enese jumalikustamisena, enese seadmisena Jumala asemele, mis oli nende meelest kohutav pühaduse rüvetamine. Ja ometi mõistsid kuulajad Jeesust õigesti, sest Jeesus ei tahtnud olla lihtsalt üks õpetaja või lihtsalt üks ravitseja teiste seas, vaid tõepoolest see, kes on Jumalaga üks. Jeesuse kaasaegsed ei kannatanud seda välja ‒ see ületas nende jaoks taluvuse piirid ja pole siis ime, et tulemuseks oli äge konflikt.
Me ei tea, kas Jeesus kasutas enda ja Jumala suhtest rääkides täpselt selliseid sõnu, nagu me Johannese evangeeliumist lugeda võime. Need võivad pärineda ka evangelistilt. Pole aga kahtlustki, et need väljendavad just seda, mida Jeesus oma kaasaegsetele öelda tahtis ja mida ütleb kristlik kuulutus. Jeesus ei ole suur moraaliõpetaja, üks suurtest prohvetitest, sotsiaalne reformaator, üldinimlike väärtuste kuulutaja ega ka Messias selles mõttes, nagu juudid teda mõistsid, vaid inimene, kelles ilmus Jumal ‒ üks kord kogu inimkonna ajaloos ja nii võimasalt, et me võime Tema kohta öelda, et Ta on Isaga üks. Sellise ilmutuse uskumine on oluliselt raskem kui imetervendamise võimalikkusesse uskumine. Kuid just see on usk kristlikus mõttes.
Meie suurim teoloog Uku Masing on öelnud: „Me peame lõpuks ometi mõistma, et ainult see võimalus, et üks inimene võib olla Jumal, annab inimkonnale mõtte. Väide, et Jumal iialgi ei või saada inimeseks, tähendab teisiti üteldult, et inimsugu on vääritu ning ainult vaheaste elu arenguloos. Iseendast võib ju tõsi olla, et inimene on üksnes mööduv nähtus loomises. Kui aga ometi tegelikult säärast tõestamatut, kuid ikkagi tõenäolist väidet tegelikult usutakse, siis kummutab see väide end ise. Sest inimene ei ole ju enam tavaline inimene, vaid ta on just arenenud edasi keskpärasest läbilõikeinimesest. Sest enamik inimesi kõneleb küll elu arengust ja jumalinimesest Kristusest, elab aga sellest hoolimata nii, nagu oleksid inimesed aastatuhandete pärast täpselt nende endi väärtusliku isiksuse taolised ja seletaksid absoluutseiks tõdedeks täpselt neidsamu rumalusi, mis tänapäeval ülimalt edumeelsete mõtetena inimkonna ühisvaraks on saanud. Teatavasti peab kristlane pöörduma, uskuma enda arenguvõimesse ning tundma vajadust muutuse järele; ent enamus kristlasi elab ning oleleb ikka alles vanatestamentlikus „tões“, et praegusaja inimene ongi arengu lõppsaavutus. Võib-olla on röövsaurused just seetõttu hävinud, et nad pidasid end igaveselt püsivaks loodu krooniks ja arvasid, et saurus ei või iialgi olla Jumal ega selleks saada. Nõnda jääb mõtlevale või usklikule inimesele ainult kaks võimalust. Ta püüab kujutella elusolendeid, kes pärast teda asustavad maad, ja muutub ise selle kujutluse kaudu ‒ või usub, et on pöördumis- ja arenemisvõimeline, et keegi on kord olnud Jumal ja seetõttu õieti iga inimene võiks olla Jumal. Nii võib ta pöörduda ning areneda.“
Olgu need vägevad sõnad lootuse allikaks meilegi.
Aamen.
Jaan Lahe (1971), dr. theol., on Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi religiooniuuringute dotsent ja EELK Tallinna praostkonna Mustamäe Maarja Magdaleena koguduse abiõpetaja.
