„Kui siis Jeesus tuli Filippuse Kaisarea aladele, küsis ta oma jüngritelt: „Kelle ütlevad inimesed Inimese Poja olevat?” Aga nemad kostsid: „Mõned ütlevad Ristija Johannese, teised aga Eelija, teised aga Jeremija või ühe prohveteist.” Tema küsis neilt: „Aga teie, kelle teie ütlete minu olevat?” Siimon Peetrus kostis: „Sina oled Messias, elava Jumala Poeg.” Jeesus vastas talle: „Sa oled õnnis, Siimon, Joona poeg, sest seda ei ole sulle ilmutanud liha ja veri, vaid minu Isa, kes on taevas. Ja mina ütlen sulle: Sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma ehitan oma koguduse, ja põrgu väravad ei saa sellest võitu. Ma annan sulle taevariigi võtmed, ja mis sa iganes kinni seod maa peal, see on seotud ka taevas, ja mis sa iganes lahti päästad maa peal, see on lahti päästetud ka taevas.” (Mt 16:13–19).
Hiljuti sattusin lugema ühte sotsiaalmeedia postitust, kus kirjeldati, kuidas Teeliste kirikuna avatud kirkusse tuli kass, valge pikakarvaline kass. Ta tuli, peatus hetkeks ja lahkus teise ukse kaudu. Kirjutaja küsib: kas tegu võis olla ingliga või palveränduriga. Inimesed on varmad seda postitust kommenteerima. Kindlasti palveränduriga, need tulid ka ühest ja lahkusid teisest uksest, arvab üks kommenteerijatest. Teine arvab teadvat, et vanarahva meelest käinud nõnda põrguinglid. Nii see arutelu siis kulges. Tõde sellest, kes ootamatu külalina oli, me vähemalt praegu ei tea. Seevastu teame me, et igaüks tõlgendas kassi ilmumist omadest teadmistest, kogemustest, tõekspidamistest ja meelelaadist lähtuvalt. Nõnda teevad inimesed täna, tegid ka Jeesuse kaasajal ning teevad ka tulevikus. Sarnane on lugu ka tänases kirjakohas.
Jutluse aluseks olevas kirjakohas toimuvale eelnevalt jõudis Jeesus kohtuda paljude inimestega, õpetada ja teha imetegusid. Võib arvata, et inimesed rääkisid Temast väga erinevaid lugusid. Oli ju paljudel temaga ka isiklikke värvikaid kokkupuuteid ja mõjusaid kohtumisi. Kellel isiklikke kogemusi polnud, see oli tõenäoliselt võimeline midagi teiste juttude põhjal välja mõtlema. Oli ju tegu vägagi palju kõneainet pakkunud isikuga, kellest inimesed kahtlemata rääkisid.
Matteuse evangeeliumi jutustustes on Jeesus õpetades kasutanud korduvalt enese kohta mõistet Inimese Poeg. Nüüd tahtis Jeesus saada tagasisidet olnule. „Kelle ütlevad inimesed Inimese Poja olevat?” küsib ta jüngritelt. Nagu ikka sellistel puhkudel, kui püütakse teada saada inimeste arvamust millegi kohta, tuleb erinevaid vastuseid peaaegu sama palju, kui on vastajaid. Võib arvata, et ka Jeesuse jüngrite hulgast tuli erinevaid mõtteavaldusi. Küllap olid nad selleks ajaks juba hakanud mõistma, et tegemist on kellegi tähtsa, muutusi toova ja võib olla kellegi pühaga. Päris selget arusaamist polnud neilgi, kuigi nemad olid enamasti Jeesuse tegevuse ja õpetuse tunnistajateks. Lisaks said neile kui Jeesuse lähimatele kaaslastele osaks nii öelda õppetunnid edasijõudnutele.
Jüngrite suu läbi saame teada, kuidas inimesed Jeesust on nimetanud ja kuidas Tema olemust mõistnud. Enamasti seostati Teda mõne surnud ja nüüd siis Temas taas ellu ärganud tähtsa isikuga. Teda peetakse Ristija Johanneseks, ennustuste kohaselt taevast naasma pidanud prohvet Eelijaks või hoopis prohvet Jeremijaks. Jeesus ei rahuldunud siiski ainult sellega, et jüngrid talle rahva hulgast nii öelda „ette öeldud“ vastuseid ette lugesid, tõenäoliselt nende hulgast enda meelest Jeesuse kõrvadele sobivaimad välja valides.
Jeesus läheb konkreetsemaks, lähenedes jüngritele isiklikult ja küsib: „Aga teie, kelle teie ütlete minu olevat?” Evangelist ei kirjelda meile, mis toimus selle küsimuse järel ‒ kas oli Siimon esimene vastaja või ehk arutati selle üle enne omavahel ja siis Siimon vastas kõigi eest. Põnev oleks siinkohal jälgida jüngrite kehakeelt ja lugeda mõtteid: kas neis oli ehmatust, nõutust, püüdu vastamisest kõrvale hiilida? Või hoopis silmisse sära toova taipamise ja kindluse märke?
Võime vaid kujutleda, kuidas nägi välja Siimon, kui ta tunnistas Jeesuse Messijaks. See vastus erines oma olemuselt kõigist eelnevatest, mida Jeesus oli saanud. See ei olnud midagi, mille Siimon oleks oma peaga, iseenese tarkusest välja mõelnud.
Jeesus tunnistab selle vastuse ilmutuseks ‒ millekski, mille Jumal on oma armust kinkinud. Ta ütleb: seda ei ole sulle ilmutanud liha ja veri, vaid minu Isa, kes on taevas. Jumala Vaim avas talle Jeesuse tõelise olemuse, andis talle Jumala olemasolust ja lähedusest märku ning tõi selguse majja. Nii nagu toimus äsja kuuldud Vana Testamendi tekstis prohvet Hesekieliga, kes kirjeldab, kuidas Jumal temaga kõneles: „Inimesepoeg, tõuse püsti, ma tahan sinuga rääkida!” Kui ta minuga rääkis, siis tuli mu sisse Vaim ja pani mind jalgadele seisma; ja ma kuulsin teda, kes minuga rääkis. Samamoodi teeb ka Jeesus Siimonaga, öeldes: Sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma ehitan oma koguduse, ja põrgu väravad ei saa sellest võitu.
See kalju on Jumala Sõna, mis Jeesuse Kristuse kaudu sai inimestele lähedaseks ja kättesaadavaks. See kalju on Jumala Sõna, millega kohtume ristimisvees ning armulaual, palves ja Pühakirja lugemises. See kalju on Jumala Sõna – pühadus, millega kohtume nii oma argipäevades kui ka pühapäevades, ning ka Jumala näo järgi loodud inimestes.
Kolmainus Jumal annab meile kingituseks kõik, mis me oleme ja mida me vajame. Ta kutsub meid seda head, seda õnnistust jagama, seal, kus see on võimalik, ja sel määral, kui see on võimalik. Oleme kõik kutsutud apostliteks, tunnistama Temast ja Tema läbi. Ta kutsub meid ja lähetab meid. Ta varustab meid kõigega, mis meile vajalik on meie igapäevases töös, mis luterliku õpetuse kohaselt on osa Issanda teenimisest.
Või nagu apostel kirjutab Efesose kogudusele, aga ka Sulle ja mulle: „me ei ole enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed, ehitatud hooneks apostlite ja prohvetite alusele, mille nurgakiviks on Kristus Jeesus ise.“ Olgu see sõna meie saatjaks tänasel apostlite pühapäeval, mil räägime Issanda teenistuses olemisest, ning ka igal järgneval päeval, mil Jumala poolt kutsutute ja varustatutena oleme kogu oma eluga Issanda teenistuses. Teenigem siis Issandat rõõmuga.
Aamen.
Kerstin Kask (1973), EELK vikaarõpetaja, on EELK Usuteaduse Instituudi täiendusõppe osakonna juhataja ja usuteaduskonna dekanaadi juhataja ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.
K&T viitamisjuhendit vt siit.
